neljapäev, 9. juuli 2015

Ära hõiska enne...ööd!

Kirjutasin enne südaööd ära postituse, kus rõõmustasin esimese õnnestunud laagripäeva üle. Südaöö paiku alustasime kasvatajate koosolekuga, kus rääkisime tulevikust- kuidas, kui kaua, kellega saame selle laagriga edasi minna? Ehk samad küsimused, mida siin pikkade ettevalmistuspäevade jooksul endalt korduvalt oleme küsinud.

Tõdesime, et MEIE tahame laagrit teha, MEIL on seda vaja ja ME saame hakkama. Pärast sisukaid arutelusid saime aru, et...meil pole vett. No torutöid tuli ka varem teha... aga nüüd ei tulnud vesi enam majja. Nii- hakati pumpa otsima! Kusagil pole. Meespere otsustas, et ma pean kirikusse helistama kellelegi. Ma arvasin, et äkki kell 2 öösel ei taha kirikust keegi minuga pumba teemadel rääkida. Kristjanil, kes on ka siia laagrisse juba sammaldunud, tuli siis meelde, et kusagil territuooriumi nurgas, mida me ei kasuta, äkki nagu midagi võiks olla. Auto tuled löödi peale ja- seal see oli!


Rõõm oli lühike. Pump tassiti keset tuba, mitmekesi uuriti ja puuriti...ja pump tunnistati surnuks. Jätkuvalt keeldusin kell 2 öösel pumba teemal kusagile helistamast, kuna öösel ju keegi midagi ei tee. Netist otsisid poisid poe ja pumba välja ning peaaegu avamise hetkel olid meie esindajad ukse taga. See tähendab, et mõne aja pärast voolas meil jälle vesi.

Kas te teate, kui suur luksus on tassike kohvi? Või kui mõnus tunne on kraanist voolava veega käsi või hambaid pesta?

Lapsed tundsid vee puudumist umbes tunnikese, sest nemad said meie järjekordse mõnusa laagrikogemuse maha magada.

Lõppude lõpuks aga vaatasin ma staabi põrandal lebavat surnud pumpa ja tõdesin- ma ei oska isegi sellise asja pärast paanitseda, ega muretseda, sest tean, et meil on sel aastal koos selline meeskond, et ei ole tööd, millega nad hakkama ei saaks. Nii et kui see on teostatav, siis meie selle aasta laagripere saab selle lahendatud.