reede, 31. juuli 2015

Igaühel oma kell

Nagu öeldud, käisime eile lastega taaskord Vaskkikello...kohas (ma ei teagi, mis asi see oli- tee ääres üks koht, kuhu on kogutud kellad erinevatest kirikutest).


Mulle nii meeldib siin lihtsalt sõita...sõita... Tuleb meelde USAs aastaid tagasi veedetud aeg. Seal sai ka samuti lihtalt autoga kusagile poole teele asutud.... ja tükk aega ei pidanud valima, et kuhu poole keerata tahad. Riigipiiri ja merd ka ette ei tulnud. Siin ka.

Lastel oli meeles, et pool aastat tagasi käisime samas kohas. Siis oli aga lund palju ja kõikjale ligi ei pääsenud. Kuna Christian oli ainuke, kes lõpuks tee peal magama jäi, siis tema kellade juurde ei pääsenudki. Usun, et ta ei nuta ka selle pärast. Teistele aga leidsime igaühele oma kella ka:


No olgu- Mathias pole küll Michael...aga peaaegu.

Nii, nagu mitme muu asja puhul, paneb ka selle kellade koha puhul imestama, et see asub mittekusagil. Siin ei ole eriti suuremaid linnu, vaid pidevalt väikesed asulad. Igas on kindlasti kirik, mille torn juba kõrgelt paistab. Ja siis on sellised asjad, nagu Powerpark lõbustuspark ja Vaskkikello jne, mis asuvad lihtsalt kusagil tee ääres... ja kõik käivad seal.

Teiseks panevad mõtlema siinsed teed. Pisikeses Eestis räägime sellest, kuidas koduõued on vaja maha nudida, et saaks Via Baltica laia tee rajada...ja karjamaad on vaja pooleks saagida, et saaks Rail Baltica kaudu kiired rongid meist veel kiiremini mööda sõitma panna... Siin on teed aga enamuses sellised, nagu meie Tallin-Pärnu. Pidevalt on tee ääres parklad. Suurema maantee puhul on aegajalt lisanduvad möödasõidu rajad, kuid enamus aega on seegi kaherealine.

Ja sellepärast ei ole võimalik suure tee äärde Eestis teha kergliiklusteed, sest äkki 40 aasta pärast on meil seal Via Baltica...

Mulle ikka tundub, et kõiki sellised asju ei saa taandada rahale... Selliste teemade puhul on asi ikka prioriteetides ja mõtlemises!!!