reede, 10. juuli 2015

Las kallab...

Tänase päeva teema on ikka üllatumine ja ümberplaneerimine. Peaüllataja oli loomulikult vihm. Mis sellest, et kõik ilmateated seda meile lubasid, siis terve õhtu käskisin kõigil vaadata mõnda teist ilmateadet. No sellist, mis lubaks päikest. Siis mulle rohkem ilmast ei räägitud.

Vihmale järgnes ümberplaneerimine, kuna tuli välja, et ühte piiblitunni tegijat ei ole. Kuigi ma oma arust pidasin eelnevaid läbirääkimisi, siis tuli välja, et olin ikka millestki valesti aru saanud. Olukorra lahendasime nii, et Luc tegi korraga tundi mitmele rühmale.


Seejärel sain mina suurte rühmaga nautida muusika tundi. Õpetamise parim osa on alati õppimine. Muusika tundi läbi viies saan alati ise laagri laulud selgeks. Lapsed tegid mõnusalt kaasa, nii et tõesti nauditav tund oli. Mul vähemalt. Loodan, et lastel ka.

Lõunasöögi ajal saabus aga päris vihm. Siis sai teha selliseid pilte:


Ja lapsed olid sellised:

No olgu- tegelikult tegi nii kõigest mu ise-oma-enda laps Maria ja teistel lastel me vees möllata ei lasknud.

Praegu saatsime lapsed maastikumängule. Vahepeal näeme taevast. Aga lapsed polnud nõus ka vihma korral maastikumängu ära jätma ning pärast vaatame, et kõik kuivaks ja soojaks saaks. Need, kellel vahetusriideid pole, need metsa ei läinud.

Meie Joosep läks ka esimest korda metsa. Eilse puugi pärast ta küll algul ütles, et ei lähe. Eelmisel aastal oli ta aga niii maailma solvunud, kui ei saanud metsa, nii et ma ei riskinud mingit pidi sellega, et teda seekord kaasa ei saada. Pealegi sai ka Mathias 4-aastaselt esimest korda maastikumängule, nii et nüüd on Joosepi kord (ootame võistkonnad metsast tagasi ja siis ma hõiskan edasi, et kuidas see riskantne plaan lõppes).