laupäev, 4. juuli 2015

Loen endale kodu!


Suvel lapsepõlvekodus käies meenub mulle esimese asjana lugemine! Jah, ma olen ikka alati muud ka teinud, aga suve lahutamatu osa on alati olnud teki või linaga mööda õuet kolimine, et leida parem lugemiskoht. Isegi nendel suvevaheaegadel, kui käisin tööl, seostub suvega ikka õues lugemine. Õues ringi jalutades tuleb siiani meelde, millist raamatut ühes või teises kohas lugesin.


Juunikuu lõpus jõudsin ka omas kodus ühel päeval lõpuks õue. Tegin lõket, kõik lapsed olid õues, tõin teki välja...ja mõtlesin lugemisele. No seekord ma hoopis kirjutasin lõket vaadates üles mõtteid järgmiste raamatute jaoks, aga see päev tegi kodu kuidagi hulga omasemaks. Loomine laienes toast õue. Hämmastav, kui väikest osa kodust me igapäevaselt kasutame. Lapsena saavad kõik nurgad ja nurgatagused läbi vaadatud, aga täiskasvanutena võib keegi keset õuet puu maha saagida ja sa ei pruugi aru saadagi, et seal midagi oli. Lapse jaoks see pole võimalik, sest lapsena on igal puul-põõsal-kivil mängudes osa ja nii et saa miski märkamatult kaduda.


Seda ma aegajalt tunnengi, et pole kodu iga nurka läbi uurinud, ega teadlikult omastanud. Ja suvised õues lebotamised annavad kindlasti selleks võimalust juurde. Eks meie senised siinsed suved pole ka kõige tavapärasemad olnud. Mitu suve rasedana või titega ei soosi mööda koduõuet roomamist. Sel suvel on aga kõik teisiti ja suvi on meie!