Uus valitsus ründab lasterikkaid peresid?

Eile avaldati minu arvamus uue koalitsioonilepingu suhtes. Otsustasime Vabaerakonna juhatuse koosolekul, et anname uuele koalitsioonile jõulurahu ehk aega töödega alustada. See ei tähenda, et hirmutavatele mõtetele ei tohiks tähelepanu pöörata. Nii avaldaski EPL/Delfi minu artikli. Millegi pärast panid nad selle pealkirjaks: Abikaasade ühise deklaratsiooni kaotamine on rünnak abielu vastu.

Minu pealkiri oli: Uus valitsus ründab lasterikkaid peresid?

Ma usun, et Delfi pealkirja muudatus ajab inimesed kiiremini "leili" ja kogub klikke, aga kahjuks tõmbab see ära tähelepanu põhiliselt teemalt- mitmed koalitsioonilepingus planeeritud muudatused on lasterikastele peredele kahjulikud. Ma väga loodan, et need töö käigus muutuvad.

Tänu artiklike olen saanud paljude inimestega neil teemadel vestelda. Samuti lugenud selgitusi.

Minu jaoks on tohutult kurb nähtus, kui selle asemel, et mõista, hakatakse halvustama, ise olukorrast aru saamata.

Fakt on see, et ühisdeklaratsioon on eriti oluline, kui üks lapsevanem peres ei tööta. Enda artiklis tõin välja lasterikkad pered, kus on mitmed väiksed lapsed. Samas on meil ka puuetega laste vanemad, omastehooldajad jne. Kui ühisdeklaratsiooni kaotamise üheks mõtteks pidi olema see, et suurendab tööhõivet (et inimesed, kes ei taha töötada, läheksid siis tööle), siis eeltoodud inimeste puhul pole ju asi tahtmises. Eeltoodud näidete puhul tuleks tööle minnes palgata koju lapsehoidja või hooldaja ning see muudaks töölemineku mõttetuks.

Tulumaksutagastuse summa tohutu vähendamine on kahjulik peredele, kes panustavad koolitusse, on investeeriunud kodulaenuga perele kodu ostmisesse. Seda summat on varem vähendatud, kuid praegune muudatuse plaan on veel eriti mõistetamatu. Küsisin tuntud maksueksperdilt üle ja ta tunnistas, et sellisel kujul on planeeritavad muudatused kahjulikud iseendaga hakkamasaavatele peredele, kuid aitavad neid, kes niigi hakkama ei saa, ega ise panustada ei suuda/soovi. Kas see oli eesmärk?

Ma olen seda usku, et kõik on võimalik, kui tahta. Sellepärast usungi, et tuleb asjadest rääkida ENNE kui need on ära tehtud. Ma saan aru, et ka poliitikud ei suuda kõike kõigi vaatenurgast näha. Ja sellepärast kasutangi mina enda võimalust rääkida, kuidas sellised muudatused minu perekonda puudutaksid. Mõned sajad lisanduvad eurod ei kataks seda raha, mis nende muudatustega teisest taskust ära võetakse.

Kui mõte ongi selles, et planeeritavad uued kulutused tuleksid meiesuguste perekondade taskust, siis tuleks see ka välja öelda, mitte jätta vastupidist muljet.

Uue valitsuse puhul on mul ülimalt hea meel, et IRL andis lõpuks koha naisminister Kaia Ivale. Mitte sellepärast, et Kaia vajaks kuidagi eristaatust, vaid usun, et ta on tõesti senise tööga tõestanud, et on seda kohta väärt. IRLi boyband´i poolt on see pigem aga patukahetsuslik käitumine. Tagasimakse selle eest, kuidas nad Kaiat ja teisi naisi eelmistel riigikogu valimistel nimekirjade koostamisel kohtlesid. Ehk saavad nad ise ka aru, et senine naistekriitiline käitumine praegusel ajal enam ei toimi. Eks see oli ju ka minu jaoks põhjus IRList lahkumiseks. Kõige iroonilisem on see, et mõnele IRLi edukale (mees)poliitikule ei anna mu lahkumine siiani rahu ja ikka on vaja põhjendada, miks ma kusagile liikuda ei saanud. Enda kergitamine teiste halvustamise teel. Selle asemel, et ennast paremaks muuta. Klassika. Mul läks muidugi õnneks, sest võib-olla ma polekski muidu Vabaerakonda jõudnud. Nii jõudsin!

Ja minu kasutusesolev vahend hetke on sõnad! Nii ma räägingi sellest, mis mureks on. Nagu varem olen öelnud, siis minu jaoks annab motivatsiooni poliitikas osaleda soov, et mu lapsed saaksid elada kasvõi sammukese võrra paremas maailmas.

Miks see mees selline tõbras on?

Kirgi kütab lugu, kus kolme lapse ema Anne-Mari saab teada, et tema mees ei olegi enam vaid tema mees. Soomes töötav Ülari on aastaid seal pidanud teist naist. Kuna Ülari ja ta teise naise laps läheb sügisel kooli, kolivad nad Eestisse tagasi. See tähendab, et neljandat last oodates peab Anne-Mari koos kolme lapsega mehe ostetud majast välja kolima. Nii jääb naine korraga ilma nii mehest kui kodust. Kuidas ta hakkama saab? Millise suuna elus võtab? Kuidas saavad hakkama lapsed? Kas nad jõuavad jõuluks koju?

Viimasel nädalal olen korduvalt kuulnud küsimust, et miks see mees selline tõbras on? Kuidas naine temaga nii kaua koos suutis olla? Kas naine varem ei märganud, et asjad on imelikud?

Ma ei vasta praegu neile küsimustele, sest eelkirjeldatud lugu on minu poolt oktoobri lõpus-novembri algul kirjutatud jõulujutt "Jõuluks koju". See ilmub Delfi naistekas teisipäeviti ja reedeti.


Esimesed osad on siin:
1. osa "Jõuluks koju"
2. osa "Jõuluks koju"
Järgmiseid osi loe juba siit- "Jõuluks koju".

Delfi naisteka meeskonna poolt on lool "Jõuluks koju" selline kujundus:

Suur-suur tänu kõigile, kes minuga selle loo pärast ühendust on võtnud. Enamasti on kommenteeritud, et "Jõuluks koju" on eluliselt ja väga loomulikult kirjutatud lugu. Hästi kurb pidavat ka olema. Selle kohta ütlen, et kui lugu algaks väga õnnelikult ja rõõmsalt, siis võib ju arvata, et läheb vaid kurvemaks. Kui algab kurvalt, siis saab ainult paremaks mina. Kes kahtleb, et tegemist on jõululiku või romantilise looga, siis lohutuseks võin öelda, et jõuludeni on veel aega. Ei saa ju kõike ette ära rääkida, aga luban, et läheb ilusamaks!

Tänan ka neid, kes on tähelepanu pööranud, et mõni tegelane või mõni juhtum on ebaloogiline. Tuletan meelde, et see järjejutt on kirjanduslik teos ehk väljamõeldis. Kõik kokkulangevused reaalsete juhtumite ja inimestega on juhuslikud. Loogilisusest aga nii palju, et on palju asju, mida me pole ise läbi elanud. See ei tähenda, et sellised asjad ei saaks juhtuda. Sellepärast ongi lugemine hea- saad kogeda olukordi ja juhtumeid, mida enda elus ei koge. Tihti tahaks raamatu või filmi tegelastele öelda, et "käituge teisiti!". Aga kui nad seda teeks, siis poleks see enam ju sama lugu. Nii ka minu loos- kui tegelased käituks teisiti, poleks seda lugu. Rääkimata sellest, et suure üleelamise osaks saanud inimeste puhul on ebaloogiline oodata loogilist käitumist.

"Jõuluks koju" on plaanis ka raamatuna välja lasta. Selle loo algne idee tuli mõttest kirjutada mingi lihtsam naistekas. Kui avanes võimalus see Delfi naistekas avaldada, siis sai lugu piiranguks teatud arvu peatükke. Ikka selleks, et enne jõule jõuaks kõik ära avaldada.

Algul oli mõte katsetada formaati, kus lugu avaldatakse samal ajal, kui ma seda kirjutan. Kuna avaldamise alguse planeerimisega läks veidi aega, siis oli mul esimese osa ilmumise ajaks tegelikult kogu lugu ära kirjutatud ning Meelike Eenpuu-Villupi poolt ka ära toimetatud.

Kas oled mu järjejuttu "Jõuluks koju" lugenud? Milliseid emotsioone lugu sinus tekitab?

*****

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi, mis sobivad ka mõnel muul peol kasutamiseks (fotoraamat, pulmaküünal, fotolõuend, lastega tegelemine jne)! Lähemalt vaata siit!

Iga päev olgu isade päev!

Meie peres on alati igasugu tähtpäevad väga olulised olnud. Aja jooksul oleme ka omas peres (ehk siis mina+Herlend+lapsed) suutnud traditsioone juurutada. Lihtsamaks teeb selle väline mõjutus. Ehk et lapsed teevad nii lasteaias kui koolis üldiste tähtpäevadega seotud asju, räägivad neist. Nii ei sõltu juba enam aastaid ainult minust see, et kas meie peres on järjekordseks tähtpäevaks kõik valmis ja olemas.

Kuna väiksemad on terve nädala kodus tõbitsenud, siis seekord tuli vaid Mathias koolist isadepäeva kaardiga. Reede õhtul käisime kolme suurema lapsega koolis heategevuskontsertil, millega osaliselt ka isadepäeva tähistati. Lapsed said väga hästi hakkama. Sel ajal, kui mina kontserti lõpus kooriga laval olin, tahtsid küll ära väsima hakata, aga väikeste lisajõududega saime hakkama.

Minu jaoks oli see taas kogemus, et ma pean lapsi veel ja veel rohkem sellistele üritustele viima. Minu probleem polegi lastega üksi väljas käia. Keeruline on siis, kui ma ise pean üritusel esinema. Siis on väga raske samal ajal lapsi vaadata. Aga tõsiselt vahva on näha, et meie lapsi nii väga huvitavad muusika, tants ja kõik muud sellised etteasted. Pean nendega rohkem käima üritustel, kus ma ise ei esine. Esmaspäeval näiteks ootabki meid Pärnu Endla teater.

Aga kui see kontsert välja arvata, siis oli meil plaanis vaikne nädalavahetus, sest minu auto jäi nädalavahetuseks "haiglasse" varuosi ootama. Maal elades tähendab see seda, et sa ei liigu mitte kusagile. Nii me siis olime kodus. (Vana)isadele soovisime head isadepäeva telefoni teel. Herlend õnneks kasutas kodus isadepäeva õigust ja tegi meile kõigile süüa, nii et oli ikka pidu ka.

Minu tänase päeva mõte ja soov on aga see, et iga päev oleks isade ja nende laste päev! Emade ja nende laste päev!


Selleks ei pea olema eriline päev, et meil isad või emad meelde tuleks. Selleks ei pea midagi juhtuma, et meile lähedased meelde tuleks.

Ma olen aastaid näinud vaeva, et enda laste jaoks turvalist lähedaste võrgustikku üles ehitada ja seda toimimas hoida. Mingil hetkel sain aru, et mu lapsed on nüüd nii suured, et suudavad ise oma otsuseid teha. Lapsed saavad aru, kes tahab nendega õigetel põhjustel koos olla, kes mitte. Mina ei pea enam laste tundeid kaitsma. See on väga turvaline tunne.

Nii tunnengi üha enam, et ma ei vaeva ennast sellepärast, kui riiklikult või rahvusvaheliselt paika pandud ajal õigesse kohta ei jõua. Näiteks ei jõudnudki ma sel aastal hingedepäeval surnuaeda. Ja nüüd ei jõudnud isadepäeval isa juurde. Aga ma tean, et meie peres pole kunagi läinud vaja kellegi teise poolt määratud päevi, et lähedased meeles seisaksid. See on lihtsalt täiendav võimalus lisatähelepanu osutada.

Aga meil on iga päev (vana)isade päev! Ja (vana)emade päev! Ja laste päev!

Sest meil on vaja teineteist!

Ja me ei muretse nende pärast, kellel meid vaja ei ole. Isegi kui see on mõnikord kurb, siis... nii lihtsalt on...



***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

Tähtajaline elu sai teise osa

Täna on täpselt õige päev teatada, et minulgi pole veel kõik trumbid lauale laotud. Siit tuleb järgmine- minu Ameerika kogemustest inspireeritud Tähtajaline elu 2.osa on saabumas ja algab ettetellimine. Lettidele jõuab detsembrikuus! Soodushinnaga läheb müüki 100 raamatut. Ühe raamatu hind koos postikuluga on 10€. Tellimiseks kirjuta helikunnapas@gmail.com Kui sul ka esimest osa pole, siis mõlemad osad koos võid tellida 15€ eest (saadan korraga siis, kui 2.osa ka valmis on).

Mu järjekordne armsake näeb välja just selline:

Seekordne raamat on minu seitsmes teos, viies noorteromaan. "Tähtajaline elu" peategelane on 21-aastane Rebecca, kes õnnetu armastuse ja sisemise segaduse tõttu otsustas enne ülikooli lõpetamist aasta Ameerikas lapsehoidjana veeta. Esimene osa räägib New Yorgi lähedal Connecticutis elamisest, teise osa tegevus toimub Chicago lähedal Wisconsini osariigis.

"Tähtajaline elu" on tegelikult teos, mille puhul määratlus noorteromaan polegi ehk kõige õigem. Jah, paberimajanduse järgi loetakse nooreks kuni 26-aastaseid inimesi. Seega on "Tähtajalise elu" 21-aastane peategelane kindlasti noor. Teemadeks aga võõras keskkonnas hakkamasaamine, enda tuleviku planeerimine (elada Eestis või Ameerikas?), suhted. Ehk mõtted, mis puudutavad kindlasti ka vanemaid lugejaid.

"Tähtajaline elu" ei ole reisiraamat, vaid põhiline tähelepanu on ikka inimesel, tema arengul- sisemisel ning välistest teguritest tuleneval.

Jah, see on osaliselt ka minu Ameerika lugu. Olen ise niiviisi aasta Ameerikas elanud ja neid kogemusi loomulikult ka kajastanud. Aga see ei ole otse minu elust maha kirjutatud raamat. Kindlasti on see aga raamat Ameerikast sellisena, nagu ta oli "minu ajal". Tänaseks on meil hoopis teine Ameerika. Nagu ka teine Eesti.

Ja üldse on kõige suurem reeglipärasus see, et kõik muutub!

Telli "Tähtajaline elu" 2.osa ja loe juba detsembris, mis mu tegelase jaoks muutub!

Samal teemal:
Tahad minu elu elada?

Anna andeks, aga see on Tähtajaline Elu

***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

Joosepi otseülekanne teepeolt

Nohused-köhased lapsed tähendab seda, et kodus töötav ema töötab... emana.

Näiteks käisin Joosepi teepeol ja sain teada, et mu lapsel on valehambad. Samuti kuulsin, millest räägib meie järgmine saade (ehk siis sain teada, et koduvideo tegemise asemel tegime me lapsega saatet... huvitav, kust lapsel sellised mõtted?). Seda kõike näed siit:


Tundub, et ma õppisin ära, kuidas youtube videoid siin levitada. Siiani pole see mul väga esinduslikult välja tulnud.

Õues on täna väga ilus. Käisin pesusid välja viimas ning lund rookimas. Lastega istume toas. Ikka selleks, et nohud-köhad kaoks ja lapsed saaks varsti lasteaeda... õue mängima.

Kuna mu auto on ikka katki, siis on tänase päeva mure, et tuleb välja mõelda, kuidas Mathias õhtul Pärnusse tantsutrenni saab. Ja mina homme Väike-Maarjasse lugejatega kohtuma. Ja hiljem lasteaeda pilli mängima. Tundub, et Väike-Maarja teemal juba saan abi. Maal elamise rõõmud. Kui sul autot pole, siis elu seisab. Mõnikord mõtlen, et oleks pidanud automehhaanikuga abielluma (oot, tegelikult ma ju tegingi seda???).

Kuna eile panin ma lapsed õhtul ka magama, siis tööpäeva polnud. Christian jäi lõunal hirmus hilja magama, seega õhtul ei jäänud üldse. Või vähemalt mina seda ei näinud. Kui ma kell 5 tema kõrvalt ärkasin, sest selg jäi ta voodis hirmus valusaks, siis laps igatahes magas. Mina aga otsustasin, et kell 5 hommikul ma eelmise päeva tööpäeva ei alusta. Läksin hoopis magama.

Nüüd hakkan lapsi uuesti magama panema. Lõuna ju!

Mathiasel on täna selline päev, kus läheb pärast tunde pikapäevarühma, siis muusikakooli solfedžo tundi ning seejärel uuesti pikapäevarühma. Nii ei pea talle väikeste uneajal järgi minema. Talle endale väga sobib. Jälle maal elamise rõõmud- laps saab sõpradega kokku vaid koolis.

Mul on aga naistekat "Jõuluks koju" kirjutada veel üks lehekülg. Lõpud on alati nii rasked, sest ma ei suuda kunagi otsustada, mis mu tegelastega siis kõige-KÕIGE viimase asjana peaks juhtuma. Aga seejärel saan korralikult oma NanoWriMo raamatule "Portselanist tüdruk" keskenduda. Limiit 3 lehekülge päevas ja kuna "Jõuluks koju" on eelmiste päevade limiitide täitmist seganud, siis järgmistel päevadel tuleb umbes topelt kirjutada.

Lõbus! Päriselt! Mulle lihtsalt nii meeldivad mu tegelased.

***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

Magamine on saatanast! Eriti laste oma!

Nüüd tõstavad käe kõik lapsevanemad, kes usuvad, et magamine on saatanast. Või õigemini- laste magamapanek! Magavad lapsed on ju maailma kauneim vaatepilt, aga teekond selleni... Ilmselt saate juba aru, et ma pole hetkel üldse magamise fänn!

Kuna kõik meie pere lasteaia lapsed on hetkel veidi nohused-köhased, siis loomulikult on kodus töötav lapsevanem see, kes neid hoida saab. Kuna nädala lõpus tulevad mul ka kodust väljas töötamise päevad, siis tuli laste kojujätmise otsus suht kindlalt. Tegelikult mulle meeldib, kui lapsed kodus on. Seega kui näiteks üks on nohune, siis tuleb päris lihtsalt otsus, et aga mida ma siis teistestki lasteaeda saadan. Mul on lihtsam, kui kodus on 2-3 last, kui see, et mul oleks neid siin üks! Aga magamapanek mulle ei meeldi!

Meie vanim laps Mathias saab paari nädala pärast 8-aastaseks. Ma ei julge kokku lugedagi, kui mitu tundi nende aastate jooksul olen lapsi magama pannud. Või vähemalt üritanud.

Samas on see üks valdkond, kus me Herlendiga aastate kokkuvõttes võidame võrreldes nende lapsevanematega, kellel on 1-2-3 last või on lapsed pikemate vahedega. Meil on kõigi nende kaheksa aasta jooksul olnud kodus mõni väike, kes kindlasti peab lõunat magama. See tähendab, et kõik magavad. Kui mõned näiteks juba oma 4- või 5-aastast lasteaiast vabadel päevadel kodus magama ei sunni, siis meil on alati ka mõni väiksem laps ja seega kõik magavad. Alles nüüd on tulnud see, et Mathias koolipoisina ei pea koos teistega puhkama. Enamasti.

Kui ma oleks ühe lapse vanem, siis ma hakkaks juba hulluks minema! Ausalt, ma ei püüa siin ühelapselisi peresid halvustada, vaid ma tean ja olen selle läbi teinud. Mathiase magamapanek esimesed kaks eluaastat...oeh, ma ei tea, kumma jaoks see suurem eluaegne trauma oli- minu või lapse jaoks! Kui ta sai kaheaastaseks, siis loobusime. Edaspidi oli temaga kokkulepe, et ta peab lõuna ajal voodis vait olema, ei tohi teisi lapsi segada, aga magama ka ei pea.

Kui Joosep (praegu varsti-varsti 6a) sai umbes viiekuuseks, siis tegi ta mulle mitu kuud järjest sellist tralli, et mu pikim uni oli vist 15 minutit järjest. Tundus küll nii. Igatahes mõtlesin tookord, et suren magamatuse kätte kindlasti maha. Ei surnud! Aga kui see oli möödas, sai temast ideaalne magaja.

No ja siis tuli Maria (praegu 4+a). Ideaalne magaja, sööja, seltskonnalõvi. No iga vanema unistuste beebi. Kuulsin igasugu koosolekutel ja kohtumistel, kuidas kõik tahaks endale sellist beebit. Selgitasin siis alati, et Maria oli mulle autasuks selle eest, et ma Mathiase ja Joosepi esimesed eluaastad edukalt üle elasin.

Ja nüüd on siin Christian (2a 4k), kes on igast otsast Mathiase koopia. Viimastel kuudel on selgunud, et (mitte)magamisharjumuste poolest samuti. Lõuna ajal saan ta magama siis, kui peaks juba ärkama. Õhtul ta seega samuti õigel ajal magama ei jää ning segab teisi. Hommikul ärkab koos teistega, nagu polekski hiljem magama läinud.

Nagu enne ütlesin- ma oleks juba hull, kui poleks mitme lapse vanem. Oma 8-aastasest kogemusest olen õppinud, et lapsed on kõik erinevad. Nende magamisharjumused ja unevajadus on erinev. Mina saan omalt poolt teha kõik, mida mina saan- tuppa värske õhk, enne magamist rahustavad rituaalid (lugemine, kalli-pai-musi jne), piisavalt vara WC-sse ja hambaid pesema, et ei peaks närvitsema ja kella vaatama jne. Aga mina ei saa muuta seda, kui palju lapsel und on vaja.

Eks see on erinev ka. Laste nädalad ja tegemised on erinevad. No näiteks neljapäevaks on kõik juba suht laibad ja siis tuleb varem magama minna. Pühapäeva õhtuks on kõik nii puhanud, et keegi ei taha magada. Viimasel ajal olen läinud seda teed, et reede ja laupäeva õhtul luban neil veidi kauem üleval olla. Maksimaalselt tund aega. Ma ei saa aru peredest, kus väiksed lapsed võivad 23-24-ni üleval olla. Minu arvates lööb see laste graafiku liiga segamini. Stabiilsus on lastega väga hea asi. Nii et pikalt ülevalolemine ei ole minu arust väikelaste premeerimine, vaid see on laste suhtes ülekohtune. Laste sisemine ajagraafik lüüakse segi ja siis mõeldakse, et miks laps on närviline või tujukas.

Nagu teistel lastekasvatuse teemadel hoian magamise teemal ka ikka kogu aeg silmad lahti ja jälgin oma laste vajadusi. Sellegi poolest võin samal ajal tunnistada, et eriti kodus töötades on mul tõesti kahju oma ajast, kui pool päeva läheb laste magamapanekule.

Läbi aastate on veel see vastuolu ka olnud, et lastega kõige suuremad riiud ja vaidlused on tulnud ka ikka magamise pärast. Lapsed peavad magama, sest see on neile kasulik... lapsed ja lapsevanemad lähevad riidu, sest lapsed ei jää magama ja ei tee seda, mis on neile kasulik... Korraliku une üks eesmärk on puhanud pereliikmed, kes kõik on rahulikud, saavad omavahel hästi läbi ja ei kiunu tühja koha pealt, kui selle põhjuseks on tegelikult magamatus. Seega kiunutakse omavahel hoopis magamise pärast, mis peaks kiunumist vältima! Urrrr... prrr.... vrrrr!

Aga no tänaseks mu lasteaianublud magavad (läks kõigest 2,5 tundi kolme lapse peale!!!), koolilaps teeb koolitöid, varsti läheme temaga muusikakooli. Õhtul hakkan aga lõpuks tänaseid tööülesandeid täitma. Naistekas "Jõuluks koju" on vaja veel läbi lugeda ja varsti saab sellest järjejutt ühele naistelehele ning raamat ka!

Magamisest ei taha ma aga mõnda aega midagi kuulda! See on üks igavesti ülehinnatud teema!!! Urr.....

***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

Heli-vaba blogi ja üks raamat läheb loosi

Jälle tulen sama jutuga- see blogi peab leppima, et mind näeb siin mõnda aega nüüd veidi harvem. Põhjus sama- jälle kirjutan!

Nimelt on käes november! Ma olen aastaid kuulnud NaNoWriMo-st. See on siis üritus, kus kirjutajad üle maailma novembrikuu jooksul kirjutavad igaüks oma teost vähemalt 50 000 sõna. Selleks on NaNoWriMo koduleheküljel igaühel oma leht, kus arvet peetakse, foorum, kus suheldakse, infomaterjali kirjutamiseks ja nii edasi.

Kuigi tean sellest ammu, siis kuidagi on see minust siiani mööda läinud ja ikka olen valel ajal vales kohas olnud. Novembrikuusse on juba aastaid jäänud pigem mõne lõpetatud teose ülekäimine. Sel aastal aga andsin oma noorteka Tähtajaline elu 2.osale üleeile viimase lihvi ning seega läks viimane osa toimetaja poole teele. Kaanekujundus on juba olemas ja paari nädala jooksul läheb trükki.

Ülejärgmisel nädalal algab ühe naistelehe kodukal minu romantiline järjejutt "Jõuluks koju". See mõte tuli eelmisel nädalal. Ikka siis, kui mu mõtted ja meeled uuteks töödeks avanesid. Järjejutt on minu jaoks suur väljakutse. See hakkab ilmuma paar korda nädalas. "Jõuluks koju" peategelane on naine, kellel on 3 poega ning sünnib tütar. Neljanda lapse sünniga lugu algabki. See toimub 24.novembril ehk kuu aega enne jõule. Kevadel aga jättis naise maha tema Soomes töötanud mees. Maja ja kõik muu jäi mehele, kes Soomes töötatud raha eest oli kõik ostnud. Kuidas naine enda ja lastega hakkama saab, sellest lugu ongi. Paar inimest, kes on loo algust lugenud väitsid, et nemad küll ei näe, kust see romantika siin loos peaks olema või tulema. Väidan- tuleb küll! Jõuluks ikka.

Oktoobrikuu lõpus selle järjejutuga tegeledes ma olin NaNoWriMo üldse ära unustanud. 31.oktoobril aga jäi FBs ette, sest kõik hakkasid üritusega liituma. Eelmisel päeval käisin Märjamaal ujumas. Raadiost hakkas mängima Terminaatori "Ainult sina võid mu maailma muuta" ja siis... hea, et ma ära ei uppunud- äkitselt sain aru, et kolm minu planeeritud raamatut on üks ja see sama raamat!!!

Ma tulin ujulast koju, tuhisesin oma tuppa, hakkasin Terminaatori laule kuulama ja paari tunniga sai raamatu telg paberile. Selle raamatu esimesed ideed on mul kirja pandud 5.septembril 2009. Selle aasta 23.augustil otsustasin kahe raamatu mõtted üheks liita. Nüüd, 30.oktoobril sai siis selgeks, et tegelikult on kolm mu mõtet üks raamat.

Teose pealkirjaks saab "Portselanist tüdruk". Ja see ongi see lugu, mida ma NaNoWriMo raames kirjutama hakkan. Ma olen ise niiii vaimustunud, sest see tuleb veel tundelisem ja magusalt valusam raamat, kui "Ütlemata sõnad" oli. NaNoWriMo tähedab, et ma peaksin suutma kogu loo novembrikuu jooksul kirja panna.

Aga nii kaua saate mu seniseid raamatuid lugeda. Ja kellel veel pole, see saab 15.novembrini osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!

Head kirjutamist mulle! :)

Kuidas teenida raha internetis ja saada rikkaks?

Mul on uus projekt, mille küsimus on: kuidas teenida internetis ja saada rikkaks? Kui kõik ausalt üles tunnistada, siis kõik algas sellest, et mul oli vaja kodust töökohta ühele oma raamatu tegelasele. Tegemist on väikese beebiga koduse emaga. Sellest loost saate lähinädalatel lugeda ühelt teiselt interneti leheküljelt.

See lugu viis mu aga internetis teenimise küsimuseni. Kui hakkad selle kohta infot otsima, siis lendab kiirelt ette hunnik lehekülgi, mis kiiret kasumit lubavad. Kui reaalne see aga on? Ega muidu ei tea, kui ise ei proovi. Nii ma istusingi eile pool päeva ja registreerisi ennast igale poole. Ojaaaa.... mu itisõbrad nüüd oigavad, sest... jah, mul pole õrna aimugi, kas ma ka mingeid paha-pahasid lehti külastasi. Ma loodan, et mitte. Tunnista, et ititeemal pean ennast veel harima.

Praeguse projekti juures on välja jäetud kõik mu tööga seotud teenimise võimalused ja vaatluse all kõik sellised, mida igaüks kodust teha saab. Need, mis ei nõua mingeid teadmisi, ega eelnevat ettevalmistust. Suures plaanis on siis tegemist reklaamide vaatamise, uuringute, foorumites postitamiste ja muu taolisega.

Millistel lehtedel ma siis rikkaks saama hakkan?

Eilse päeva jooksul registreerisin ennast sellistele lehtedele:
1) Clixsence- registreerimine oli lihtne. Kohe sai reklaame vaatama hakata. Veidi tüütu oli, et enne iga reklaami avanemist tuli kassi pildile vajutada. Reklaamid kestavad 5-30 sekundit. Samal ajal kõrvuti mitmes aknas mitut reklaami vaadata ei saanud. Ehk et vaadatava reklaami leht pidi kogu aeg lahti olema. Iga vaatamise eest sai 0,001-0,1 senti. Probleem on see, et vaadatavad reklaamid on piiratud. Seega vaatasin ära kõik eilsed reklaamid ja täna hommikul pakutud uued reklaamid ja teenistus praeguseks hetkeks on 0,042 senti.

No olgu- mul läks eile hulk aega ka sellele, et seal lehel surfata ja süsteemiga tutvuda. Saan aru, et suurem teenimise võimalus on teha "taske", mängida mänge. Üks on nö õnneloos, kus avad 30 korda järjest pusle erinevaid tükke ja võid võita. Iga tüki alt pead jälle reklaame vaatama. Mina vaatasin eile kõik oma 30 võimalust ära ja ei võitnud midagi.

Kui ma peaks hakkama telekat vaatama mingil põhjusel, siis samal ajal võib klikkida.

2) HitClickFlow- see oli juba hulga mõistlikum leht. Olgu kohe ette öeldud, et eilse päeva ja tänase hommiku teenistus kokku on 0,098 senti, nii et võrreldes teise lehega topelt summa. Jeeee! HitClickFlow on palju mugavam, kui teine leht. Seal pead lihtsalt reklaami käima klikkima ja ei pea enam lisaks kuhugi klikkima. Reklaam jookseb ära, paned kinni ja miljonid kogunevad..või sendid...või miskit.



Nagu teistel lehtedel, on ka siin süsteem, et sul on oht, et ma teenin sinu pealt. Nimelt kui sa klikid siia, siis näitab see lehele, et sa tulid sinna minu kaudu. Ma ei tea veel, kuidas see täpselt töötab ja mida täpselt arvestab (kas liitumisi või ainult klikke), aga kui sinna lähed, siis ma saan varsti teada ning kirjutan täpsemalt.

Siin on ka olemas küsitluste läbimise võimalus ja mängud, aga neid ma pole jõudnud veel proovida. Lotomänguna pusle tükkide avamine on sellel lehel aga tasuline ja iga tüki avamisega läheb mingi raha maha. Reklaamide arv on samuti piiratud. Eile õhtul tegin umbes kl 21 paiku kõik ära ja uued olid olemas tänaseks hommikuks.

3)Paidverts- siiani kõige tüütum leht. Eile õhtul sain ära teha hunniku vaatamisi. Need tuli aja peale ära vaadata ja auhinnaks sai igaühe eest 25 BAPi. Õhtu jooksul teenisin kokku 295 BAPi. Tänaseks hommikuks oli olemas 16 uut ülesannet. Nende ära tegemiseks peab kirjutama 3 rida lühikesi tekste, mis alles reklaami avab. Siis peab korduvalt kinnitama, et sa pole robot. Ma saan aru, et nende BAPide eest saab seal mingeid tulusamaid reklaame avada, aga ma alles uurin seda süsteemi.

Järgijate korjamise ülesanne on seal ka. Nii et, kes liitub siit, selle eest hakkan mina ilmselt jälle midagi saama. Kirjutan täpsemalt, kui tean, mida ma saan.

Nii et ilmselgelt kiire teenistus see ei ole, aga kui midagi muud teha ei ole, siis... no ma katsetan edasi, et mis siis saab (mitte, et mul midagi teha poleks, aga tahaks teada). Ilmselt on järglaste korjamine ka üks suur ülesanne, aga selle eest lisanduvatest summadest ja muudest boonustest saan rääkida siis, kui sellest midagi tea.

4) Paidforumposting- makstud foorumi postituste kirjutamine. Sellel lehel on mul registreerimine pooleli, seega tegelikult ma täpsemalt ei teagi. See nõuab juba paremat inglise keele oskust. Alustuseks tuleb teha proovitöö ehk kirjutada foorumisse mõned enda algatatud uued teemad ning mõned vastused teiste postitustele. Kokku 7 postitust. Nende järgi siis hinnatakse su sobivust. Seejärel saad alles makstud postitusi kirjutama hakata.

Kuna mina olen inglise keelt keskkoolis õppinud alles kolmanda keelena alates 10.klassist ning veidi ka Sisekaitseakadeemias, siis keeleoskuse mõttes tegelikult see minu jaoks kõige õigem koht vist pole. Aga no kui rohkem aega saan, siis proovin seal ka edasi.

Selline on siis minu esimsese päeva kogemus! Hetkel on küll juba selge, et kirjanduslik tegevus on minu jaoks hulga mõistlikum viis oma aega ja energiat kasutada. Aga no see sama kirjanduslik tegevus seda katset nõuabki! Jälgin edasi ja annan paari päeva pärast uuesti teada, kuidas mul tee netimiljonäriks saamisel edeneb.

Kas sinul on kogemusi netis teenimisega? Millised lehed on usaldusväärsed? Kas oled kusagilt ka reaalselt raha kätte saanud? Kas sellele kulutatud aeg on seda väärt olnud?
Jagage kogemusi!



Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

Lastega põrgu lähedal maitsemeeli nuumamas

Selle nädalavahetuse retk viis meid lastega põrgu lähistele. Päriselt.

Ürituseks oli Tori hoidiste minimess, mis toimus Tori rahvamajas. Ürituse üks peakorraldaja Kaire "Väike Päike" kutsus mind FB vahendusel juba varem, kuid meie Riigikogu liige Monika Haukanõmm tuletas viimasel juhatuse koosolekul veel meelde, et lähme! Ikka lähme! Koos Monikaga käisime mõnda aega tagasi Tori naisseltsi toredate prouadega kohtumas ning neile oma tegemistest rääkimas. Eks tegelikult oli sellest messist juba tookord juttu. Ka siis saime mõlemad Monikaga kaasa Tori naiste vahvaid hoidiseid ja muid toredaid kingitusi.

Parkisime auto rahvamaja taha, kust avanes "suurepärane" vaade lammutatud ja põlenud Tori hobusekasvatusele. Oli kurb küll.

Rahvamajas sees ootas aga hubane melu. Saali äärtesse olid pandud lauad, mis täidetud huvitavate ja uskumatute maitsetega. Tõesti- ma ei tea väga palju hoidistamisest, aga see, millised maitsed olid seal kokku keeratud ja kui maitsvad asjad neist välja tulid... Mmm, maitsesime-maitsesime!

Maria ja Christian jäid lõpuks kurkide juurde, mida tädid ühest ja teisest saali nurgast neile suurima hea meelega jagasid. Panime oma lemmikud kirja ka. Nii meie soolased, kui magusad lemmikud said kõik rahva lemmikute hulka ka.

Fotograaf Jagne Kraav tegi meie pere maitsmiskogemustest sellise vahva kokkuvõtte ka:

Ma küll kahtlesin veidi, et kas see on õige koht, kuhu üksi nelja lapsega minna. Oli ju ette teada, et seal on palju-palju asju, mida katsuda, liigutada jne. Tegelikult lastele väga meeldis. Neil oli täielik hasart: "Proovime seda ka!", "Loe, mis selle see siin on?" jne.

Nägin taaskord, et mul on lapsed nii suured, et nad on väga vahvad kaasteelised igasugustel erinevatel üritustel. Asjalikud degusteerijad nägid välja nii:

Muusikat tehti ka. Christian algul kuulas ettevaatlikult, kuid mõne aja pärast tatsas koos Mariaga veidi tantsu ka:

Enne maitsvat torti jagati auhindu ka. Nagu ütlesin- meie parimad maitsed said ka kõik ära märgitud:

Nüüd tuleb aus tunnistus loo pealkirja kohta: tegelikult me lastega päris põrgusse ei jõudnudki. Päev oli päris tuuline, nii et leppisime Püha Jüri võitluse jälgimisega:

Tori põrgule heitsime pilgu vaid sillalt:

Nii ongi meil varsti jälle põhjust Torisse minna ning käimata jäänud põrgu ära külastada!

Kodutunde raamatu kirjastamise tüli Kroonikas

Tänaseks pole saladus, et väga positiivsete tunnetega alustatud saate Kodutunne raamatu kirjastamine on praeguseks jõudnud väga ebaloomuliku lõpuni. Kuidas see lugu Kroonikani jõudis, seda ma ei tea. Minu käest nad küsisid kommentaare. Loomulikult neid jagasin, sest tegemist on ebaõiglase looga, seega miks peaksin enda kohta valet levitada laskma? Ei pea.

Kes ei saa aru, millest käib jutt, siis tasub lugeda selle nädala Kroonikat või vaadata lühiülevaatet siit: Kodutunne ajas produtsent Kristi Nilovi ja kirjastaja Heli Künnapase tülli.

Õige ta on, et "ära puutu sitta, lähed ise ka haisema!". Sellegi poolest jagan siin siiski veel mõned selgitused, sest Kroonika artikkel tekitas paljudes siiski veel rohkem küsimusi. Jah, ma tean, et iga oma sõnaga teen tulevasele raamatule veel rohkem reklaami, aga... no ma elan selle üle...

Mis on minu jaoks selles loos probleem?
See, et Nilov lõpetas lepingu ENNE ühegi töö nägemist. Ühegi tähtaja kättejõudmist. Kogu töös oli meil üldse kaks tähtaega: kaanekujundus ja raamatu valmimine. Kuna kaanepildi ümber hakati skandaali üles kerima, siis tuli kaane kujundajal oma tööd veel viimasel hetkel ümber tegema hakata, sest Nilov tuli kaanelt uuesti ära võtta. Enne selle valmimist aga tuli kiri lepingu lõpetamise kohta. Kuna lepingu lõpetamise vormi kohta pole vorminõuded, siis tuli e-maili lõpetamisena arvestada. Kuigi nii mina, kujundaja kui ka toimetaja siiski töötasime veel edasi. Pärast Nilovi-poolset lõpetamise kirja sai ta lõpuks ka esimesed näidised seni tehtud töödest ja ALLES SIIS tuli jutt töö kvaliteedist... kui ta oli enne korduvalt öelnud, et lõpetab lepingu. Väide, et ta pole ennast kaanele tahtnud... Ütleme nii- mina pole väitnud ühtegi asja, mille kohta pole tõendeid. Miks ma peaks selliseid asju välja mõtlema? See teema oleks samuti vaikselt vaibunud, kui Nilov poleks oma soovi väljatulemist lahendanud minu lepingu lõpetamisega.

Nilov väidab Kroonikas, et ma ei mõista Kodutunde eesmärke jms, kuna esimesel kohtumisel rääkisin, et kolmandat last oodates hirmutati mind, et nii satun Kodutundesse.
Täitsa õige. Nii see oli. Kolm last on tõesti tänases Eestis selline asi, mida igaüks ei mõista ning tõesti olid sel ajal minu läheduses mitmed inimesed, kes küsisid lapseootusest kuuldes, et kas tahan nii Kodutunde saatesse sattuda. Ütlesin, et ei taha. Seda enam oli minu jaoks märgiline, et mulle Kodutunde raamatu kirjastamise võimalust pakuti ning seega ma selle saatega siiski kokku puutusin. Lauses endas on aga kirjas, et hirmutajad olid TEISED INIMESED, seega väljendas see siiski mind ümbritsevate inimeste hinnangut sellele saatele ning selles aidatavatele peredele. Seega ei saa seda minu hinnanguks üle kanda. Öelda, et mina ei saa saate eesmärgist aru, kuna edastasin mind ümbritsevate inimeste hinnaguid? Aga need inimesed on ju ka järelikult saadet vaadanud ja selle arvamuse kusagilt saanud, et Kodutundesse satuvad suuresti pered, kes ei saa ise hakkama. Meie majaehitusest olen kirjutanud oma raamatus "Minu ilus elu maal". Jah, meil on olnud väga raskeid aegu, kuid tänaseks oleme mõne aastaga endale päris korraliku kodu kokku saanud. Mitte kolme päevaga, vaid päris mitme aastaga. Jätkame ehitamist ja pingutame iga ehitusmaterjali jms väljateenimiseks. Saame hakkama!

Nilovi väidab Kroonikas, et ma ei vaata Kodutunde saadet.
Õige. Olen seda läbi aegade vaadanud küll, nii et tean, kuidas saade on üles ehitatud. Enam ammu ei vaata. Vahel ehituslikku osa, aga inimeste kurbi saatuseid ma ei taha ekraanilt näha. Samuti ei vaata ma krimisaateid. Ma leian, et selline kurbus ja halvad juhtumid on midagi, mida ei pea kogu maailmaga jagama selleks, et saada endale koju pesemisvõimalused või tuultpidav sein. Õigem oleks aga tunnistada, et tegelikult ei vaata ma üldse eriti telekat ja eelistan igal ajal pigem raamatuid. P.s. teleka mittevaatamine ei takista ei kirjutamist, lugemist, ega kirjastamist, pigem annab ajule aega töötamiseks.
Selliseid kurbi lugusid pole mul vaja kuulata isegi mitte selleks, et enda tulevaste raamatute jaoks mõtteid saada. Mu enda ellu jõuab piisavalt palju inimesi ja juhtumeid, nii et ka enda romaanideks materjali jagub küll ja küll.

Nilov ei saanud aru, mida ma talle oma töödest rääkisin.
Selle vastu aitab alati küsimine. Kui minu ülevaated asjade käigust jäid väheseks, siis tasub küsida. Ma olen lastele harjunud alati rääkima seda, mida me hetkel teeme, miks teeme ja mis saab edasi. Laste jaoks on oluline tegemised tükkideks lõhkuda ja edastada neid mõistetavate etappide viisil. Sellist infot asjade käigust andsin ka Nilovile. Kui jäi väheks, siis üks küsimus ja vastused on olemas. Selleks ei pea isegi mitte lepingut lõpetama.
Tööde käik oli selline, et enne lepingu sõlmimist tegin palju tööd koos teose autoriga. Samuti pidasime maha mitu kohtumist. Kujundaja ja toimetaja olid samuti olemas enne lepingu sõlmimist. Samuti läbirääkimised mitme trükikojaga, et leida õiged materjalid ja kõik nõuded paika saada. Kohtumised trükikojas, et materjali katsuda ja õiged valikud teha. Seejärel parima pakkumise leidmine, trükikojas aja broneerimine. Raamatupoodidega on olemas püsilepingud, kuid kampaaniate ja levitamise osas sai siiski ka nendega räägitud. Rääkimata sellest, et ma olen kogu teksti läbi lugenud. Faile ja fotosid salvestanud, edasi-tagasi saatnud jms. Ehk siis kogu töö sisuga. Ma loodan, et mu enda raamatu Tähtajaline elu 2.osa siiski enne jõule välja jõuab, sest selle tegemine igatahes seisis kogu selle aja, kui Kodutunde raamatut kirjastasin. Jah, mitte need kümmekond päeva, mil leping kehtis, vaid pikalt varem.

Ettemaksu tagasiküsimine.
Täpsustan- kõnealune "ettemaks" on lepingu osamaksete esimene osa. Lepingu järgi tehtavad maksed on jagatud tehtavate tööde graafiku järgi just nii, et ma ei peaks oma rahadega riskima ja oleks käsiloleva töö raha kontol olemas. Ilmselt mul mingi häirekell siiski enne lepingu sõlmimist lõi, et ma sellise punkti lepingusse sisse panin. Esimene osamakse kattis nimelt just kujundaja ja toimetaja töötasu. Nende inimeste, kes hakkasid tööle kohe, kui leping sai allkirjad. Kui küsimus oleks nende inimeste töö kvaliteedis, siis oleks tulnud neil seda parandada. Kuna aga leping lõpetati ENNE kummagi töötulemuse nägemist, siis ilmselt polnud neil võimalust, ega vajadust uusi versioone teha. Töö oli aga tehtud ja seega tuleb inimestele tasuda. Mitme kaaneversiooni esitamine ning toimetatud teksti korduv ülevaatamine on aga väga normaalne osa kirjastamise protsessist.

Toimetamata sisu.
Minu ülesandeks oli tellija antud materjalist valmis teha raamat. Sisu jaoks oli palgatud autor. Mina, ega ükski kõrvaline isik ei saa tõesti tulla fakte paikama. Selleks oli juba teosel olemas autor. Nii et eks siin läks Nilovil veidi segi ka see, et mida ta täpselt kritiseerib ja kuhu aknase õige tekst tuleks kirjutada. Klient on kuningas. Töö tellija materjalist. Täpselt nii oligi- mul polnud kohustust minna uusi fotosid tegema või nimesid kontrollida. Mina sain tekstid, mille inimesed, KELLEST kirjutati, olid üle vaadanud. Millised sisuvead (nt nimedes) jätaks enda tekstisse inimene, kellest tekst kirjutatakse? Mina näiteks Kroonika artikli puhul parandasin küll ära, et palun mitte käänata-pöörata Künnapasi, vaid ikka Künnapase.

Ma olen nõus Nilovi väitega, et inimene valib endale ise koostööpartnerid. Samas- mis on see osa, mis annab koostööpartnerile kindluse? Kui mina tellin omavahelise lepingu alusel edasi teenuseid, siis julgust selleks annab just see sama allkiri, mis on meie omavahelisel lepingul. Kvaliteedi jms alusel lepingu lõpetamisest saan aru, aga põhjendamatu lõpetamine ei ole aktsepteeritud. See on ka põhjus, miks mina oma lugu jagan, sest ühel päeval tuleb mõnel teisel inimesel teha otsus, kas ühe konkreetse inimesega koostööleping sõlmida või mitte.

Mida mina sellest loost õppisin? Et kindel firmamärk ja tuntud nimi (kaubamärk siis, sest Nilovi enda nimi ei öelnud mulle koostöö algul midagi) ei ole mingi garantii. Guugeldamine on hea asi.

Klient tellib muusika? Seda kindlasti. Aga kui orkestrile noote ei anna või neid kogu aeg muudad, siis ega sellest mingit nauditavat lugu välja ei tule.

Reklaaminurk on nüüd läbi. Loodan, et Kodutunde meeskonnal läheb raamatu ilmutamisega väga hästi ja kõik saavad lugeda toredaid lugusid inimeste kodutunnetest. Armas jõululik teema, eks?

Loomulikult pani kogu lugu üldisemalt heategevuse teemale mõtlema- kuidas on võimalik aidata inimesi, kes ei saa ise hakkama, kelleni ei jõua poliitikute otsuste positiivne mõju, ega ametnike ning kaasinimeste abi? Kuidas heategevus toimiks nii, et ühelgi osapoolel sita maitset suhu ei jääks ja aitamine hoopis vastupidiselt ei töötaks- süvendades õpitud abitust või teravdades niigi teravaid suhteid? Jõulude eel on tavaline, et inimesed lunastavad oma aasta jooksul tegemata head teod helistades mõnele annetustelefonile või ostes heategevuslikke tooteid. Kindlasti on väga õigeid kampaaniaid, kuid kuidas teha nii, et inimene enne iga annetust ei peaks mõtlema, et kas see on ikka õige?

Asi pole selles, et mõni hädasolija oleks tähtsusetu, vaid selles, et meil kõigil on piiratud hulk raha, aega, energiat. Kui kasutame seda ühte kohta, siis kõik teised kohad meie ressursse ei saa. Seega igal juhul peab valima.

Häid valikuid kõigile!