Seega tahtsingi veidi aru anda, kuidas mu lapsed on tavalised ja normaalsed. Christian loeb ise raamatut tugitoolis. Ja kui raamat maha kukub, tuleb järgi minna:
Ja kes ütles, et Mariat ei kasvatata piisavalt tüdrukuks? Puu otsa ronides paneb ikka kleidi selga:
Teate, ma võin tegelikult kolida kuhu iganes ja lastega rännata, palju vaja, eriti selleks, et pere koos oleks. Aga ma ei suuda kauem elada kusagil, kus pole ruumi. Mind ahistab, kui olen pidevalt jälgitav ja kui pean mõtlema, kuidas lapsed käituvad. Jah, kodus on meil väääga palju asju, mida ei tohi teha...eriti kuna need tõesti on ohtlikud, aga ikkagi on lastel vabadus... Ja seega ka minul.
Veebruaris paar nädalat Soomes 55 ruutmeetrises korteris ajas mind hulluks lihtsalt seetõttu, et polnud ruumi. Muidu oli ju kõik hästi. Nii et korteriinimest minust ei saa. Jah, me kõik oleme võimelised kõigega kohanema, aga kohanemine pole sama, kui elada olukorras, mis sulle tõesti sobib.
Eile niitsin veel ühe kaare majaesisest heinapõllust maha. Nüüd on juba 2 kaart paarikümne meetri pikkuselt niidetud (ma ei hakka ütlema, kui suur põld on). Viimaste paari aasta jooksul nägime palju vaeva, et heinamaad uuendada. Ja nüüd, kui seal kasvab ilus ristikusegu, pole meil enam loomi, kellele seda sööta... Aga heinamaad ei taha raisku lasta ja nii ma siis natuke ikka püüan niita.
Kohe tuleb mitukümmend kilo maasikaid... nii et õhtu veedan neid puhastades ja sügavkülma toppides ja tõesti ei tunne puudust, et ma oleks pidanud need ise kasvatama ka. Ei pea kõike ise tegema. PEab tegema asju, mis meeldivad ja mingil moel edasi viivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar