pühapäev, 23. august 2015

Tere hommikust, Eestimaa!

Täna oli täpselt selline tunne, et tahaks kõigile tere hommikust hüüda, sest kui ma kell 10 koju läksin, nägin kõndimas kahte inimest. Kõik vist magasid. Jah, ärkasin ja hiilisin koju laste juurde. Oma mehe kõrvalt ärkasin ja tema jätsin magama.

Meil oli nimelt linnaluba (maal peetavaks ürituseks)- mu laste onu Rasmuse sünnipäevaks. Kuna tal facebooki pole (neid inimesi pidavat veel mõned olema), siis karjun siinsete sadade ja tuhandete külastajate ees:

Palju-palju õnne sünnipäevaks ja kõigi tõeliste soovide täitumist uuel alanud ning kõigil järgnevatel eluaastatel!


Miks ma sellel kõigel siin nii kaua peatun? Sest üritus oli minu jaoks eriline, sest ma ei pidanud kusagile minema. Ei pidanud kella vaatama. Minu ema oli öösel meie kodus laste juurdes ja need magasid terve öö. Vahepeal küll kontrollisin telefoni, et äkki ma pole seda kuulnud...aga ega ma tegelikult ei muretsenud. Eriti kuna tegelikult olin seal, kui lapsed magama hakkasid jääma ja kell 10 juba tagasi (kuigi see küll pole päris laste ärkamisaeg...aga ma läksin kohe, kui endal silmad pähe sain ja taas välja nägin). Ja tõesti on meil lastekasvatamisel see eelis, et Herlendiga meie mõlema pered on lähedal ning nii saame aegajalt lastehoiuteenust (üks saladus, mis kummutab müüdi minust kui superemast!).

Pidutsemise puhul on minu jaoks alati reegel olnud- ole üleval ja pidutse kui kaua tahad, aga kui hommikuks on kohustused ja kokkulepped, siis neid tuleb täita. Olgu see hommikutegevus töö, kool või pere- mingit hommikust pikka magamist ei saa olla! Ja siis jääbki minu jaoks alati mõistetamatuks, kuidas mõnedel inimestel on IGA nädalavahetus aega 3+2 päeva järjest pidutseda ja sellest välja puhata... Või noh- ma olen tegelikult kade, et oleks mul ka nii palju aega "kulutada" (=raisata) sellele. Aga eile oli tore!

Mitu meest on nüüd minu tõttu õnnelikud. Nimelt kaeveldi seal selle üle, mida nad oma naistele ehitama peavad. Kuni Herlend rääkis, mille mina endale varsti saan (jah, mitte tahan, vaid saan, sest ma mõtlesin, et nii võiks olla!): koduteatri.

Soomes otsustasin. Seal veepargis oli, kus me lastega käisime. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin seda piraadipaadi-kujulist teatrit. See oli võrratu kogemus. Ja siis ma mõtlesin, et mul võiks kodus ka selline olla. Siis ma hakkaks isegi etendusi kirjutama. Kõik tallid, laudad, majad ja muud teiste naiste soovid rõõmustasid nende mehi, kui nad nüüd teadsid Herlendile langenud 800-inimese teatri ehitamise kohta.


Kodust väljasaamine ongi ka üks uue eluperioodi märk. Jah, me oleme viimase 7,5 a jooksul käinud väljas, aga ikka on keegi lastest väike olnud või mina ise rase. Nii et nüüd on kuidagi teisiti. Tundsin taas, et meie lapsed on inimesteks saanud.

Eriti esimese lapsega on lihtne tunda, et "nüüd on elu otsas ja ma ei saa enam mitte kunagi mitte kusagilegigigigi minna............." Kui esimene laps hakkab 5-6-tunnist und magama, avanevad esimesed liikumisvõimalused... ja sealt edasi. Aastane laps on minu jaoks alati olnud see, kelle kõrvalt juba rahulikumalt pooleks ööks on saanud jalga lasta. Aga ööseks tuleb ikka koju tulla. Ei, minu eesmärk ei olegi öid kusagil ära olla, kuid selline üks õhtu, kus ei pea kella vaatama on tohutu vaheldus, kui sa oled üle 6 aasta kogu aeg kella jälginud või käinud üritustel koos lastega.

Lastega väljaskäimist toetan jätkuvalt ja see osa minu elust ei muutu. Aga ma ei toeta laste viimist alkoholiga üritustele, eriti kui mõnedki neile kallid inimesed seal purju jäävad (ehk laste mõistes lollakaks muutuvad). See ei ole laste asi näha... ja õnneks on jätkuvalt üritusi, mille vahel valida.

Eile pidin tänu korduvatele küsimustele taaskord üle rääkima selle, et mind tuleb üritustele kutsuda. Jah, mina ei lähe enamasti ise. Ei ole ülbe. Ebakindel olen hoopis. Ei taha sattuda üritusele, ega inimeste sekka, kuhu mind ei oodata ja seepärast ei lähe. Ja see on alati nii olnud...aga kõik lihtsalt ei tea minu seda külge (hea varjamise viga?).

See on ka üks asi, miks mulle ei meeldi inimestele helistada- ma ei taha sattuda inimese ellu mingil kummalisel hetkel, mis talle äkki üldse ei sobi. Kirjutades loeb inimene mu teksti siis, kui ta on selleks aja võtnud (nt ma tean, et mul on hulk kirju FBs ja gmailis lugemata, sest ma tean, et hetkel ma ei saa-jõua sellega tegeleda ning siis ma isegi ei ava neid kuni sobiva hetkeni). Nii et koeri kutsutakse...aga Helit ka. Ei tule ise.

Möödunud õhtu valguses ootan veel rohkem järgmist nädalavahetust, kui meile endale sõbrad külla tulevad- need, kellega on koos imesid ehk Uulu laagrit tehtud. Ja siis saame öö otsa soorebaseid laulda... või noh- mina laulan ja teised ütlevad, et mul on valed sõnad (kuigi TEGELIKULT ka seal ei olegi peaaegu rohkem sõnu kui ainult soorebased ja seda ma ju oskan!!!)

"Kirjuta sellest" või "ära kirjuta sellest" kostus ka õhtu jooksul pidevalt. Mõnele tundub jätkuvalt, et ma kirjutan blogis kõigest...mõned loodavad, et ma neist kirjutan...teised kardavad, et neist kirjutan... Kui tundub, et ma kõike kirjutan, siis tegelikult teadjamad teavad, et mida rohkem öelda, seda rohkem saab ütlemata jätta. Aga teiste inimeste nimetamisega blogis olen alati ettevaatlik, sest ma ei tea, kes siin tahab olla. Seega kui mõni, kes endast lubaks kirjutada, välja jääb, siis mitte sellepärast, et poleks kirjutamist väärt, vaid ma tõesti püüan teiste eraellu mitte sekkuda (mu oma perel pole väga valikut, sest nad valisid minu enda pereks).

Eilse ürituse valguses, aga olin koju saabudes veel eriti õnnelik. Kui eriti värske lapsevanemana tundub, et lapsed segavad seltskonnaelu... siis praegu tean, et nii seltskondlikud üritused ja muud tegemised on veelgi väärtuslikumad, sest mul on lapsed. Mul on kullakallid, kelle juurde koju jõuda, kes mind taaskohtumise surnuks kallistavad, siis elustavad ja siis uuesti kallistavad!!!