Meie tita on kodus!!!

Tõesti-tõesti see juhtus ja meie tita on nüüd kodus!

Kindlasti mäletate, et enne jõule algatasin kampaania Aita Joosepi koer jõuluks koju! 
Sellega andsin teada, et esimeste veidi üle 200 raamatu ostmise raha läheb kutsikakese eest tasumiseks. Raamatuid saab muidugi ikka veel osta. Neid hetkel veel jätkub, aga lähevad nagu soojad saiad... no sellised tervislikud saiad.

Paar päeva tagasi aga jõudis meie tita koju ja pilt oli selline:

 

Jaaaa.... ma ostsin kutsika lastele... aga tegelikult on küll nii, et ma olen oma sõber-koera oodanud 15 aastat ja nüüd lõpuks on tunne, et tema ongi see: 

Igatahes praegu läheb meil hästi. Kuna ma tean, et meil on kutsika teemal nii kaasaelajaid ja toetajaid, kui ka kritiseerijaid ja kiibitsejaid, siis hoian teid kõiki edaspidigi pidevalt meie ilusa kutsikase eluga kursis!

Täna tahtsin vaid öelda, et tita on kodus!

*****

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Minu ilusa elu jõulud pildis

Christian omas elemendis

 Sellest olen juba kirjutanud, et jõulude eelne aeg oli seekord taas väga kiire. Kui sul on neli last, siis on see täiesti arusaadav. Neli pidu lasteaias on aastaid meie reaalsus olnud. Seekord aga käis meie värske koolilaps Mathias päris palju esinemas ja see täiendas päevakava nii proovide kui esinemistega. Minu jaoks oli see muidugi väga armas ja kodune tunne, sest kooliajal andsid jõulude lähenemisest teada just kõiksugused proovid ja esinemised. Nüüd siis pojake sama ree peal ja tundub, et talle väga meeldib. Jätkuvalt ei sunni me teda siin millekski.

Nüüd aga väike piltülevaade jõuludele eelnenud pidudest.

Alustasime Christiani lasteaia jõulupeoga. Sel päeval oli ka Mathiase trenn Pärnus. Kuna vaatasin ise lapsi, siis panin Christiani autos magama, kuna ajaliselt polnud mõeldav, et panen ühe lapse kodus magama ja samal ajal sõidan teisega Pärnusse trenni. Mitme lapsega majandades peab pidevalt logistika ülesandeid lahendama.

Seekord aga läks nii, et Christian magas autos pikalt. Enne pidu andsin ülejäänud lapsed koos autoga lasteaia väravas Herlendile, ise tõstsin poolmagava Christiani lasteaeda. Juba riidesse pannes sai aga selgeks, et Christianil on tõusnud kõrge palavik. Pool rühma oli ammu haige, seega polnud see üllatus. Pidu kulges nii, et Christian oli enamus ajast mu süles. Pildistamise ajaks aga oli omas elemendis. Talle nii meeldib, kui selfie tegemise ajal näeb ennast telefoni ekraanilt. Loomulikult on siis kohe vaja keelt näitada ja muid lollusi sellele telefonipoisile teha.

Joosep läheb muusikakooli eelkooli jõulupeole. Meie perekonna Härra Stiil!

Mina käisin vahepeal Vabaerakonna jõulupeol Pärnu jahtklubis. Tegime üle-eestilise selfie, millel siis esindajad Eestimaa erinevatest piirkondadest.

 

Mathias läheb muusikakooli jõulupeol

Vahepeal üks teatriskäik- "Alice Imedemaal" Pärnu Endlas. See oli samal päeval, kui Mathiase muusikakooli jõulupidu ning sellele järgnes minu ja Herlendi jaoks valla jõulupidu Libatses. Väike Christian jäi seekord vanaema-vanaisa juurde.

Kaspu abistavate käte abil tegime täiendatud perepilti ka- Krissu maha, Kaspu peale :)

Joosepi lasteaia jõulupeol õnnestus ka peaaegu perepilt teha

WAF tantsukooli jõulupidu Endla teatris

 Kuna Mathias pidi tund enne peo algust Endlasse minema, et veel proovi teha, siis jalutasime me väiksematega ringi. Kuulasime, kuidas kiriku tornis kell pikalt helises. Seletasin lastele, et kell sai pool viis. Sellepärast nii pikalt kellamängu mängitigi.

WAFi peol oli vahva jõuluvana.
"Lapsed, kas te teate, mida see tähendab, kui kellad helisevad?" küsis jõuluvana lastelt.
"Jaaaa... ," hõikas Joosep valjult üle saali. "Et kell on pool viis!"
Joosep oleks üldse tahtnud kogu aeg jõuluvanaga rääkida. Ta oli sellest vanast nii vaimustunud. Ma pole teda ammu nii õhinas näinud.
"Emme, miks sa mulle ei öelnud, et tantsukoolis käib jõuluvana? Ma oleks ka siis trennis edasi käinud," sain lõpuks teada, mis mu last motiveerib.

Maria jõulupidu oli meie peres lasteaia pidudest viimane

Mathias koolis

 Kui vana on luuletus "Jõuluvana, kullapai..."?

No Mathias oli igatahes hirmus kindel, et tema esitab lihtsalt selle luuletuse jõuluvanale. Ta küll luges ette paar last, kes samuti seda loevad, aga polnud üldse nõus, et ta võiks hoopis laulda. Kui sama luuletus aga korduvalt kõlas, siis teatas Mathias jõuluvana ette astudes, et tema hoopis laulab.

Jõuluvana oli ka vahva. Ta avastas, et Mathias ei tea püramiididest midagi, seega peaks ema lapse Egiptusesse viima. Hmm, ma küsin järgmisel aastal jõuluvanalt kingituseks mõned lennupiletid ja siis võin ju viia küll! Eks jõuluvana teab, mis tal laos üle on.

Selgus SUURE PULMALOOSI võitja!

Lõppude-lõppude-lõpuks sai suur pulmaloos läbi!

Augustikuus sai kokku pandud mõnus pakett vahvatest kingitustest, mida ise oma pulmi korraldades oleksin soovinud. Nii algas pea 400-eurose kingitusega pulmaloos!

Kingitusteks on:
- kaks tundi lastega tegelemist Everlin Event OÜ-lt- väärtus 200€ (väljaspool Harjumaad jääb võitja kanda transpordikulu)

- kinkekaart omaraamat.ee lehelt- väärtus 30€ 

- pulmaküünal Võhma küünlatehaselt- väärtus 40€ (koos nime ja kuupäevaga)

- suur fotolõuend mõõdus 105-70cm Minu Print Oü-lt- väärtus 50€

- tordi lõikamise komplekt Pruutpaar OÜ-lt- väärtus 36€

-  külalisteraamat Liis Vildelt ehk käsitöömeistrilt Tasku Draakon väärtus 30€

(külalisteraamat pildil parempoolne. Keskel kingituste karp ning vasakul abielutunnistuse kaaned)





Kes ei võida, kuid sooviks siiski neid imelisi asju endale osta, siis võtke aga julgelt tegijatega ühendust ja küsige pakkumist. Varsti näitan siin ka meie Omaraamat.ee lehelt tellitud pulmaraamatut.


Suure loosimise käigus õppisin seda, et mulle meeldib tihemini oma lehe sõpradele kingitusi jagada. Kuna auhind on suur, siis seadsin ka suure eesmärgi- meie facebooki lehekülje Minu ilus elu maal sõprade arvu suurenemine umbes 300 pealt tuhandeni. Paari kuuga huviliste arv kahekordistus, kuid tuhandeni on veel maad. Sellegi poolest ei tahtnud ma loosimisega rohkem venitada. Paljud uued kingitused ootavad. Nii et edaspidi ilmselt leiate siit tihemini väiksemaid loosimisi, mitte enam nii pikka ja suuremahulist.

Aga lähme nüüd asja juurde: tuli teha karm, aga õiglane valik.

Suure pulmaloosi võitja on ..... (trummipõrin)...

JANE SAARERAND!!!

 

Palju-palju õnne! Kogu see kingivalik on nüüd Sinu!!! 

***
Kui tahad kursis olla ka meie ilusa maaelu ülejäänud vahvate tegemistega, siis tule meie facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis!

Delfi päkapikud käisid meil külas ja lapsed soovisid midagi maailmale

Detsembrikuu keskel käisid meil külas Delfi naisteka päkapikud. Põhjuseks ikka see, et novembri keskpaigast hakkas mul nende lehel ilmuma jõulujutt "Jõuluks koju". See pidavat olema ülimenukas ja suurte lugejanumbritega.

Seda on küll väga vahva kuulda!

Täna pandi siis üles video sellest, kui Delfi naisteka päkapikud meil käisid. Kohtumine oli nii vahva, et me muudkui jutustasime. Pärast hakkasin mõtlema, kas midagi asjalikku ka räägitud sai. Videos said aga suures osas sõna lapsed. Vaata siit, millised on nende jõulusoovid ja mida nad soovivad eestlastele... ja kogu maailmale. Jah, nii suurelennulised mõtted meil siin.

Video on siin:
Delfi päkapikud külas jõulujutu autoril

Pärast päkapikkude lahkumist tegin lastest pilti ka:

Külaskäigu ajal oli jõulujutt alles trükki läinud, kuid nüüdseks peaks see kättesaadav olema igas raamatupoes. Minu enda käest saab ka. Selleks tuleb kirjutada helikunnapas@gmail.com ning oma soovist teada anda. Pärnu-Jaagupis saab raamatut osta ka Rukkilille lillepoest ning raamatukogust.

Taaskord Liis Karu poolt kujundatud raamat näeb välja täpselt nii ilus:

Raamatus on 208 lehekülge, nii et mõnus mõne õhtu lugemine.

Peale selle otsustasin vahepeal, et kui teen reegleid, võin neid ka ümber teha. Seega- pea 400-eurose auhinnaga loosimine toimub juba homme, 26.detsembril!!! Osalejate nimekiri läheb lukku kell 20.00! Seejärel loosime lastega ühe võitja välja! Nii et praegu on veel aega osaleda. Osalemiseks vaata siia: suur pulmaloos! 

Aga muidu on meil hästi. Palju pidusid, kallistusi, häid soove, kingitusi jms on vahetatud. Armas on olla:

6 olulist märki, et võid jõulude ajal "ideaalse ema" kohale kandideerida!

Täna sai meil peetud viimaste nädalate kuues jõulupidu.

Homme on ees veel kaks ning siis on selleks aastaks kõik. Seejärel tulevad kodused jõulud.

Olgu, ma pean ausalt tunnistama, et kõigil neil pidudel me täiel rinnal ei osalenud. Joosepiga käis muusikakooli eelkooli peol hoopis vanaema. Mathiase viis issi muusikakooli peole ja lõpus läks järgi, et sealt otse perekondlikult "Alice imedemaal" etendusele kihutada.

Üldse oleme selle-aastases jõulurallis palju järeleandmisi teinud. Siiani olen näiteks kindel olnud, et lasteaia jõulupidudel peab kogu pere vaatama, kuidas päevakangelane koos rühmakaaslastega laulab ja tantsib.

Täna just meenutasin üle-eelmist aastat, kui pidin kogu selle jõulumölluga üksi hakkama saama, sest Herlend oli Soomes tööl ja saabus jõululaupäevaks. Just siis, kui olin kindel, et kõigi nelja lapse igale jõulupeole vedamine on õnnestunud, teatas tol ajal 3,5-aastane Joosep keset jõulupidu jõuluvanale, et:
"Jõuluvana, aga minu issi on Soomes!"

Valus! Kõigil teistel saalis oli samuti. Aga tol ajal ei näinud me võimalust, et sellist peremudelit muuta... Nüüd näeme! Ja ehk suudame nii ka jätkata! See tähendab siis, et kõik on pidevalt olemas ja koos.

Koos-koos-koos peaks 8-peoline jõulumöll olema köömes, aga sellegi poolest olen viimaste nädalate jooksul avastanud endast super ema võimed... eee, tähendab "super ema" võimed!

"Super ema" tiitlile võid koos minuga kandideerida siis, kui: 
1. lasteaia ja kooli jõululaadale palutakse tuua isetehtud asju ja küpsetisi ja sina... annad lastele oma raamatuid kaasa! No teoreetiliselt on ju isetehtud! Lased hinna hästi madalaks, et kookidega samas hinnaklassis olla ning tunned, et ehk oled oma rolli mingilgi moel täitnud.

2. viimasel koolinädalal viid lapse korralikul muusikakooli õhtusesse trompeti tundi. Eriti kuna eelmisel nädalal oli laps haige, siis kinnitad, et veel üks nädala pingutada ja siis saad vaheajale. Enne muusikakooli juurest ära sõitmist näed, et kõik tuled klassides on kustunud. Lähed nii igaks juhuks korraks tagasi. Vastu tuleb tunnistuse ja kommikotiga laps, kes teatab, et muusikakoolis ongi juba koolivaheaeg.
"Ahhaaa, " noogutad mõistvalt. "Järelikult neljapäeval ei pea tulema!" rõõmustad enda arust last.
"Täna juba ei pidanud tulema!" tutvustab laps sulle karmi reaalsust.

3. lapsed tahavad piparkooke teha, siis ostad poest glasuuri ja... piparkooke! Ja siis koos glasuurite poest ostetud piparkooke. Ja lapsed on selle üle õnnelikud (huh, kodune kasvatus!)! Kuna igasugune ehitus alles ikka käib, siis pole meie majas jätkuvalt ühtegi ahju, milles piparkooke teha. Nii on sellise asjade kulgemise taga praktilised põhjused. Aga väga pikalt vist sellise "piparkookide tegemise" peal enam liugu lasta ei saa.

4. jõulupeol (selle aasta kuuendal!) tuleb jõuluvana nähes meelde, et lapsega ununes paki lunastamise laulust või luuletusest rääkida! Me oleme pea kuu aega kodus pidevalt Mathiase esinemiste ning teiste laste õpitud jõululaule laulnud. Muidugi ka klassikat. Seega kõigil on laule, mida nad oskavad. Samuti võid igale meie lastest öelda, et: luuletust alga! ja saad piiiiika luuletuse misiganes teemal. See pole võib olla riimis, aga rütm on kindlasti õige. Mõnel korral isegi mõtlesin, et peaks lastega luuletuste õppimise ette võtma, aga.. enne jõudsid jõulud kätte. Siis mõtlesin, et enne jõulupidu lepime vähemalt kokku, et millist laulu meie repertuaarist keegi laulab... aga enne jõudis jõulupidu kätte.

Nii läkski täna 4-aastasele Mariale jõuluvana juurde appi suur vend (teistel käisid enamasti emad). Käskisin Mathiasele öelda, et Maria laulaks koos vennaga kraadiklaasi laulu. Maria aga ei olnud nõus. No nii kutsus jõuluvana mind ka välja.
"Kas teid on veel? Isa ka? Kutsume kohe kogu suguvõsa siia?" arvas jõuluvana.
Aga me saime ikka kolmekesi hakkama. Maria oskas laulu hästi ja polnud probleem.

5. suur laps näeb ühisel raamatukoguretkel paksu teost jõuluaegsest meisterdamisest. Igasugune "teeme ise jõuluasju"!
"Võtame selle raamatu. Siis saame jõuludeks koju igasuguseid asju meisterdada!" arvab Mathias (8a)
"Eee... ei," jääd sina endale kindlaks, sest... äkki peab siis koju igasuguseid asju meisterdama.
No olgu- tegelikult ma lubasin, et võtame selle järgmisel korral, sest tookord me võtsime hunniku jõululugude (õhtujuttudeks!) ja jõululuuletuste (jaa, ma mõtlesin sealt midagi lastele õpetada) raamatuid. Meiserdamise probleem on täpsemalt selles, et esiteks on sellised nokitsemised meie peres ikka keerulised, kui kogu pere on kodus. Üks väike pätu tahab ju sellistes asjades ikka teisi kiusata. Teiseks- kui laps küsib minu abi, siis... ma tõesti pole käsitöö inimene. See nokitsemise pisik on kõikjale mujale laiali jagatud, mitte mulle. Õnneks on mu lapsed sel teemal nii taibud, et ega nad väga tihti mind appi ei küsi, vaid saavad ise hästi hakkama.
Olgu- me läheme ja toome ülehomme selle raamatu ära!

6. sa avastad öösel kell 3 oma kodukontoris tööpäeva lõpetades, et päkapikud polegi poes käinud. Õnneks käis meil eelmisel nädalal külas Delfi Naisteka TV. Kuna nende jaoks olin ma menuka jõulujutu autor, siis loomulikult taheti näha töötuba, kus need lood sünnivad. Seega ma pidin oma tuba koristama. Viimasel ajal on mu kontorituba rohkem ladu kui kontor. Delfi TV jaoks koristades leidsin näiteks nurgast mõne kinkekoti, mis on pärit mingist lugejate kohtumisest. Ühes neist oli avamata Raffaello karp. Nonii- päkapikud ei pidanudki öösel kell 3 tanklasse kommide järgi sõitma ja lapsed said hoopis Raffaellot. Olid väga õnnelikud! Täna saavad ka!

Mõned päevad on veel jõuludeni aega, nii et see nimekiri võib täieneda. Aga kõik, kellel samasugused võimed esinevad, võtke aga uhkelt ritta! ;)

"Jõuluks koju" jälgedes ja e-raamatud

Ühel päeval oli nii, et käisime pere väiksematega minu viimati kirjutatud raamatu "Jõuluks koju" jälgedel. Tegelikult küll siis üheskohas, milles raamatu peategelane käib suht teose algul (no kuna see on selline lihtsam ja lühem raamatuke, siis algus on lõpule väga lähedal).

Meie nägime selles kohas välja nii:

Me käisime seal aega parajaks tegemas. Nimelt suur vend Mathias oli sel ajal tantsutrennis ja meil tuli peaaegu tunnike oodata. See on tavaline- nii käib keegi meist kaks korda nädalas Pärnus. Tavaliselt on teine samal ajal ülejäänud lastega kodus. Seekord aga Christian ei maganud. Nii otsustasin ta autos magama panna.

Jah, ma olen üks neist õudsatest lapsevanematest, kes jätab lapse autosse magama ning talvel auto käima, et lapsel külm ei hakkaks ning suvel auto käima, et lapsel palav ei hakkaks. Loomulikult käin teda aegajalt kontrollimas. Sellest, et Magamine on saatanast! Eriti laste oma! kirjutasin varem. Seega seda juttu ei hakka üle kordama.

Krissu jäi lõpuks magama ja nii me Maria ja Joosepiga saime minu leitud salakohas mõnuledes ringi käia. Selle koha avastasin enda jaoks samamoodi siis, kui Mathiast trennist oodates ükskord ringi sõitsin. Äkitselt avanes võimalus merele lähemale keerata ja nii ma seda tegin.

Selle pöördega leidsingi ka oma raamatu "Jõuluks koju" peategelasele mõtlemiskoha.

Kui nüüd veidi rohkem saladust avaldada, siis näeb see välja nii:

Ilmselgelt on tegu ikka Pärnuga, sest "Jõuluks koju" tegevus lihtsalt toimub Pärnus. Mida mu tegelane seal tegi, loe aga raamatust.

Nädalavahetuse jõulupidude raames sai maha peetud palju toredaid vestlusi. Üks küsimus, mida mu´lt küsiti:
"Miks sa rohkem e-raamatuid ei tee?"
Aus vastus: ma ise pole lugeriga lugemist veel katsetanud ja olen siiani väga "vana raamatu" usku. Ma tahan ennast koos raamatuga mõnusalt diivanile kerida ja mõnuleda.  Mu raamat "Minu ilus elu maal" sai e-raamatuks ja seda ikka ostetakse, aga ma ei saa öelda, et liiga palju. Samas paberraamat läks ju kiiresti.

Raamatuga "Jõuluks koju" sai nüüd teine võimalus ära katsetatud, nii et see on netis täielikult avaldatud. Raamatu soovijaid on aga piisavalt. Seega ehk ei peakski seda digimaailma nii väga kartma?

Kas sina loed pigem paber- või digiraamatut?

Ära unusta, et 5€ maksva raamatu "Jõuluks koju" ostmisega on sul võimalus aidata koju Joosepi koer! Jah, selle sama Joosepi, kes siin piltidel linnuvaaltustorni esitleb.

Täpsemalt loe siit: aita Joosepi koer koju! Kui ise raamatut ei soovi, siis palun jaga meie üleskutset! Aitäh! 

Jõuluks koju #2- järjejutt Delfi naistekas

Novembrikuu keskpaigas hakkasin Delfi naistekas kirjutama järjejuttu "Jõuluks koju". Avaldan tagant järgi nüüd need osad ka siin. Järgmisi peatükke saad lugeda Delfi naistekast.

Igaks juhuks tuletan meelde, et kõik inimesed ja juhtumid on välja mõeldud. Kui kellelegi ei meeldi see, kuidas tegelased käituvad või mida nad teevad, siis tuleb sellest nendega rääkida. Mina tegelaste tegude eest ei vastuta :) Delfi tegijate sõnul pidi mu järjejutt aga olema väga suurte lugejanumbritega ning väga menukas, seega on ilmselt siiski palju inimesi, keda lugu kõnetab. Suur-suur tänu teile kõigile, kes mu järjejutu edule kaasa olete aidanud!

Juba järgmisel nädalal jõuab järjejutt raamatuna ka poodidesse! Minu käest saab ka! Sarja "Mõni õhtu romantikat" järgmine osa ilmub aga 2017a veebruaris. 

Head lugemist!

Jõuluks koju #2
Nädala pärast kodutuks

“Anne-Mari, ma pean sulle midagi rääkima,” on Ülari sõnad, mis ei lähe mul vist kunagi meelest. See oli Indreku lasteaia lõpupeo päev. Maikuu lõpp oli olnud soe, seega olid lillepeenrad õitemeres. Kõik oli väljas nii ilus. Lihtsalt täiuslik. Nagu ka meie pere — olime rõõmsad, õnnelikud Indreku tähtsa päeva ning koosolemise üle. Poseerisime lasteaia saalis perega fotograafile, nagu ka teiste lasteaia lõpetanute pered. Ma olin nii uhke kõigi oma poiste ja üha kasvava kõhukese üle.
Reklaam

Ma ei tahtnud Indrekult tema pidu röövida, seega ei rääkinud teistele veel beebiootusest. Ainult mina teadsin ja rõõmustasin vaikselt hästi hoitud saladuse üle. Ülarile plaanisin rääkida sel õhtul kodus. Ta oli nüüd peaaegu poolteist kuud järjest ära olnud, sest tahtis Indreku lasteaia lõpetamise ja suve alguse puhul seekord nädala järjest kodus olla. Ma ei aimanud midagi, sest lasteaiast koju tulles tegime ka kodu õues ilusaid pilte ja sõime kartulisalatit ja torti, nagu pidulikel puhkudel ikka.

“Ma ei saa seda enam varjata,” jätkas Ülari, kui poisid juba magama olid läinud ning me olime kahekesi oma suure maja köögis. Lasin laualt kokku korjatud taldrikud vaikselt kraanikaussi langeda ja tardusin. See ei tõotanud midagi head. Toetasin ennast seljaga köögi kapi vastu. Ülari tammus närviliselt mööda tuba ja ei vaadanud mulle otsa. “Mis ma siin keerutan… Mul on väga kahju, aga… te pole juba ammu mu ainus pere.”

Metsik valusööst käis mu kõhust läbi. Vajusin seljaga mööda kappi lohistades põrandale istuma. Vahtisin tuimalt enda ette. Ülari jätkas närvilist ringitammumist ja rääkis edasi:

“Mul on juba aastaid Soomes teine naine olnud. Ka eestlane. Ja…meil on ühine tütar.” Iga Ülari sõna oli kui noahoop mu kehasse. “Tüdruk sai nüüd seitsmeseks. Ta käis küll juba Soomes koolis, aga me tahame ta ikka Eestis kooli panna. Seega… me tuleme nüüd siia elama.”

Vahtisin tuimalt põrandat edasi. Üks pisike torditükk oli mu jala kõrval maas. Kuidas see küll sinna sai? mõtlesin. Miks ma praegu torditükile mõtlen, oli mu järgmine küsimus iseendale. Äkki sellepärast, et mu armastatud elukaaslane just lõhkus mu maailma?

“Kas ma… sain õigest aru…” surusin tuimalt sõnad üle huulte. Ülari ei suutnud vist mu lause lõppu ära oodata ja vastas närviliselt:

“Jah, ma tulen oma teise naisega siia majja elama ja…teie peate uue elukoha leidma.”

Kogu selle vestluse jooksul ei langenud mu silmist ühtegi pisarat. Kas mind olid tuimaks muutnud kõik need üksi elatud kuud ja nädalad, mil Ülari Soomes oli? Või oli kogu see lugu minu jaoks nii uskumatu, et mu sisemus ei saanud aru, et midagi hullu oleks juhtunud? Kui see on võimatu, siis seda ei ole olemas, oleks mu sees mulle miski nagu selgitanud.

“Mu naine ja laps tulevad järgmisel nädalal. Selleks ajaks palun pange oma asjad kokku ja kolige ära.”

Minu mehe naine… ja minu mehe laps… aga kes mina siis olen? Ja minu lapsed? Ma ei saanud ikka veel aru, kust see koogitükk sinna põrandale sai, kui ma oma arust panin ju taldrikud nii ilusti kraanikaussi. Meie suure maja ilusas köögis. Selles, mille eest ma olen aastaid üksi hoolitsenud, sest mees oli kogu aeg Soomes ära.

Kõik need lilled ja põõsad, mis ma olin õue istutanud… Ülari polnud neid ilmselt näinudki, sest Eestis olles käis ta meiega kusagil väljas või oli koos oma sõpradega ära. Tema jaoks ei olnud enamusel asjadest siin majas või õues tähtsust, ega tähendust. Minu ja poiste jaoks oli. See oli aastaid meie kodu, kus meie lapsed sündisid, kõndima õppisid, hiljem õhtuti koos minuga elutoas lauamänge mängisid… kõik need mälestused…

Jah, on õige, et enamus mälestusi on minul koos poistega, mitte Ülaril koos meiega. Tema teenis suurema osa ajast raha. Aga meie olime ju alati olemas! Soe, armas kodu hoolivate inimestega ootas teda alati. Ma saan aru, et üle kolme nädala üks nädalavahetus kohtuda on vähe. Aga sel juhul oleks tulnud midagi öelda. Me oleks ju midagi muud välja mõelnud. Ta oleks võinud Soomest ära tulla ja meie juures olla, mitte…

Mitte endale uut perekonda tekitada.

“Kas sa said aru, mida ma rääkisin?” astus Ülari mulle paar sammu lähemale. Vaatasin üles ja nägin tema silmis hetkeks mingit muret. “Kas said aru, et ma tahan, et te nädala jooksul välja kolite, sest ma hakkan nüüd ise oma majas elama?” Mõistsin, et murelik pilk tähendas, et ta tahtis kindel olla, kas ma ikka sain aru, et pean maja ta teise naise jaoks vabastama. See ei olnud mure minu pärast.

“Oma majas?” küsisin kulme kergitades lihtsalt vastu.

“Anne-Mari, sa saad ju aru küll, et kõik, mis siin on, on minu ostetud. Selle kõik olen ma Soomes töötades välja teeninud.”

“Kõik peale meie?” küsisin salvavalt vastu.

“Ära hakka, palun,” tõstis Ülari tüdinud ilmel käe, justkui mind blokeerides. “Sa tead ise ka, et me pole ammu väga lähedased olnud.”

“Ja see annab õiguse meid nädala pärast kodutuks teha?” tõstsin juba häält. “Aga alles me ju tahtsime tütart saada…” tundsin nüüd, kuidas uuele tärkavale elule mõeldes hakkasid pisarad mu silmist jooksma.

“Tahtsime, aga ei saanud! Ju selleks oli mingi põhjus, miks see nii läks. Ju me siis ikka ei soovinud piisavalt palju. Ma mõtlesin juba ammu, et pean oma kahest perest ühe valima. Eks see oligi ka üks märk minu jaoks, et just meie kooselu on lõppenud,” selgitas Ülari taas närviliselt mööda tuba marssides.

“Aga kolm poega saime. Kas nemad ei loe enam midagi?”

“Poisid on juba suured, saavad aru!”

Ma ei uskunud oma kõrvu. Mu vastas seisis justkui võõras mees. Tundsin, et asun kaitsesse. Uudis beebiootusest, mida tahtsin Ülarile täna teatada, jäi vaid minu teada. Pisarad mu silmis jooksid seetõttu, et Ülari sõnad muutsid mu beebi soovimatuks lapseks, kes sünnib väljaspool perekonda. Kodutult! Mul polnud kusagile minna. Mul olid lapsed, kelle eest pidin hoolitsema ja see oli kõik.

Täpselt selline ongi tunne, kui sa kaotad hetkega kõik, mis sul on!


****
Samal teemal:
13.12.2016 Aita Joosepi koer jõuluks koju!
5.12.2016 Anonüümsed kommentaatorid- kus on teie empaatiavõime? (Pere ja Kodu blogis)
20.11.2016 Miks see mees selline tõbras on? 

Aita Joosepi koer jõuluks koju!

Täna siis selline üleskutse: aita Joosepi koer jõuluks koju! Jah, meie koju!

Lugu siis selline: oleme alati teadnud, et kodus on vaja sõber-koera. Siinse maja koerkogemused on väga kurvalt lõppenud. Nüüd oleme mitu aastat koeravabalt elanud. Kuni tuli Barbi. Tema omanik läks aastaks ära ja nii tuli Barbi meie sõber-koeraks. Tema saatus on aga lahtine (pidime omaniku naastes otsustama, et kas koerake jääb meile või läheb eelmisse koju tagasi). Pealegi on ta nunnu pisike, kuid maja valvamise roll, mis on maamajas koera lisakohustus, pisikesele taksile kindlasti ei sobi.

Nii on aastate jooksul meie pere unistuseks olnud berni alpi lambakoer kui laste- ning loomadesõbralik koer.

Mõned aastad tagasi olime kindlad, et enne Mathiase kooliminekut enam loomi ei võta. Puhkame veidi ning koos lapse kooliteega jätkame suuremat loomapidamist. Mathias lõpetab aga koolis esimest poolaastat. Viimasel ajal oleme pigem rahalisel põhjusel koer-sõbrast loobunud.

Nüüd on aga mitu mu raamatut korraga ilmumas ja mitu uut järjekorras. Kirjastuse töö tõesti käib. Jah, kirjastuse tootmisprotsess on väga pikk ja septembris tehtud töö eest hakkan raha saama jaanuaris. No umbes selline on see tempo.

Sõber-koera vajadus on meil selgelt olemas. Eriti meie 5-aastasel Joosepil. Kindlasti aga ka teistel lastel. Kuigi oleme oma arust suht teadlikud lastekasvatajad, siis looma tingimatu armastus on midagi, mida inimene ei asenda. Ja see on meie lastel praegu suures osas täitmata. Barbi saab küll laste armastuse ja vastab samaga... aga teadmatuses, et kas ja kui kauaks ta meie juurde jääb. Ja üks ei välista teist.

Täna juhtus siis see, mida ... ma teadsin, et juhtub. Olen Pajumäe Kenneli tegemistel ammu silma peal hoidnud. Mitu pesakonda on meist möödunud, sest polnud veel meie aeg. Nüüd aga oli selge, et neid koerakesi me vaatama läheme.

Tahtsin testida mõtet, et kutsikas valib omaniku välja. Tahtsin näha, mis saab, kui ma oma nelja lapsega kutsikate juurde ilmun. Vaatasime kahe pesakonna koerakesed üle. Ühes ei tuntud meie vastu väga huvi. Teise pesakonna aiakesest tõstis omanik Marve mõned koerakesed välja. Ja see juhtus- Joosep ja üks kutsikas leidsid teineteist kohe.

Kutsikas istus rahulikult Joosepi süles või lamas tema peal. Ja nii jäigi- ülejäänud aja olid nad lahutamatud. Minu ülienergiline rahmeldis poiss lihtsalt istus ja lamas seal koos kutsikaga.

Lisaks tekkis ka teine, kes käis ennast pakkumas- küll näksis Mathiast kõrvast (sest see ju lamas ka põrandal), küll nügis Mariat. Äsja ärganud veidi tõbine Christian oli niisama segaduses kogu selle pusa sees.

Joosepil olid pisarad silmis, kui tuli välja, et kutsikake ei tulegi meiega täna koju. Jah, me rääkisime enne minekut, et läheme vaid neid vaatama ja pole üldse kindel, kas mõni neist kunagi meie juurde tuleb. Lapse ja loomakese vaheline side oli aga silmnähtav.

Kindlasti on mul plaanis koos lastega veelkord minna ja kontrollida, kas täna nähtu oli ikka päris. Aga tänane oli küll võimas vaatepilt.

Armas blogi ja eriti mu raamatute lugeja:
sina saad aidata meie pere ja eriti 5-aastase Joosepi jõuluunistuse täita. Selleks telli 5€ eest mu järgmisel nädalal ilmuv raamat "Jõuluks koju". See lugu ilmub järjejutuna Delfi naistekas ja nüüd saab paberile. 

Kui järgmiste 2 nädala jooksul saame 250 raamatusoovi kokku, siis täitub Joosepi suur jõulusoov ja tema armas koerake saab jõuluks kodu (koju lubatakse nad küll alles aastavahetuse paiku, kuid ilus mõte jääb samaks). 

Joosepi jõuluunistuse täitmiseks kirjuta helikunnapas@gmail.com ja anna oma raamatusoovist teada. Siis annan edasised juhised. 

Ma tänan juba ette väga-väga kõiki, kes sel moel osalevad ning loodan, et ka tellitud raamat teile meeldib ning niisama riiulile seisma ei jää! 

Keegi meist ei tea, millal just sinu pisike panus aitab kellegi suure jõuluunistuse täita! 

Kui sul endal huvi pole, siis tänan ette kõiki, kes seda infot jagavad, sest äkki jõuab see just nii nendeni, kes osaleda soovivad. 

Toto tembutab jälle

Heli Kirjastusest hakkab nüüd lasteraamatuid ka tulema. Esimene on jaanuaris ilmuv "Toto tembutab jälle", mille autoriks on Kristiina. See on Toto lugude teine raamat. Esimest saad osta poodidest või otse autorilt.

Jaanuaris ilmuv Toto raamat näeb välja täpselt nii ilus:

Detsembris algas 2.osa ettetellimine. Saadaval on veel umbes 50 raamatut soodushinnaga 9€ (sisaldab postikulu). Soovist anna teada kirjutades helikunnapas@gmail.com 

Esimest osa saab aga otse autorilt tellida aadressil:  kaur.kristal@eek.ee

Mõlemad osad on kirjutatud trükitähtedega ning raamatutel on lastesõbralikud kõvad kaaned. Sees on fotod päris Totost ja tema sõpradest. Ei ole kummalisi joonistusi roosadest kaelkirjakutest jne, mida aegajalt lasteraamatutest leiab. Trükitähed annavad lastele endale hea võimaluse raamatut lugeda.

Mathias loeb seda raamatut näiteks nii: 

Lasteraamatute käsikirjade valimisel on minu testgrupiks mu lapsed. Mulle saadetud käsikirja loen lastele ette, et näha, kas see "töötab". Toto lood neile meeldisid. Kui sa mõtled, kas endale tellida raamat "Toto tembutab jälle", siis proovi oma lastele lugeda Toto esimese raamatu esimest lugu. See on selline:

TOTO SAAB UUE KODU

SEDA, KUIDAS MA SÜNDISIN, MA HÄSTI EI MÄLETA. ILMSELT OLIN HÄSTI PISIKE, NO NII KAERAHELBE SUURUNE VAST. KASVAMA HAKKASIN VÄGA KIIRESTI. PEAGI OLIN OMA ÕEST JA VENNAST PALJU AKTIIVSEM KUTSULAPS NING SOOVISIN JUBA ISE KÕIKIDE KASSIDEGA TUTVUST TEHA.

 

MULLE HAKKASID KOHE ALGUSES KASSID MEELDIMA. ERITI MEELDIVAD MULLE NENDE UHKED SABAD. MA ARVAN, ET KÕIKIDEL KASSIDEL ON OLEMAS SABA SELLEPÄRAST, ET MINA

SELLEGA MÄNGIDA SAAKSIN.

 

MUL OLI VÄGA TORE SÜNNIKODU, KUID VARSTI ÖELDI MULLE, ET SAAN ENDALE VEEL PAREMA KODU. SEE TULEB ENNE LIHTSALT ÜLES LEIDA. HAKKASIN KOHE OTSIMA. VAATASIN KAPI ALLA, TEKI PEALE, PIILUSIN LAMBI OTSA, KUID UUT KODU EI PAISTNUD KUSKILT.

 

SAIN ISE VARSTI ARU, ET SUURTEL INIMESTEL ON ÜKS SALAPÄRANE INTERNET, KUST KÕIKE VÕIB LEIDA, ALATES UUEST KODUST JA LÕPETADES KASVÕI MINUSUGUSE ÄGEDA KOERAPOISIGA.

 

ÜHEL PÄEVAL PISTETI MIND AUTOSSE NING PIKK SÕIT VÕIS ALATA. MÕTISKLESIN OMAETTE, ET MILLINE SEE UUS KODU KÜLL OLLA VÕIB. KAS SEAL ON IKKA MÕNUS DIIVAN? KAS MINU UUELE INIMESELE MEELDIB MIND SÜLES HOIDA? NING KÕIGE TÄHTSAM- KAS SEAL OOTAB MIND ÜKS ILUS KASS?

 

ÕNNEKS TÄITUSID KÕIK MINU SOOVID! MA NÄGIN KOHE, ET PIKUTAMISEKS OLI KOHTI LAUSA MITU. KUID MIS KÕIGE TÄHTSAM, SEAL TERVITAS MIND MINU EMME. 

 

EELMISES KODUS ÖELDI MULLE, ET KOHE TERVITAMISEL ÖELDAKSE MULLE MU UUS NIMI. NIMI ON  IGA LOOMALAPSE ELUS VÄGA TÄHTIS, SEST KUI INIMENE MINU NIME ÜTLEB, SIIS TEAN, ET MIND KUTSUTAKSE.

 

“TULE SIIA, MU VÄIKE TOTO. MA OOTASIN SIND 20 AASTAT!” ÜTLES EMME. NÕNDA SAINGI MA ARU, ET MINU UUS NIMI ON TOTO. 20 AASTAT TUNDUB MUIDUGI HIRMUS PIKK AEG. EI TEA, KAS EMMEL

IGAV KA SELLE AJA JOOKSUL ILMA MINUTA OLI? TA VÕTTIS MIND SÜLLE, TEGI MULLE KALLI NING MINA, OMA RÕÕMU NÄITAMISEKS, PISSISIN TALLE SÜLLE. 

 

SELLISED SÜNDMUSED KOHE NÄITAVAD JA KINNITAVAD, ET MEIE KOKKUSAAMINE PIDIGI JUHTUMA. MINU SUUREKS RÕÕMUKS OLI SEAL KA ÜKS HÄSTI KENA KASS, KES OLI ALGUSES NATUKE NALJAKAS. TALLE MEELDIS NIMELT END RIIDEKAPIS PEITA.

 

“MA EI OLE KUNAGI NÄINUD SELLIST KASSI NAGU SINA. MIS TÕUGU SA OLED?” KÜSIS KASS. 

“MA EI OLEGI KASS, OLEN KOER, AGA MUL ON JU NII-

MOODI ÜKSI IGAV, KUI SA AINULT KAPIS ISTUD!” ÜTLESIN MA TALLE. 

 

NATUKENE MA KARTSIN KA, ET KASS JÄÄBKI KAPPI ELAMA. ÕNNEKS OTSUSTAS TA IKKA SEALT VÄLJA TULLA NING MINUGA MÄNGIMA HAKATA. NÜÜD ON TA ÜKS MINU PARIMATEST SÕPRADEST. NÄITEKS, KUI MINA EI TAHA OMA PORGANDEID ÄRA SÜÜA, SIIS TA TULEB ALATI APPI. 

 

IGALE INIMESELE JA LOOMALE KULUB ÄRA SÕBER, KES VAJADUSEL TEMA EEST PORGANDEID SÖÖB.TASUKS SELLE EEST, ET TEMA NII ABIVALMIS ON, PESEN MINA TEDA IGA PÄEV HOOLE JA ARMASTUSEGA IKKA LIMPS JA LIMPS. 

 

KASS TÄNAB MIND NII, ET LÜKKAB MULLE LAUA OTSAST PÕNEVAID ASJU ALLA. SEDA KUTSUTAKSE TIIMITÖÖKS. EMME

JA ISSI MEIE TIIMITÖÖ ÜLE ERITI ÕNNELIKUD EI OLE, AGA KÜLL NAD AJAPIKKU SELLEGA LEPIVAD. ASJAD TAHAVAD KA JU ASUKOHTA VAHETADA NING KELLELE EI MEELDIKS KIIRE JA TORE ÕHULEND. MEIL ON LIHTSALT KASSIGA OMA KUJUNDUSFIRMA. 

 

TULEVIKUS, KUI LOOMAD HAKKAVAD ROHKEM MAAILMA VALITSEMA, SIIS VALIME MEIE HOOPIS IGASUGUSEID INIMESI TÖÖLE. NÄITEKS NEID, KEL ON NINAALUNE MUST JA NALJAJUTTU EI RÄÄGI, ME ÜLDSE TÖÖLE EI VÕTA. 

ÕHTUTI OLEN JUST MINA SEE, KES KÕIKI MAGAMA AJAB. ÕIGEL AJAL PUHKAMA MINNA ON VÄGA TÄHTIS. SIIS ON JÄRGMISEL PÄEVAL JÄLLE JÕUDU MINGI UUS TEGEVUS VÄLJA MÕTELDA JA VAHVAID MÄNGE OMA KASSIGA MÄNGIDA.

Vanemad valvavad meie magamistoas. Tasus abielluda!

Sel nädalal möödub meil Herlendiga 5 kuud abiellumisest. Selle aja jooksul oleme jõudnud sellise tulemuseni, et nüüd valvavad meie magamistoas meie vanemad, õed-vennad, nende kaaslased.

Kõlab nagu unistuste abielu? Meie arust on see ka täitsa ilus. Kogu lugu näeb välja siis nii:

Selles kõiges on "süüdi" Minu Print OÜ, kes meid ennast ja meie perekonnad fotolõuendile trükkisid. Minu Print OÜ kodulehelt võid lugeda, mis on fotolõuend?

"Foto trükitakse lõuendikangale ja seejärelt tõmmatakse pingule puidust alusraami peale. Nii et pilt lõuendikangal läheb ka alusraami äärte peale luues omamoodi ruumilise pildi. Lõuendi kangas meenutab tavalist maalimiseks mõeldud lõuendit, aga on enamasti siledam ja trükk sellel on tegelikult väga detailne." (Minu Print OÜ kodulehelt)

Ma käisin neil fotolõuenditel Tallinnas järgi neljapäeval, enne juhatuse koosolekut. Meie pildid olid ilusti kilesse pakitud, nii et nägin neid kohe. Siit fotolt pole ilmselt hästi aru saada, aga teate, kui äge on üks pilt niiii suurelt???

Neljapäeva südaööl koju jõudes, nägin välja täpselt nii väsinud, aga täpselt nii õnnelik nende piltide üle (hmm, kas neljapäeval 23.59-le järgnev südaöö on neljapäeva südaöö või juba reede?):

Herlendile meeldisid pildid ka. Täpselt nii palju, et ta käskis esimese hooga mul need kilesse tagasi pakkida ja ära peita. No ikka selleks, et lapsed neid kätte ei saaks ning ära ei lõhuks. Jaa, on küll nii, et meil on pastakajoonistused laudseinal, vildikakaunistused uksel jne. Sellest kõigest kirjutasin aga siin: Suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed!
Tuletan endale seda aegajalt ikka meelde ja igasugused sõdurid kaotavad tähtsuse.

Kuna ma olen üldse viimasel ajal kindel, et meie lapsed on nüüd hirmus suured ja saame teha paljusid asju, mida siiani ei saanud, siis jäin endale kindlaks, et pildid lähevad seintele. Herlend küll vaidles minuga veidi veel, kuid seejärel leebus. Fotolõuendid läksid seinale:

See, et nad üldse seinale lähevad, oli vaid esimene vaidlus. Suurem küsimus oli, et kuhu?

Ma olen alati rääkinud, et meie kodu jääb sisustamata. Kuni ehitusküsimused jäävad piiridesse: kuhu küprok, kuhu laud, millal kaevame jne, saame väga edukalt ehitatud. Kui aga hakkame tapeeti või mingit värvi valima, siis jääb meil ehitus seisma. Asi pole selles, et me Herlendiga ei suudaks omavahel kokku leppida. Pigem selles, et meil mõlemal on suht suva, kas need kardinad on sinised või lillad. Kunstimeeleta inimesed oleme. Mäletan, kui vannituppa vuugisegu valisime. Appi, ma mõtlesin, et me jäämegi sinna poodi. Õnneks üks müüja tuli ja valis meile siis sobiva välja. Saime lõpuks poest jalga lasta. Me kumbki ei kannata üldse shoppamist. Koos poodi minnes on see hea omadus, aga kui tegelikult poest ka midagi vaja on, siis on halb omadus.

Algul olin hirmus kindel, et meie ilusad fotolõuendid peavad kööki kaunistama. Kuna ühtegi sobilikku kohta aga ei leidunud, siis jäigi nende asukohaks hoopis magamistuba. Pärast teise korruse valmimist (aastal 20....+) saab sellest elutuba, nii et selles mõttes on valik isegi õigustatud.

Kui ka sinul on mõni oluline pilt, mis võiks fotolõuendina mõne toa seina kaunistada, siis täpsemat infot fotolõuendite tellimise kohta saad Minu Print OÜ kodulehelt.
Siit saad tutvuda hinnakirjaga. Usun, et see on üliäge idee ka jõulukingiks. Kui kiiresti liigutada, siis jõuaks praegu veel tellida. Mina käisin enda töödel ise järgi, sest sõitsin sealt nagunii mööda, kuid nad saadavad hea meelega ka kulleriga.

Kes aga tellida ei soovi, siis üks Minu Print OÜ fotolõuend on auhinnaks ka meie suures pulmaloosis. Selles osalemise kohta loe täpsemalt siit postitusest: Võida 400€ eest auhindu! Oleks vahva, kui enne jõule liituks meie lehega 1000 sõpra, nii et saaksime loosimise ära teha!

Hull päkapikuvärk

Maria (4,5a) annab aru, kui hulluks meil päkapikuvärk on läinud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et päkapikud on igal pool. Taustatantsijad kinnitavad Maria tähelepanekuid.

Kui sul pole jõuluvanale esitamiseks veel laul välja mõeldud, siis usun, et Maria lubab enda oma ka kasutada. Aga ainult siis, kui "tip-tip-tip" osa ka kaasa tantsid.

(jaaa, ma naeran ikka veel iga kord seda vaadates)

Peaaegu aasta aega tagasi olid Marial teised laulud ja ... teine soeng ka:

***
Rohkem pilte ja videoid meie tegemistest näed Minu ilus elu maal facebooki lehelt. Tule meie sõbraks! 

Kuidas ma hakkan rikkaks saama?

Nädalavahetusel olin lastega üksi kodus. Raamaturiiulist möödudes tuli tunne, et peaks tegema veel ühe sammu rikkaks saamisele lähemale. Nii lugesin Kiyosaki raamatut "Rikas isa, vaene isa" ja mõtisklesin oma senise rikkaks saamise tee üle.

Rikkus selle postituse mõttes on rahaline kindlustunne, kui ei pea tänase, homse, järgmise nädala, järgmise kuu igapäevase hakkama saamise pärast muretsema. See ei tähenda minu jaoks luksuslikku raiskamist asjadele, mida tegelikult pole vaja. Rikkus on minu jaoks see, kui elad ilusti ära, tehes seda, milles oled hea ja mis sind köidab.

Mind vähegi tundvad inimesed teavad, et ma ei räägi rahast väga palju. Minu jaoks ei ole raha oluline, ega eraldi eesmärk. Praegu rikkusest rääkides ei ole see muutunud. Eesmärk pole see, et mul oleks kusagil hunnik raha, vaid see, mida ma selle raha eest saan. Rikkusest rääkimine ei hakka minu jaoks pihta sellest, mis summa mul oleks vaja teenida, vaid sellest, mida mul on elamiseks vaja.

Kuidas mul rikkaks saamise teel seni on läinud?
Minu suhted rahaga on kulgenud klassikaliselt, nagu paljudel teistel. Esimesed summad teenisin põhikooli ajal porgandeid ja peete rohides. Mäletan, et mingil perioodil saime mingi raha ka kodus mõndade tööde eest, aga see ei olnud regulaarne, ega pidev. Nii et koduseid töid tegime enamasti ikka tasuta.

Keskkooli ajal veetsin suvevaheajad lihakarnis, kus töötasin koristaja ning lihatoodete pakkijana. Sealt teenitu oli lapse jaoks juba päris suur teenistus.

Ülikoolis olin paar talve "paugutüdruk". Ilutulestikku müüsin. Kuna Sisekaitseakadeemia oli aga selline kool, kus tuli kõigis loengutes kohal käia, siis väga palju vaba aega seal polnud. Tean, et mitmetes teistes ülikoolides käivad üliõpilased aegajalt loengute asemel tööl. Meil seda teha ei saanud. Ega ei tahtnudki. Ülikooli ajal olin veel ka turvamees (-naine) mõningatel üritustel. Enamasti kontrollisime suurtel kontsertidel kotte, et lubamatuid asju territooriumile ei viidaks. Jah, vastu lõugu olen ka saanud selle töö käigus. Aga see oli kogemata, kui paar inimest minu kõrval rüselema läksid. Mina polnudki seekord sihtmärk.

Suurem rikastumise plaan oli Ameerika. Nimelt olin enne ülikooli lõppu aasta aega seal lapsehoidja. Eestist vaadates tundusid sealsed palgad hiiglama suured. Kohapeal selgus, et hinnad on ka seal teised. Sellegi poolest õnnestus mul aastaga auto raha kokku koguda ja mõnda aega suutsin oma uut pisikest isegi ise tanklas joota. Ülikooli lõpetamise ajal olin aga taas tagasi vanemate rahakoti peal. Ülikoolist maksti meile stipendiumit ka, nii et see aitas samuti ellu jääda. Eriline rikastumise tee see aga polnud.

Esimene samm ametlikul karjääriredelil oli Siseministeerium, mille üldosakonnas asusin tööle veidi enne ülikooli lõpetamist. Üliõpilase jaoks tundus pakutav palganumber taaskord algul suur, kuid sisse elades selgus, et range struktuuriga palgaskaala, kus minu isiklik panus midagi ei mõjuta, mulle üldse ei sobinud. Minus on alati olnud sisemine teadmine, et ma tahan, et mu töö midagi loeks. Mäletan, et Riigikantseleis praktikal olles (kusjuures seal sain ka mingi aja töötamise eest palka, kui suvel ühte töötajat asendasin) oli mu juhendaja esimene, kes mulle rääkis, et näha on, et ma uurin teemade kohta väga palju, olen julge ja uudishimulik. Ma polnud tol ajal veel eneseanalüüsis väga tugev, nii et kõik sellised välised märkused mu käitumise kohta aitasid endas selgusele jõudmisel palju kaasa. Siseministeeriumi ajast mäletan samuti arenguvestlust, kus mu ülemus kiitis mind, kuid ütles, et ta ei näe, milline on minu täpne väljund tulevikus, sest ma sobin nagu kõikjale ja samas pole ühestki teemast hirmus vaimustunud.

Suuremate võimalustega ja rohkem loomingulisust pakkuva töökoha sain läbi kõva konkursi Pärnus ühe suure firma personali- ja kommunikatsioonijuhina. Raha teemal sai aga varsti selgeks, et süsteem on sama: igakuine palk, mida mu tööpanus ja ületöötunnid ja pingutamine ei muuda. Korralik palk andis võimaluse võtta kodulaenu ja sellega korter osta ning uus auto liisida. Auto polnud uus ainult mugavuse pärast, vaid kuna ma ise pole väga kõva mehhaanik, siis autodest mitte midagi teadva inimesena ei saanud ma endale enam lubada vana romu, mis mind kusagil Tallinna ristmikul hätta jätab.

Sel ajal sain läbitud ka esimese suurema krahhi. Nimelt jäid tol ajal kahe peale võetud kohustused äkitselt vaid minu kanda, sest mu tolleaegne elukaaslane läks ootamatult sõjaväkke. See oli üks suur nuputamine, planeerimine ja korraldamine, et kuidas suuremahuliselt vähenenud sissetulekuga hakkama saada. Rahalisi plaane ja nimekirju olen terve elu teinud. See oskus ja kogemus on mul kodust pärit. Aga tol ajal oli tegemist ikka tõsise planeerimise ja ümberkorraldamisega. Sain väga hea õppetunni, millest elusalt välja tulin!

Samal perioodil lugesin ka esimest korda Kiyosaki raamatut "Rikas isa, vaene isa". Kuna Kiyosaki raamatus on väga palju juttu kinnisvara teemast, siis sellega ma tol ajal midagi peale hakata ei osanud. Küll puudutas mind aga arusaam, et keskklass ostab endale kohustusi, mitte varasid! Seda olin ju minagi teinud. Suuremat palka saama hakates ostsin kodu ja auto. Mõlemad olid aga igakuised väljaminekud- kodulaenu tagasimakse, kindlustus, kommunaalkulud, auto liising, auto kaskokindlustus. Ja seda ka siis, kui ma kumbagi neist mõni päev ei kasutanud.

Sel ajal õppisin õppetunni: laenu või liisingut võttes on alati juures märge, et kui raskustesse satud, siis aitavad finantsasutused mingi lahenduse välja mõelda. Tegelikult on nad igast otsast ikkagi kasumit taga ajavad ettevõtted ning nö lahendused tulevad laenu- või liisnguvõtja tuleviku arvelt. Ehk et kui sel ajal on võimalik mingeid makseid vähendada, perioodi pikendada vms, siis tulevikus maksad selle kõik korralikult kinni. Jah, ma tean, et see on loogline, aga kui pole teemaga väga palju kokkupuudet, siis ei oska alati peenikest kirja lugeda. Sellepärast siin oma kogemustest kirjutangi.

Minu esimesed raamatud said alguse samuti samal perioodil. Noorteraamat "Lõpupidu" sai äramärgitud teoseks 2009a konkursil. Ma ei hakanud seda kirjutama raha pärast, vaid sellepärast, et ma lõpuks julgesin. Olin korduvalt kuulnud, et raamatute kirjutamine pole mingi amet ja seda võib teha muude asjade kõrvalt. Nii olingi seni teinud "muid asju", kuid need ei teinud mind edukaks, ega sisemiselt rahulolevaks.

Lastega koju jäädes sain teha mitut rahuldustpakkuvat asja:
1) jätkata haridusteed (lõpetasin magistriõppe)
2) kirjutada raamatuid (romaan "Homme on ka päev" valmis 2010a jooksul)
3) alustada ettevõtlust

See on vist ka suht klassikaline juhtum, et lastega koju jäänud inimene on äkitselt kogu oma senisest (töö)elust ära lõigatud. See annab võimaluse lõpuks peatuda ja endalt küsida: mida ma TEGELIKULT teha tahan? Kes ma TEGELIKULT olen? Töökohalt lapsehoolduspuhkusele minek on nagu sunniviisiline oravarattalt mahaviskamine, kui seda osatakse nii käsitleda. Mina teadsin, et tahan endale ise töökoha rajada.

Küülikufarmi rajamine oli aastaid... pikki aastaid minu suureks unistuseks. Seega on loogiline, et minu esimene oma äri oli küülikufarm. Mitmete asjade kokkulangemisel sai aga kolme aastaga selgeks, et praeguses eluetapis ei ole mul/meil võimalik sellega jätkata. Küülikufarm nõuab palju nö käsitööd, mida me selleks ajaks nelja väikese lapse kõrvalt ei suutnud pakkuda. Lisaks vajadu iga päev kohal olla.

Küülikufarmiga oli kaks võimalust:
1) kas laieneda nii palju, et saaks kasutada palgatööjõudu
2) lõpetada tootmine.

Kuna ootasin sel ajal meie neljandat last, siis otsustasime mingiks ajaks tootmise lõpetada. Kuna jätkuvalt on meie krundi suurus aga 0,6 ha, siis mingite muude loomade pidamine tootmise eesmärgil kõne alla ei tule.

Küülikufarmiga seotud kogemused said kirja mu raamatusse "Minu ilus elu maal", mis nüüd on saadaval ka e-raamatuna.

"Minu ilus elu maal" oli raamat, mis sundis mind astuma järgmist riskantset sammu. Meeldivat, aga hirmutavat! Olude sunnil (või abil?) kirjastasin selle raamatu ise! Nii sai alguse minu tegutsemine kirjastajana. Enda raamatute kirjastajana! Lugu algas nii, et laenasin raamatu kirjastamiseks raha, andsin raamatu edukalt välja, maksin laenu tagasi, ülejäänud raha... elasin ära. Sest uus raama tuli alles poole aasta pärast. Siis kordus sama. Ehk siis alates 2015a jaanuarist kirjastasin ja kirjutasin ise samal ajal. Ümber inimesed, kes minu edusse kirjaniku ja kirjastajana ei uskunud.

Praeguseks olen aga olukorras, kus viimasest vanemahüvitisest (tuvaline sissetulek ise kodus olles, mis lubab samal ajal muude ettevõtmistega riskida!) on möödas täpselt aasta aega. Kõik on elusad-terve-söönud-riides! Jah, kindlasti mitte ei raiska me praegu mõttetutele asjadele. Suvel küll pidasime ka pulmad maha. Mingi osa peost nö maksid kinni külalised kingituste näol, kuid suur osa jäi ikka ka meie enda kanda. Ka see sai tehtud!

Praegu on aga lõpuks see koht, kus näen, et paar aastat kirjastuse käivitamist hakkab lõpuks vilja kandma. Jah, ma korraldan praegu enda raamatu Tähtajaline elu 2.osa eelmüüki hinnaga 10€ ja Kristiina lasteraamatu "Toto tembutab jälle" (Toto 2.raamat) eelmüüki hinnaga 9€, et nende raamatute trükkimiskulusid katta. Mu enda viimasest raamatust "Ütlemata sõnad" on möödas üle poole aasta ning tõesti ei ole jah sellest järgmiste raamatute trükkimiseks raha kõrvale pandud. Olgem ausad- pulmad pole ka odav lõbu! Peale selle, et pulmade ja suvise lastelaagri korraldamine ning sügisene Kodutunde raamatu jama võtsid ära palju tööaega, mil kirjastuse tegevus väga ei edenenudki. Oktoobri keskpaigas hakkasin aga aktiivselt oma asjadega pihta!

Nüüd on käes aeg, kus minu kirjastuse kaudu ilmub järjest mitu raamatut. Minu raamat "Tähtajaline elu" 2.osa peaks lähinädalatel trükikojast ilmuma, "Jõuluks koju" (ilmub järjejutuna Delfi naistekas) läheb lähipäevil trükki, Kristiina kirjutatud lasteraamat "Toto tembutab jälle" on kujundamise faasis ning Meelike ja mu enda lasteraamatud on järgmisena ootel. Paberil on veel mitmed plaanid.

Peale selle olen viimaste aasatega emotsionaalselt palju targemaks saanud, nii et kodus töötamine on efektiivsemaks muutunud (kodus töötamise soovitustest kirjutan ka kindlasti lähiajal). Rääkimata sellest, et lapsed on suuremad, käivad peaaegu kõik päevad nädalas koolis-lasteaias ja seega on mul tihti isegi 5-8 tundi päevast tööaega. Endale tuleb aru anda, et kui lapsed on kõik korraga või korda-mööda mitu nädalat järjest kodus ja sel ajal tööaega ei ole, siis ei saa ka sissetulekut tulla.

Miks ma sellest kõigest kirjutan?
Jah, ma pole veel 100 protsenti kindel, kas minu risk enda tööandjaks hakata, tasub ennast ära. Praegu aga on lootus suurim, kui kõigil eelmistel aastatel. Ma ise olen aga õnnelikum ja motiveeritum, kui kunagi varem. See on lihtsalt nii lahe, millega ma tegeleda saan.

Minu tööpäev näeb välja nii: ajan kõik üles, aitan kodust välja, söön-vaatan telekast eelmise päeva uudsitesaateid, kell 9 hakkan tööle. Kella 12-13 paiku hakkan Mathiast sõidutama (koju, ringidesse, trennidesse), kontrollin, et ta õpiks ja trompetit harjutaks. Esmaspäeviti käin õhtul ise laulukooris. Mõnel õhtul ujumas. Mõnikord hommikuti jõusaalis (spordil on praegu mu elus segased lood- alles otsib oma kohta, aga kui kirjastuse töö muutub regulaarsemaks, siis saab ta endale oma koha). Õhtul on perega koosolemise aeg. Kui Herlend paneb lapsi magama, siis saan kl 21-22 paiku taas oma töötuppa sukelduda ja tööle hakata.

Minu jaoks on alati olnud tähtis, et kui ma pingutan, siis sellest ka midagi muutub! Mu praegune ettevõtja ja kirjaniku elu on riskantne. Mõned sõbrad on aegajalt küsinud, et kuidas sa nii saad, eriti laste kõrvalt. Aga just laste kõrvalt ongi raske töötada töökohal, kust mitu päeva kuus pead puuduma, sest lapsed on kodus haiged ning hiljem naastes pead töötatud aja tagasi tegema, kuid palk sellest ikka ei muutu.

Töötamisega samal ajal harin ennast kogu aeg. Praegu ongi teemaks raha teemal harimine. Olen alati raha ebaoluliseks pidanud, kuni sain aru, et võin raha armastada ka nii , et ta mu elu ei kontrolli. Üks teema on teha asju raha pärast, teine on saada raha selle eest, kes ja mis sa oled ning mida sa hästi teed. Lisaks veel töötamine selleks, et õppida, nagu kirjutas Kiyosaki.

Seega olen jõudnud sellesse kohta, kus usun, et saan raha selle eest, milles olen hea ja milleks mul on annet. Kas see toimib nii ka pikema perioodi jooksul, annan varsti teada.

Kui mõned mu järjejutu "Jõuluks koju" kommenteerijad on öelnud, et mu peategelane ei jaga rahast midagi ja seega ilmselt ka mina, siis siinne tekst peaks veidi selgitama, et raha teemal olena ma ikka pika tee läbi käinud. Ja käin edasi. Julgen tunnistada seda, mida ma ei tea ning õpin kogu aeg juurde.

Kuidas sina rahaga läbi saad ja kui oluline see sulle on? Mida rikkus sinu jaoks tähendab ning kas sul on rikkaks saamine plaanis?

***
Kui tahad kursis olla ka meie ilusa maaelu ülejäänud vahvate tegemistega, siis tule meie facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis!