Meenutasin 2 nädala taguseid päevi...ja jälle oli täpselt sama jube olla, kui siis. Autosõit kiirabisse...lohutamatud pisarad Maria voodi kõrval, kui 8-liikmeline meeskond talle kanüüli panna üritab ja Maria samal ajal "emme-emme" karjub, aga ei saa aru, et ma nuttes ta voodi kõrval põlvitan...Oulus ootav helikopter, mis on valmis, et eluohtlikus seisus lapsele järgi lennata, kui kiirabiautos midagi juhtub.... oeh...
Maria tatsab kodus koos ülejäänud perega ringi. Liipab küll ühte jalga ja tujud on jätkuvalt aegajalt ettearvamatud. Olemiselt veidi habras...
Miks mitte sellel minna lasta? Ausalt- see on kogemus, mida ma vist ei taha kunagi unustada.
Ühes tänases kirjas (jah, ma saan ikka päeva jooksul veel kümneid kirju...mitte küll enam sadat...) oli lause, et "jaanuarikuus Reporteris ilmunud loos oli veel kõik nii ilus..."
Mõned päevad enne Maria haigust oli ka kõik veel ilus. Nüüd aga on kõik JÄLLE ilus. Ja see ongi, miks ma seda unustada ei taha. Tahan suuta iga päev selle üle õnnelik olla. Meie kõigi üle, kes me olemas oleme. Tahan iga päev olla tänulik, et saan olla koos Mariaga. Samamoodi aga olen tänulik kõigi teiste inimeste üle oma elus.
Täna autos kuulsin, et mees suri herilase nõelamisest. Ja see pole ju sugugi esimene juhus. Kõik on iga päev võimalik. Ja kui saame ise midagi teha, et kõikvõimalikest asjadest juhtuks head asjad, mis ka teisi õnnelikuks teevad, siis miks mitte seda teha.
Aitäh!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar