teisipäev, 28. juuli 2015

4 last, 13 tundi ja 670 kilomeetrit

Nädal aega tagasi algas meie reis, mis sisaldas nelja last, kestis 13 tundi ja moodustus 670st kilomeetrist. Kodust reisisime siis Soome, Sievisse. Hommikul kella 9 paiku hakkasime liikuma ning juba kell 22 õhtul olime kohal.

Seekord oli reisida veidi raskem, kui veebruaris siin käies. Esiteks seetõttu, et sõitsime otse kohale. Eelmisel korral ööbisime poolel teel, Herlend tuli meile sinna vastu ja siis võttis enamus lapsi teisel päeval enda autosse. Teiseks on Christian ka praeguseks inimene, mitte enam beebi, kes vaid sööb ja magab. Nii oli seekord üks pisikene inimene juures, kelle heaoluga tuli arvestada.

Oma üliedukast Helsingist väljasõitmisest ma juba kirjutasin. Orienteerumises võin ennast juba profiliigasse kuuluvaks nimetada ;)

Seekord ei hirmutanud mõte laevas mitmendale korrusele parkimisest, sest enam polnud libedaid teid karta. Eelmisel korral hirmutas Herlend mu loomulikult eelnevalt teisele korrusele sõitmise osas ära, kuigi siis polnud samuti midagi hullu.

Laevas oli algul elu ilus. Lastenurk oli küll pisike, kuid lastele seal tegevust jätkus. Christian oli eriti vaimustunud suurtest akendest. Istus akna peal ja kilkas naerda, ise samal ajal akent tagudes.


Siis läks keerulisemaks. Lastenurgas oli lapsi palju, seega mänguasjade pärast jagelemist. Palav. Nii et lõpuks trügisid lapsed sealt kogu aeg välja. Nii suundusime välja. Ma polnud küll kindel, kas suudan tagada, et ükski mu lastest hooga üle ääre vett nautima ei jookse... aga läks rahulikumalt, kui kartsin. Eelseisvale reisile mõeldes lasin neil veidi edasi-tagasi ka joosta ning energiat kulutada. Merd suutsid nad nautida vaid mõned hetked (aga need olid minu jaoks väga ilusad hetked, sest nägid välja nii):


Laevas sees hakkas jälle pihta see, kuidas kõigil on palav ja paha ja midagi ei taha. Ringi uidates jõudsime kogemata kohta, kus mängis bänd. Lastel lõid silmad särama. Istusime siis maha. Mõne hetke pärast palusid lapsed korda-mööda ja korraga, et tahavad tantsima minna. Lasin. Läksid kõik neljakesi. Ja see oli väga vahva. Bändimehed naeratasid neile pidevalt ja tundus, et teistelgi vaatajatel kurvemaks küll laste tantsust ei läinud.


Aegajalt leidub inimesi, kes mu lastekasvatuse meetodeid tahavad kommenteerida ja laita. Kui ma aga 2,5 tundi hiljem lapsi taas laevas autosse toppisin, olin rahul, rahulik ja uhke. Jah, nad ei lahkunud tantsuplatsilt esimese, vaid teise ütlemise peale. Aga ma sõitsin laste uneajal (ehk üliväsinud lastega) üksi terve laevareisi ära, nii et kõik toimis. Ju siis lastekasvatuses on ikka midagi õigesti ka läinud :)

Ülejäänud tee oli selles mõttes rahulikum, et lapsed kusagile neljas eri suunas joosta ei saanud. Seda rohkem oli neil aga võimalik teineteist ja mind häirida. Tegime mitu peatus. Esimese ajal kõik väiksemad magasid ja lahendatavaks probleemiks kohv minule. Mathias tuli kaasa, sest tema juba teab:
"Emme, kui sa väsinud oled, siis peame kinni ja ostame sulle kohvi!"
Hmm, ma kas olen pidevalt väsinud või sõidame palju ringi, nii et lapsele on selline tarkus selgeks saanud?

13 tunni pärast oli 670 kilomeetrit läbitud. Tänaseks ehk nädal hiljem näitab spidomeeter 1500, nii et järelikult on siin veel "mõned sajad" peale sõidetud.