teisipäev, 21. juuli 2015

Turvalise elu stiilinäide

Kuulsin hiljuti enda ja teiste minusuguste noorte emade kohta kommentaari, et me ei peaks oma lapsi nii palju tagasi hoidma ja piirama, sest kuidas nad muidu õpivad ja arenevad. Eriti kuna me ise oma laste vanuses olime samasugused.

Need sõnad tulid päras seda, kui mu vanim poeg oli just puu otsast alla kukkunud....mis tähendab, et enne seda oli tal luba sinna ronida. Ja kuigi kukkus, siis ikka on lubatud järgmisel korral ka ronida. Ta sai aru, et astus ise liiga õrna oksa peale ning allalendamine on asjade loomulik käik. Ja nooremad vend ja õde (4- ja peaaegu 3-aastane) võivad samuti jätkuvalt ronida.


Nii ongi ohu ja ohutuse piir üks pidev küsimärk. Vanemal põlvkonnal hea norida, et “huvitav, kuidas küll meie oma lapsed saime üles kasvatatud, kui selliseid ohutusnõudeid polnud...”, aga no ajad on muutunud. Mäletan küll, kuidas ise lapsena autos heal juhul turvarihmaga kinni olime, kuid enda laste puhul ma küll autosõidul turvalisuse mõttes mööndusi ei tee. Jah, mina ja teised meie põlvkonna lapsed jäid ellu, aga liiklustihedus oli tol ajal midagi muud.


Ronimistega on meie majas aga selline reegel, et lapsed võivad ronida nii kõrgele ja kaugele, kui ise saavad. Ehk et kui beebi ei ole veel võimeline aknalauale ronima, siis ei tohi keegi teda ka aidata. Kui lapse veel ise õunapuu otsa ei saa, siis keegi ei aita.

Ja nii turvaliselt elamegi. Ikka muudkui iseomaenda võimetest edasi arenedes.