kolmapäev, 15. juuli 2015

Sopaste laste äraostmatu õnn

Lugesin täna neljalapselise Liivi postitust sellest, kuidas paljud kõrvalseisjad on kommenteerinud, et neli last on liiga palju. Eks olen isegi neid kuulnud. Praegu aga ei hakka arutlema teemal, kellel on õigus meie elu kommenteerida. Silma jäi aga selle postituse all üks kommenteerija, kes ütles, et võib küll saada neli last ka, kui jõutakse nende eest hoolitseda, süüa teha, lastel puhtad riided selga panna...

No siit edasi polnud vaja lugeda. Täna ma õnneks oma lastest pilti ei teinud. Hommikupooliku (kui me lõpuks kodust välja saime) veetsime linnas. Käisin kirikus laagri viimast arvemajandust ajamas. Nüüd on jäänud veel vaid aruanne teha. Jõudsime kokkuleppele, et järgmisel aastal tuleb laager teisiti. Ikka vist kohe täitsa teisiti. Ja see on hea uudis. Ma olen aastaid laagri teemal halvimateks uudiseks valmis olnud...ja nüüd tuli ka halvim ära... koos helgema tulevikuga. Aga eks helge tulevik minu puhul tähendab tavaliselt, et ma olen endale jälle hunniku tööd ja vastutust kaela tõmmanud. Seega sellest kirjutan pikemalt, kui plaanid on selgemad.

Kui lapsed olid ära maganud, läksime jälle koos õue. Mis sellest, et alles oli vihma sadanud. Mis sellest, et meie Christian eelistab enamuse ajast ikka roomata...mööda sopast maad...veeloikudes...

Püüdsin veidi puudeladumisega tegeleda. Umbes nädala puud sain sisse. Jagan neid hoolega mitme kuuri alla- kuivemad majja, märjemad endisesse küülikute kuuri, kus käib õhk paremini läbi. Tegelikult on selle aasta puud tellimata ning need on sügisel õue jäänud puud, mida siin praegu sisse püüan saada. Mida ma aga öelda tahan, on et lapsed mängisid sel ajal õues. Täitsa ise. Christian ka.

Suurematega saime isegi päris kiiresti kokkuleppele, et veega ei mängi (mille alla Maria arvates muidugi ei käinud jalgratta katmine sopakihiga....sopp ei ole ju vesi...ja see, et ta selle tegemiseks pidi veeloigus seisma, oli lihtsalt paratamatus). Christian aga...käis kõikjal.

No ja nii ma õhtul tuppa tulles lasingi lapsed kõigepealt veega üle, siis püüdsin riided seljast kätte saada ning seejärel sooja vanni. Täitsa tavaline päev maalaste elus. Aga no jutu alguses mainitud kommenteerija arvates tähendab see vist, et mul on liiga palju lapsi.

Aga minu lapsed olid seda kõike tehes õnnelikud... Ja seda ei saa mingi raha eest osta!