Esmaspäev, 30. august 2021

Õpikute ja töövihikute kiletamine - sügisene orjus või koolialguse lõbu?

Elu on selline, millisena seda näeme ja millisel toonil ise olukordade poole pöördume. 

Igal sügisel tundub, et lapsevanemad jagunevad kaheks:

1) need, kelle arvates õpikute ja töövihikute kiledesse ja paberisse mässimine on suurim orjatöö

2) need, kes naudivad iga hetke sellest, kuni kõik töövihikud ja õpikud ilusti ümbristesse saavad

Võib- olla on mingi kolmas liik lapsevanemaid veel, aga need on need, kellega mina enamasti kokku olen puutunud. 

Lükkasin seda küll viimse hetkeni edasi, aga lõpuks tuli ka mul kolme suurema koolilapsega koolist õpikud ära tuua. Esmaklaslane saab enda asjad 1.septembril või pärast seda. 

Suuremate laste noosiks sai 34 ühikut õpikuid ja töövihikuid, mis kõik tahavad endale midagi ümber.

Tunnistan ausalt, et juba mõned aastad tagasi sai minust lapsevanem, kelle arvates suurem osa kiletamisest ja paberdamisest on pigem sügisene orjus. No esimesed 10-15 õpikut ja töövihikut on tegelikult lõbus. See on tõesti mõnus kooli alguse tunne, värske kooliaasta rõõm. Ise sirvin ka alati mõnuga uusi õpikuid ja vaatan, millega laps eesootaval aastat tutvuma hakkab. 

Ma pole kunagi aega võtnud, et kui kaua ühe õpikuga aega läheb, aga tean, et viimased aastad olen sellele paberdamisele kulutanud ikka väääääga mitmeid õhtuid ja öid. Sel aastal peaks huvi pärast aega võtma, et kui palju aega kokku läheb. Arvestades ka seda, et viimase viie pakkimisaastaga peaks ma juba üsna vilunud tegija olema selles vallas.

Eelmisel aastal otsustasin, et jätan töövihikud kiletamata, kuna nagunii need on lapse käes vaid pool aastat ja nii kaua võiks ju ometigi vastu pidada. Ütlesin selle lapsevanemate koosolekul ka välja, kui õpetaja oli öelnud, et nädala jooksul võiks kiletatud olla. Vastuseks oli segaduses vaikus ja vastus, et eks õpetaja arvestab, et minu lastel on töövihikud kiletamata, aga teistel olgu nädala lõpuks tehtud. No järgmisel poolaastal ma siis ikkagi kiletasin, et mu lapsed teiste moodi oleks, sest norm on kiletamine. 

Kirjastajana mõistan, et õpikukirjastajad hoiavad kulud madalal ja teevadki pehmekaanelisi õpikuid, mis lähevad kiiresti hiirekõrvuliseks ja polegi tegelikult mõeldud aktiivseks igapäevaseks kasutamiseks. Mõnigi on öelnud, et nüüd on ju olemas e-õpikud ja pole paberõpikuid vaja koju tassida. Mina aga eelistan kindlasti, et lapsed igasugu e-d võimalikult vähe tarbiksid ja õpivad ikka paberõpikutest.   

Samal ajal maksime täna kinni ühe õpiku, mis lapsel kadus. Tavaline pehmekaaneline nässakas läks meile maksma 14.50€. Korduvkasutatava raamatu kohta on seda ikka päris palju. 

Nii mõtlengi igal sügisel, et kas kooliõpikud ja töövihikud ei peaks olema paremast materjalist, nii et tõesti kogu õppeaasta vastu peaksid? Õpikud siis ikka kohe mitu õppeaastat. Teisalt tean, et teemaks on laste koolikoti raskus ning see jällegi muutub kõvakaaneliste õpikutega raskemaks. 

Töövihikute puhul ma tõesti ei mõista, miks me kõik neid kiletama või kalleid kaasi ümber peame ostma? 

Kirjastajana mõtlen taaskord töövihiku eeldatava tootmishinna peale ning kui mina ostan sinna peaaegu sama kallid kaaned ümber, siis paneb nagu mõtlema. Tean, et kilekaaned võiksid kesta mitu aastat ja nii võiks saada kulusid jagada. Teoorias. 

Kui igal aastal lapsevanemad kulutavad suure hulga raha paberitele ja kiledele, siis kas poleks mõistlikum lisada sama raha õpiku tootmisele ja teha kvaliteetsem õpik? No ja siis näiteks vajadusel veel kiletada õpik, nagu tehakse raamatukogus raamatutega. Ühekordne tegu ja poleks igal aastal vaja mõelda, et kuidas kõigi õpilaste kõik raamatud kaaned ümber saaks. 

Õpikute puhul ilmselt ei uuene sisu ju nii kiiresti, et peaks iga paari aasta tagant uued õpikud tegema. Samas aga see ilmselt just ongi nende pehmekaaneliste õpikute eluiga. 

Loomulikult panen kõigile raamatutele paberid ümber. Eriti kuna mõnigi on mõnus kapsas ja lapse jaoks on õppimine mõnusam, kui nässakas õpik mõneks ajaks ilusa paberiga ihalduväärsemaks õnnestub muuta. 

Lapsevanemana tundub see aga hariduse varjatud tasustamine. Üks asi on raha, mis ümbrispaberitele ja kiledele kulub, aga suurem on aeg, mis sellele läheb. Nagu ütlesin- mõned õpikud/töövihikud annavad ehk mõnusa koolielu alguse tunde, aga ülejäänud... 

Kindlati ei tee ma aga ettepanekut, et õpikute tootmine peaks palju kallim olema, sest siis kuulen kindlasti kohe kommentaari, et jällegi jääb lastel mõni huviring ära, sest õpetajale tasumise eest suunati raha hoopis õpikutesse ... 

Milline võiks olla hea lahendus?

Jaga palun ka oma kogemusi, et mida õpikute kilede ja paberitega mässamine sinu jaoks tähendab? Kas seda saaks ja peaks kuidagi paremini korraldama? Või annabki hea koolitunde?

Kui ma järgmised nädalad kadunud olen, siis ... 34 ühikut kooliõpikuid ja töövihikuid ... ja tuleb juurde, kui ka esmaklaslane kooli läheb. 

Aga no täna on see õhtu, kus ma naudin seda. Homme ... hmm ... 

Mõnusat kooliaasta algust!

***

Foto autor Triin Künnapas 
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar