Täna kirjutasin Pere ja Kodu lehel loo "Meie laps Soome haiglas", kus kommenteerisin ka oma halbu kogemusi Eesti arstidega ning ütlesin, et olen rahul, et Maria just Soomes haigeks jäi. See on tekitanud väikese pahameele mitmetes inimestes, kuna neil on vaid head kogemused.
Mul on väga hea meel kõigi üle, kellel on Eesti arstide ja haiglatega häid kogemusi. See aga ei muuda fakti, et minul ja mu lastel on palju halbu kogemusi. Jah, teema kerkis praegu päevakorda seetõttu, et nägin ja kuulen igapäevaselt Soome süsteemist. Aga minu arvamus ei ole mõjutatud sellest, kui hästi praegu Maria eest hoolitsetakse.
Minu arvamus põhineb neil seitsmel aastal, mis ma laste tõttu arstide ja haiglatega olen rohkem kokku puutunud. Varasemast elust on mul väga vähe kogemusti arstidega. Ega meil lastegagi neid nii palju ei ole, kuid enamuse oma praegustest arsti/haigla kokkupuudetest olen ikka tänu lastele saanud.
Jah, mul on vaid 4 last ja seega vaid 4 sünnitust selja taga ning kõnealune perdiood (elu lastega) on kestnud vaid pea 7 aastat. Minu kogemused põhinevad vaid neil.
Mis siis nii hullu on juhtunud? küsiksid kindlasti mõned. Ma usun, et tagant järgi ei ole mõistlik hakata erinevaid juhtumeid lahti harutama, sest see ei ole ju asja mõte. Läbi aastate on haigla juhtkonnale olnud mul kaebus valmis kirjutatud vaid ühel korral... ja see jäi ka saatmata, sest ma otsustasin, et ei taha selle teemaga rohkem tegeleda ning selle inimesega rohkem kohtuda ega asju ajada. See oli ka ainus arst, kelle juurest olen enne vastuvõtu lõppu ukse paukudes minema jalutanud (ja ma olen tegelikult täitsa mõistlik inimene ja niisama kusagil uksi ei pauguta).
Erinevad kogemused on praegu meid viinud selleni, et kui ma lapsega arsti ukse taga ootan, siis mul käed värisevad, sest ma ei tea, kuidas läheb. Eriti kui see visiit peaks sisaldama mingeid uuringuid või proove.
Nagu Pere ja Kodu postituseski kirjutasin, siis usun, et mitmed mu kogemused on seotud sellega, et arstidel pole aega meiega tegeleda. Minu väikestele lastele on mitu korda öeldud lause, et "mul pole aega sinuga siin kauem tegeleda", kui laps ei lase piisavalt kiiresti endale haiget teha (ehk et lapse jaoks kõlab lause nii: "Lase endale ruttu haiget teha, sest mul ei ole aega sinuga siin kauem tegeleda.")
Nii usun, et tegelikult peaks just neist juhtumistest rohkem rääkima, et saaks olukorda kuidagi lahendada. Ma tean, et mind praegu lüüakse risti selle eest, et julgen öelda, et ma pole nii palju häid kogemusi saanud, kui teised, aga selle asemel võiks ka mõelda, et mida saaks teha olukorra parandamiseks.
See tähendab, et mina ja teised rahulolematud ütleme edaspidi õiges kohas välja selle, mis on konkreetne probleem ja siis saab seda lahendada.
Ma loodan tõesti, et mina ja kõik teised saavad nii vähe arstikogemusi, kui vähegi vaja, kuid kui juba...siis olgu need head (ükskõik, millises riigis).
kolmapäev, 12. august 2015
teisipäev, 11. august 2015
Maria haiguslugu Soome haiglas- 2.osa
Täna on järjest häid ja peaaegu häid uudiseid.
Peaaegu hea uudis on see, et vähemalt homme saab Maria koos issiga tavapalatisse minna. Nimelt oli eile jutt, et ehk saab juba täna intensiivist välja, kuid mingi näit ei paranenud nii kiiresti, kui loodeti ja nii saabki alles homme.
Hea uudis on mitu lusikatäit jogurtit, mis Maria sisse ajas ning issiga võitlus maasikate pärast. Nimelt lubas Maria issil küll oma maasikaid võtta...aga Maria arvates võttis issi siis kohe kõige suurema (hmm, tal võis ka õigus olla...) See oli peale neljapäeva õhtut esimene kord, kui ta sõi.
Hea uudis on, et Maria otsustas täna, et tema läheb nüüd õue mängima. Tema enda jaoks polnud sugugi hea uudis avastus, et ta ei suuda käia, nii et ei saagi õue minna. Neiuke oli tige küll. Praegu on ta nõrk kõigist neist viimastest päevadest. Peale selle pumbatakse talle soolalahust nii palju sisse, et see ajab ta paiste. Lihtsalt soola sisaldus oli olnud nii ohtlikult madal, et seda tuleb tõsta. Aga kõik on kontrolli all- koguseid mõõdetakse väga täpselt.
Hea uudis oli, et ta oli lõpuks valmis minuga telefonis rääkima. Ta ütles küll vaid, et tahab koju, aga siiani ei suutnud-tahtnud niigi palju rääkida.
Hea uudis on, et Maria vennad hoolivad temast niiiii palju. Peale kõige muu korjasid nad kõik Maria mänguasjad kokku ja panid need tema voodisse. "Siis on Marial hea võtta, kui ta koju tuleb," põhjendasid poisid.
Peaaegu hea uudis on, et bakteri kohta suudeti välja uurida, et meie ülejäänud pole nakkavad. Sellegi poolest ei tea nad siiani, kes-mis-kust bakteriga on tegu ja kuidas ja miks ta meie Maria sisse sattus. Nii et uuritakse edasi.
Hea uudis on, et Maria saab nüüd eestikeelseid multikaid vaadata (nt Lammas Shaun, Väikse muti lood jne.. kes ei tea, siis tegelikult neis ei räägitagi). Nimelt viis üks Herlendi sõber meie saadetud asjad Oulu. Muid isiklikke asju Mariale veel ligi ei lasta, aga DVD plaadid desinfitseeriti piiritusega ära ja nii saab ta nüüd koduseid tuttavaid multikaid vaadata. Ma saatsin talle ka tema pehme hobuse, aga seda nad ei saa desinfitseerida. Oleks pidanud hoopis saatma umbes poolemeetrise hüppamishobuse, sest see on kummist ja seda oleks küll puhastada saanud :) Nii et nõuded ja tingimused on seal igatahes ranged.
Hea on, et Maria viitsib issiga juba vaielda ("ma ju ütlesin, et ma ei taha rohkem juua-tekki...vms).
Keelekümbluse eestvedajad oleme ka. Nimelt õpivad Oulu haigla töötajad nüüd eesti keelt. Kui esimesel ööl aeti Herlend iga Maria sõna tõlkimiseks üles, siis nüüd on juua-tekki-... jms olulisemad sõnad mitmel töötajal selged. Suuri küsimärke tekitas neile üks Maria keeldumine. "Ma saan aru küll, et ta ei taha midagi, aga mis see tuutu, tuutu on?," küsis üks hooldaja Herlendi käest.
Tuli välja, et Maria ei tahtnud tuttu minna.
Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!
Peaaegu hea uudis on see, et vähemalt homme saab Maria koos issiga tavapalatisse minna. Nimelt oli eile jutt, et ehk saab juba täna intensiivist välja, kuid mingi näit ei paranenud nii kiiresti, kui loodeti ja nii saabki alles homme.
Hea uudis on mitu lusikatäit jogurtit, mis Maria sisse ajas ning issiga võitlus maasikate pärast. Nimelt lubas Maria issil küll oma maasikaid võtta...aga Maria arvates võttis issi siis kohe kõige suurema (hmm, tal võis ka õigus olla...) See oli peale neljapäeva õhtut esimene kord, kui ta sõi.
Hea uudis on, et Maria otsustas täna, et tema läheb nüüd õue mängima. Tema enda jaoks polnud sugugi hea uudis avastus, et ta ei suuda käia, nii et ei saagi õue minna. Neiuke oli tige küll. Praegu on ta nõrk kõigist neist viimastest päevadest. Peale selle pumbatakse talle soolalahust nii palju sisse, et see ajab ta paiste. Lihtsalt soola sisaldus oli olnud nii ohtlikult madal, et seda tuleb tõsta. Aga kõik on kontrolli all- koguseid mõõdetakse väga täpselt.
Hea uudis oli, et ta oli lõpuks valmis minuga telefonis rääkima. Ta ütles küll vaid, et tahab koju, aga siiani ei suutnud-tahtnud niigi palju rääkida.
Hea uudis on, et Maria vennad hoolivad temast niiiii palju. Peale kõige muu korjasid nad kõik Maria mänguasjad kokku ja panid need tema voodisse. "Siis on Marial hea võtta, kui ta koju tuleb," põhjendasid poisid.
Peaaegu hea uudis on, et bakteri kohta suudeti välja uurida, et meie ülejäänud pole nakkavad. Sellegi poolest ei tea nad siiani, kes-mis-kust bakteriga on tegu ja kuidas ja miks ta meie Maria sisse sattus. Nii et uuritakse edasi.
Hea uudis on, et Maria saab nüüd eestikeelseid multikaid vaadata (nt Lammas Shaun, Väikse muti lood jne.. kes ei tea, siis tegelikult neis ei räägitagi). Nimelt viis üks Herlendi sõber meie saadetud asjad Oulu. Muid isiklikke asju Mariale veel ligi ei lasta, aga DVD plaadid desinfitseeriti piiritusega ära ja nii saab ta nüüd koduseid tuttavaid multikaid vaadata. Ma saatsin talle ka tema pehme hobuse, aga seda nad ei saa desinfitseerida. Oleks pidanud hoopis saatma umbes poolemeetrise hüppamishobuse, sest see on kummist ja seda oleks küll puhastada saanud :) Nii et nõuded ja tingimused on seal igatahes ranged.
Hea on, et Maria viitsib issiga juba vaielda ("ma ju ütlesin, et ma ei taha rohkem juua-tekki...vms).
Keelekümbluse eestvedajad oleme ka. Nimelt õpivad Oulu haigla töötajad nüüd eesti keelt. Kui esimesel ööl aeti Herlend iga Maria sõna tõlkimiseks üles, siis nüüd on juua-tekki-... jms olulisemad sõnad mitmel töötajal selged. Suuri küsimärke tekitas neile üks Maria keeldumine. "Ma saan aru küll, et ta ei taha midagi, aga mis see tuutu, tuutu on?," küsis üks hooldaja Herlendi käest.
Tuli välja, et Maria ei tahtnud tuttu minna.
Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!
Kalajoki kirikus
Kõigist teeliste kirikutest, kuhu me siinsete nädalate jooksul jõudsime, jättis sügavaima mulje Kalajoki kirik. Läksime sealt läbi enne mereranda minekut. Väiksemad magasi autos ja me Mathiasega tegime aega parajaks.
Kirikus oli vahva proua, kes inglise keeles tegi meile väga põhjaliku ekskursiooni. Tundub, et ta oli organist, sest vahepeal, kui ise ringi vaatasime, mängis ta meile ka suurepärast orelimuusikat.
Kui enamus siinseid kirikuid on suht sarnase ehitusega puukirikud, siis Kalajoki oma on kivist. Ehituselt on ta põhimõtteliselt sama, kui Göteborgi kirik...Eks see on üks oluline põhjus, miks see kirik mulle nii sügava mulje jättis.
Proua pakkus ise Mathiasele, et ta võib orelil mängida. Lapse uudishimu ja julgus olid tema arust väga head, sest sellised iseloomujooned aitavad elus hästi edasi.
Loomulikult meeldib selle kiriku juures mulle väga lastenurk, kus lapsed saavad teenistuse ajal rahulikult mängida ja samal ajal kuulevad kõlaritest ka jumalateenistus.
Juba esimesel pühapäeval Sievi kirikus nägin kommet, mis Kalajokis on sama- armulaua jaoks on neil pisikesed topsikesed, millest igaühele isiklikult veini jagatakse. Ma pole seda enne kusagil näinud, kui nüüd siin Soome kirikutes.
Kirikus oli vahva proua, kes inglise keeles tegi meile väga põhjaliku ekskursiooni. Tundub, et ta oli organist, sest vahepeal, kui ise ringi vaatasime, mängis ta meile ka suurepärast orelimuusikat.
Kui enamus siinseid kirikuid on suht sarnase ehitusega puukirikud, siis Kalajoki oma on kivist. Ehituselt on ta põhimõtteliselt sama, kui Göteborgi kirik...Eks see on üks oluline põhjus, miks see kirik mulle nii sügava mulje jättis.
Proua pakkus ise Mathiasele, et ta võib orelil mängida. Lapse uudishimu ja julgus olid tema arust väga head, sest sellised iseloomujooned aitavad elus hästi edasi.
Loomulikult meeldib selle kiriku juures mulle väga lastenurk, kus lapsed saavad teenistuse ajal rahulikult mängida ja samal ajal kuulevad kõlaritest ka jumalateenistus.
Juba esimesel pühapäeval Sievi kirikus nägin kommet, mis Kalajokis on sama- armulaua jaoks on neil pisikesed topsikesed, millest igaühele isiklikult veini jagatakse. Ma pole seda enne kusagil näinud, kui nüüd siin Soome kirikutes.
esmaspäev, 10. august 2015
Kuidas ma suudan nii rahulik olla?
Mitu inimest on küsinud, et kuidas ma nii rahulik suudan olla? Eelmisest postitusest pidavat nii välja lugema.
Eks ta nii ongi. Kõige hullem aeg oli kiirabisse sõitmine. Kuna Maria ei suhelnud siis enam väga, siis kõiki turvalisuse reegleid eirates sõitsime nii, et Maria lamas minu süles. 60 kilomeetri jooksul tõstsin ta paar korda endast eemale ja küsisin, kas ta teab, mis ta nimi on. Ei teanud. Aga vendade nimesid teadis. Minu nimi on loomulikult: "Emme!"
Rahulik ei olnud ma neljapäeva õhtust kuni kiirabisse jõudmiseni. Näha ja tunda, kuidas su väike tütreke sinu käte vahelt kaob... see on kirjeldamatult raske. Teadmatus, et kas ja millal ja mida täpselt peaks tegema... Kiirabisse jõudes võisin lasta pisaratel voolata, sest siis ei olnud enam vaja kellegi ega millegi jaoks tugev olla. Siis vastutasid teised. Ja ega pisarad jooksevad praegugi enamus aega... aga see on pigem jätkuvalt pingelangusest.
Rahulik aitab olla veel teadmine, et me pole üksi. Pühapäeval kiirabist tagasi jõudes võtsin esimese asjana ühendust ühe oma armsa sõbraga ja palusin, et ta paluks sel õhtul meie eest. Ta lubas seda teha koos kogu perega. Ja see oli üks hetk, kui tundsin taaskord koorma vähenemist. Ja nüüdseks on meid oma palvetesse võtnud veel suurem hulk inimesi ja see ongi suur põhjus, miks ma saan rahulik olla.
Aitäh, armsad sõbrad, et olete olemas!
Kiirabisse sõites sain taaskord ka aru, mida oma lastele oleme suutnud õpetada...või et millised lapsed meil on. Me Herlendiga ei suhelnud väga, ei öelnud poistele otse, kui mures oleme...aga nad võtsid selle kuidagi õhust ja enamus teest Mathias ja Joosep lohutasid meid ja Mariat. See oli nii tugev tunne, kui sa tead, et su kõrval on inimesed, kes hoolivad. Eriti, kui need on su oma vaid 4- ja 6-aastane poeg.
(hetkel igapäevases olukorras muidugi läksid jälle riidu, saadavad ennast ise erinevatesse tubadesse ja jagavad muud maist vara ... )
Eks ta nii ongi. Kõige hullem aeg oli kiirabisse sõitmine. Kuna Maria ei suhelnud siis enam väga, siis kõiki turvalisuse reegleid eirates sõitsime nii, et Maria lamas minu süles. 60 kilomeetri jooksul tõstsin ta paar korda endast eemale ja küsisin, kas ta teab, mis ta nimi on. Ei teanud. Aga vendade nimesid teadis. Minu nimi on loomulikult: "Emme!"
Rahulik ei olnud ma neljapäeva õhtust kuni kiirabisse jõudmiseni. Näha ja tunda, kuidas su väike tütreke sinu käte vahelt kaob... see on kirjeldamatult raske. Teadmatus, et kas ja millal ja mida täpselt peaks tegema... Kiirabisse jõudes võisin lasta pisaratel voolata, sest siis ei olnud enam vaja kellegi ega millegi jaoks tugev olla. Siis vastutasid teised. Ja ega pisarad jooksevad praegugi enamus aega... aga see on pigem jätkuvalt pingelangusest.
Rahulik aitab olla veel teadmine, et me pole üksi. Pühapäeval kiirabist tagasi jõudes võtsin esimese asjana ühendust ühe oma armsa sõbraga ja palusin, et ta paluks sel õhtul meie eest. Ta lubas seda teha koos kogu perega. Ja see oli üks hetk, kui tundsin taaskord koorma vähenemist. Ja nüüdseks on meid oma palvetesse võtnud veel suurem hulk inimesi ja see ongi suur põhjus, miks ma saan rahulik olla.
Aitäh, armsad sõbrad, et olete olemas!
Kiirabisse sõites sain taaskord ka aru, mida oma lastele oleme suutnud õpetada...või et millised lapsed meil on. Me Herlendiga ei suhelnud väga, ei öelnud poistele otse, kui mures oleme...aga nad võtsid selle kuidagi õhust ja enamus teest Mathias ja Joosep lohutasid meid ja Mariat. See oli nii tugev tunne, kui sa tead, et su kõrval on inimesed, kes hoolivad. Eriti, kui need on su oma vaid 4- ja 6-aastane poeg.
(hetkel igapäevases olukorras muidugi läksid jälle riidu, saadavad ennast ise erinevatesse tubadesse ja jagavad muud maist vara ... )
Õudustenädala positiivsem jätkumine- tutvume Soome haiglaga
Me siin püüame omal nahal ikka võimalikult palju läbi elada, et oleks, millest kirjutada... vist...
Igatahes nüüd teeme siis tutvust Soome haiglate- ja ravisüsteemiga. Maria on Oulu haiglas, kuid praeguseks on tal juba parem ja ma arvan, et ta elu pärast keegi ei karda. Herlendi sõnul pidid arstid juba rõõmsamate nägudega olema. Mingil põhjusel küll kuulis ta korduvalt, et Oulu on Soome üks parimaid haiglaid (kui mitte kõige parem...).
Neljapäeva õhtul viisin pesusid kuivama. Tagasi jõudes tuli Mathias (kes pidi magama) teatama, et MAria on kuum. Oligi. Siis tuli välja, et ta oli Herlendile (kes lapsi magama pani) juba enne öelnud, et Maria nutab. Herlend läks vaatama- Maria ei nutnud enam. Siis ütles, et Maria väriseb. Herlend läks vaatama- Maria ei värisenud enam.
Kõik esmavajalik laste esmaabiks on mul loomulikult kaasas. Palavikualandajaga hakkasime pihta. Tundus aga, et see ei aita. Sain terve öö üleval passida. Ma ei mäleta, et ma kunagi ühegi oma haige lapsega oleks nii üleval istunud ja neid valvanud. Juba siis sain aru, et midagi on teisiti.
Päeval arutasime perearstiga. Uskusin, et leidsime päästva idee- vahetada palavikurohtu. Hakkasin Panadoli asemel talle ibumetini sisse söötma. Meega. Esimene kord tundus, et mõjus...aga öö olime jälle üleval- enam ta ei värisenud, nagu esimesel ööl, niutsus vaid vahepeal ning vahepeal magas rahulikult. Kuna siin on ööd suht valged, tuli varakult hakata lapse pealt kärbseid ära ajama. Pimedas seda jama poleks.
Pühapäeva hommikul võtsin suuremad poisid ka kirikusse kaasa. Peale seda aeti Herlend ikka tööle. Pärastlõunal aga helistasin, sest Maria jalad ja käed hakkasid külmaks jasiniseksminema. Herlend kihutas 60 km kauguselt Kokkolast kohale ning sõitsime kõik koos 60 km teisele poole- lähemal esmaabi sarnast asja ei ole.
Seal oli kõigepealt veidi selgitamist, et milline kindlustus lapsele kehtib. Euroopa rahvusvahelise ravikindlustuse kaart oli meil loomulikult tegemata. Täna aga saime selle ka selgeks ja asendussertifikaat saadeti e-maili teel. Raviarvetest räägitakse tänu sellele sadades, mitte tuhandetes eurodes.
Esmaabis tehti kohe selgeks, et palavik on 40,8 ja põletikunäitajad on 275. Minal olin sel ajal sees, kui kanüüli pandi. Väga meeldiv kogemus oli. Tõsiselt. Kuna Marial olid käed-jalad juba paistes, ei suudetud veresooni väga leida. Aga kõik olid sõbralikud ja rahulikud. Kõik need 7-8 inimest, kes ta ümber sagisid. Laps loomulikult nuttis...ja ikka olid kõik rahulikud. olen Eestis mitme oma lapsega kanüüli panemist ning vereproovi võtmist näinud- enamasti ikka jõutakse mulle midagi nähvata ja laps kuuleb ühe korra kindlasti: "Kui sa veel rabeled, ei saa me ju sind ravida!" Ja kui mina tema voodi ääres seal nutsin, ei aetud mind eemale, vaid kui arstil väga ees olin, näidati ilusti, kus pool ma olla saaksin.
Kiirabi viis Maria kohe edasi Oulu haiglasse, kuhu oli esmaabipunktist 100 km. Seal oli algul jutt, et helikopter on kogu aeg valmis (ma ei tea, kuhu nad ta veel oleks viia tahtnud???), aga lõpuks jäi ta ikka sinna. Kaasa läks Herlend, sest mina ei räägi soome keelt ja nemad ei räägi nii palju siin inglise keelt.
Täna kohtus Herlend sotsiaaltöötajaga. Siin pidi see isegi nohu puhul normaalne olema. Mulle aga tuli loomulikult esimesena silme ette seriaal "Pilvede all", kus perel laps lihtsalt käest ära võeti... Tegelikult oli nende vestlus aga väga meeldiv. Sotsiaaltöötaja ütles aga ka, et inglise keeles ta poleks hakkama saanud.
Tänaseks on palavik veidi alla 38. Põletikunäitajad u 150. Maria on veel ööpäevase valve all, aga loodetavasti homseks on nii palju parem, et saab Herlendiga ühte palatisse. Pidi saama 5 erinevat rohtu. Juhtmeid küljes igaks vajalikuks juhuks. Aga arstid pidid juba hulga rõõmsamate nägudega ta ümber käima.
Nad ei tea veel mis bakteriga on tegu. Kohe kiirabis rääkisime, et päev enne seda käisime mänguväljakul, kus ta paljajalu ringi jooksis ja veel enne seda meres ujumas. Seepärast algul mõtlesimegi, et on külmetus, kuna mänguväljakul tibutas terve päev vihma. Nii et haiguse nime alles uuritakse.
Ise ootasin, et kolmandal päeval peab tal ju ikka parem hakkama ja siis tuleme Eestisse ära. Teadsin, et siin on arsti juurde minek hirmus kallis. Tegelikult aga praeguse seisuga on jutt paarisajast eurost, sest meil on ravikindlustus Eestis ju olemas. Eile kiirabist koju jõudes tellisin loomulikult (lõpuks!) meile ära need kaardid, mis meil siin tegelikult peaks kaasas olema. Edaspidi on olemas. Ja tundub, et tegelikult läks hoopis hästi, et ta siia haiglasse satus, sest see kogus proove ja teste, mis temalt on võetud... ma ei tea, kas ja kui palju neid Eestis oleks tehtud (k.a. proov seljaajust).
Eile öösel läksin juba kl 2 magama ja magasin hommikuni. Viimased 3 ööpäeva on väga rasked olnud, aga hea on teada, et Soome parimad arstid temaga tegelevad.
****
Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!
Igatahes nüüd teeme siis tutvust Soome haiglate- ja ravisüsteemiga. Maria on Oulu haiglas, kuid praeguseks on tal juba parem ja ma arvan, et ta elu pärast keegi ei karda. Herlendi sõnul pidid arstid juba rõõmsamate nägudega olema. Mingil põhjusel küll kuulis ta korduvalt, et Oulu on Soome üks parimaid haiglaid (kui mitte kõige parem...).
Neljapäeva õhtul viisin pesusid kuivama. Tagasi jõudes tuli Mathias (kes pidi magama) teatama, et MAria on kuum. Oligi. Siis tuli välja, et ta oli Herlendile (kes lapsi magama pani) juba enne öelnud, et Maria nutab. Herlend läks vaatama- Maria ei nutnud enam. Siis ütles, et Maria väriseb. Herlend läks vaatama- Maria ei värisenud enam.
Kõik esmavajalik laste esmaabiks on mul loomulikult kaasas. Palavikualandajaga hakkasime pihta. Tundus aga, et see ei aita. Sain terve öö üleval passida. Ma ei mäleta, et ma kunagi ühegi oma haige lapsega oleks nii üleval istunud ja neid valvanud. Juba siis sain aru, et midagi on teisiti.
Päeval arutasime perearstiga. Uskusin, et leidsime päästva idee- vahetada palavikurohtu. Hakkasin Panadoli asemel talle ibumetini sisse söötma. Meega. Esimene kord tundus, et mõjus...aga öö olime jälle üleval- enam ta ei värisenud, nagu esimesel ööl, niutsus vaid vahepeal ning vahepeal magas rahulikult. Kuna siin on ööd suht valged, tuli varakult hakata lapse pealt kärbseid ära ajama. Pimedas seda jama poleks.
Pühapäeva hommikul võtsin suuremad poisid ka kirikusse kaasa. Peale seda aeti Herlend ikka tööle. Pärastlõunal aga helistasin, sest Maria jalad ja käed hakkasid külmaks jasiniseksminema. Herlend kihutas 60 km kauguselt Kokkolast kohale ning sõitsime kõik koos 60 km teisele poole- lähemal esmaabi sarnast asja ei ole.
Seal oli kõigepealt veidi selgitamist, et milline kindlustus lapsele kehtib. Euroopa rahvusvahelise ravikindlustuse kaart oli meil loomulikult tegemata. Täna aga saime selle ka selgeks ja asendussertifikaat saadeti e-maili teel. Raviarvetest räägitakse tänu sellele sadades, mitte tuhandetes eurodes.
Esmaabis tehti kohe selgeks, et palavik on 40,8 ja põletikunäitajad on 275. Minal olin sel ajal sees, kui kanüüli pandi. Väga meeldiv kogemus oli. Tõsiselt. Kuna Marial olid käed-jalad juba paistes, ei suudetud veresooni väga leida. Aga kõik olid sõbralikud ja rahulikud. Kõik need 7-8 inimest, kes ta ümber sagisid. Laps loomulikult nuttis...ja ikka olid kõik rahulikud. olen Eestis mitme oma lapsega kanüüli panemist ning vereproovi võtmist näinud- enamasti ikka jõutakse mulle midagi nähvata ja laps kuuleb ühe korra kindlasti: "Kui sa veel rabeled, ei saa me ju sind ravida!" Ja kui mina tema voodi ääres seal nutsin, ei aetud mind eemale, vaid kui arstil väga ees olin, näidati ilusti, kus pool ma olla saaksin.
Kiirabi viis Maria kohe edasi Oulu haiglasse, kuhu oli esmaabipunktist 100 km. Seal oli algul jutt, et helikopter on kogu aeg valmis (ma ei tea, kuhu nad ta veel oleks viia tahtnud???), aga lõpuks jäi ta ikka sinna. Kaasa läks Herlend, sest mina ei räägi soome keelt ja nemad ei räägi nii palju siin inglise keelt.
Täna kohtus Herlend sotsiaaltöötajaga. Siin pidi see isegi nohu puhul normaalne olema. Mulle aga tuli loomulikult esimesena silme ette seriaal "Pilvede all", kus perel laps lihtsalt käest ära võeti... Tegelikult oli nende vestlus aga väga meeldiv. Sotsiaaltöötaja ütles aga ka, et inglise keeles ta poleks hakkama saanud.
Tänaseks on palavik veidi alla 38. Põletikunäitajad u 150. Maria on veel ööpäevase valve all, aga loodetavasti homseks on nii palju parem, et saab Herlendiga ühte palatisse. Pidi saama 5 erinevat rohtu. Juhtmeid küljes igaks vajalikuks juhuks. Aga arstid pidid juba hulga rõõmsamate nägudega ta ümber käima.
Nad ei tea veel mis bakteriga on tegu. Kohe kiirabis rääkisime, et päev enne seda käisime mänguväljakul, kus ta paljajalu ringi jooksis ja veel enne seda meres ujumas. Seepärast algul mõtlesimegi, et on külmetus, kuna mänguväljakul tibutas terve päev vihma. Nii et haiguse nime alles uuritakse.
Ise ootasin, et kolmandal päeval peab tal ju ikka parem hakkama ja siis tuleme Eestisse ära. Teadsin, et siin on arsti juurde minek hirmus kallis. Tegelikult aga praeguse seisuga on jutt paarisajast eurost, sest meil on ravikindlustus Eestis ju olemas. Eile kiirabist koju jõudes tellisin loomulikult (lõpuks!) meile ära need kaardid, mis meil siin tegelikult peaks kaasas olema. Edaspidi on olemas. Ja tundub, et tegelikult läks hoopis hästi, et ta siia haiglasse satus, sest see kogus proove ja teste, mis temalt on võetud... ma ei tea, kas ja kui palju neid Eestis oleks tehtud (k.a. proov seljaajust).
Eile öösel läksin juba kl 2 magama ja magasin hommikuni. Viimased 3 ööpäeva on väga rasked olnud, aga hea on teada, et Soome parimad arstid temaga tegelevad.
****
Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!
pühapäev, 9. august 2015
Ütle meri, mu meri...
Pikemat aega oli mul kindel soov, et peame siin ka mere äärde saama. Ja nii me sel nädalal ühel päeval koos lastega sõitsime taas Kalajokisse. See oli juba kolmas kord: esimene kord käisime koleda ilmaga perekondlikult merd otsimas (oma arust leidsime...aga olime täitsa vales kohas), teine kord käisime Jukupark veepargis ja nüüd siis kolmas kord. Ilm oli ilus- 22 kraadi sooja.
Meie lapsed käitusid nagu meie lapsed- nautisid merd!
Jah, need kes sealt kaugelt tulevad, on Mathias ja Joosep. Kuna vesi oli pikalt madal, siis lasin küll neil nii kaugel mängida. Aga loomulikult hoidsin silma kogu aeg peal.
Üllatuslikult said laste lemmikmänguasjadeks...kivid! Ja vee ääres neid jätkus. Nii et lastel oli lõbus. Koos emmega liivalosside ehitamise ajaks panin fotoka juba ära, et käed vabad oleks. Ütleme nii, et üks meist oli sellest liiva kokkukuhjamisest väga vaimustunud...teised (hmm, väiksemad!) läksid varsti vette tagasi.
Mina aga sain järgmise inimesega lobiseda. Jah, see on siin küllalt haruldane, sest siin kandis siiski päris paljud inimesed inglise keelt ei oska. Mina aga olen kõik oma asjad siin siiski inglise keeles ära ajanud. Selles mõttes olen Herlendit pidevalt üllatanud, kui ütlen, et jälle miskit sai ilma tema tõlkeabita tehtud.
Mere ääres aga hakkas üks proua minuga rääkima. Kui tuli välja, et oleme Eestist, hakkas ta mu käest küsima nimesid, et kas ühte või teist eestlast tean. Paar korda vangutasin nukralt pead ja siis tunnistasin talle, et meid, eestlasi on siiski umbes miljon ja me ei tunne kõik teineteist.
Kes ei oleks pidanud võõras suurriigis seda vähemalt ühe korra ütlema?
Meie lapsed käitusid nagu meie lapsed- nautisid merd!
Üllatuslikult said laste lemmikmänguasjadeks...kivid! Ja vee ääres neid jätkus. Nii et lastel oli lõbus. Koos emmega liivalosside ehitamise ajaks panin fotoka juba ära, et käed vabad oleks. Ütleme nii, et üks meist oli sellest liiva kokkukuhjamisest väga vaimustunud...teised (hmm, väiksemad!) läksid varsti vette tagasi.
Mina aga sain järgmise inimesega lobiseda. Jah, see on siin küllalt haruldane, sest siin kandis siiski päris paljud inimesed inglise keelt ei oska. Mina aga olen kõik oma asjad siin siiski inglise keeles ära ajanud. Selles mõttes olen Herlendit pidevalt üllatanud, kui ütlen, et jälle miskit sai ilma tema tõlkeabita tehtud.
Mere ääres aga hakkas üks proua minuga rääkima. Kui tuli välja, et oleme Eestist, hakkas ta mu käest küsima nimesid, et kas ühte või teist eestlast tean. Paar korda vangutasin nukralt pead ja siis tunnistasin talle, et meid, eestlasi on siiski umbes miljon ja me ei tunne kõik teineteist.
Kes ei oleks pidanud võõras suurriigis seda vähemalt ühe korra ütlema?
laupäev, 8. august 2015
Kalajoki Jukupark´i riideskäimise osa
Ujumine ujutud ja külmetamine külmetatud, panime riidesse. Jukupark´is on ka veevabu tegemisi päris palju. Või noh- vett oli sealgi, aga lõbutseda sai riietega.
Mänguväljakul mängiti pätte ja politseid. Sellest sain aru, et rootsi poiss karjus nii. Ehk siis Mathias ja üks temast noorem rootslasest poiss jooksid eest ära, Joosep ja Maria ajasid neid taga. Ei mingit suhtlusbarjääri. Hirmus oli vahepeal ainult see, kui Maria valimatult kõikjale poistele järgi jooksis...aga no eks ma hoidsin hinge kinni ja vaatasin... ja kõik läks hästi.
Jaa...jaaa...ma tean... me sööme rämpstoitu!!! Päriselt-päriselt! Igaühele hamburgeri, friikad ja rämpsjoogi saime "kõigest" 34€ eest. Aga no me ei viitsinud alast välja minema hakata. Samas keegi ei kontrollinud toitude kaasavõtmist, nii et oleks võinud vabalt ka ise toidu kaasa võtta.
Mu kõige suurem ja kõige väiksem väsisid vahepeal ära. Tegelikult oli kõigil uneaeg ammu käes, aga möllamise käigus ei saadud sellest aru.
Laste kummikute järgi võib aru saada, et meil oli tõesti külm päev ja mõtlesime sisealale mängima minna. Aga sellest hoolimata oli väga tore ja lõbus päev.
Mänguväljakul mängiti pätte ja politseid. Sellest sain aru, et rootsi poiss karjus nii. Ehk siis Mathias ja üks temast noorem rootslasest poiss jooksid eest ära, Joosep ja Maria ajasid neid taga. Ei mingit suhtlusbarjääri. Hirmus oli vahepeal ainult see, kui Maria valimatult kõikjale poistele järgi jooksis...aga no eks ma hoidsin hinge kinni ja vaatasin... ja kõik läks hästi.
Jaa...jaaa...ma tean... me sööme rämpstoitu!!! Päriselt-päriselt! Igaühele hamburgeri, friikad ja rämpsjoogi saime "kõigest" 34€ eest. Aga no me ei viitsinud alast välja minema hakata. Samas keegi ei kontrollinud toitude kaasavõtmist, nii et oleks võinud vabalt ka ise toidu kaasa võtta.
Mu kõige suurem ja kõige väiksem väsisid vahepeal ära. Tegelikult oli kõigil uneaeg ammu käes, aga möllamise käigus ei saadud sellest aru.
Laste kummikute järgi võib aru saada, et meil oli tõesti külm päev ja mõtlesime sisealale mängima minna. Aga sellest hoolimata oli väga tore ja lõbus päev.
reede, 7. august 2015
Kalajoki Jukupark- käisime veemõnusid nautimas
Soomemaa avastamine jätkub. Eelmisel laupäeval käisime perekondlikult Kalajoki Jukupark veepargis. Terve nädala jooksul lubas laupäevaks ilusat ilma...kuni umbes neljapäeval hakkas näitama 18-kraadist pilvist päeva. No ja nii oligi.
Herlend jälle mäletas, kuidas tema oli seal käinud. Ta mäletas hiiglaslikku siseala. Mina oma puuduliku soome keelega ei lugenud kodulehelt seda kusagilt välja. Palusin Herlendil ise kodulehte lugeda. Loomulikult polnud tal seda vaja, sest tal olid omad mälestused.
Kohale jõudes ootas meid ees üllatus-üllatus: mingit siseala ei ole. On küll hotelli ujula moodi asi, kus on ka üks toru, aga selle saab lisaraha eest juurde osta. Ilm oli tõesti külm ja ma ei kujutanud ette, kuidas eriti beebiga välialal terve päev ollakse. Nii ostsimegi mõlemad piletid ja võtsin Herlendilt taaskord lubaduse, et järgmisel korral võiks enne veidi rohkem kodutööd teha, mitte mingile lapsepõlvemälestusele tugineda. Ja ennast usun ka järgmisel korral rohkem (millal ma selle lõpuks meelde jätan?)
Alustasime siseujulast. See oli väiksem kui Pärnu Terviseparadiisi veekeskus, aga külma ilma tõttu oli rahvast vähe ja meil oli sealgi täitsa vahva. Need pildid sees on tehtud pärast väljast tagasitulemist, kui kusagilt oli välja ilmunud ka suur hulk teisi inimesi:
Ja loomulikult ei jäänud väliala avastamata. Meie Herlendiga (eriti Herlend!) vette väga ei kippunud, aga lapsed möllasid ennastunustavalt. Nii istuski Herlend Christianiga päikesevõtmise toolil (mitte, et mingit päikest oleks olnud või ka lubanud!), lapsed möllasid ja mina jälitasin neid fotokaga:
Nii et paar tundi külmas vees möllamist, siis panime riidesse...ja suundusime välialale tagasi. Sellest järgmises postituses!
Herlend jälle mäletas, kuidas tema oli seal käinud. Ta mäletas hiiglaslikku siseala. Mina oma puuduliku soome keelega ei lugenud kodulehelt seda kusagilt välja. Palusin Herlendil ise kodulehte lugeda. Loomulikult polnud tal seda vaja, sest tal olid omad mälestused.
Kohale jõudes ootas meid ees üllatus-üllatus: mingit siseala ei ole. On küll hotelli ujula moodi asi, kus on ka üks toru, aga selle saab lisaraha eest juurde osta. Ilm oli tõesti külm ja ma ei kujutanud ette, kuidas eriti beebiga välialal terve päev ollakse. Nii ostsimegi mõlemad piletid ja võtsin Herlendilt taaskord lubaduse, et järgmisel korral võiks enne veidi rohkem kodutööd teha, mitte mingile lapsepõlvemälestusele tugineda. Ja ennast usun ka järgmisel korral rohkem (millal ma selle lõpuks meelde jätan?)
Alustasime siseujulast. See oli väiksem kui Pärnu Terviseparadiisi veekeskus, aga külma ilma tõttu oli rahvast vähe ja meil oli sealgi täitsa vahva. Need pildid sees on tehtud pärast väljast tagasitulemist, kui kusagilt oli välja ilmunud ka suur hulk teisi inimesi:
Ja loomulikult ei jäänud väliala avastamata. Meie Herlendiga (eriti Herlend!) vette väga ei kippunud, aga lapsed möllasid ennastunustavalt. Nii istuski Herlend Christianiga päikesevõtmise toolil (mitte, et mingit päikest oleks olnud või ka lubanud!), lapsed möllasid ja mina jälitasin neid fotokaga:
Nii et paar tundi külmas vees möllamist, siis panime riidesse...ja suundusime välialale tagasi. Sellest järgmises postituses!
neljapäev, 6. august 2015
Artikkel Pärnu Postimehes "Noorteraamat jutustab eneseotsimisest võõrsil"
Eilses Pärnu Postimehes ilmus minust artikkel "Noorteraamat jutustab eneseotsimisest võõrsil"
Pärnumaal elava Heli Künnapase äsjavalminud noorteromaanis “Tähtajaline elu” seikleb peategelane lapsehoidjana Ameerikas.
Vast ilmunud raamat on Künnapase viies. Tema esimene noorteromaan “Lõpupidu” maakooli noorte elust on saanud järje hoidja auhinna kui Tallinna keskraamatukogus eelmise aasta jooksul kõige rohkem loetud noorteraamat.
“Tristan” kõneleb noorelt lapsevanemaks saamisest, “Homme on ka päev” oma elu muutmisest ning “Minu ilus elu maal” kirjeldab Künnapase pere rõõme ja muresid pärast 2011. aastal maale kolimist.
Võõrana heaoluriigis
Raamatu “Tähtajaline elu” peategelase elu jõuab punkti, kus ta enam endistviisi elada ei taha, ja arvab, et parim lahendus on minna aastaks USAsse lapsehoidjaks. Neiu loodab saada uusi põnevaid kogemusi ning senist elu kõrvalpilguga vaadata.
Teose esimene osa räägib tüdruku esimesest poolaastast võõral maal, talvel ilmuv teine osa aasta teisest poolest.
Loo temaatika on Künnapasele tuttav, sest 2002–2003. aastal veetis temagi aasta lapsehoidjana USAs. Kuigi autor pole oma elu otse raamatusse kirjutanud, on ta teoses kasutanud nii iseenda kogetud kui ka sõpradelt kuuldud muljeid.
Eestist lahkumise ja mujalt parema elu otsimise teema on praegu väga aktuaalne. Künnapas mõistis oma võõrsil elatud aasta järel, et hea sissetulek ja teises riigis elamise põnevus ei kaalu üles tema jaoks kõige tähtsamat väärtust: armsate inimeste lähedust.
“Ühest küljest tundub elu Ameerikas ilus ja tore, aga teisalt on kogu igapäevaelu, põhimõtted ja väärtushinnangud seal väga erinevad,” teab võõral maal elanud naine. “Kohanesin “pagulasena” teise kultuuriga väga raskelt, kuigi USA ja Eesti on ju mõlemad lääneliku maailmavaatega riigid. Emapiimaga saadud põhimõtteid ei saa nupuvajutusega muuta, kui riigipiiri ületad.”
Künnapase arvates ei oska me väikerahvana alati hinnata võimalust ise midagi korda saata ja ära teha. Suures riigis kaob üks inimene täielikult massi ära ning enese nähtavaks-kuuldavaks tegemine nõuab kordades rohkem vaeva.
“Minu raamatu tegelane mõistab, et asjad, mida raha eest saab, ei kaalu üles eemalolekut lähedastest inimestest,” rääkis Künnapas. “Head inimsuhted on ainsad, mida tasub enda ümber luua ja hoida.”
Oma lapsi lubaks naine laia ilma rändama rahuliku südamega, sest tema arvates saavad vanemad lapsele vaid teatud eani turvalist keskkonda pakkuda. Täiskasvanuks saades tuleb noorel ise oma valikud teha ja iseenda elu eest vastutada.
Noored armastavad põnevust
Noorteromaani teise osa kõrval on Künnapasel pooleli mitu täiskasvanutele suunatud raamatut. Romaani on tema arvates raskem kirjutada kui noorteromaani, sest viimane nõuab rohkem aega süvenemiseks, mida nelja väikese lapse emal pole lihtne leida.
“Teiseks kirjutan noorteraamatuid sellepärast, et tahan kirja panna need lood, mis aastaid on mu peas elanud ja mind vaevanud,” põhjendas Künnapas. “Kõik nooruses kogetud lood pole veel kirjas ja järgmiste aeg pole veel käes. Iga hetke, milles elan praegu või mida olen tundnud 20 aastat tagasi, kasutan kirjutamises ära igal juhul.”
Autori arvates on Eesti noortekirjandus praegu heal järjel: raamatuid ilmub palju ja pidevalt toimuvad uute romaanide konkursid. Kooliraamatukogudes lugejatega kohtudes on autor veendunud, et noored ei istu pidevalt arvutis, vaid loevad raamatuid hea meelega, tuleb vaid leida neid paeluvad teemad.
“Mõni õhuke klassikateos võib noortele tunduda igav ja raske, sest nende sõnavara ja võimekus keerulist teksti lugeda on muutunud. Samas populaarsetes “Näljamängude” ja “Lahkulööjate” triloogiates on mõlemas kokku umbes tuhat lehekülge, aga teismelised loevad neid, sest see on neile põnev,” kinnitas naine.
Karin Klaus, reporter
karin.klaus(at)ajaleht.ee
Pärnumaal elava Heli Künnapase äsjavalminud noorteromaanis “Tähtajaline elu” seikleb peategelane lapsehoidjana Ameerikas.
Vast ilmunud raamat on Künnapase viies. Tema esimene noorteromaan “Lõpupidu” maakooli noorte elust on saanud järje hoidja auhinna kui Tallinna keskraamatukogus eelmise aasta jooksul kõige rohkem loetud noorteraamat.
“Tristan” kõneleb noorelt lapsevanemaks saamisest, “Homme on ka päev” oma elu muutmisest ning “Minu ilus elu maal” kirjeldab Künnapase pere rõõme ja muresid pärast 2011. aastal maale kolimist.
Võõrana heaoluriigis
Raamatu “Tähtajaline elu” peategelase elu jõuab punkti, kus ta enam endistviisi elada ei taha, ja arvab, et parim lahendus on minna aastaks USAsse lapsehoidjaks. Neiu loodab saada uusi põnevaid kogemusi ning senist elu kõrvalpilguga vaadata.
Teose esimene osa räägib tüdruku esimesest poolaastast võõral maal, talvel ilmuv teine osa aasta teisest poolest.
Loo temaatika on Künnapasele tuttav, sest 2002–2003. aastal veetis temagi aasta lapsehoidjana USAs. Kuigi autor pole oma elu otse raamatusse kirjutanud, on ta teoses kasutanud nii iseenda kogetud kui ka sõpradelt kuuldud muljeid.
Eestist lahkumise ja mujalt parema elu otsimise teema on praegu väga aktuaalne. Künnapas mõistis oma võõrsil elatud aasta järel, et hea sissetulek ja teises riigis elamise põnevus ei kaalu üles tema jaoks kõige tähtsamat väärtust: armsate inimeste lähedust.
“Ühest küljest tundub elu Ameerikas ilus ja tore, aga teisalt on kogu igapäevaelu, põhimõtted ja väärtushinnangud seal väga erinevad,” teab võõral maal elanud naine. “Kohanesin “pagulasena” teise kultuuriga väga raskelt, kuigi USA ja Eesti on ju mõlemad lääneliku maailmavaatega riigid. Emapiimaga saadud põhimõtteid ei saa nupuvajutusega muuta, kui riigipiiri ületad.”
Künnapase arvates ei oska me väikerahvana alati hinnata võimalust ise midagi korda saata ja ära teha. Suures riigis kaob üks inimene täielikult massi ära ning enese nähtavaks-kuuldavaks tegemine nõuab kordades rohkem vaeva.
“Minu raamatu tegelane mõistab, et asjad, mida raha eest saab, ei kaalu üles eemalolekut lähedastest inimestest,” rääkis Künnapas. “Head inimsuhted on ainsad, mida tasub enda ümber luua ja hoida.”
Oma lapsi lubaks naine laia ilma rändama rahuliku südamega, sest tema arvates saavad vanemad lapsele vaid teatud eani turvalist keskkonda pakkuda. Täiskasvanuks saades tuleb noorel ise oma valikud teha ja iseenda elu eest vastutada.
Noored armastavad põnevust
Noorteromaani teise osa kõrval on Künnapasel pooleli mitu täiskasvanutele suunatud raamatut. Romaani on tema arvates raskem kirjutada kui noorteromaani, sest viimane nõuab rohkem aega süvenemiseks, mida nelja väikese lapse emal pole lihtne leida.
“Teiseks kirjutan noorteraamatuid sellepärast, et tahan kirja panna need lood, mis aastaid on mu peas elanud ja mind vaevanud,” põhjendas Künnapas. “Kõik nooruses kogetud lood pole veel kirjas ja järgmiste aeg pole veel käes. Iga hetke, milles elan praegu või mida olen tundnud 20 aastat tagasi, kasutan kirjutamises ära igal juhul.”
Autori arvates on Eesti noortekirjandus praegu heal järjel: raamatuid ilmub palju ja pidevalt toimuvad uute romaanide konkursid. Kooliraamatukogudes lugejatega kohtudes on autor veendunud, et noored ei istu pidevalt arvutis, vaid loevad raamatuid hea meelega, tuleb vaid leida neid paeluvad teemad.
“Mõni õhuke klassikateos võib noortele tunduda igav ja raske, sest nende sõnavara ja võimekus keerulist teksti lugeda on muutunud. Samas populaarsetes “Näljamängude” ja “Lahkulööjate” triloogiates on mõlemas kokku umbes tuhat lehekülge, aga teismelised loevad neid, sest see on neile põnev,” kinnitas naine.
Karin Klaus, reporter
karin.klaus(at)ajaleht.ee
teisipäev, 4. august 2015
Lasteaed ei pea ja lapsevanemad ei oska last kasvatada
Täna lugesin uudist, et lasteaedades tahetakse korda muuta nii, et rühmas on tööl üks kasvataja ning kaks abikasvatajat: Lasteaednike miinimumnõue.
Lasteaed on minu jaoks läbi aastate segane teema olnud. Jah, mul on vaja, et lapsed lasteaias käiks, et ma saaks tööd teha. Jah, lastele meeldib aegajalt sõpradega kokku saada ja uusi põnevaid asju õppida. Ei, mu lapsed ei suuda 5 päeva nädalas täispikad päevad lasteaias käia, sest see muudab nad närviliseks ja väsitab. Rääkimata sellest, et Mathias on alates 2-aastasest alates lõunase magamise vastu tugevalt protestinud ja tal tegelikult pole vaja magada. Aga nõue on ja lasteaias ei saa ühele lapsele kuidagi erandit teha.
Nüüd aga uue planeeritava muudatuse teemal. Ma tean, et praegusel ajal ongi suur osa lasteaia õpetajaid keskeriharidusega, sest neil on staaži üle 30 aasta ning sel ajal ei nõutud kõrgharidust. Teisalt on lapsed aastatega palju muutunud. Seega on see tundlik ja paljusid valdkondi hõlmav teema, nii et me ei saa uskuda, et ainult aastakümnete taguse hariduse ning paarikümne aastase kogemusega tänastest lastest aru saadakse. Kui saadakse, on hästi, aga selgi juhul ei tule haridus kahjuks.
Minu jaoks on õpetaja puhul isiksus loomulikult väga tähtis. Samas on olulised teadmised psühholoogiast, eripedagoogikast, erinevatest kasvatusmeetoditest, meditsiinist jne. Ma ei tea, millised hakkavad olema nõuded abikasvatajatele, aga kui see tähendab, et paarikümne lapse eest võib vastutada põhimõtteliselt inimene tänavalt, siis mina ennast küll turvaliselt ei tunne.
Et kuidas siis meie kõik üles kasvasime ja kas kõik lapsevanemad siis ei võigi enam lapsi saada? Äkki tõesti mitte. Me kõik õpime lapsevanemaks olemist iga päev. Me ei tea, kuidas meil see õnnestub, enne kui lapsed on suured. Siis selgub, kas nad saavad hakkama. Lastekaitseseadus paneb paika uusi piire lapsevanematele, politsei aga uurib senikaua last parklasse ähvardanud jätnud isa käitumist... Jah, lastekasvatus on tänapäeval teema, mida me ei õpi põlvkonnalt põlvkonnale edasiantavate teadmiste kaudu, vaid igaüks ise koos oma lastega kasvades.
Eesti laste faktilised teadmised ja muud mõõdetavad tulemused võivad ju maailmas tasemel olla, aga kuidas on lugu meie last (ja täiskasvanute!) enesetunnetuse ja enesehinnanguga? Kuidas on sotsiaalsete oskustega? Enda mõistmisega ühiskonnas? Selle uudise puhul rõhutatakse, et üks kõrgharidusega õpetaja suudab kasvatustöö samal tasemel ära teha. Aga kasvatamine käib ju kogu aeg, kui lapsed on lasteaiale üle antud, kuni hetkeni, kui nad koju viiakse. Iga hetk ongi kasvatustöö. Ja lasteaias on õpetaja teadmised, oskused ja kogemused veel eriti tähtsad, sest koolis oskavad õpilased enda eest seista. Lasteaias peab õpetaja aegajalt lapse käeviipe, vaikimise või segase puterdamise järgi aru saama, mis lapsega toimub.
Lapsevanemateks võib tõesti meist igaüks saada. Aga lasteaias tehtav töö ongi seda olulisem, et lapsevanemaks võivad kõik saada. Kas nad seda tahavad või on planeerinud... ikka võivad saada. Makstakse veel peale ka. Ja lasteaias on koos väga erinevatest peredest, erineva ettevalmistusega lapsevanemate käe alt tulnud lapsed.
Erivajadustega laste surumine tavakooli on nagunii üks tore vaimusünnitis, mis ilma tugisüsteemita teeb elu keerulisemaks nii õpetaja, erivajadusega lapse enda ning kaasõpilaste jaoks. Ma ei mõtle, et ratastooliga ei peaks tavakooli pääsema, vaid ikka õpilasi, kes vajavad õppimiseks eriprogrammi. Nagunii on klassis andekaimast andetuima õpilaseni suur variatsioon erivajadusi ja kui sellele lisatakse veel täitsa erinev erivajadus, siis mida peab see õpetaja tegema? Üks asi on see, et me näeks enda ümber erinevaid inimesi... aga teine osa on inimlikkus kõigi vastu. Kui inimlik on see kaasõpilaste jaoks?
Nii et lapsevanemaks võib jah saada igaüks. See aga ei tähenda, et sellisele olulisele ametikohale, nagu lasteaia õpetaja, peaks ka saama igaüks. Kuidas nad saavad lapsevanemat tema harimatuses ja oskamatuses aidata ja toetada, kui on ise samal tasemel? Nagu näiteks väikelaste hammustamise küsimus- pole ju sugugi otseselt kasvatuslik teema, vaid eeldab just lapse pidevat jälgimist ja temaga õigesti käitumist. Ning lapsevanemate toetamist probleemi lahendamisel. Ei taha ju oma pisikest lasteaeda saata, kui ta tuleb iga päev hammustatult koju ja kõik kehitavad õlgu, et ei saa, ega oska hammustajaga midagi peale hakata.
Kui kogu see nõuete vähendamise teema tuleneb sellest, milline on praegu reaalne olukord, siis tuleb pigem mõelda, et miks praegu nii on? Miks meil ei jätku lasteaeda vastava hariduse ja kõrge motivatsiooniga töötajaid? Või kui räägitakse, et koolist tulevate õpetajate tase pole vajalik, siis tuleb pöörduda haridussüsteemi poole. Muidu aga tundub mulle, et tegemist on bensiiniga tulekahju kustutamisega.
Lasteaed on minu jaoks läbi aastate segane teema olnud. Jah, mul on vaja, et lapsed lasteaias käiks, et ma saaks tööd teha. Jah, lastele meeldib aegajalt sõpradega kokku saada ja uusi põnevaid asju õppida. Ei, mu lapsed ei suuda 5 päeva nädalas täispikad päevad lasteaias käia, sest see muudab nad närviliseks ja väsitab. Rääkimata sellest, et Mathias on alates 2-aastasest alates lõunase magamise vastu tugevalt protestinud ja tal tegelikult pole vaja magada. Aga nõue on ja lasteaias ei saa ühele lapsele kuidagi erandit teha.
Nüüd aga uue planeeritava muudatuse teemal. Ma tean, et praegusel ajal ongi suur osa lasteaia õpetajaid keskeriharidusega, sest neil on staaži üle 30 aasta ning sel ajal ei nõutud kõrgharidust. Teisalt on lapsed aastatega palju muutunud. Seega on see tundlik ja paljusid valdkondi hõlmav teema, nii et me ei saa uskuda, et ainult aastakümnete taguse hariduse ning paarikümne aastase kogemusega tänastest lastest aru saadakse. Kui saadakse, on hästi, aga selgi juhul ei tule haridus kahjuks.
Minu jaoks on õpetaja puhul isiksus loomulikult väga tähtis. Samas on olulised teadmised psühholoogiast, eripedagoogikast, erinevatest kasvatusmeetoditest, meditsiinist jne. Ma ei tea, millised hakkavad olema nõuded abikasvatajatele, aga kui see tähendab, et paarikümne lapse eest võib vastutada põhimõtteliselt inimene tänavalt, siis mina ennast küll turvaliselt ei tunne.
Et kuidas siis meie kõik üles kasvasime ja kas kõik lapsevanemad siis ei võigi enam lapsi saada? Äkki tõesti mitte. Me kõik õpime lapsevanemaks olemist iga päev. Me ei tea, kuidas meil see õnnestub, enne kui lapsed on suured. Siis selgub, kas nad saavad hakkama. Lastekaitseseadus paneb paika uusi piire lapsevanematele, politsei aga uurib senikaua last parklasse ähvardanud jätnud isa käitumist... Jah, lastekasvatus on tänapäeval teema, mida me ei õpi põlvkonnalt põlvkonnale edasiantavate teadmiste kaudu, vaid igaüks ise koos oma lastega kasvades.
Eesti laste faktilised teadmised ja muud mõõdetavad tulemused võivad ju maailmas tasemel olla, aga kuidas on lugu meie last (ja täiskasvanute!) enesetunnetuse ja enesehinnanguga? Kuidas on sotsiaalsete oskustega? Enda mõistmisega ühiskonnas? Selle uudise puhul rõhutatakse, et üks kõrgharidusega õpetaja suudab kasvatustöö samal tasemel ära teha. Aga kasvatamine käib ju kogu aeg, kui lapsed on lasteaiale üle antud, kuni hetkeni, kui nad koju viiakse. Iga hetk ongi kasvatustöö. Ja lasteaias on õpetaja teadmised, oskused ja kogemused veel eriti tähtsad, sest koolis oskavad õpilased enda eest seista. Lasteaias peab õpetaja aegajalt lapse käeviipe, vaikimise või segase puterdamise järgi aru saama, mis lapsega toimub.
Lapsevanemateks võib tõesti meist igaüks saada. Aga lasteaias tehtav töö ongi seda olulisem, et lapsevanemaks võivad kõik saada. Kas nad seda tahavad või on planeerinud... ikka võivad saada. Makstakse veel peale ka. Ja lasteaias on koos väga erinevatest peredest, erineva ettevalmistusega lapsevanemate käe alt tulnud lapsed.
Erivajadustega laste surumine tavakooli on nagunii üks tore vaimusünnitis, mis ilma tugisüsteemita teeb elu keerulisemaks nii õpetaja, erivajadusega lapse enda ning kaasõpilaste jaoks. Ma ei mõtle, et ratastooliga ei peaks tavakooli pääsema, vaid ikka õpilasi, kes vajavad õppimiseks eriprogrammi. Nagunii on klassis andekaimast andetuima õpilaseni suur variatsioon erivajadusi ja kui sellele lisatakse veel täitsa erinev erivajadus, siis mida peab see õpetaja tegema? Üks asi on see, et me näeks enda ümber erinevaid inimesi... aga teine osa on inimlikkus kõigi vastu. Kui inimlik on see kaasõpilaste jaoks?
Nii et lapsevanemaks võib jah saada igaüks. See aga ei tähenda, et sellisele olulisele ametikohale, nagu lasteaia õpetaja, peaks ka saama igaüks. Kuidas nad saavad lapsevanemat tema harimatuses ja oskamatuses aidata ja toetada, kui on ise samal tasemel? Nagu näiteks väikelaste hammustamise küsimus- pole ju sugugi otseselt kasvatuslik teema, vaid eeldab just lapse pidevat jälgimist ja temaga õigesti käitumist. Ning lapsevanemate toetamist probleemi lahendamisel. Ei taha ju oma pisikest lasteaeda saata, kui ta tuleb iga päev hammustatult koju ja kõik kehitavad õlgu, et ei saa, ega oska hammustajaga midagi peale hakata.
Kui kogu see nõuete vähendamise teema tuleneb sellest, milline on praegu reaalne olukord, siis tuleb pigem mõelda, et miks praegu nii on? Miks meil ei jätku lasteaeda vastava hariduse ja kõrge motivatsiooniga töötajaid? Või kui räägitakse, et koolist tulevate õpetajate tase pole vajalik, siis tuleb pöörduda haridussüsteemi poole. Muidu aga tundub mulle, et tegemist on bensiiniga tulekahju kustutamisega.
Tellimine:
Postitused (Atom)