laupäev, 25. juuli 2015

Tunne loodust


Meie avastusretkede üks osa on üllatuslikud avastused looduses. Jah, ma olen kunagi keskkooli ajal Pori kandis käinud mingis looduslaagris, kus me metsas sammalt uurisime. Sellegi poolest jäin hämmastunult teeääri passima, kui jõudsime oma talvise majutuskoha lähedale ja metsaalune oli kõik kive täis.

Talvel sain seda küll aru, et puud on siin kiitsakad ja pisikesed. Alles nüüd aga nägin, et kus need kasvavad. Nii et kivil kasvades on täitsa loogiline, et meie metsadega siinseid puid võrrelda ei saa.


Aga need metsaalused on minu jaoks igatahes tõsiselt hämmastav vaatamisväärsus. Mathias küsis ka, et kes nii palju vaeva on näinud, et need kivid kõik kokku koguda?


Looduse avastamisega on aga see mure, et ma kardan niigi igasugu metsloomi, aga siinsed jutud on mind veel väga ära hirmutanud. No kurjadest jänestest ma üldse ei räägi... Aga meie majutuskoha ümber metsas pidavat karu elama. Herlend on näinud pilti, kus karu on selle maja nurgal, kus me elame. Aga kui omanikule oma hirmudest täna rääkisin, siis näitas ta lahkelt suuri kaari õhus, et kui kaugele tema ja ta pere valdused ulatuvad ja lubas mulle, et metsloomi nendel aladel ei ole. Ta kinnitas, et võin lastega rahulikult mööda teed lähedaloleva kiirevoolulise järveni jalutada ja metsloomi ei näe.

Aga maja nurgal käinud karu on ta vist unustanud...

Geograafia tundidest võiks tuttav olla ka see uudis, et pimedaks siin eriti ei lähegi. Öösel mõned tunnid on pimedam, aga siis läheb jälle valgeks. See ei tähenda, et siin ilus ilm oleks kogu aeg, vaid lihtsalt on...päev. See pidavat tulema sellest, et me oleme ikka nii kaugel põhjas.

Kaardilt aga tean, et päris Põhjamaa hakkab alles umbes 200 kilomeetrit meist kõrgemalt, nii et polegi veel päris põhjas. Minna veel küll.