pühapäev, 9. august 2015

Ütle meri, mu meri...

Pikemat aega oli mul kindel soov, et peame siin ka mere äärde saama. Ja nii me sel nädalal ühel päeval koos lastega sõitsime taas Kalajokisse. See oli juba kolmas kord: esimene kord käisime koleda ilmaga perekondlikult merd otsimas (oma arust leidsime...aga olime täitsa vales kohas), teine kord käisime Jukupark veepargis ja nüüd siis kolmas kord. Ilm oli ilus- 22 kraadi sooja.

Meie lapsed käitusid nagu meie lapsed- nautisid merd!

Jah, need kes sealt kaugelt tulevad, on Mathias ja Joosep. Kuna vesi oli pikalt madal, siis lasin küll neil nii kaugel mängida. Aga loomulikult hoidsin silma kogu aeg peal.


Üllatuslikult said laste lemmikmänguasjadeks...kivid! Ja vee ääres neid jätkus. Nii et lastel oli lõbus. Koos emmega liivalosside ehitamise ajaks panin fotoka juba ära, et käed vabad oleks. Ütleme nii, et üks meist oli sellest liiva kokkukuhjamisest väga vaimustunud...teised (hmm, väiksemad!) läksid varsti vette tagasi.

Mina aga sain järgmise inimesega lobiseda. Jah, see on siin küllalt haruldane, sest siin kandis siiski päris paljud inimesed inglise keelt ei oska. Mina aga olen kõik oma asjad siin siiski inglise keeles ära ajanud. Selles mõttes olen Herlendit pidevalt üllatanud, kui ütlen, et jälle miskit sai ilma tema tõlkeabita tehtud.

Mere ääres aga hakkas üks proua minuga rääkima. Kui tuli välja, et oleme Eestist, hakkas ta mu käest küsima nimesid, et kas ühte või teist eestlast tean. Paar korda vangutasin nukralt pead ja siis tunnistasin talle, et meid, eestlasi on siiski umbes miljon ja me ei tunne kõik teineteist.

Kes ei oleks pidanud võõras suurriigis seda vähemalt ühe korra ütlema?

2 kommentaari:

  1. Naersin kõva häälega viimase lõigu peale. :D

    Mind ei üllata enam üldse, et laste lemmikud mänguasjad on kivid. Kui käime kivisel rannal, siis nad võivad tunde neid kive vette visata. Tänavatel meeldib neile pisikesi kive kanalisatsioonikaevudesse veeretada. Nad tassivad kive taskutes koju ja nii edasi. Aias ei seisa ka (ilu)kivid omadel kohtadel. :D

    VastaKustuta
  2. Oeh, meil on ka igapäevane kaklus: "Ei tassi kive, puid, putukaid ..(jne) autosse ega tuppa..." Ja siis mina olen paha, kui ei luba kaasa võtta nende dinosauruse hammast (puupulk), kõõõõõõõõõõõõige ilusamat kivi maailmas, mõõka (puupulk), lemmiklooma (surev tigu) jne.

    Ja tegelikult on ju väga vahva, et lapsed näevad mänguasju kõiges, mitte vaid ülikallites poe mänguasjades. Aga no kui teised kive ära tassivad ja lapsed neid muudkui tagasi tassivad, siis pole enam naljakas :D Mina aia ilukivideni polegi jõudnud... sest sama lugu- kui ka mõned on olnud, siis need on lõpuks kusagil muru peal. Seega olgu parem praegu olemata.

    VastaKustuta