neljapäev, 23. juuli 2015

Orienteerumise maailmameister...või mitte...

Iga kord (ehk teist korda järjest), kui ma Helsingist autoga välja pean sõitma, siis otsustan, et järgmisel korral prindin endale kaardi ka kaasa. Seekord olid mul küll vähemalt juhised välja prinditud. See aga tähendab, et "ringteelt võta 2.väljasõit...sõida 500 meetrit..." jne. Ja kui sa ei leia sellenimelist tänavat, mis on juhistel ja keerad suvalisse tänavasse, siis pole sul õrna aimugi, kas õige tänav on kõrgemal või madalamal...

Eelmisel korral juhendas Herlend mind telefoni teel, kuidas linnast välja saada. Kuna meie koostöö ei toiminud, siis panin telefoni ära ja hakkasin ise katsetama. Läks väga kiiresti, kui esimene Lahti silt jäi ette ja edasi tuli vaid jälgida teed E75. Seekord ei olnud ühtegi juhistes nimetatud tänavat, Lahti silte samuti mitte ja peale selle sattusin mingisse tunnelisse. Pärast väikest tiiru ning Herlendi järjekordset kõnet: "Kas te olete juba linnast väljas?", sain tema käest teada, et tunnel oli väga õige koht. Lihtsalt eelmisel korral me sealt ei sõitnud.

No ja siis oli jälle kõik lihtne, sest tulid nii Lahtisse suunavad sildid, kui ka tuttavad kohad. Nii et umbes 5 kuud pärast eelmist perereisi oleme jälle Soomes puhkamas (v.a. Herlend, kes naudib siinset töömehe elu).

Meie 5-liikmelise saatjaskonna reis Tallinna sadamast algas aga nii:


Maria päris suurema osa ülejäänud teest (ehk miiitusada kilomeetrit): "Kus noodilaev on? Kas me jõuame juba noodilaeva juurde tagasi?"


Seletasin, et noodilaev läks Eestisse tagasi. Maria oli väga pettunud: "Miks noodilaev ilma meieta tagasi läks?" Püüdsin küll selgitada, et laevad sõidavadki edasi-tagasi, aga neiu on siiani laeva peale solvunud. Meie oleme ju alles siin... ta oleks pidanud ootama...