Neljapäev, 4. august 2022

Tagasi kooli ... või miskit ... ehk pillilaager!

Nüüd see on käes - eile oli täiesti "Tagasi kooli!" tunne. 

No selline, et sa pead üles leidma-otsima kõik asjad, mida terve suvi (1,5 kuud) vaja ei olnud ja lapsed on ootamatult vale kasvu olemasolevate riiete ja jalanõude jaoks jne. 

Tegelikult oli siis asi selles, et lõpuks jõudis kätte selle suve esimene pillilaager. Kuna see on ka ettevalmistus kooliaastaks, siis oli selline uuesti vormi ajamise tunne küll. 

Minu kõige suurem hirm oli ülikond. No et kas see ikka läheb veel lapsele selga. Veel läks, aga need suvised laagrid on ka viimased, kus ta sellega käia saab. See oli alles mõned kuud tagasi, kui tähelepanelikud kõrvaltvaatajad ütlesid, et ma olen oma vanematest poegadest lühem ... või noh, et nemad on minust pikemad. Nii ongi minu lähinädalate küsimus see, et kust ma otsin alates 172... 175 cm inimestele mõeldud ülikondi? Ilmselt mitte lasteosakonnast? Ma pole meesteosakonnas siiani väga shoppamas käinud. Ilmselt tuleb need teed endale nüüd selgeks teha, sest 13- ja 11-aastane endale ilmselt ise ülikondi ostma veel ei lähe. Aga nad näevad ülikonnas ikka ülilahedad välja (eriti laval). 

Lapsi laagrisse saates oli mõnus kergendustunne ka. Kui suvel oli minu kohustus tegeleda sellega, et lapsed teaksid, mis on pillid ja noodid ja pillid/noodid üheskoos, siis nüüd (loodan, et õpetajad seda ei loe!) on see ... noh, vastutus on mujale lükatud. Jaa, ma tean, et lapsed tulevad laagrist tagasi ja siis ütlen jälle mina (üüüülimalt entusiastliku häälega) "Käes on harjutamise aeg!" ja ... Kusjuures tegelikult nad lähevad küll. Ja isegi suvevaheajal oli tegelikult päevi, kus nad täitsa ise harjutama hakkasid. Muidugi hästi töötas ka süsteem, et "Kui pilli ära harjutad, siis saad Xboxi/telefoni jne (kus on lastekaitse silmad!!!).

Kui nüüd mõni püüab siit kohe leida tüliõuna, et "Näe, lapsed ei harjuta iga päev vabatahtlikult!", siis lohutan, et täiskasvanud ei tee ka alati asju, mida teavad, et on õige ja hea ning tulevikuks vajalik. Isegi, kui nad tahaksid neid teha. Oma unistustes. Ikka ei tee. Väline motivaator on hea asi, mille abil endale häid harjumusi sisse viia ning seejärel kinnistada. Nii et julgen jätkuvalt tunnistada, et jah, mu laste jaoks olen tihti ikkagi mina väline motiveerija, kes nad harjutama saadab. Aga kui laps juba pilli taga on, siis tegutsevad ikka ise. Ja kui mitmepäevane järjest harjutamine sisse saada, siis lähevad lihtsalt ikka ise ka. Märksõna on järjepidevus!

Pillilaager on alati motiveeriv. Seal on lapsed koos omasugustega. Sellistega, kes kõik teevad sama asja. Seal pole küsimus, et "Aa, sa mängid mingit pilli?", vaid "Mis lugu sina mängid?" jne. Teadmine, et sa oled normaalne, on laste jaoks ülimalt oluline. Sõpradega samade asjade tegemine on tähtis. Lapsevanemana pole minu asi leppida sellega, et lapsed teevad samu asju, mida sõbrad ning püüda nende tagajärgedega tegeleda, vaid aidata lastel leida sõbrad, kes teevad samu häid asju, mida mu enda lapsed. Ehk vahe on selles, kas lepid etteantuga, võid suunad mängu. 


Eilsel Viljandi Pauluse kirikus kontserdil istudes mõtlesin sellele, kuidas aasta tagasi samal kontserdil oma last tagareas kuulasin ja lihtsalt nutsin. Kurbusest. Vaatasin teisi lapsevanemaid ja mõtlesin, et miks kõigi teiste laste vanemad toetavad nende huviharidust, leiavad selleks võimaluse. Minu omad aga pidid enda huvihariduse pärast kartma, muretsema, millestki ilma jääma. See tundus nii ülekohtune ja vale. Laste suhtes ebaõiglane. Aasta ajaga on aga paljugi muutunud ning olulised võitlused peetud. Selgeks on saanud, et sa ei saa ilma jääda millestki, mida nagunii olemas ei ole. Nii oli eile lihtsalt puhas rõõm oma suvest veidi roostes last kuulata ning teada, et kui see juba ilus oli, siis mis veel edaspidi võimalik on. See on alles algus. 

Eilse kontserdi suur pluss oli muidugi ka see, et mu laps mängis esimesena ära. See tähendab, et ei mingit närvitsemist ja ootamist. Sain rahulikult ülejäänud esinejaid kuulata. Tegelikult pole see laps närvitsemiseks põhjust andnudki, sest laval on ta suht kindel. Aga mind ajabki närvi just see, et näen, et tema kord läheneb ja ta üldse ei valmistu ja ei ... närvitse ... ja ... No ilmselgelt olen mina selle lapsega koos esinemiseks valmistudes nõrgim lüli. Edaspidi aga palungi õpetajal lapsele õpetada lugusid, mis sobiksid kontserdi algusse, sest siis ma saan paremini ülejäänud etteasteid nautida. Eks ole ... nii see käibki ju?!?

Lugedes tagasisidet, mida mitmetelt inimestelt instagramis jagatud eilse esinemise video kohta sain, süda helises. Oleme käinud õiget teed. Õiges suunas.

Ja nii ongi ...

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 8a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 


Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar