Viimased poolteist nädalat on muutnud maailma. Selles ei kahtle keegi. Olen püüdnud sel teemal väga mitte rääkida, kuid mõned asjad tuleb nüüd välja öelda.
Enne järgnevat teksti kinnitan, et saan toimuva ebainimlikkusest ja õudsusest aru. Mul on 5 last, mis tähendab, et tean, mis tunne on nende pärast muretseda ja karta isegi siis, kui ootamatult pole mingi hullu ja tema käsilaste tõttu mu kodu, ega igapäevane elu kadunud.
Nüüd, kui see on selge kinnitan aga, et elame praegu suht tavapäraselt edasi. Oleme leidnud viisid, kuidas omalt poolt Ukrainale võimetekohaselt abi saata ning ... ikkagi elame ka ise edasi.
Mis mind praegu Ukrainas toimuvast rohkem hirmutab?
Tegelikult on vale öelda, et elame päris tavapäraselt, sest nagu öeldud, paljud asjad, inimesed ja toimuv on ikkagi muutunud. Hirmutavas suunas. Kõige hirmutavam minu jaoks on aga viis, kuidas mõned inimesed oma hirmuga tegelevad. Seda jagavad. Oleme jõudnud olukorda, kus sa ei tohi kartmata olla.
On tekkinud mingi hulk inimesi, kes käib ja kuulutab, kuidas praegu ei tohi sellest asjast rääkida, praegu ei tohi seda teha, praegu ei tohi sellistele asjadele raha kasutada, praegu ei tohi sa endale seda või teist lubada ...
Kordan veel - tean, et igaühe poolt on oluline anda Ukranale VÕIMETEKOHASELT nii palju abi, kui võimalik.
Aga kes oled sina, et öelda, et üks või teine inimene pole teinud kõike, mida ta suudab? Me ei tea, millega inimesed oma eludes tegelevad. Kui inimese enda elus on aastaid käimas sõda, milles tuleb terroristiga vastamisi seista, siis kui paljuks peab veel jõudu ja ressurssi jätkuma? Kui inimene tegeleb probleemidega, mis niigi võtavad kogu ta jõu, energia ja tahtejõu, siis kuidas saad sina väljapoolt öelda, et ta peaks veel rohkem teha suutma?
Jah, maailmas on sõda.
Aga siin hetkel pole. See ei tähenda, et see nii jääks. Aga kui keelame lastele rõõmustamist ning endale igasugust elamist juba praegu, siis kui laetud on meie akud ajaks, kui äkki veelgi keerulisemaks läheb?
Ma ei taha maha teha mitte kellegi oskust, ega võimelust probleemide ja kriisidega hakkama saada.
Minu sõnum on, et aita nii palju kui saad. Alati. Esmalt aga aita iseennast. Kui sa pole endas paigas, ei suuda oma käitumist ja tegutsemist kontrollida, siis teiste aitamise sildi all sõtta tormata on silmakirjalik.
Praegusel ajal võime loomulikult teineteisega sõdida. Viha on maailmas lahti lastud. Haarame aga otsast kinni ning sikutame selle teki ka enda peale.
Või siis mõtleme igapäevaselt, et kuidas rahu juurde tekitada. Kuidas olla ise rahulik ning enda ümber rahu külvata.
Mis on see, millega saad täna enda ja oma lähedaste elu rahulikumaks teha? Mida endale kinkida, nii et segaste aegadega hakkama saaksid?
Kui sinuga on kõik korras, siis ei tule sa kellelegi ütlema, millest ta praegu rääkida või kirjutada tohib. Sa ei tule kellelegi ütlema, kuidas ta veel aitama või panustama peaks, kui sa tegelikult ei tea, millised on inimesed võimalused ja äkki ta andiski juba ära viimase, mis veel võimalik oli.
Sinu keha ja meel on number üks asjad, millega üldse midagi teha saad. Jalutuskäigud looduses, lõõgastavad veeprotseduurid, mõnus hetk hea raamatuga ... need on vaid mõned viisid, kuidas saad endast veelgi suurema ja tugevama abilise teha. Mine teatrisse või kontserdile ning aita sellega ka Eesti kultuurielul jätkuda.
Omavahel sõda külvates ning teineteisele reegleid tehes ei aita keegi rahule kaasa. Sildistades, hinnanguid andes ning halvustades oled ise üks sõdijatest.
Millise valiku sina oma tänaste otsustega teed- sõda või rahu?
***
 |
| |
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar