Rikkus selle postituse mõttes on rahaline kindlustunne, kui ei pea tänase, homse, järgmise nädala, järgmise kuu igapäevase hakkama saamise pärast muretsema. See ei tähenda minu jaoks luksuslikku raiskamist asjadele, mida tegelikult pole vaja. Rikkus on minu jaoks see, kui elad ilusti ära, tehes seda, milles oled hea ja mis sind köidab.
Mind vähegi tundvad inimesed teavad, et ma ei räägi rahast väga palju. Minu jaoks ei ole raha oluline, ega eraldi eesmärk. Praegu rikkusest rääkides ei ole see muutunud. Eesmärk pole see, et mul oleks kusagil hunnik raha, vaid see, mida ma selle raha eest saan. Rikkusest rääkimine ei hakka minu jaoks pihta sellest, mis summa mul oleks vaja teenida, vaid sellest, mida mul on elamiseks vaja.
Kuidas mul rikkaks saamise teel seni on läinud?
Minu suhted rahaga on kulgenud klassikaliselt, nagu paljudel teistel. Esimesed summad teenisin põhikooli ajal porgandeid ja peete rohides. Mäletan, et mingil perioodil saime mingi raha ka kodus mõndade tööde eest, aga see ei olnud regulaarne, ega pidev. Nii et koduseid töid tegime enamasti ikka tasuta.
Keskkooli ajal veetsin suvevaheajad lihakarnis, kus töötasin koristaja ning lihatoodete pakkijana. Sealt teenitu oli lapse jaoks juba päris suur teenistus.
Ülikoolis olin paar talve "paugutüdruk". Ilutulestikku müüsin. Kuna Sisekaitseakadeemia oli aga selline kool, kus tuli kõigis loengutes kohal käia, siis väga palju vaba aega seal polnud. Tean, et mitmetes teistes ülikoolides käivad üliõpilased aegajalt loengute asemel tööl. Meil seda teha ei saanud. Ega ei tahtnudki. Ülikooli ajal olin veel ka turvamees (-naine) mõningatel üritustel. Enamasti kontrollisime suurtel kontsertidel kotte, et lubamatuid asju territooriumile ei viidaks. Jah, vastu lõugu olen ka saanud selle töö käigus. Aga see oli kogemata, kui paar inimest minu kõrval rüselema läksid. Mina polnudki seekord sihtmärk.
Suurem rikastumise plaan oli Ameerika. Nimelt olin enne ülikooli lõppu aasta aega seal lapsehoidja. Eestist vaadates tundusid sealsed palgad hiiglama suured. Kohapeal selgus, et hinnad on ka seal teised. Sellegi poolest õnnestus mul aastaga auto raha kokku koguda ja mõnda aega suutsin oma uut pisikest isegi ise tanklas joota. Ülikooli lõpetamise ajal olin aga taas tagasi vanemate rahakoti peal. Ülikoolist maksti meile stipendiumit ka, nii et see aitas samuti ellu jääda. Eriline rikastumise tee see aga polnud.
Esimene samm ametlikul karjääriredelil oli Siseministeerium, mille üldosakonnas asusin tööle veidi enne ülikooli lõpetamist. Üliõpilase jaoks tundus pakutav palganumber taaskord algul suur, kuid sisse elades selgus, et range struktuuriga palgaskaala, kus minu isiklik panus midagi ei mõjuta, mulle üldse ei sobinud. Minus on alati olnud sisemine teadmine, et ma tahan, et mu töö midagi loeks. Mäletan, et Riigikantseleis praktikal olles (kusjuures seal sain ka mingi aja töötamise eest palka, kui suvel ühte töötajat asendasin) oli mu juhendaja esimene, kes mulle rääkis, et näha on, et ma uurin teemade kohta väga palju, olen julge ja uudishimulik. Ma polnud tol ajal veel eneseanalüüsis väga tugev, nii et kõik sellised välised märkused mu käitumise kohta aitasid endas selgusele jõudmisel palju kaasa. Siseministeeriumi ajast mäletan samuti arenguvestlust, kus mu ülemus kiitis mind, kuid ütles, et ta ei näe, milline on minu täpne väljund tulevikus, sest ma sobin nagu kõikjale ja samas pole ühestki teemast hirmus vaimustunud.
Suuremate võimalustega ja rohkem loomingulisust pakkuva töökoha sain läbi kõva konkursi Pärnus ühe suure firma personali- ja kommunikatsioonijuhina. Raha teemal sai aga varsti selgeks, et süsteem on sama: igakuine palk, mida mu tööpanus ja ületöötunnid ja pingutamine ei muuda. Korralik palk andis võimaluse võtta kodulaenu ja sellega korter osta ning uus auto liisida. Auto polnud uus ainult mugavuse pärast, vaid kuna ma ise pole väga kõva mehhaanik, siis autodest mitte midagi teadva inimesena ei saanud ma endale enam lubada vana romu, mis mind kusagil Tallinna ristmikul hätta jätab.
Sel ajal sain läbitud ka esimese suurema krahhi. Nimelt jäid tol ajal kahe peale võetud kohustused äkitselt vaid minu kanda, sest mu tolleaegne elukaaslane läks ootamatult sõjaväkke. See oli üks suur nuputamine, planeerimine ja korraldamine, et kuidas suuremahuliselt vähenenud sissetulekuga hakkama saada. Rahalisi plaane ja nimekirju olen terve elu teinud. See oskus ja kogemus on mul kodust pärit. Aga tol ajal oli tegemist ikka tõsise planeerimise ja ümberkorraldamisega. Sain väga hea õppetunni, millest elusalt välja tulin!
Samal perioodil lugesin ka esimest korda Kiyosaki raamatut "Rikas isa, vaene isa". Kuna Kiyosaki raamatus on väga palju juttu kinnisvara teemast, siis sellega ma tol ajal midagi peale hakata ei osanud. Küll puudutas mind aga arusaam, et keskklass ostab endale kohustusi, mitte varasid! Seda olin ju minagi teinud. Suuremat palka saama hakates ostsin kodu ja auto. Mõlemad olid aga igakuised väljaminekud- kodulaenu tagasimakse, kindlustus, kommunaalkulud, auto liising, auto kaskokindlustus. Ja seda ka siis, kui ma kumbagi neist mõni päev ei kasutanud.
Sel ajal õppisin õppetunni: laenu või liisingut võttes on alati juures märge, et kui raskustesse satud, siis aitavad finantsasutused mingi lahenduse välja mõelda. Tegelikult on nad igast otsast ikkagi kasumit taga ajavad ettevõtted ning nö lahendused tulevad laenu- või liisnguvõtja tuleviku arvelt. Ehk et kui sel ajal on võimalik mingeid makseid vähendada, perioodi pikendada vms, siis tulevikus maksad selle kõik korralikult kinni. Jah, ma tean, et see on loogline, aga kui pole teemaga väga palju kokkupuudet, siis ei oska alati peenikest kirja lugeda. Sellepärast siin oma kogemustest kirjutangi.
Minu esimesed raamatud said alguse samuti samal perioodil. Noorteraamat "Lõpupidu" sai äramärgitud teoseks 2009a konkursil. Ma ei hakanud seda kirjutama raha pärast, vaid sellepärast, et ma lõpuks julgesin. Olin korduvalt kuulnud, et raamatute kirjutamine pole mingi amet ja seda võib teha muude asjade kõrvalt. Nii olingi seni teinud "muid asju", kuid need ei teinud mind edukaks, ega sisemiselt rahulolevaks.
Lastega koju jäädes sain teha mitut rahuldustpakkuvat asja:
1) jätkata haridusteed (lõpetasin magistriõppe)
2) kirjutada raamatuid (romaan "Homme on ka päev" valmis 2010a jooksul)
3) alustada ettevõtlust
See on vist ka suht klassikaline juhtum, et lastega koju jäänud inimene on äkitselt kogu oma senisest (töö)elust ära lõigatud. See annab võimaluse lõpuks peatuda ja endalt küsida: mida ma TEGELIKULT teha tahan? Kes ma TEGELIKULT olen? Töökohalt lapsehoolduspuhkusele minek on nagu sunniviisiline oravarattalt mahaviskamine, kui seda osatakse nii käsitleda. Mina teadsin, et tahan endale ise töökoha rajada.
Küülikufarmi rajamine oli aastaid... pikki aastaid minu suureks unistuseks. Seega on loogiline, et minu esimene oma äri oli küülikufarm. Mitmete asjade kokkulangemisel sai aga kolme aastaga selgeks, et praeguses eluetapis ei ole mul/meil võimalik sellega jätkata. Küülikufarm nõuab palju nö käsitööd, mida me selleks ajaks nelja väikese lapse kõrvalt ei suutnud pakkuda. Lisaks vajadu iga päev kohal olla.
Küülikufarmiga oli kaks võimalust:
1) kas laieneda nii palju, et saaks kasutada palgatööjõudu
2) lõpetada tootmine.
Kuna ootasin sel ajal meie neljandat last, siis otsustasime mingiks ajaks tootmise lõpetada. Kuna jätkuvalt on meie krundi suurus aga 0,6 ha, siis mingite muude loomade pidamine tootmise eesmärgil kõne alla ei tule.
Küülikufarmiga seotud kogemused said kirja mu raamatusse "Minu ilus elu maal", mis nüüd on saadaval ka e-raamatuna.
"Minu ilus elu maal" oli raamat, mis sundis mind astuma järgmist riskantset sammu. Meeldivat, aga hirmutavat! Olude sunnil (või abil?) kirjastasin selle raamatu ise! Nii sai alguse minu tegutsemine kirjastajana. Enda raamatute kirjastajana! Lugu algas nii, et laenasin raamatu kirjastamiseks raha, andsin raamatu edukalt välja, maksin laenu tagasi, ülejäänud raha... elasin ära. Sest uus raama tuli alles poole aasta pärast. Siis kordus sama. Ehk siis alates 2015a jaanuarist kirjastasin ja kirjutasin ise samal ajal. Ümber inimesed, kes minu edusse kirjaniku ja kirjastajana ei uskunud.
Praeguseks olen aga olukorras, kus viimasest vanemahüvitisest (tuvaline sissetulek ise kodus olles, mis lubab samal ajal muude ettevõtmistega riskida!) on möödas täpselt aasta aega. Kõik on elusad-terve-söönud-riides! Jah, kindlasti mitte ei raiska me praegu mõttetutele asjadele. Suvel küll pidasime ka pulmad maha. Mingi osa peost nö maksid kinni külalised kingituste näol, kuid suur osa jäi ikka ka meie enda kanda. Ka see sai tehtud!
Praegu on aga lõpuks see koht, kus näen, et paar aastat kirjastuse käivitamist hakkab lõpuks vilja kandma. Jah, ma korraldan praegu enda raamatu Tähtajaline elu 2.osa eelmüüki hinnaga 10€ ja Kristiina lasteraamatu "Toto tembutab jälle" (Toto 2.raamat) eelmüüki hinnaga 9€, et nende raamatute trükkimiskulusid katta. Mu enda viimasest raamatust "Ütlemata sõnad" on möödas üle poole aasta ning tõesti ei ole jah sellest järgmiste raamatute trükkimiseks raha kõrvale pandud. Olgem ausad- pulmad pole ka odav lõbu! Peale selle, et pulmade ja suvise lastelaagri korraldamine ning sügisene Kodutunde raamatu jama võtsid ära palju tööaega, mil kirjastuse tegevus väga ei edenenudki. Oktoobri keskpaigas hakkasin aga aktiivselt oma asjadega pihta!
Nüüd on käes aeg, kus minu kirjastuse kaudu ilmub järjest mitu raamatut. Minu raamat "Tähtajaline elu" 2.osa peaks lähinädalatel trükikojast ilmuma, "Jõuluks koju" (ilmub järjejutuna Delfi naistekas) läheb lähipäevil trükki, Kristiina kirjutatud lasteraamat "Toto tembutab jälle" on kujundamise faasis ning Meelike ja mu enda lasteraamatud on järgmisena ootel. Paberil on veel mitmed plaanid.
Peale selle olen viimaste aasatega emotsionaalselt palju targemaks saanud, nii et kodus töötamine on efektiivsemaks muutunud (kodus töötamise soovitustest kirjutan ka kindlasti lähiajal). Rääkimata sellest, et lapsed on suuremad, käivad peaaegu kõik päevad nädalas koolis-lasteaias ja seega on mul tihti isegi 5-8 tundi päevast tööaega. Endale tuleb aru anda, et kui lapsed on kõik korraga või korda-mööda mitu nädalat järjest kodus ja sel ajal tööaega ei ole, siis ei saa ka sissetulekut tulla.
Miks ma sellest kõigest kirjutan?
Jah, ma pole veel 100 protsenti kindel, kas minu risk enda tööandjaks hakata, tasub ennast ära. Praegu aga on lootus suurim, kui kõigil eelmistel aastatel. Ma ise olen aga õnnelikum ja motiveeritum, kui kunagi varem. See on lihtsalt nii lahe, millega ma tegeleda saan.
Minu tööpäev näeb välja nii: ajan kõik üles, aitan kodust välja, söön-vaatan telekast eelmise päeva uudsitesaateid, kell 9 hakkan tööle. Kella 12-13 paiku hakkan Mathiast sõidutama (koju, ringidesse, trennidesse), kontrollin, et ta õpiks ja trompetit harjutaks. Esmaspäeviti käin õhtul ise laulukooris. Mõnel õhtul ujumas. Mõnikord hommikuti jõusaalis (spordil on praegu mu elus segased lood- alles otsib oma kohta, aga kui kirjastuse töö muutub regulaarsemaks, siis saab ta endale oma koha). Õhtul on perega koosolemise aeg. Kui Herlend paneb lapsi magama, siis saan kl 21-22 paiku taas oma töötuppa sukelduda ja tööle hakata.
Minu jaoks on alati olnud tähtis, et kui ma pingutan, siis sellest ka midagi muutub! Mu praegune ettevõtja ja kirjaniku elu on riskantne. Mõned sõbrad on aegajalt küsinud, et kuidas sa nii saad, eriti laste kõrvalt. Aga just laste kõrvalt ongi raske töötada töökohal, kust mitu päeva kuus pead puuduma, sest lapsed on kodus haiged ning hiljem naastes pead töötatud aja tagasi tegema, kuid palk sellest ikka ei muutu.
Töötamisega samal ajal harin ennast kogu aeg. Praegu ongi teemaks raha teemal harimine. Olen alati raha ebaoluliseks pidanud, kuni sain aru, et võin raha armastada ka nii , et ta mu elu ei kontrolli. Üks teema on teha asju raha pärast, teine on saada raha selle eest, kes ja mis sa oled ning mida sa hästi teed. Lisaks veel töötamine selleks, et õppida, nagu kirjutas Kiyosaki.
Seega olen jõudnud sellesse kohta, kus usun, et saan raha selle eest, milles olen hea ja milleks mul on annet. Kas see toimib nii ka pikema perioodi jooksul, annan varsti teada.
Kui mõned mu järjejutu "Jõuluks koju" kommenteerijad on öelnud, et mu peategelane ei jaga rahast midagi ja seega ilmselt ka mina, siis siinne tekst peaks veidi selgitama, et raha teemal olena ma ikka pika tee läbi käinud. Ja käin edasi. Julgen tunnistada seda, mida ma ei tea ning õpin kogu aeg juurde.
Kuidas sina rahaga läbi saad ja kui oluline see sulle on? Mida rikkus sinu jaoks tähendab ning kas sul on rikkaks saamine plaanis?
***
Kui tahad kursis olla ka meie ilusa maaelu ülejäänud vahvate tegemistega, siis tule meie facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis!
Ei taha rikkaks saada kusjuures. Oleme teadlikult võtnud endale sellised kohustused (kodulaen, auto...), et probleemideta saab need makstud ka ühest sissetulekust ning üle jääb ka söögiks ja elamiseks.
VastaKustutaMeie jaoks on piisav rikkus see kui maksud on makstud, riided kõigil seljas ning toidupoes ei pea iga hinnasilti pingsalt uurima (austreid ja alligaatorit ei osta aga liha ja värske kraam on alati laual). Ma ei usu, et meie elukvaliteet paraneks märgatavalt kui meil äkki hulga rohkem raha oleks. Võibolla Eestist eemal elavatele sugulastele lendaks siis kord kvartalis külla aga muud eelist väga ei näe. Tavainimese mõttes ei ole eriti vahet kui suured on sissetulekud, ära saab kõik paigutatud niikuinii :)
Mina pean ennast väga osavaks majandajaks, sest meie pere elab juba aastaid ühest palgast. Minu sissetulek on siis ebaregulaarne boonus. Samas heaolufond on minu arvel olemas, no et kui midagi juhtub, siis kohe kuuse alla kolima ei pea. Muidu aga jumala sama, et oma käpakestega tehtud tööd olen alati tähtsaks pidanud ja küll need käpakesed toovad ükskord rikkuse ka majja. Edu sullegi!
VastaKustuta