laupäev, 25. juuli 2015

Lõbus päev Powerpark lõbustuspargis

Tänane retk viis meid Powerpark lõbustusparki.


Nimelt tuli ükspäev välja, et meist 1,5-tunni autosõidu kaugusel on selline vahva suur lõbustuspark. Selle teadmise võrra saime targemaks seetõttu, et mina ostsin ükspäev mingi siinse "Kroonika"-laadse ajakirja ja lugesin selle otsast lõpuni läbi. See läks kiiresti, sest lugesin kõik tuttavad soomekeelsed sõnad ära ja see ei võta kaua aega. Tuletan meelde, et ma ei räägi sõnagi soome keelt.

Seal oligi aga artikkel sellest lõbustuspargist. Ma ei saanud muud aru, kui et see asub põhjamaal. Ja kuna minu teada meie asume ka põhjamaal, siis hakkasin arvama, et see võib meie lähedal olla. Herlend lugesin artiklit pikemalt ning kinnitas mu arusaama. Nii saigi otsustatud, et sinna me läheme. Järgmiseks näitas Herlend, kust saab ilmateadet vaadata. Tavaliselt ma sellist asja ei usu ja seda ka vaja ei lähe, sest ilm on ikka selline, nagu ta on, mitte nagu keegi ennustab. Aga praegu oli hea ilm oluline. Ja ilmateade seda tänaseks ka lubas. Seekord läks ilmateade ka täitsa täppi. Võib-olla vaatan edaspidigi nende lehte.

Lõbustuspargile kilomeetrite mõttes lähenedes tõusis meis väike kahtlus- äkki vaatasin ma kohanime valesti... Nimelt polnud läheduses ühtegi suuremat linna...viimane teelõik oli kruusatee (esimene, mida ma Soomes näinud olen)... Kuni äkitselt seisiski meie ees lõbustuspark. Põhimõtteliselt mittekusagil.

Kohalejõudmise rõõm lõppes kiiresti, sest...parkimisautomaat tahtis sularaha. Sellele me polnud mõelnud. Nii läksimegi automaati otsima. Siis mõtlesime juba sellele, et äkki ei saa ka piletite eest kaardiga maksta... ega me ometigi Eestis ei ole ju, et kõik on kaardiseeritud... Lähedal oligi paar suurt marketit (ikka keset põldu...täitsa mittekusagil...) ja seal ka pangaautomaat. Sularaha varud said täiendatud ja lõbustuspäev hakkas pihta.


Ostime kõigile kohe käepaelad. Siis ei pidanud eraldi sissepääsu eest enam maksma ja võis kõigil atraktsioonidel käia. Täiskasvanule maksis selline päevapilet 36€ ning alla 130-sentimeetristele 25€. Ühe kaupa ostes oleks ühe sõidu hind olnud täiskasvanule 7€ ja lapsele 5€. Laste puhul õigustas päevapilet ennast igati. Tegelikult ka Herlendi puhul, sest enamasti käis tema lastega kaasas nendel sõitudel, kuhu lapsed tohtisid minna koos täiskasvanuga. Näiteks veemängudel:


Siin lapsed alles unistavad veesõidust (kuhu oma puuduliku pikkuse tõttu väiksemad küll lõpuks ei saanudki...):


Mina käisin lõpuks vaid ühel sõidul- nn ameerika mägedel. Tegelikult oli seal veel mitu mõnusat kiiret atraktsiooni, aga järjekorrad olid pikad ja ma ei tahtnud Herlendit lastega nii kauaks üksi jätta. Seega minu puhul päevapileti ostmine väga ei õigustanud, aga tehtud sõiduga jäin väga rahule, sest need olid ikka päris-päris mägised mäed:


Ahjaa- lõpuks käisin ikka ühel sõidul veel- ilmarattal. Üks meist pidi jälle maha jääma, sest Christian kaasa ei saanud, sest muidu oleksime talle ka pileti pidanud ostma (vot see oli minu jaoks kummaline osa asja juures. Oleks eeldanud, et kui alla 2-aastane sai alasse tasuta sisse, siis võiks ta ka meiega kaasa sõita...vähemalt nendel sõitudel, kus ta kellegi kohta ära ei võta...näiteks ilmarattal). Herlend läks siis Christianiga auto juurde ja mina lastega sõitma.

Järjekorras hakkasid poisid elavalt seletama oma eelmist kogemust ehk kummituste maja. Mõne aja pärast liitus nende jutuga meie taga seisev umbes 5-aastane soome poiss, kes seletas midagi sama elavalt vastu. Nii nad siis seal vestlesid väga ägedalt ja meie täiskasvanud... lihtsalt naersime. Heatahtlikult ikka. Tõsiselt mõnus oli vaadata, kuidas lapsed ennast keelebarjäärist üldse segada ei lasknud ja nautisid siiralt kogemuste vahetamist.

Kui olime maast paari meetri kõrgusel, siis tuli mul meelde...et mina olen ju meie peres see, kes kõrgust kardab, seega mina kohe mitte ei peaks selles pisikeses kõikuvas torbikus olema, vaid hoopis kindlalt maa peal koos beebiga. Aga nüüd jäi vaid üle lastele enesekindlalt naeratada, et neid julgustada...nagu nad seda vajanud oleks. Tegime 2 ringi ja mina jäin ka ellu.


See tuletas meelde, kuidas umbes 12 aastat tagasi New Jearseys lõbustuspargis sõitsin selle atraktsiooniga, millel käisid mitu korda pea alaspidi...ja kuna see oli nii jube, siis ma pidin kohe mitu korda uuesti proovima, kas ma ikka kardan seda piisavalt. Täna jäid ülepeatamised minust tegemata, sest kõigis neis olid pikad järjekorrad, aga selliseid sõite jätkus selles lõbustuspargis ikka mitmeid.

Nii et tõsiselt mõnus avastus meie läheduses. Kõik kuidagi toimis. Teenindajad olid viisakad. Kõik oli olemas. Väga hea kogemus.

Park ise oli aga ilmselgelt mõeldud soomlastele, mitte väga turistidele. Sildid olid kõik vaid soome- ja rootsikeelsed ning teenindajad inglisekeelsest pöördumisest iga kord väga üllatunud. Aga inglise keelega sain seal hakkama küll (mida ei saa siin põhjas just iga koha kohta öelda).