neljapäev, 20. august 2015

Kadunud 10 kg naiseilu

Tänane rõõmusõnum on see, et ma kaalun KÕIGEST 105 kg!!! Kuna enamus sellest ilmselt aru ei saa, siis ma pean selle kõvasti välja ütlema.

Jah, ma tean, et suur osa teist praegu minestab, sest kuidas nii palju on üldse võimalik kaaluda? Aga kui mõelda, et 3 kuud tagasi oli see number 115 kg, siis saate aru, miks ma rõõmustan.

Minu jaoks on kaalu teema alati olnud üks väliseid, millest ma üldse ei räägi. See on lihtsalt mu elus alati suur probleem olnud. Jah, mina olin üks nendest, kes 5.klassis (tundlikus eas) ei tahtnud kooliskäimisest enam midagi kuulda, sest mind lihtsalt kogu aeg noriti kaalu pärast (otseloomulikult tegi seda kõige rohkem poiss, kes mulle kõige rohkem meeldis). Selline lihtlabane norimine lõppes u 7.klassis, sest siis hakkasin korvpalli mängima ja jooksmas käima. Nii polnud ka kaaluga enam nii suuri probleeme. Olulisem aga, et tõusis mu enesehinnang. Umbes 10.klassis sattusin aga teistsugusesse sõprade ringi ja elu läks hoopis teistmoodi edasi (ikka paremini).

Miks aga nüüd alati välditud teema üles võtta? Nimelt sain ühel hetkel aru, et mina võin ju oma kaalust mitte rääkida, aga teised inimesed näevad mind ikka. Mõned kuud tagasi küsis üks külamühakas, et kas olen jälle rase? Sellest arenes vestlus, et kas meil pole juba piisavalt lapsi jne... aga point oli ikka ju see, et paks olen. Ütlesin ka siis, et see on siiski pärandus kõigi seniste laste eest, mitte uus beebi. Jah, mühaklik kommenteerija on minu suhtes varemgi oma vaenulikkust välja näidanud, kuid annan endale aru, et ta ei saa lihtsalt oma eluga hakkama ja selliseid inimesi ärritab, kui keegi teine saab. Aga isegi, kui ma leiaks mühaka kirumiseks palju põhjuseid, siis minu kaalu see ei muuda. Minu jaoks oli kurb see, et sel ajal, kui see juhtum toimus, olin juba 5 kg maha võtnud ja ise selle üle väga õnnelik...

Oma kaaluga olen kõige õnnelikum olnud ülikooli ajal. Siis käisime koos sõbrannaga ka Kaalujälgijates ning ühel hetkel kaalusin 69 kg. Aga tegelikult polnud see sugugi kõige õnnelikum aeg mu elus. Ma tegin siis ka palju trenni (vähemalt 5 korda nädalas) ja lõpuks olin väsinud, närviline ja kokkukukkumise äärel (lisame siia ka aktiivse üliõpilaselu Tallinnas).

Ameerikas elamise ajal võtsin loomulikult palju juurde. Ma ei tea täpselt, kui palju, sest mul ei jäänud bounds´ide ja kilode vahe kunagi meelde ja nii ma ei teadnudki, palju ma kaalun. Peale ülikooli lõppu Siseministeeriumis töötamise ajal käisin 3 korda nädalas 1,5 tundi korraga tänavatantsu trennis. Kaalule see ei mõjunud, sest õhtul kl 23 ühikasse jõudes oli 100-grammine šokolaad kohustuslik. No ikka energia taastamiseks. Jah, ma olen šokohoolik alati olnud. Eriti tumepruunis paberis suurte pähklitega Ritter Sport.... ok, sellest me rohkem ei räägi. Sel perioodil elatusin veel kiirnuudlitest. Sõbranna küsis korduvalt, et kas ma nende kätte juba ära surema ei hakka, aga no mulle tõesti maitsesid need väga.

Pärnus personalijuhina tööle asudes oli mu elu ikka kuidagi segane...ja kaalu üle ma õnnelik polnud. Lahutama hakates käisin aga vähemalt 3 korda nädalas body pump trennis ning mõne korra ujumas ja see muutis mind enda üle ka jälle õnnelikumaks.

Herlendi poolt 2007.a novembri lõpus klõpsitud pildid

Mälestusväärne 2007-2008.aastavahetus Riias

Mõne aja pärast sai sellise minu endale Herlend. Ehk siis iga rasedusega võtsin jälle ilusad 10 kg juurde. Kujutan ette, et umbes 72-75kg võiks ma ideaalis kaaluda, kuid ma ei kujuta ette, kas seda numbrit enam kunagi näen. Kuid praeguseks oli sellele jah lisandunud veel 4 lapse kingitud a´10 kg ja tulemuseks 115 kg.

Maria oli see, keda oodates võtsin kõige vähem juurde. Enne teda jõudsin korralikult ka maha võtta, nii et alustasin äkki u 95 kg pealt. Kusjuures viimastel nädalatel oli see ka üks asi, mis mind hirmutas- Maria ootamine ja sünnitamine olid nii lihtsad, et... aga jah, meil on kõik hästi...või läheb...

Ma tean küll, et kõik ei võta raseduse ja imetamise ajal juurde (jah, imetamiste ajal ei võtnud ma kunagi midagi maha), aga mina kogusin ja hoidsin. Ma usun, et see on alateadlik soov oma armsa abitu lapsukese eest hoolitseda, ebakindlus tuleviku pärast, teadmine, et pisikest kaitstes oled tegelikult haavatav ja ei saa ennast põgenemise teel kaitsta...

Aga praegu tunnen kuidagi, et 7,5 aastat kestnud periood minu elus on läbi. See mure tuleviku pärast, ebastabiilsus ja ebakindlus on kuhugi maha jäänud. Jah, meil on vähemalt järgmised 17 aastat vaja nelja eluhakatise eest vastutada...aga see pole see, mis eelmised pisi-pisi-beebide aastad. Nüüd seisavad need 4 inimest mu KÕRVAL (ok, mõnikord ärkan küll selle peale, et kogu see kari mul seljas elab... aga noh, need on hoopis emarõõmud...).

Teemal, mis minu jaoks oli siiani tabu, kirjutan täna esimest korda seetõttu, et ennast kontrollida. Jah, kui kõik teavad, kuhu poole ma teel olen, siis ei ole nii lihtne tanklasse järgmise liitrise plombiirijäätise või Ritter sport šokolaadi järgi sõita.

Üks "laps" maas, kolm veel!!!