Kuidas ma suudan nii rahulik olla?

Mitu inimest on küsinud, et kuidas ma nii rahulik suudan olla? Eelmisest postitusest pidavat nii välja lugema.

Eks ta nii ongi. Kõige hullem aeg oli kiirabisse sõitmine. Kuna Maria ei suhelnud siis enam väga, siis kõiki turvalisuse reegleid eirates sõitsime nii, et Maria lamas minu süles. 60 kilomeetri jooksul tõstsin ta paar korda endast eemale ja küsisin, kas ta teab, mis ta nimi on. Ei teanud. Aga vendade nimesid teadis. Minu nimi on loomulikult: "Emme!"

Rahulik ei olnud ma neljapäeva õhtust kuni kiirabisse jõudmiseni. Näha ja tunda, kuidas su väike tütreke sinu käte vahelt kaob... see on kirjeldamatult raske. Teadmatus, et kas ja millal ja mida täpselt peaks tegema... Kiirabisse jõudes võisin lasta pisaratel voolata, sest siis ei olnud enam vaja kellegi ega millegi jaoks tugev olla. Siis vastutasid teised. Ja ega pisarad jooksevad praegugi enamus aega... aga see on pigem jätkuvalt pingelangusest.

Rahulik aitab olla veel teadmine, et me pole üksi. Pühapäeval kiirabist tagasi jõudes võtsin esimese asjana ühendust ühe oma armsa sõbraga ja palusin, et ta paluks sel õhtul meie eest. Ta lubas seda teha koos kogu perega. Ja see oli üks hetk, kui tundsin taaskord koorma vähenemist. Ja nüüdseks on meid oma palvetesse võtnud veel suurem hulk inimesi ja see ongi suur põhjus, miks ma saan rahulik olla.

Aitäh, armsad sõbrad, et olete olemas!


Kiirabisse sõites sain taaskord ka aru, mida oma lastele oleme suutnud õpetada...või et millised lapsed meil on. Me Herlendiga ei suhelnud väga, ei öelnud poistele otse, kui mures oleme...aga nad võtsid selle kuidagi õhust ja enamus teest Mathias ja Joosep lohutasid meid ja Mariat. See oli nii tugev tunne, kui sa tead, et su kõrval on inimesed, kes hoolivad. Eriti, kui need on su oma vaid 4- ja 6-aastane poeg.

(hetkel igapäevases olukorras muidugi läksid jälle riidu, saadavad ennast ise erinevatesse tubadesse ja jagavad muud maist vara ... )