reede, 3. juuli 2015

Lahkulööja

Tänase õhtu veetsin taaskord Lahkulööjat vaadates. Otse loomulikult on kõik Lahkulööja triloogia raamatud ka loetud. Arvamused nendest on kirjas siin: Lahkulööja, Mässaja, Murdmatu.

Ma mõtlesin pikka aega, et minu tohutute fännamiste ajad on möödas. Kuni jõudsin lõpuks Näljamängude triloogiani. Ja sellele järgnes peale mõningaid kehvemaid raamatuid Lahkulööja triloogia. Ja avastasingi, et olen ikka veel võimeline vaimustuma.

Jah, uuesti ja uuesti filme vaadates ja raamatuid sirvides ei ole need samad, mis esimesel korral. Pole ju tegemist mingi kõrgtasemel kirjandusega. Aga seal on see miski, mis puudutab. Ma ei taha lugejatega kohtudes kunagi konkreetseid raamatusoovitusi anda, sest see, mis meid raamatutes, lauludes, etendustes jms puudutab on erinev. Ja see, mis isegi ühte ja sama inimest erinevatel aegadel puudutab, on erinev.

Nii näiteks tahan, et mul oleks kodus piisav kogus raamatuid. Tahan, et riiulist oleks kohe võtta raamat iga lugemisisu ajal (p.s. jah, ma loen raamatuid ainult paberil). Samuti teadsin, et täna on just Lahkulööja õhtu.

Fännamise vastu parim rohi ongi kordamine. Üledoseerimine. Parim ravim väga hea raamatu või filmi fännamise vastu on hakata youtubest või netist otsima infot selle kohta, kes on tegijad, miks ja kuidas raamat kirjutati, kus ja kuidas film filmiti... ehk igast otsast tungida köögipoolele. Ammutada kogu see info, mida fännidele välja pakutakse, et neid teosega pikema aja jooksul siduda. Kui minu jaoks on kogu see info omandatud, siis on teos hoopis lahjem. Kaotanud mingi võlu ja salapära. See pole enam see teos, milliseks ma lugemise või vaatamise ajal ta jõudsin mõelda. Siis saab sellest teise kirjaniku või filmitegija teos.

See on üks põhjus, miks ma enda raamatute saamislugusid väga rääkida ei taha. Tegelikult tahaks väga. Ma ei kirjuta ju ka ühtegi enda raamatut ilma põhjuseta. Tahaks kõigile kuulutada, miks üks või teine mu teos on kirja pandud või kust on tulnud ideed. Aga...ma tean, mida liigne info teosega teeb, nii et mina võõrutan ennast siin Lahkulööjast edasi, aga teil minu tegelastest võõrduda ei aita :)

Eks bestsellerite läbitöötamine on minu jaoks ka teistpidi töö, sest ma tean, et ühel päeval suudan ise ka midagi sellist kirjutada. Ma tean paljusid asju oma elus ette...ja see on üks neist :) Seda etteteadmist võib kutsuda unistamiseks! Jah, unistamine on see, miks asjad juhtuvad, sest sa tead, kuhu minna tahad. Ma olen läbi aastate enda rada suht selgelt unistamisega ette rajanud...ja bestseller on selles rivis olemas!

Nii et vait olla ja... edasi töötada :) Ja unistada!

Ja selle loota ma küll enam elada ei oska:

Woodkid "Run, boy run"