pühapäev, 26. juuli 2015

Meigikoolitatud lapsed pakuvad üllatusi

Mul on nii hea meel, et mu ümber on inimesi, kes õpetavad mu lastele asju, mida mina pole neile õpetada jõudnud...või ei plaanigi :)

Mihkli laada ajal olin mina kinni-kinni-kinni ja nii läksid lapsed koos mu õdede ja vanematega ära. Nii, nagu ma ei näinud neid enamus aega laadal, ega teadnud, mida nad tegid, nii vaatasin pärast piltidelt, mida nad ka Ertsmal tegid. Maria ja Joosep näiteks omandasid tädi Karini juhendamisel suurepärased meikimise oskused. Neile anti kätte mõnus komplekt lauvärvide, põsepuna, huuleläigete ja muude vahenditega.

Karin ütles, et ega nad küll väga juhendamist ei vajanudki. Oskasid ise päris hästi joonistada. Seda ma usun. Olen oma seinteltki enne näinud. Nii nad siis olidki ise ilutegijad:




Aga ega häid oskusi ei saa raisku lasta. Esimesel hommikul Soomes ärgates ei suutnud ma kohe kuidagi üles saada. Pikk reis...ja Uulu laager...ja sellele eelnenud raamatu kirjutamine... ehk peaaegu 2 kuud magamatust... Nii siis tegutsesidki lapsed veidi aega omapäi. Juhendasin neid veel, et kust kotist saab pliiatseid ja vildikaid, et nad ennast joonistamisega lõbustada saaksid. Seda nad tegid. Tädi Karini juhendamine kõik edukalt meeles, nii et tehti teineteisele meiki:

Joosep pole õnnetu mitte joonistuste pärast, vaid sellepärast, et: "Nii kaua peab poseerima... ma ei jõua enam!"


Kuna kodused vahendid (seep, fairy jms) ei aidanud, siis ega ma kade polnud- viisin kohe esimesel hommikul lapsed Herlendile töö juurde. Herlendil ja ta töökaaslastel oli lõbus küll. Hakkasime seal siis vahendeid katsetama. Alustasime pidurite puhastusvahendiga, millega mehed ise töökojas oma käsi puhastavad. Ei miskit. Järgmiseks aknaklaasi puhastusvahend. See toimis. Lastekaitse jaoks olgu märgitud, et silma me seda neile ikka ei ajanud.

Ülejäänud päevad on nad vildikaid sihtotstarbelisemalt kasutanud. Aga kui mina endale nägu olen mõnikord veidi pähe teinud, siis on järjekord ukse taga: "Mina tahan kaaaaaa!"