teisipäev, 14. juuli 2015

Pügamata lambad ja laste kodutöötamine

Hakkame lastega vaikselt kodusele lainele saama. Sel aastal tunnen üha rohkem, et mu lapsed on juba päris lapsed. No ikka teel inimeseks saamiseni. Nüüd saab nendega juba päris palju asju koos teha. Ja kui mitte koos, siis vähemalt ei sega nad enam nii palju.

Näiteks on meie üheks suureks lemmikuks lammastele rohu etteniitmine. Mina niidan maja eest põllult vikatiga rohtu, lapsed panevad käru peale ja veavad lammastele ette. Mathias sai hoo sisse, kui mõned nädalad tagasi laste veidi vanem sõber Marek siin käis ja nad koos seda tegid. Nüüd meeldib Mathiasele ka koos Mariaga seda tööd teha. Joosep...tuleb aitama. Ainult, et selle tulemise käigus kaob ta kogu aeg kusagile ära. Aga pildi tegemise ajaks on kohal ja fotode järgi on ta kõige töisem poiss sel hetkel ning suure-töö-tegija-Mathias teeks nagu eimiskit:


Marial on naiselik roll, nagu ikka. Ehk siis juhatab vägesid:


Tegelikult aitas Mallukas suurel vennal kogu aeg rohtu peale panna ning käis kõik need korrad temaga kaasas, kui ma ka pilti ei teinud (mitte nagu Joosep, kes vaid pildistamisega hirmutamisel kohale ilmus). Mõnikord ma mõtlen, et Maria-sugune pisike tüdruk vajaks veidi rohkem hoidmist ja hellitamist ja nunnutamist, kui ta meie peres saab... aga samas ei kujuta ma ette, et kuidas ma teda kasvataks, kui ta oleks üksik laps... Tal on suuri ja väikest venda nii vaja. Neil kõigil on teineteist nii vaja, et kui üks on juba veidi kauem puudu, siis nõutakse aru, et kus õde-vend on.

Rohu niitmise ja ettevedamise ajal mängis Christian kusagil õues. Jah, mul pole täpset ülevaadet, kus mu aastane pisipoeg mängib, sest kui on vaikus, siis ma tal kogu aeg silma peal ei hoia. Kui ta on suuremate õe-vendadega, siis saan hädaolukorrast nende kaudu teada. Kui Christian on aga kusagil üksi, siis käin ikka aegajalt kontrollimas, kas ja kust ta jälle on alla kukkunud või kuhu kinni jäänud. Aegajalt ikka juhtub. Jah, ma paisutan lastega juhtuvaid äpardusi suuremaks, sest mind ajavad närvi inimesed, kes oma lapsi liigselt ninnunännutavad. Christiani viimase aja lemmikmänguasi on muruniiduk. Nii pean jälgima, et ta niitmist lõpetades lähedal ei oleks, sest siis on masin kuum:


Nii me siis elame ja koduneme taas.


Aga lambad on ikka pügamata, sest ootavad järjekorras. Sel aastal pidavat pügajaid üle Eesti jälle vähem olema, sest kõik on Soomes... Äkki peaksime oma lambad järgmisel korral Soome kaasa võtma? Fakt on aga see, et kui ma mõtlesin, et võiks vahepeal ikka kogu loomapidamisega pausi sisse teha, kuni lapsed saavad suuremaks... siis õige aeg sai maha magatud ja lapsed saidki vahepeal suuremaks. Nüüd on neil juba meie pügamata lambaid vaja....ja kassipoegi ka.... meil on vasti pakkuda :)