pühapäev, 19. juuli 2015

Miks nad meid taluvad?

Eile olime erakonna telgiga Mihkli laadal. Müüsin samas ka oma raamtuid. Laadad on mõnusad, sest see tähedab kohtumist ja suhtlemist keskmisest päevast kõvasti suurema hulga inimestega. Mihkli laat on veel selline koht, kus minu arust on terve Pärnumaa ja osa muust Eestimaast ka kohal. Nii et oli naeratust-näole-toov-päev.


Mitme inimesega tuli aga juttu teemal, et miks nad meid taluvad? No need meie abikaasad-elukaaslased. Inimesed, kes igal nädalavahetusel või õhtuti üritusi mööda jooksevad, on ju ikka samad. Need, kes sellele rattale astuvad, seda jooksma jäävadki. Ma ei mõtle nüüd mööda joomaurkaid läbustamist, vaid just selliseid kohti, kus "ma-pean-sinna-koosolekule/kohtumisele/koolitusele-kindlasti-minema-sest-sellest-oleneb-kas-me-päästame-maailma..."

Ja siis meie kodused kuulevad, kuidas "ma teen veel selle ürituse ära ja siis on kõik?"..."või noh- ma käin aktiivselt kohtumistel kuni selle päevani ja siis puhkan!"... "no kui see teema saab lahendatud, siis on mõnda aega rahulikum..." Ja siis anname jälle teada, et TEGELIKULT on üks asi veel teha.

Nagu Joosep (4a) komme sööb: "Üks viimane. Nüüd on veel üks viimane. Ühe viimase võtan ka veel!" Ja seda kuuleme siis kümme korda järjest.

Nii lubame ka meie oma kodustele, et ühe või teise tähtajani... aga peale seda on päev puhkust...ja siis saabub juba ärritav rahutus... ja olemegi jälle uuel lainel. Sest laineharjal tasakaalu hoidmine on see, mis meid elus hoiab. Jah, me ei tee oma tegemisi selleks, et kellelegi midagi tõestada... vaid selleks, et teisiti ei saa ja ei oska. Kõik ju ei taha nii. Sest igaühel meist on erinevad eeldused ja vajadused ja oskused...ja kui me saame hästi hakkama seal, kus oleme, tehes seda, mida teeme, siis järelikult oleme õiges kohas.

Viimasel ajal saan mina enda elus üha paremini aru, millised tegemised ja inimesed teevad mind õnnelikuks, kus tunnen ennast õigesti ja millised tekitavad vaid negatiivseid tundeid. Nii saan paremini valida tegemisi. Samas kuulun nende sekka, kes on valmis ennastunustavalt töötama, kui teema huvitab ja on endale oluline.

Kui me Herlendiga koos hakkasime elama, siis imestati, et me oleme nii erinevad, kuidas me koos saame olla. Aga just sellepärast saamegi. Ma ei suudaks koos elada ühegagi neist meestest, kellega ma igapäevaselt koostööd teen. Just sellepärast, et nende töötempo ja -viis on minu omale liiga sarnased. Tööd tehes oleme niiviisi hea meeskond, aga pere ei toimiks, kui vanemad mõlemad ühtemoodi tööd teeks. See ei tähenda, et üks teeb vähem või teine rohkem, vaid seda, et pere toimib paremini, kui tööstiilid ja teemad on erinevad. Siis jääb vaid oskus kohaneda. Sedagi aga piirides, et mõlemal ikka veel hea oleks. Ja lastel ka.

Nii et meie kallitel jääb üle meid taluda, sest vastasel juhul oleks me õnnetud, rahutud-närvilised tegelased toanurgas. Oma õige koha leidmine siin elus ongi üks suurim ülesanne.