kolmapäev, 29. juuli 2015

Mis jääb alles?

Sirvisin oma poolikute raamatute materjale, et teha nimekiri teostest, mida lähiajal tahan väga kirjutada, sest mul on nende jaoks suured ideed ja palju mõtteid olemas. Sain 18 pealkirja! Nende seas noortekaid, romaane, lasteraamatuid, novellikogu, teleseriaal...
Ja siis jäi ette üksik lugu, mille olin oma poolikute teoste kausta salvestanud. Olen selle kirjutanud 17.märtsil 2010 ehk ajal, kui hakkas aasta mööduma esimese vähki surnud vanaema matmisest ning teise lahkumiseni oli jäänud umbes 6 kuud. Siis ma veel ei teadnud, et kaks ei jää ilma kolmandata ning läheb ka tädi. Kolm suurt naist minu elus.

Sellest ajendatuna olengi arvatavasti kirjutanud mõtiskluse, mida on endalgi kasulik meelde tuletada:


Mis jääb alles? (17.märts 2010)


Me sureme.
Ühel päeval sureme me kõik. Sündides hakkame liikuma surma poole.
Aga sellest ei räägita. Sellest ei sobi rääkida, sest see on halvaks endeks.
Mis? Et kui räägid surmast, siis võid surra? Ja muidu ei sure?

Ühel päeval sureme me kõik. Aga mis jääb alles?
Enamus meist kas väldib surma teemat või on selle pärast paanikas. Püütakse „elu eest“ rohkem teha-jõuda-omandada, et surma hetkeks oleks ikka rohkem-rohkem-rohkem. Ikka selleks, et SEE ju jääbki alles.

Me õpime elu jooksul palju. Aga enamus õpitavast on surnute teene. Meie ajaloo, kirjanduse, kunsti ja kõigi muude ainete õpikud on täis surnud inimesi ja nende tarkusi. Tarkusi? Kui nad nii targad olid, siis miks nad surnud on? Ja kui nad ikkagi polnud nii väga targad, siis miks me nende mõtteid õpime? Selleks, et ka ühel päeval nende kombel surra?

Mis jääb alles?
Kui sa oled elu jooksul suutnud mõnel alal midagi ära teha, siis on lootust saada surnute autahvlile (tavaliselt nimetatakse seda mälestusseinaks). Suur lootus on ka jõuda kooliõpikutesse, et mitmed järgmised põlved õpiksid sinu elu- ja tegevuslugu ning et sind seataks neile eesmärgiks.
Aga kui sa pole tulevane surnute autahvli või kooliõpiku kandidaat? Kes sa siis oled? Lihtsalt üks hauaplats surnuaias? Kohustus oma lastele, lastelastele ja nende järglastele, sest nad peavad su hauale lilli tooma, jõululaupäeval mööda Eestimaa surnuaedasid ringi sõitma, et kõigile lähedastele küünlad viia ning suvel peavad su hauale Jaapani-aialikke triipe tõmbama. Kõik ikka selleks, et sa rahul ja rahulik oleksid ning ei tuleks neid siia ilma kummitama. Su järglased on sinu mälestuse „austamisega“ seotud seetõttu, et vältida sinu tagasitulemist. Nagu märgiks, et sa olid juba siin, aitab küll, nüüd on meie kord!
Ja ometigi deklareerime me kõik, et elame oma laste ja lastelaste jaoks. Rabeleme tööl-kodus-puhkehetkel oma järglaste heaolu pärast. Ikka selleks, et neil oleks kergem ja parem kui meil omal ajal oli.

Seega kas siis kõigel sellel pole mõtet? Et kui need, kelle pärast me rabeleme, ei vajagi meie suuri ohverdusi? Kas on mõistlikum kõigest loobuda, elu nautida, loobuda kõigist kohustustest ja sidemetest juba siin ilmas elamise ajal, mitte oma surma oodata. Peale surma jääme ju nagu nii kõigest ilma.
Või olekski mõistlikum rabeleda ning tohutult pingutada, et see elu otsa saaks, et ununeks ära selle kõige üle arutlemine, et oleks kogu aeg midagi teha ja aeg läheks kiireminie. See aeg, mis on ainus asi, mida meile siinses elus on antud.

Jah, aeg on ainus, mida me kord tahame tagasi pöörata, kord sellest üle liikuda, kord tahame seda juurde, kord ootame, et see kiiremini mööduks.

Seega lõppkokkuvõttes on aeg ainus asi, mis meil siin elus on! Ja aeg on see, mida keegi meist ei korja... ja kui korjaks, siis aega me ei saa koguda.
Mis siis jääb alles?

Alles jääb aeg. Aeg, mille oled tegevustele, inimestele, kohtadele osutanud siis, kui sul see aeg oli. Sinu otsused, oma aja kasutamise kohta. See, kus sa oled olnud, mitte see, kuhu oleksid tahtnud minna või mida oleksid tahtnud teha.