reede, 31. juuli 2015

Undseti radadel

Eile sõitsime lastega umbes 85 kilomeetri kaugusele Vaskkellade juurde. Ikka üksi, sest keegi (Herlend) peab ju tööd ka tegema.

See on üks asi, miks meil seekord on siin hulga mõnusam, kuna mul pole probleem lastega üksi ka rohkem kui paarikümne kilomeetri kaugusele sõita- ilma GPSi ja Herlendita. Olgu ette öeldud, et tagasi jõudsime ka eksimata. Tee peal suutsime isegi teha sissepõike paari asulasse, et sealsed kirikud üle vaadata.

Tunnen jätkuvalt, et kuigi enamuse aega siin rändame ringi autoga, oleme siiski looduses rohkem, kui tavaliselt oma maakodus elamise ajal. Kindlasti on oma osa sellel, et iga päev saame uusi kogemusi, näeme uusi kohti. Ükspäev näiteks käisime 85 km kaugusel Kalajokis Läänemerd vaatamas (pildistaja Herlendi selja taga):


Praeguse puhkuse ajal leppisin endaga juba enne kokku, et siin ma pea jõudma kirjutada. Lugemisest olen aga möödunud nädalaga lõpetanud "Kristiina Lauritsatütar" 2.osa ning praeguseks on läbitud üle 300 lehekülje kirjanik Sigrid Undseti eluloost. Paarsada on veel jäänud.

Kordan veel- ma saan aru, miks ma siiani ei jõudnud "Kristiina Lauritsatütart" lugeda, kuigi Kati ja teised soovitasid seda juba ammu. Polnud veel minu aeg selleks. Rääkimata Sigrid Undseti enda eluloost. Praegu on väga õige aeg. Loen ja loen teda... ja tunnen ennast nii normaalse inimesena. Jah, võib-olla ma tahan sarnasusi leida...aga igatahes olen suutnud enda jaoks sõnastada ja selgitada paljusid oma mõtteid, mis siiani olid kusagil olemas, aga ilma kindlate piirjoonteta.

Nii ma naudin siin loodust ja äraolemist...ja saan aru, et aegajalt peab ära käima. Eriti kui oled loominguline inimene. Ja nii lähevadki mõtted lendu.


Mu 18 poolikut teost on minuga kogu aeg kaasas ja iga uus kogemus võib suvalist teost nendest edasi viia. Minu jaoks on viimastel päevadel ilmunud lahendused mitme mu raamatu sõlmküsimustes. Kuidas mõtted tulevad? Ikka autoga mööda sirget teed sõites, laste kummalistele küsimustele vastates, tee ääres huvitavaid kive ja puid nähes, võõras kirikus seistes, veevoolus ulpivat laste visatud puuoksa jälgides...


Undseti ajast on suurim erinevus vist see, et Eestis ei ole võimalik kirjutada aastas üks raamat, mis peaaegu läheb peale ja siis aasta aega sellest ära elada. Mis nii oleks viga kirjanik olla... Meie oleme õnnelikud, kui 1000-raamatune tiraaž on läbimüüdud.