pühapäev, 12. juuli 2015

Millal see juhtus- laager sai läbi?

Täna Uulust lahkudes kallas taevast jälle vihma. Taevased pisarad liitusid meie omadega, mida me lahkumisele eelnevatel tundidel korda mööda seal valasime.


Kui Veronika mäletas, et pisaraid valatakse peale iga laagrit, siis mina ei mäleta, et viimastel aastatel nii kurb oleks olnud. Olin seekord neljandat aastat laagriülem, iga kord ka omad lapsed (1 kuni 4) kaasas. Nii on pigem olnud kergendus, et kõik läks korda. Alati on olnud küll laagri lõppemise pohmakas koju jõudes, aga seegi on siiski pigem kergendus õnnestumise üle.

Mitte aga seekord. Täna tunnen hommikust saadik pidevat leina. Jah, ettevalmistused hakkavad minu jaoks juba jaanuarikuus esimeste taotlustega ning laager lõppeb alles siis, kui juulikuu lõpuks on kõik arveldamised tehtud ning aruanded esitatud. Nii püüdsin ennast hommikust saadik pidevalt tegevuses hoida. Poolmagamata öö selja taga (rääkimata mitmest laagrile eelnenud magamata nädalast, kui oma järgmist noortekat kirjutasin) tegi olemise veel tundelisemaks. Kasvatajatele tänukirju kirjutades tundsin, et... ei nuta, ei nuta... Lisaks teadmine, et peale jumalateenistust kihutab Herlend Soome tagasi...ja me pole lastele laagrituhinas seda veel eriti rääkida jõudnudki...

Seekordne suurim traditsioonide murdmine oli see, et otsustasime eile ise jumalateenistuse maha pidada. Meie laager lõppeb viimastel aastatel nimelt pühapäeval ning siis on kõigil kirikuõpetajatel jumalateenistused kirikutes. Eelmisel aastal tegime lõpujumalateenistuse varahommikul, sest muul ajal ei saanud keegi tulla.

Rääkisime eile pikalt ühe kirikuõpetajaga ja saime teada, et see on täiesti lubatud. Luc teadis ka täpsemalt, mida me tegema peame ning nii me pidasime töörühmaga maha pika arutelu sel teemal. Nii kestis pinge viimase hetkeni. Tavaliselt oli viimasel päevale põhimõtteliselt vaid koristamine ja koju kolimine. Täna aga valmistusime jumalateenistuseks, mis puudutab meid kõiki, sest teeme ise, oma laagriperet arvestades.

Ja siis oligi see käes. Viimane asi, mida me koos laagris teeme...kuigi alles see oli, kui algusjumalateenistusel kuulasin, kuidas kogu meie äsja kokku saanud laagripere ühiselt Meie Isa palvet luges. See ühtsus tõi juba siis kananaha ihule. Aga nüüdseks olime mitme päeva ja paljude ühiste tegemiste võrra ühtsemaks kasvanud. Näinud teineteise erinevaid külgi, jaganud oma elusid, jaganud ühtseid tegemisi...

Meie laagris käib palju neid, kes kordavad (justkui endale tõestades), et nad ei arva kirikust midagi ja Jumalast eriti ka mitte, aga et neile lihtsalt meeldib selles laagris. Me pole kunagi laagris ei lastel, ega kasvatajatele midagi peale surunud. Seda ei saagi teha. Aga see, mida me koos kogeme, ei jäta puudutamata kedagi. Ükski meist ei tea, mida me tegelikult kaasa viime. Kindel on see, et elus saavad mingil hetkel kokku need inimesed, keda teineteisel on vaja. Kuigi Uulu laagrist lahkudes tunnen seda ühtsust igal aastal, siis see aasta oli veel kuidagi eriti eriline. Laager möödus seda kiiremini, kuna polnud mingeid erilisi lahkarvamusi, ega erilisi vaadete erinevusi. Nii toimus põrkumise asemel sujuv erinevate liinide segunemine. Igal tasandil. Nii, et me ei saanud ise ka aru...ainult tundsime.

Nii suutsingi jumalateenistusel öelda sissejuhatavad sõnad, alustasime avalauluga, mida kõik väga hästi kaasa laulsid...ja siis mul juba pisarad jooksid. Kuna mul oli jumalateenistuse käigus veel mitu korda vaja osa võtta, siis oli kõige targem korraks lahkuda ning köögis ära nutta kõik see, mida oli vaja ning taskurätikut käes pigistades kirikusse tagasi minna.

Kõigi aastate jooksul on minu jaoks kõige selgem märk laagris toimunud muutustest laul: esimesel päeval kobavad umbes 80 inimest pimeduses, püüdes võõrast laulu kuidagi kokku veerida...ja viimasel päeval kostuvad eelnevatel päevadel õpitud laulud tõesti rõõmu ja tänuga kõrgustesse. Nii ka seekord.

Oma palvetega küünalde süütamise ajal Taize laulude juhtimisega saime ka koos Luciga hakkama. See küünalde süütamine ja oma palvetele mõtlemine ise niigi on mind alati nutma ajanud. Seekord aga kõigele eelnevale lisaks pidin vaatama teisi vesistavaid kasvatajaid... Ja siis tuli aeg lõpupalveks. Palusin kõigil tõusta, käed kokku panna ja võtsin ette lehe mõtetega, mis eile koos Luci, Liisi, Kasperi ja Andreasega kirja panime. Mõtlesin palve lugemise ajal neile lühikestele mõtetele "liha ümber", et mõtetest saaks ühtne tekst... samal ajal silme ees pilt sellest, kuidas me viiekesi üleval toas piiblikohti läbi arutame ning mõtteid välja laome...iga rea juures tuli meelde, kes seda ütles ja mida ma seejuures mõtlesin...kuidas juba neid ridasid kirja pannes kummitas laagri lõppemine silme ees... ja nii uppusidki viimased sõnad pisaratesse. Luc aitas õnnistussõnad lauluna ära laulda.

Korraga sai reaalsuseks see, et kõik see korraldamine ja muretsemine ja lootusetuse tunne enne laagrit on lõppenud. Enam ei saa laagris midagi juhtuda...ei halba...ega ka head mitte. Vabanemine kogu pingest... Nii laagrile eelnevalt, kui laagri ajal teadsin ju kogu aeg, et ma ei saa kindlalt öelda, et "järgmisel aastal uuesti", sest pesemisruumide ja muude tingimuste olukorda arvestades ei saa milleski kindel olla, seega...

Kiriku tagumine ots oli täis lastele järgi tulnud vanemaid, kes vist imestasid, millisesse kurba laagrisse nad olid sattunud. Selgitasin küll, et tegelikult on ainus halb asi see, et laager läks nii hästi ja meil oli nii tore laagripere, et kurb on lahkuda.

Lõpupalves tahtsime kõigile laagrilistele kaasa anda järgmised mõtted:
- Me kõik oleme erinevad ja erilised. Kuid igalühel meist on koht maailmas.
- Me pole kunagi üksi.
- Aeg parandab kõik haavad. Kui sa täna kukkusid, siis homme on kõik hästi.
- Näe enda ümber head, sest kõik ei ole su ümber halb.
- Kui keegi sind kiusab, siis see ei ole sinu süü, vaid temal endal on probleem.
- Teie olete maailma valgus.
- Ära karda.


Loodan, et läbi pisarate need sõnad siiski teie kõigini jõudsid.


Ja nüüd tulebki tunnistada, et laagrimaailmas elatud päevad on jälle möödas. Sellises koosluses ja sellise vaimuga laagrit ei tule enam. Järgmisel korral on jälle veidike teisiti. See ei pea tähendama ei paremini, ega halvemini, vaid lihtsalt teisiti. Nii, nagu kõik asjad siin elus on muutumises.

Aitäh teile kõigile, et olemas olite ja et andsite nende päevade jooksul endast seda, mida andsite! Eks te ise tea, mida teil on neist päevist kaasa võtta ja mina tean, mida mina sain. See on hindamatu väärtusega!

Aitäh!