kolmapäev, 19. august 2015

See on ebareaalne!!!!

Praegu toimuv on ebareaalne. Ma olen hämmastunud, liigutatud...ja kõik kaheksakümmend muud tunnet ühe korraga.

Täna õhtul jagasid õde-Karin ja kirjanik-Margit Maria haiglalugusid ja raamatute müümise teemat ja... lahti läks see, et paari tunniga jagati seda postitust üle 400 korra. Mu blogisse jõudis üle 3000 inimese ja mina vastan mailboxis järjest raamatusoovijatele. Kõik see juhtus paari tunniga.

Homme hakkan tegelema sellega, kuidas kirjastusest oma raamatuid juurde saada. Arvatavasti matkame homme lastega korraks Tallinnasse, et ise raamatud ära tuua... selgub töö käigus.

See on nii ebareaalne. Ma istun üksi oma köök-elutoas, käed värisevad ja pisarad silmis. See on uskumatu tunne, kui näed suurt hulka täiesti võhivõõraid ja ka tuttavaid inimesi enda murega tegelemas. Võib öelda, et mis see lihtsalt jagamine on, aga see ongi liigutus, millega võõras inimene puudutab minu/meie muret. Ei lähe mööda. Ei jäta puutumata.

Eks me kõik oleme praeguseks kogu loost juba veidi väsima hakanud. Suured vennad on suht haprakesed juba praeguseks ja muudkui otsivad turvalisi inimesi ja lähedust enda ümber. Näen, kuidas klammerduvad turvalisse. "Sa tuled ju meile õhtul külla, eks ole?" lendab küsimus ikka nende jaoks turvaliste inimeste poole teele. Ja siis küsitakse korduvalt minu käest, et miks külalised juba ei tule ja et ma helistaks ja kutsuks. Õhtuti näen aga juba teist päeva sellist pilti:


Mina panin lapsed loomulikult igaühe enda voodisse magama, aga Joosep on mõlemal õhtul suurema venna Mathiase voodisse kolinud. Minu arust ei saa neil seal eriti hea olla, sest nii on ju kitsas...aga praegu ma selle vastu ei võitle.

Samuti on tunda, et Herlend ei jõua enam haiglas olla. Ma küll mõtlesin, et Maria haiguse üks hea osa on, et Herlend saab pidevast töötamisest puhata...aga no sunniviisiline puhkus pole ikka puhkus. Ja ma ise imetlen neid emasid, kes suudavad pikkadel perioodidel olla tugevad ja oma peret toetada. Ma tahaks küll juba varsti jalgu vastu maad trampida ja öelda, et miks mina pean aitama teistel oma tunnetega hakkama saada, kui tahaks hoopis ise veidi kurb olla??? Aga ma küsin seda mõni teinehomme.

Õhtul, enne kui lapsi magama panema hakkasin, käisin lambaid söötmas. Äkitselt tulid poisid kõva häälega nuttes mulle järgi. Ei saanud kohe aru, mis hull asi siis nüüd juhtus.

"Me igatseme Mariat," teatasid nad mulle kooris....

Ja nii ongi! Üks päev on meil jälle üle elatud! Järgmiseni!

Aitäh kõigile, kes te meie jaoks olemas olete olnud ja olete ka edaspidi. Sellistel hetkedel tehtud teod ja öeldud sõnad jäävad meelde. Aitäh!


Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!