neljapäev, 16. juuli 2015

Lindgreni aeg on käes

Esimest korda hõiskasin nii juba mitu aega tagasi. Mathias oli umbes 2,5-aastane, kui talle oma lapsepõlve lemmikkirjanikku Astrid Lindgrenit tutvustama hakkasin. Alustasime Karlssonist...ja arvata võib, et selle raamatu kõrvalt tuli palju-palju juurde seletada. Et miks Karlsson ikka nii ja naa...ja üsna tihti pahasti kõike tegi. Aga ikkagi oli mõnus taaskord lapsepõlve lemmikuga kokku saada (kusjuures Karlssonit ma lapsena lugenud vist polnudki...ainult etendust ja multikaid näinud).

Seega oli tookord minu jaoks väga märgilise tähtsusega pilt, kus Mathias loeb Joosepile Lindgrenit:


Aastaid tagasi ostsin koju "Bullerby lapsed". Samuti teos, mida lapsena lugesin korduvalt. Nüüd aga ootasin, millal saan enda lastele lugema hakata. Paar nädalat tagasi hakkasime sellega pihta...ja lapsed naudivad!!! Oi, kui hea meel mul oli seda näha. Jah, mu enda jaoks on küll kohati veidi segane, et mida ma tookord ise selles nii väga nautisin, aga oluline on, et lastele see raamat "töötab".

Eile õhtul Mathias küsis, et mida see sama kirjanik veel on kirjutanud. Hakkasin siis meelde tuletama kõiki raamatuid, mida ise Lindgrenilt (korduvalt!) olen lugenud:
- Meisterdetektiiv Blomkvist (tema lood olid vaieldamatult mu lemmikud!)
- Tjorveni lood
- Vahtramäe Emil
- Lärmisepa tänava Lota
- Vennad Lõvisüdamed (kõige pikemaks ajaks mu südame murdnud raamat!)
- Röövlitütar Ronja
...ja teised...

Tutvume lastega Bullerby lastega ära ja vaatame, millisest raamatust meie järgmine õhtujuttude seeria tuleb. Kusjuures Mathiasele vastades unustasin laste lemmiku Pipi üldse ära. Seda näevad nad telekast multikana.

Kogu selle loo juures on parim, et ma tahtsin kunagi ELO laagris saada raamatusõbra märki. Selleks tuli mingi eksam teha. Ja mina põrusin selle küsimusega, et ei osanud Lindgreni teoseid loetleda. Kusjuures, kui pärast nimekirja lugesin, tuli välja, et olin selleks ajaks enamust neist juba lugenud.

Nii nagu muude eluliste otsuste puhul, ei taha ma tulevikus suunata, mida mu lapsed peaksid lugema. Ainus, mida ma teha saan, on osta koju raamatuid, et neil oleks, mille vahel valida. Samuti vedada neid raamatukokku (kus me juba praegu nendega tihti käime- jah, kõik, kes te ei usu, et mu lastega on võimalik üksi kusagil käia... me käime raamatukogus!!!), et see tee neile selge oleks. Ja meie lastele meeldib raamatukogus väga!