esmaspäev, 24. august 2015

Elu ise kirjutab mu raamatuid...vähemalt tagant järgi...

Annan vahepeal aru: ikka teen tööd. Ikka kirjutan pühendusi ja autogramme, täidan ümbrikke ja kleebin marke (ok, tegelikult seda viimast tehakse tegelikult postkontoris). Ja püsikliendiks mind postkontoris ikka veel ei loeta. Aga lähen homme jälle kümne pakiga ja vaatame, mis siis saab.

Raamatutega on nüüd lugu nii, et umbes 70% kirjadest olen ära jõudnud vastata. Enamus soovivad kogu komplekti mu raamatuid. Üks raamatutest on jälle otsas ja tuleb nüüd Tallinnast ja saan selle kätte nädala lõpus või järgmise algul. Seega on hästi reaalne, et paljud saavad oma soovitud raamatud alles järgmisel nädalal kätte. Palun kannatlikkust. FBs kirjutanute soovid on ka siiani vastamata. Jätkuvalt tegelen. Spami postkastidel hoian ka kõikjal silma peal, aga pole jõudnud vastata (siin lobisen...nii ei jõuagi).

Üks öö tegutsesin näiteks nii:

Tänase päeva töötulemus on selline:

Parempoolset hunnikut siis mõtlen ikka.

Ma püüan kogu seda protsessi ikka väga nautida, sest vaevalt, et tuleb elus veel sellist võimalust, et paari nädala jooksul tuleb oma raamatuid sadade kaupa teele saata ja autogrammistada.

Nädalavahetusel oli Herlend ka uhke, et ma olen juba nelja raamatu autor.... Hmm, tuletasin talle siis meelde, et "Lõpupidu" on ammu läbimüüdud ja seetõttu ma vaid müün nelja, kuid olen ikka viie autor. Nohjah...üks raamat ees või taga... eriti kui neid ei loe, siis pole ju tõesti vahet.

Aga nii vägev on näha, et on inimesi, kellele tõesti meeldib, kuidas ma kirjutan ja ootavad järgmist ja järgmist raamatut. Ja mitte lihtsalt raamatut, vaid just minu kirjutatut. Teate, kui uhke tunne see on.

Veel vägevam on paljudest neist kirjadest lugeda, et mõni on avastanud mu blogi ning siinse kirjutamisstiili ja teemade tõttu on mu raamatuteni jõudnud...ja jäänud.

Olen varemgi öelnud, et kirjaniku amet on üks ütlemata üksildane amet. Niigi on see, et ma ei näe enamasti, kuidas minu õhust ja armastusest loodud teosekest kasutatakse... aga peale selle ei ole kunagi kellelgi võimalik koos minuga vaimustuda. Ma tahaks nii väga praegu mitme inimesega oma pooleliolevat teost lahata, kuna ma näen inimeste peal toimumas seda, mille olen oma uude raamatusse kirja pannud. Ja mina kirjutasin enne, kui asjad juhtuma hakkasid. Aga mitte keegi peale minu ei tea seda.... mhhh...

Täna sain aru, kuidas nädalavahetus lahendas mu raamatus mitu olulist küsimust. Nii juhtub, kui meeled on avali valla ja kui usud, et õiged asjad juhtuvad õigel ajal ja õiged inimesed ilmuvad ka õigel ajal.

Nii et ma siis ei kurvasta rohkem, et pean maailma toimimist üksi jälgima ja uurima, vaid rõõmustan, et saan lugeda ühte teost pool aastat enne seda, kui kõik teised saavad.