Me siin püüame omal nahal ikka võimalikult palju läbi elada, et oleks, millest kirjutada... vist...
Igatahes nüüd teeme siis tutvust Soome haiglate- ja ravisüsteemiga. Maria on Oulu haiglas, kuid praeguseks on tal juba parem ja ma arvan, et ta elu pärast keegi ei karda. Herlendi sõnul pidid arstid juba rõõmsamate nägudega olema. Mingil põhjusel küll kuulis ta korduvalt, et Oulu on Soome üks parimaid haiglaid (kui mitte kõige parem...).
Neljapäeva õhtul viisin pesusid kuivama. Tagasi jõudes tuli Mathias (kes pidi magama) teatama, et MAria on kuum. Oligi. Siis tuli välja, et ta oli Herlendile (kes lapsi magama pani) juba enne öelnud, et Maria nutab. Herlend läks vaatama- Maria ei nutnud enam. Siis ütles, et Maria väriseb. Herlend läks vaatama- Maria ei värisenud enam.
Kõik esmavajalik laste esmaabiks on mul loomulikult kaasas. Palavikualandajaga hakkasime pihta. Tundus aga, et see ei aita. Sain terve öö üleval passida. Ma ei mäleta, et ma kunagi ühegi oma haige lapsega oleks nii üleval istunud ja neid valvanud. Juba siis sain aru, et midagi on teisiti.
Päeval arutasime perearstiga. Uskusin, et leidsime päästva idee- vahetada palavikurohtu. Hakkasin Panadoli asemel talle ibumetini sisse söötma. Meega. Esimene kord tundus, et mõjus...aga öö olime jälle üleval- enam ta ei värisenud, nagu esimesel ööl, niutsus vaid vahepeal ning vahepeal magas rahulikult. Kuna siin on ööd suht valged, tuli varakult hakata lapse pealt kärbseid ära ajama. Pimedas seda jama poleks.
Pühapäeva hommikul võtsin suuremad poisid ka kirikusse kaasa. Peale seda aeti Herlend ikka tööle. Pärastlõunal aga helistasin, sest Maria jalad ja käed hakkasid külmaks jasiniseksminema. Herlend kihutas 60 km kauguselt Kokkolast kohale ning sõitsime kõik koos 60 km teisele poole- lähemal esmaabi sarnast asja ei ole.
Seal oli kõigepealt veidi selgitamist, et milline kindlustus lapsele kehtib. Euroopa rahvusvahelise ravikindlustuse kaart oli meil loomulikult tegemata. Täna aga saime selle ka selgeks ja asendussertifikaat saadeti e-maili teel. Raviarvetest räägitakse tänu sellele sadades, mitte tuhandetes eurodes.
Esmaabis tehti kohe selgeks, et palavik on 40,8 ja põletikunäitajad on 275. Minal olin sel ajal sees, kui kanüüli pandi. Väga meeldiv kogemus oli. Tõsiselt. Kuna Marial olid käed-jalad juba paistes, ei suudetud veresooni väga leida. Aga kõik olid sõbralikud ja rahulikud. Kõik need 7-8 inimest, kes ta ümber sagisid. Laps loomulikult nuttis...ja ikka olid kõik rahulikud. olen Eestis mitme oma lapsega kanüüli panemist ning vereproovi võtmist näinud- enamasti ikka jõutakse mulle midagi nähvata ja laps kuuleb ühe korra kindlasti: "Kui sa veel rabeled, ei saa me ju sind ravida!" Ja kui mina tema voodi ääres seal nutsin, ei aetud mind eemale, vaid kui arstil väga ees olin, näidati ilusti, kus pool ma olla saaksin.
Kiirabi viis Maria kohe edasi Oulu haiglasse, kuhu oli esmaabipunktist 100 km. Seal oli algul jutt, et helikopter on kogu aeg valmis (ma ei tea, kuhu nad ta veel oleks viia tahtnud???), aga lõpuks jäi ta ikka sinna. Kaasa läks Herlend, sest mina ei räägi soome keelt ja nemad ei räägi nii palju siin inglise keelt.
Täna kohtus Herlend sotsiaaltöötajaga. Siin pidi see isegi nohu puhul normaalne olema. Mulle aga tuli loomulikult esimesena silme ette seriaal "Pilvede all", kus perel laps lihtsalt käest ära võeti... Tegelikult oli nende vestlus aga väga meeldiv. Sotsiaaltöötaja ütles aga ka, et inglise keeles ta poleks hakkama saanud.
Tänaseks on palavik veidi alla 38. Põletikunäitajad u 150. Maria on veel ööpäevase valve all, aga loodetavasti homseks on nii palju parem, et saab Herlendiga ühte palatisse. Pidi saama 5 erinevat rohtu. Juhtmeid küljes igaks vajalikuks juhuks. Aga arstid pidid juba hulga rõõmsamate nägudega ta ümber käima.
Nad ei tea veel mis bakteriga on tegu. Kohe kiirabis rääkisime, et päev enne seda käisime mänguväljakul, kus ta paljajalu ringi jooksis ja veel enne seda meres ujumas. Seepärast algul mõtlesimegi, et on külmetus, kuna mänguväljakul tibutas terve päev vihma. Nii et haiguse nime alles uuritakse.
Ise ootasin, et kolmandal päeval peab tal ju ikka parem hakkama ja siis tuleme Eestisse ära. Teadsin, et siin on arsti juurde minek hirmus kallis. Tegelikult aga praeguse seisuga on jutt paarisajast eurost, sest meil on ravikindlustus Eestis ju olemas. Eile kiirabist koju jõudes tellisin loomulikult (lõpuks!) meile ära need kaardid, mis meil siin tegelikult peaks kaasas olema. Edaspidi on olemas. Ja tundub, et tegelikult läks hoopis hästi, et ta siia haiglasse satus, sest see kogus proove ja teste, mis temalt on võetud... ma ei tea, kas ja kui palju neid Eestis oleks tehtud (k.a. proov seljaajust).
Eile öösel läksin juba kl 2 magama ja magasin hommikuni. Viimased 3 ööpäeva on väga rasked olnud, aga hea on teada, et Soome parimad arstid temaga tegelevad.
****
Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!
esmaspäev, 10. august 2015
pühapäev, 9. august 2015
Ütle meri, mu meri...
Pikemat aega oli mul kindel soov, et peame siin ka mere äärde saama. Ja nii me sel nädalal ühel päeval koos lastega sõitsime taas Kalajokisse. See oli juba kolmas kord: esimene kord käisime koleda ilmaga perekondlikult merd otsimas (oma arust leidsime...aga olime täitsa vales kohas), teine kord käisime Jukupark veepargis ja nüüd siis kolmas kord. Ilm oli ilus- 22 kraadi sooja.
Meie lapsed käitusid nagu meie lapsed- nautisid merd!
Jah, need kes sealt kaugelt tulevad, on Mathias ja Joosep. Kuna vesi oli pikalt madal, siis lasin küll neil nii kaugel mängida. Aga loomulikult hoidsin silma kogu aeg peal.
Üllatuslikult said laste lemmikmänguasjadeks...kivid! Ja vee ääres neid jätkus. Nii et lastel oli lõbus. Koos emmega liivalosside ehitamise ajaks panin fotoka juba ära, et käed vabad oleks. Ütleme nii, et üks meist oli sellest liiva kokkukuhjamisest väga vaimustunud...teised (hmm, väiksemad!) läksid varsti vette tagasi.
Mina aga sain järgmise inimesega lobiseda. Jah, see on siin küllalt haruldane, sest siin kandis siiski päris paljud inimesed inglise keelt ei oska. Mina aga olen kõik oma asjad siin siiski inglise keeles ära ajanud. Selles mõttes olen Herlendit pidevalt üllatanud, kui ütlen, et jälle miskit sai ilma tema tõlkeabita tehtud.
Mere ääres aga hakkas üks proua minuga rääkima. Kui tuli välja, et oleme Eestist, hakkas ta mu käest küsima nimesid, et kas ühte või teist eestlast tean. Paar korda vangutasin nukralt pead ja siis tunnistasin talle, et meid, eestlasi on siiski umbes miljon ja me ei tunne kõik teineteist.
Kes ei oleks pidanud võõras suurriigis seda vähemalt ühe korra ütlema?
Meie lapsed käitusid nagu meie lapsed- nautisid merd!
Üllatuslikult said laste lemmikmänguasjadeks...kivid! Ja vee ääres neid jätkus. Nii et lastel oli lõbus. Koos emmega liivalosside ehitamise ajaks panin fotoka juba ära, et käed vabad oleks. Ütleme nii, et üks meist oli sellest liiva kokkukuhjamisest väga vaimustunud...teised (hmm, väiksemad!) läksid varsti vette tagasi.
Mina aga sain järgmise inimesega lobiseda. Jah, see on siin küllalt haruldane, sest siin kandis siiski päris paljud inimesed inglise keelt ei oska. Mina aga olen kõik oma asjad siin siiski inglise keeles ära ajanud. Selles mõttes olen Herlendit pidevalt üllatanud, kui ütlen, et jälle miskit sai ilma tema tõlkeabita tehtud.
Mere ääres aga hakkas üks proua minuga rääkima. Kui tuli välja, et oleme Eestist, hakkas ta mu käest küsima nimesid, et kas ühte või teist eestlast tean. Paar korda vangutasin nukralt pead ja siis tunnistasin talle, et meid, eestlasi on siiski umbes miljon ja me ei tunne kõik teineteist.
Kes ei oleks pidanud võõras suurriigis seda vähemalt ühe korra ütlema?
laupäev, 8. august 2015
Kalajoki Jukupark´i riideskäimise osa
Ujumine ujutud ja külmetamine külmetatud, panime riidesse. Jukupark´is on ka veevabu tegemisi päris palju. Või noh- vett oli sealgi, aga lõbutseda sai riietega.
Mänguväljakul mängiti pätte ja politseid. Sellest sain aru, et rootsi poiss karjus nii. Ehk siis Mathias ja üks temast noorem rootslasest poiss jooksid eest ära, Joosep ja Maria ajasid neid taga. Ei mingit suhtlusbarjääri. Hirmus oli vahepeal ainult see, kui Maria valimatult kõikjale poistele järgi jooksis...aga no eks ma hoidsin hinge kinni ja vaatasin... ja kõik läks hästi.
Jaa...jaaa...ma tean... me sööme rämpstoitu!!! Päriselt-päriselt! Igaühele hamburgeri, friikad ja rämpsjoogi saime "kõigest" 34€ eest. Aga no me ei viitsinud alast välja minema hakata. Samas keegi ei kontrollinud toitude kaasavõtmist, nii et oleks võinud vabalt ka ise toidu kaasa võtta.
Mu kõige suurem ja kõige väiksem väsisid vahepeal ära. Tegelikult oli kõigil uneaeg ammu käes, aga möllamise käigus ei saadud sellest aru.
Laste kummikute järgi võib aru saada, et meil oli tõesti külm päev ja mõtlesime sisealale mängima minna. Aga sellest hoolimata oli väga tore ja lõbus päev.
Mänguväljakul mängiti pätte ja politseid. Sellest sain aru, et rootsi poiss karjus nii. Ehk siis Mathias ja üks temast noorem rootslasest poiss jooksid eest ära, Joosep ja Maria ajasid neid taga. Ei mingit suhtlusbarjääri. Hirmus oli vahepeal ainult see, kui Maria valimatult kõikjale poistele järgi jooksis...aga no eks ma hoidsin hinge kinni ja vaatasin... ja kõik läks hästi.
Jaa...jaaa...ma tean... me sööme rämpstoitu!!! Päriselt-päriselt! Igaühele hamburgeri, friikad ja rämpsjoogi saime "kõigest" 34€ eest. Aga no me ei viitsinud alast välja minema hakata. Samas keegi ei kontrollinud toitude kaasavõtmist, nii et oleks võinud vabalt ka ise toidu kaasa võtta.
Mu kõige suurem ja kõige väiksem väsisid vahepeal ära. Tegelikult oli kõigil uneaeg ammu käes, aga möllamise käigus ei saadud sellest aru.
Laste kummikute järgi võib aru saada, et meil oli tõesti külm päev ja mõtlesime sisealale mängima minna. Aga sellest hoolimata oli väga tore ja lõbus päev.
reede, 7. august 2015
Kalajoki Jukupark- käisime veemõnusid nautimas
Soomemaa avastamine jätkub. Eelmisel laupäeval käisime perekondlikult Kalajoki Jukupark veepargis. Terve nädala jooksul lubas laupäevaks ilusat ilma...kuni umbes neljapäeval hakkas näitama 18-kraadist pilvist päeva. No ja nii oligi.
Herlend jälle mäletas, kuidas tema oli seal käinud. Ta mäletas hiiglaslikku siseala. Mina oma puuduliku soome keelega ei lugenud kodulehelt seda kusagilt välja. Palusin Herlendil ise kodulehte lugeda. Loomulikult polnud tal seda vaja, sest tal olid omad mälestused.
Kohale jõudes ootas meid ees üllatus-üllatus: mingit siseala ei ole. On küll hotelli ujula moodi asi, kus on ka üks toru, aga selle saab lisaraha eest juurde osta. Ilm oli tõesti külm ja ma ei kujutanud ette, kuidas eriti beebiga välialal terve päev ollakse. Nii ostsimegi mõlemad piletid ja võtsin Herlendilt taaskord lubaduse, et järgmisel korral võiks enne veidi rohkem kodutööd teha, mitte mingile lapsepõlvemälestusele tugineda. Ja ennast usun ka järgmisel korral rohkem (millal ma selle lõpuks meelde jätan?)
Alustasime siseujulast. See oli väiksem kui Pärnu Terviseparadiisi veekeskus, aga külma ilma tõttu oli rahvast vähe ja meil oli sealgi täitsa vahva. Need pildid sees on tehtud pärast väljast tagasitulemist, kui kusagilt oli välja ilmunud ka suur hulk teisi inimesi:
Ja loomulikult ei jäänud väliala avastamata. Meie Herlendiga (eriti Herlend!) vette väga ei kippunud, aga lapsed möllasid ennastunustavalt. Nii istuski Herlend Christianiga päikesevõtmise toolil (mitte, et mingit päikest oleks olnud või ka lubanud!), lapsed möllasid ja mina jälitasin neid fotokaga:
Nii et paar tundi külmas vees möllamist, siis panime riidesse...ja suundusime välialale tagasi. Sellest järgmises postituses!
Herlend jälle mäletas, kuidas tema oli seal käinud. Ta mäletas hiiglaslikku siseala. Mina oma puuduliku soome keelega ei lugenud kodulehelt seda kusagilt välja. Palusin Herlendil ise kodulehte lugeda. Loomulikult polnud tal seda vaja, sest tal olid omad mälestused.
Kohale jõudes ootas meid ees üllatus-üllatus: mingit siseala ei ole. On küll hotelli ujula moodi asi, kus on ka üks toru, aga selle saab lisaraha eest juurde osta. Ilm oli tõesti külm ja ma ei kujutanud ette, kuidas eriti beebiga välialal terve päev ollakse. Nii ostsimegi mõlemad piletid ja võtsin Herlendilt taaskord lubaduse, et järgmisel korral võiks enne veidi rohkem kodutööd teha, mitte mingile lapsepõlvemälestusele tugineda. Ja ennast usun ka järgmisel korral rohkem (millal ma selle lõpuks meelde jätan?)
Alustasime siseujulast. See oli väiksem kui Pärnu Terviseparadiisi veekeskus, aga külma ilma tõttu oli rahvast vähe ja meil oli sealgi täitsa vahva. Need pildid sees on tehtud pärast väljast tagasitulemist, kui kusagilt oli välja ilmunud ka suur hulk teisi inimesi:
Ja loomulikult ei jäänud väliala avastamata. Meie Herlendiga (eriti Herlend!) vette väga ei kippunud, aga lapsed möllasid ennastunustavalt. Nii istuski Herlend Christianiga päikesevõtmise toolil (mitte, et mingit päikest oleks olnud või ka lubanud!), lapsed möllasid ja mina jälitasin neid fotokaga:
Nii et paar tundi külmas vees möllamist, siis panime riidesse...ja suundusime välialale tagasi. Sellest järgmises postituses!
neljapäev, 6. august 2015
Artikkel Pärnu Postimehes "Noorteraamat jutustab eneseotsimisest võõrsil"
Eilses Pärnu Postimehes ilmus minust artikkel "Noorteraamat jutustab eneseotsimisest võõrsil"
Pärnumaal elava Heli Künnapase äsjavalminud noorteromaanis “Tähtajaline elu” seikleb peategelane lapsehoidjana Ameerikas.
Vast ilmunud raamat on Künnapase viies. Tema esimene noorteromaan “Lõpupidu” maakooli noorte elust on saanud järje hoidja auhinna kui Tallinna keskraamatukogus eelmise aasta jooksul kõige rohkem loetud noorteraamat.
“Tristan” kõneleb noorelt lapsevanemaks saamisest, “Homme on ka päev” oma elu muutmisest ning “Minu ilus elu maal” kirjeldab Künnapase pere rõõme ja muresid pärast 2011. aastal maale kolimist.
Võõrana heaoluriigis
Raamatu “Tähtajaline elu” peategelase elu jõuab punkti, kus ta enam endistviisi elada ei taha, ja arvab, et parim lahendus on minna aastaks USAsse lapsehoidjaks. Neiu loodab saada uusi põnevaid kogemusi ning senist elu kõrvalpilguga vaadata.
Teose esimene osa räägib tüdruku esimesest poolaastast võõral maal, talvel ilmuv teine osa aasta teisest poolest.
Loo temaatika on Künnapasele tuttav, sest 2002–2003. aastal veetis temagi aasta lapsehoidjana USAs. Kuigi autor pole oma elu otse raamatusse kirjutanud, on ta teoses kasutanud nii iseenda kogetud kui ka sõpradelt kuuldud muljeid.
Eestist lahkumise ja mujalt parema elu otsimise teema on praegu väga aktuaalne. Künnapas mõistis oma võõrsil elatud aasta järel, et hea sissetulek ja teises riigis elamise põnevus ei kaalu üles tema jaoks kõige tähtsamat väärtust: armsate inimeste lähedust.
“Ühest küljest tundub elu Ameerikas ilus ja tore, aga teisalt on kogu igapäevaelu, põhimõtted ja väärtushinnangud seal väga erinevad,” teab võõral maal elanud naine. “Kohanesin “pagulasena” teise kultuuriga väga raskelt, kuigi USA ja Eesti on ju mõlemad lääneliku maailmavaatega riigid. Emapiimaga saadud põhimõtteid ei saa nupuvajutusega muuta, kui riigipiiri ületad.”
Künnapase arvates ei oska me väikerahvana alati hinnata võimalust ise midagi korda saata ja ära teha. Suures riigis kaob üks inimene täielikult massi ära ning enese nähtavaks-kuuldavaks tegemine nõuab kordades rohkem vaeva.
“Minu raamatu tegelane mõistab, et asjad, mida raha eest saab, ei kaalu üles eemalolekut lähedastest inimestest,” rääkis Künnapas. “Head inimsuhted on ainsad, mida tasub enda ümber luua ja hoida.”
Oma lapsi lubaks naine laia ilma rändama rahuliku südamega, sest tema arvates saavad vanemad lapsele vaid teatud eani turvalist keskkonda pakkuda. Täiskasvanuks saades tuleb noorel ise oma valikud teha ja iseenda elu eest vastutada.
Noored armastavad põnevust
Noorteromaani teise osa kõrval on Künnapasel pooleli mitu täiskasvanutele suunatud raamatut. Romaani on tema arvates raskem kirjutada kui noorteromaani, sest viimane nõuab rohkem aega süvenemiseks, mida nelja väikese lapse emal pole lihtne leida.
“Teiseks kirjutan noorteraamatuid sellepärast, et tahan kirja panna need lood, mis aastaid on mu peas elanud ja mind vaevanud,” põhjendas Künnapas. “Kõik nooruses kogetud lood pole veel kirjas ja järgmiste aeg pole veel käes. Iga hetke, milles elan praegu või mida olen tundnud 20 aastat tagasi, kasutan kirjutamises ära igal juhul.”
Autori arvates on Eesti noortekirjandus praegu heal järjel: raamatuid ilmub palju ja pidevalt toimuvad uute romaanide konkursid. Kooliraamatukogudes lugejatega kohtudes on autor veendunud, et noored ei istu pidevalt arvutis, vaid loevad raamatuid hea meelega, tuleb vaid leida neid paeluvad teemad.
“Mõni õhuke klassikateos võib noortele tunduda igav ja raske, sest nende sõnavara ja võimekus keerulist teksti lugeda on muutunud. Samas populaarsetes “Näljamängude” ja “Lahkulööjate” triloogiates on mõlemas kokku umbes tuhat lehekülge, aga teismelised loevad neid, sest see on neile põnev,” kinnitas naine.
Karin Klaus, reporter
karin.klaus(at)ajaleht.ee
Pärnumaal elava Heli Künnapase äsjavalminud noorteromaanis “Tähtajaline elu” seikleb peategelane lapsehoidjana Ameerikas.
Vast ilmunud raamat on Künnapase viies. Tema esimene noorteromaan “Lõpupidu” maakooli noorte elust on saanud järje hoidja auhinna kui Tallinna keskraamatukogus eelmise aasta jooksul kõige rohkem loetud noorteraamat.
“Tristan” kõneleb noorelt lapsevanemaks saamisest, “Homme on ka päev” oma elu muutmisest ning “Minu ilus elu maal” kirjeldab Künnapase pere rõõme ja muresid pärast 2011. aastal maale kolimist.
Võõrana heaoluriigis
Raamatu “Tähtajaline elu” peategelase elu jõuab punkti, kus ta enam endistviisi elada ei taha, ja arvab, et parim lahendus on minna aastaks USAsse lapsehoidjaks. Neiu loodab saada uusi põnevaid kogemusi ning senist elu kõrvalpilguga vaadata.
Teose esimene osa räägib tüdruku esimesest poolaastast võõral maal, talvel ilmuv teine osa aasta teisest poolest.
Loo temaatika on Künnapasele tuttav, sest 2002–2003. aastal veetis temagi aasta lapsehoidjana USAs. Kuigi autor pole oma elu otse raamatusse kirjutanud, on ta teoses kasutanud nii iseenda kogetud kui ka sõpradelt kuuldud muljeid.
Eestist lahkumise ja mujalt parema elu otsimise teema on praegu väga aktuaalne. Künnapas mõistis oma võõrsil elatud aasta järel, et hea sissetulek ja teises riigis elamise põnevus ei kaalu üles tema jaoks kõige tähtsamat väärtust: armsate inimeste lähedust.
“Ühest küljest tundub elu Ameerikas ilus ja tore, aga teisalt on kogu igapäevaelu, põhimõtted ja väärtushinnangud seal väga erinevad,” teab võõral maal elanud naine. “Kohanesin “pagulasena” teise kultuuriga väga raskelt, kuigi USA ja Eesti on ju mõlemad lääneliku maailmavaatega riigid. Emapiimaga saadud põhimõtteid ei saa nupuvajutusega muuta, kui riigipiiri ületad.”
Künnapase arvates ei oska me väikerahvana alati hinnata võimalust ise midagi korda saata ja ära teha. Suures riigis kaob üks inimene täielikult massi ära ning enese nähtavaks-kuuldavaks tegemine nõuab kordades rohkem vaeva.
“Minu raamatu tegelane mõistab, et asjad, mida raha eest saab, ei kaalu üles eemalolekut lähedastest inimestest,” rääkis Künnapas. “Head inimsuhted on ainsad, mida tasub enda ümber luua ja hoida.”
Oma lapsi lubaks naine laia ilma rändama rahuliku südamega, sest tema arvates saavad vanemad lapsele vaid teatud eani turvalist keskkonda pakkuda. Täiskasvanuks saades tuleb noorel ise oma valikud teha ja iseenda elu eest vastutada.
Noored armastavad põnevust
Noorteromaani teise osa kõrval on Künnapasel pooleli mitu täiskasvanutele suunatud raamatut. Romaani on tema arvates raskem kirjutada kui noorteromaani, sest viimane nõuab rohkem aega süvenemiseks, mida nelja väikese lapse emal pole lihtne leida.
“Teiseks kirjutan noorteraamatuid sellepärast, et tahan kirja panna need lood, mis aastaid on mu peas elanud ja mind vaevanud,” põhjendas Künnapas. “Kõik nooruses kogetud lood pole veel kirjas ja järgmiste aeg pole veel käes. Iga hetke, milles elan praegu või mida olen tundnud 20 aastat tagasi, kasutan kirjutamises ära igal juhul.”
Autori arvates on Eesti noortekirjandus praegu heal järjel: raamatuid ilmub palju ja pidevalt toimuvad uute romaanide konkursid. Kooliraamatukogudes lugejatega kohtudes on autor veendunud, et noored ei istu pidevalt arvutis, vaid loevad raamatuid hea meelega, tuleb vaid leida neid paeluvad teemad.
“Mõni õhuke klassikateos võib noortele tunduda igav ja raske, sest nende sõnavara ja võimekus keerulist teksti lugeda on muutunud. Samas populaarsetes “Näljamängude” ja “Lahkulööjate” triloogiates on mõlemas kokku umbes tuhat lehekülge, aga teismelised loevad neid, sest see on neile põnev,” kinnitas naine.
Karin Klaus, reporter
karin.klaus(at)ajaleht.ee
teisipäev, 4. august 2015
Lasteaed ei pea ja lapsevanemad ei oska last kasvatada
Täna lugesin uudist, et lasteaedades tahetakse korda muuta nii, et rühmas on tööl üks kasvataja ning kaks abikasvatajat: Lasteaednike miinimumnõue.
Lasteaed on minu jaoks läbi aastate segane teema olnud. Jah, mul on vaja, et lapsed lasteaias käiks, et ma saaks tööd teha. Jah, lastele meeldib aegajalt sõpradega kokku saada ja uusi põnevaid asju õppida. Ei, mu lapsed ei suuda 5 päeva nädalas täispikad päevad lasteaias käia, sest see muudab nad närviliseks ja väsitab. Rääkimata sellest, et Mathias on alates 2-aastasest alates lõunase magamise vastu tugevalt protestinud ja tal tegelikult pole vaja magada. Aga nõue on ja lasteaias ei saa ühele lapsele kuidagi erandit teha.
Nüüd aga uue planeeritava muudatuse teemal. Ma tean, et praegusel ajal ongi suur osa lasteaia õpetajaid keskeriharidusega, sest neil on staaži üle 30 aasta ning sel ajal ei nõutud kõrgharidust. Teisalt on lapsed aastatega palju muutunud. Seega on see tundlik ja paljusid valdkondi hõlmav teema, nii et me ei saa uskuda, et ainult aastakümnete taguse hariduse ning paarikümne aastase kogemusega tänastest lastest aru saadakse. Kui saadakse, on hästi, aga selgi juhul ei tule haridus kahjuks.
Minu jaoks on õpetaja puhul isiksus loomulikult väga tähtis. Samas on olulised teadmised psühholoogiast, eripedagoogikast, erinevatest kasvatusmeetoditest, meditsiinist jne. Ma ei tea, millised hakkavad olema nõuded abikasvatajatele, aga kui see tähendab, et paarikümne lapse eest võib vastutada põhimõtteliselt inimene tänavalt, siis mina ennast küll turvaliselt ei tunne.
Et kuidas siis meie kõik üles kasvasime ja kas kõik lapsevanemad siis ei võigi enam lapsi saada? Äkki tõesti mitte. Me kõik õpime lapsevanemaks olemist iga päev. Me ei tea, kuidas meil see õnnestub, enne kui lapsed on suured. Siis selgub, kas nad saavad hakkama. Lastekaitseseadus paneb paika uusi piire lapsevanematele, politsei aga uurib senikaua last parklasse ähvardanud jätnud isa käitumist... Jah, lastekasvatus on tänapäeval teema, mida me ei õpi põlvkonnalt põlvkonnale edasiantavate teadmiste kaudu, vaid igaüks ise koos oma lastega kasvades.
Eesti laste faktilised teadmised ja muud mõõdetavad tulemused võivad ju maailmas tasemel olla, aga kuidas on lugu meie last (ja täiskasvanute!) enesetunnetuse ja enesehinnanguga? Kuidas on sotsiaalsete oskustega? Enda mõistmisega ühiskonnas? Selle uudise puhul rõhutatakse, et üks kõrgharidusega õpetaja suudab kasvatustöö samal tasemel ära teha. Aga kasvatamine käib ju kogu aeg, kui lapsed on lasteaiale üle antud, kuni hetkeni, kui nad koju viiakse. Iga hetk ongi kasvatustöö. Ja lasteaias on õpetaja teadmised, oskused ja kogemused veel eriti tähtsad, sest koolis oskavad õpilased enda eest seista. Lasteaias peab õpetaja aegajalt lapse käeviipe, vaikimise või segase puterdamise järgi aru saama, mis lapsega toimub.
Lapsevanemateks võib tõesti meist igaüks saada. Aga lasteaias tehtav töö ongi seda olulisem, et lapsevanemaks võivad kõik saada. Kas nad seda tahavad või on planeerinud... ikka võivad saada. Makstakse veel peale ka. Ja lasteaias on koos väga erinevatest peredest, erineva ettevalmistusega lapsevanemate käe alt tulnud lapsed.
Erivajadustega laste surumine tavakooli on nagunii üks tore vaimusünnitis, mis ilma tugisüsteemita teeb elu keerulisemaks nii õpetaja, erivajadusega lapse enda ning kaasõpilaste jaoks. Ma ei mõtle, et ratastooliga ei peaks tavakooli pääsema, vaid ikka õpilasi, kes vajavad õppimiseks eriprogrammi. Nagunii on klassis andekaimast andetuima õpilaseni suur variatsioon erivajadusi ja kui sellele lisatakse veel täitsa erinev erivajadus, siis mida peab see õpetaja tegema? Üks asi on see, et me näeks enda ümber erinevaid inimesi... aga teine osa on inimlikkus kõigi vastu. Kui inimlik on see kaasõpilaste jaoks?
Nii et lapsevanemaks võib jah saada igaüks. See aga ei tähenda, et sellisele olulisele ametikohale, nagu lasteaia õpetaja, peaks ka saama igaüks. Kuidas nad saavad lapsevanemat tema harimatuses ja oskamatuses aidata ja toetada, kui on ise samal tasemel? Nagu näiteks väikelaste hammustamise küsimus- pole ju sugugi otseselt kasvatuslik teema, vaid eeldab just lapse pidevat jälgimist ja temaga õigesti käitumist. Ning lapsevanemate toetamist probleemi lahendamisel. Ei taha ju oma pisikest lasteaeda saata, kui ta tuleb iga päev hammustatult koju ja kõik kehitavad õlgu, et ei saa, ega oska hammustajaga midagi peale hakata.
Kui kogu see nõuete vähendamise teema tuleneb sellest, milline on praegu reaalne olukord, siis tuleb pigem mõelda, et miks praegu nii on? Miks meil ei jätku lasteaeda vastava hariduse ja kõrge motivatsiooniga töötajaid? Või kui räägitakse, et koolist tulevate õpetajate tase pole vajalik, siis tuleb pöörduda haridussüsteemi poole. Muidu aga tundub mulle, et tegemist on bensiiniga tulekahju kustutamisega.
Lasteaed on minu jaoks läbi aastate segane teema olnud. Jah, mul on vaja, et lapsed lasteaias käiks, et ma saaks tööd teha. Jah, lastele meeldib aegajalt sõpradega kokku saada ja uusi põnevaid asju õppida. Ei, mu lapsed ei suuda 5 päeva nädalas täispikad päevad lasteaias käia, sest see muudab nad närviliseks ja väsitab. Rääkimata sellest, et Mathias on alates 2-aastasest alates lõunase magamise vastu tugevalt protestinud ja tal tegelikult pole vaja magada. Aga nõue on ja lasteaias ei saa ühele lapsele kuidagi erandit teha.
Nüüd aga uue planeeritava muudatuse teemal. Ma tean, et praegusel ajal ongi suur osa lasteaia õpetajaid keskeriharidusega, sest neil on staaži üle 30 aasta ning sel ajal ei nõutud kõrgharidust. Teisalt on lapsed aastatega palju muutunud. Seega on see tundlik ja paljusid valdkondi hõlmav teema, nii et me ei saa uskuda, et ainult aastakümnete taguse hariduse ning paarikümne aastase kogemusega tänastest lastest aru saadakse. Kui saadakse, on hästi, aga selgi juhul ei tule haridus kahjuks.
Minu jaoks on õpetaja puhul isiksus loomulikult väga tähtis. Samas on olulised teadmised psühholoogiast, eripedagoogikast, erinevatest kasvatusmeetoditest, meditsiinist jne. Ma ei tea, millised hakkavad olema nõuded abikasvatajatele, aga kui see tähendab, et paarikümne lapse eest võib vastutada põhimõtteliselt inimene tänavalt, siis mina ennast küll turvaliselt ei tunne.
Et kuidas siis meie kõik üles kasvasime ja kas kõik lapsevanemad siis ei võigi enam lapsi saada? Äkki tõesti mitte. Me kõik õpime lapsevanemaks olemist iga päev. Me ei tea, kuidas meil see õnnestub, enne kui lapsed on suured. Siis selgub, kas nad saavad hakkama. Lastekaitseseadus paneb paika uusi piire lapsevanematele, politsei aga uurib senikaua last parklasse ähvardanud jätnud isa käitumist... Jah, lastekasvatus on tänapäeval teema, mida me ei õpi põlvkonnalt põlvkonnale edasiantavate teadmiste kaudu, vaid igaüks ise koos oma lastega kasvades.
Eesti laste faktilised teadmised ja muud mõõdetavad tulemused võivad ju maailmas tasemel olla, aga kuidas on lugu meie last (ja täiskasvanute!) enesetunnetuse ja enesehinnanguga? Kuidas on sotsiaalsete oskustega? Enda mõistmisega ühiskonnas? Selle uudise puhul rõhutatakse, et üks kõrgharidusega õpetaja suudab kasvatustöö samal tasemel ära teha. Aga kasvatamine käib ju kogu aeg, kui lapsed on lasteaiale üle antud, kuni hetkeni, kui nad koju viiakse. Iga hetk ongi kasvatustöö. Ja lasteaias on õpetaja teadmised, oskused ja kogemused veel eriti tähtsad, sest koolis oskavad õpilased enda eest seista. Lasteaias peab õpetaja aegajalt lapse käeviipe, vaikimise või segase puterdamise järgi aru saama, mis lapsega toimub.
Lapsevanemateks võib tõesti meist igaüks saada. Aga lasteaias tehtav töö ongi seda olulisem, et lapsevanemaks võivad kõik saada. Kas nad seda tahavad või on planeerinud... ikka võivad saada. Makstakse veel peale ka. Ja lasteaias on koos väga erinevatest peredest, erineva ettevalmistusega lapsevanemate käe alt tulnud lapsed.
Erivajadustega laste surumine tavakooli on nagunii üks tore vaimusünnitis, mis ilma tugisüsteemita teeb elu keerulisemaks nii õpetaja, erivajadusega lapse enda ning kaasõpilaste jaoks. Ma ei mõtle, et ratastooliga ei peaks tavakooli pääsema, vaid ikka õpilasi, kes vajavad õppimiseks eriprogrammi. Nagunii on klassis andekaimast andetuima õpilaseni suur variatsioon erivajadusi ja kui sellele lisatakse veel täitsa erinev erivajadus, siis mida peab see õpetaja tegema? Üks asi on see, et me näeks enda ümber erinevaid inimesi... aga teine osa on inimlikkus kõigi vastu. Kui inimlik on see kaasõpilaste jaoks?
Nii et lapsevanemaks võib jah saada igaüks. See aga ei tähenda, et sellisele olulisele ametikohale, nagu lasteaia õpetaja, peaks ka saama igaüks. Kuidas nad saavad lapsevanemat tema harimatuses ja oskamatuses aidata ja toetada, kui on ise samal tasemel? Nagu näiteks väikelaste hammustamise küsimus- pole ju sugugi otseselt kasvatuslik teema, vaid eeldab just lapse pidevat jälgimist ja temaga õigesti käitumist. Ning lapsevanemate toetamist probleemi lahendamisel. Ei taha ju oma pisikest lasteaeda saata, kui ta tuleb iga päev hammustatult koju ja kõik kehitavad õlgu, et ei saa, ega oska hammustajaga midagi peale hakata.
Kui kogu see nõuete vähendamise teema tuleneb sellest, milline on praegu reaalne olukord, siis tuleb pigem mõelda, et miks praegu nii on? Miks meil ei jätku lasteaeda vastava hariduse ja kõrge motivatsiooniga töötajaid? Või kui räägitakse, et koolist tulevate õpetajate tase pole vajalik, siis tuleb pöörduda haridussüsteemi poole. Muidu aga tundub mulle, et tegemist on bensiiniga tulekahju kustutamisega.
Unejututa laste kurb elu
Herlend mängis mulle täna arvutist: "Mina ei taha veel magama jääda, autod ei maga ka veel..."
Kes meist seda lugu ei mäletaks? Aga mida te mäletate? Mulle tuleb selle looga alati meelde mu esimene lapsepõlvekodu, kus elasin kuni 5-aastaseks saamiseni. Ehk korter Pärnu-Jaagupis. Tean, et kuulasime õhtuti õdedega (või ikka vist ainult keskmise õega, sest viimane oli siis alles liiga pisike) raadiost unejuttu. See algas kl 21. Üks juttudest, mida me kuulsime, oli karupoeg Baddingtonist. Aga mis lugusid me veel aastate jooksul kuulsime... ei mäletagi.
Meenutasin Herlendile õhtujuttude kuulamise mälestusi edasi. Järgmisena on mul silme ees pildid lapsepõlvekodust, kus olen enamuse oma elust elanud. Isa luges meile alati õhtuti (kusjuures seda mälestust mul jah ei ole, et ema oleks lugenud... aga ma pole veel üle ka küsinud). Nendel õhtutel kuuldud lugudest tulid kohe meelde "Pipi Pikksukk" ja "Londiste nimega Vant". Jällegi- ma usun, et aastate jooksul oli neid raamatuid kindlasti palju-palju, aga ma ei suutnud rohkem ühtegi meenutada. Herlend küll arvas, et äkki isa lugeski meile siis neid kahte raamatut vaheldumisi ette ja sellepärast mul rohkem mälestusi polegi.
Mälestustega on mul jah see lugu, et minul pole kõik ajaliselt ja detailselt meeles. Aga mul on meeles tunded, mida tundsin... Samuti on minu mälestustel see viga, et ma mõtlen lugusid edasi. Ja nii ma ei teagi enam, mis oli päriselt ja mis on minu poolt juurde mõeldud. Näiteks kui mulle hiljuti ühel ööl helistati, siis hommikuks olin ma jõudnud seda lugu enda peas mitu korda edasi kedrata, unes näinud, teksti juurde mõelnud...ja hommikuks ma ei teadnudki enam, mis siis täpselt oli päriselt ja mis oli juhtunud minu loos.
Nii et üksikasjalikke lapsepõlveaja kirjapanekuid minult kindlasti ei tule, sest ma lihtsalt ei mäleta muud, kui suurt õnne (kuigi vaevalt, et ma/me kogu aeg õnnelikud olime).
Millest ma aga kirjutada tahtsin oli avastus, et kõigile lastele ei loetagi õhtuti unejuttu ette!!!!!
See arusaam tabas mind kuidagi ootamatult...kuigi kui alles lugesin artiklit, kuidas kõigile lastele ei anta päevas mitu korda süüagi, siis mis unejutust me siin räägime. Aga minu jaoks on unejutt lapse kasvamisel üks loomulikumaid osi.
Meil ei ole enam vanaemasid, kes istuvad lapsega kolde ees ning kudumise kõrvalt lapsele lugusid räägivad. Nii tulebki ka see meil endil ära teha. Ettelugemine on vaid üks etapp lapse kujutlusvõime ja maailma mõistmise arendamiseks. Ma ei ole selle kohta mingeid teaduslikke seletusi uurinud, aga minu loogika ütleb, et ettelugemine on asendamatu: lapse maailmatajumise arendamine on üks osa, oluline on aga ka vanematega õhtul hetkeks rahulikult koos aja mahavõtmine ja koosolemine.
Ma ei taha siinkohal süüdistada kedagi, kes ei loe lastele õhtuti ette, aga...ma lihtsalt ei taju praegu, et millega seda asendatakse? Mis on veel sama hea viis last õhtuti maandada ja samas tugevadada sidet lapse ja maailma ning lapse ja vanemate vahel? Mida teevad õhtuti lastega lapsevanemad, kes neile ette ei loe?
Kes meist seda lugu ei mäletaks? Aga mida te mäletate? Mulle tuleb selle looga alati meelde mu esimene lapsepõlvekodu, kus elasin kuni 5-aastaseks saamiseni. Ehk korter Pärnu-Jaagupis. Tean, et kuulasime õhtuti õdedega (või ikka vist ainult keskmise õega, sest viimane oli siis alles liiga pisike) raadiost unejuttu. See algas kl 21. Üks juttudest, mida me kuulsime, oli karupoeg Baddingtonist. Aga mis lugusid me veel aastate jooksul kuulsime... ei mäletagi.
Meenutasin Herlendile õhtujuttude kuulamise mälestusi edasi. Järgmisena on mul silme ees pildid lapsepõlvekodust, kus olen enamuse oma elust elanud. Isa luges meile alati õhtuti (kusjuures seda mälestust mul jah ei ole, et ema oleks lugenud... aga ma pole veel üle ka küsinud). Nendel õhtutel kuuldud lugudest tulid kohe meelde "Pipi Pikksukk" ja "Londiste nimega Vant". Jällegi- ma usun, et aastate jooksul oli neid raamatuid kindlasti palju-palju, aga ma ei suutnud rohkem ühtegi meenutada. Herlend küll arvas, et äkki isa lugeski meile siis neid kahte raamatut vaheldumisi ette ja sellepärast mul rohkem mälestusi polegi.
Mälestustega on mul jah see lugu, et minul pole kõik ajaliselt ja detailselt meeles. Aga mul on meeles tunded, mida tundsin... Samuti on minu mälestustel see viga, et ma mõtlen lugusid edasi. Ja nii ma ei teagi enam, mis oli päriselt ja mis on minu poolt juurde mõeldud. Näiteks kui mulle hiljuti ühel ööl helistati, siis hommikuks olin ma jõudnud seda lugu enda peas mitu korda edasi kedrata, unes näinud, teksti juurde mõelnud...ja hommikuks ma ei teadnudki enam, mis siis täpselt oli päriselt ja mis oli juhtunud minu loos.
Nii et üksikasjalikke lapsepõlveaja kirjapanekuid minult kindlasti ei tule, sest ma lihtsalt ei mäleta muud, kui suurt õnne (kuigi vaevalt, et ma/me kogu aeg õnnelikud olime).
Millest ma aga kirjutada tahtsin oli avastus, et kõigile lastele ei loetagi õhtuti unejuttu ette!!!!!
See arusaam tabas mind kuidagi ootamatult...kuigi kui alles lugesin artiklit, kuidas kõigile lastele ei anta päevas mitu korda süüagi, siis mis unejutust me siin räägime. Aga minu jaoks on unejutt lapse kasvamisel üks loomulikumaid osi.
Meil ei ole enam vanaemasid, kes istuvad lapsega kolde ees ning kudumise kõrvalt lapsele lugusid räägivad. Nii tulebki ka see meil endil ära teha. Ettelugemine on vaid üks etapp lapse kujutlusvõime ja maailma mõistmise arendamiseks. Ma ei ole selle kohta mingeid teaduslikke seletusi uurinud, aga minu loogika ütleb, et ettelugemine on asendamatu: lapse maailmatajumise arendamine on üks osa, oluline on aga ka vanematega õhtul hetkeks rahulikult koos aja mahavõtmine ja koosolemine.
Ma ei taha siinkohal süüdistada kedagi, kes ei loe lastele õhtuti ette, aga...ma lihtsalt ei taju praegu, et millega seda asendatakse? Mis on veel sama hea viis last õhtuti maandada ja samas tugevadada sidet lapse ja maailma ning lapse ja vanemate vahel? Mida teevad õhtuti lastega lapsevanemad, kes neile ette ei loe?
esmaspäev, 3. august 2015
Kolm aastat kolme lapse emana
Täna on siis selline päev, et 3 aastat tagasi kell 8.20 ütlesime "Teretulemast siia maailma!" oma esimesele tütrele Mariale (jah, esimesele, sest teist ja kolmandat jne ju pole).
Minu jaoks oli 3 last alati mingi miinimum olnud, nii et sellest hetkest tundsin, et nüüd on mul PÄRIS pere. Jah, ma armastasin siis ja jätkuvalt poisse samamoodi, aga Maria tegi meist minu jaoks õige pere (ja see ei tähenda, et kõik peaks endale kolme last tahtma, nii et kes tahab mu sõnade kallal kiuksuda, siis selleks pole põhjust).
Nii et praeguseks olen kolm aastat saanud nautida tiitlit "kolme lapse ema"!
Aitäh, armas Maria, et meie juurde tulid!
Terve tänase päeva on ta vaimustunult korrutanud:
"Hommikul kõik tulid minu voodisse...vennad ja Mathias ja Joosep... ja emme...ja vennad...ja Mathias... ja Christian... ja kõik laulsid mulle "palju õnne sulle, palju õnne sulle..."(laulab iga kord kogu laulu maha) ja siis ma sain nuku ja hobused..."
Ja nii me siis süütasime korduvalt küünlaid, laulsime ja lasime sünnipävalapsel neid jälle puhuda. Hobused, mis ta sai, olid tegelikult ükssarved, aga neil käisid tiivad küljest ära...ja kui tiivad olid eraldatud ja usaldusväärsesse kohta ära paigutatud, saidki neist hobused.
Minu jaoks oli 3 last alati mingi miinimum olnud, nii et sellest hetkest tundsin, et nüüd on mul PÄRIS pere. Jah, ma armastasin siis ja jätkuvalt poisse samamoodi, aga Maria tegi meist minu jaoks õige pere (ja see ei tähenda, et kõik peaks endale kolme last tahtma, nii et kes tahab mu sõnade kallal kiuksuda, siis selleks pole põhjust).
Nii et praeguseks olen kolm aastat saanud nautida tiitlit "kolme lapse ema"!
Aitäh, armas Maria, et meie juurde tulid!
Terve tänase päeva on ta vaimustunult korrutanud:
"Hommikul kõik tulid minu voodisse...vennad ja Mathias ja Joosep... ja emme...ja vennad...ja Mathias... ja Christian... ja kõik laulsid mulle "palju õnne sulle, palju õnne sulle..."(laulab iga kord kogu laulu maha) ja siis ma sain nuku ja hobused..."
Ja nii me siis süütasime korduvalt küünlaid, laulsime ja lasime sünnipävalapsel neid jälle puhuda. Hobused, mis ta sai, olid tegelikult ükssarved, aga neil käisid tiivad küljest ära...ja kui tiivad olid eraldatud ja usaldusväärsesse kohta ära paigutatud, saidki neist hobused.
pühapäev, 2. august 2015
Elu nagu muiste- mees tuli merelt...
Tänase päeva veetsime taas looduses. Puhkus ju ikka. Minu jaoks algas see meie praeguses kodukirikus Sievis. Seejärel aga algas elu nagu muiste- mees tuli merelt ja lapsed võtsid teda vastu:
Ehk siis Herlend tegi teoks unistuse, millest on aastaid rääkinud- läks oma lastega kalale. Ma ei hakka siis täpsemalt seletama, kuidas Maria juba enne paadi vette jõudmist karjus, et tahab maha...ja kuigi ta oli seejärel nõus siiski järvele minema, siis kohe, kui õnged olid vette visatud, hakkas ta tagasi maale nõudma.
Varsti lisandus ka Mathias, sest paat ju kõikus...ja seejärel ka meie hulljulge Joosep. Nii tulidki lapsed maale tagasi ja Herlend läks üksinda meile lõunasööki kalastama (hea, et me enne poe vorstist tühjaks ostsime...).
Laste jaoks hakkas parim osa siis, kui Herlend üksi järvele tagasi sõitis. Kuna Joosep nagunii poolenisti korraks vette suutis kukkuda, siis said kõik ujuma minna. Nagu piltidelt näha, oli õhusoojus umbes 16 kraadi, ilm pilvine, vahelduvalt tibutas... ehk siis lastel oli niiiiii lõbus. Hea, et Herlend paadiga kaugemal oli, sest ta oleks lihtsalt laste vaatamisest siniseks läinud. Hüljes, nagu ta meil peres on (kõigil on nüüd naljakas!). Lapsed aga nautisid:
Sel ajal, kui mees merel ja lapsed ujulas olid, tegi naine tule üles ja pärast said kõik selle ääres kuivada:
Lõkke tegemine pole siin keeruline. Kogu see koht, kus käisime, on kohaliku vallavalitsuse hooldada. Siin on grillimise koht, mingi katusealune ja lõkkekoht. Samuti puukuur kuivade puudega. Loomulikult ka välikäimla, milles on mitu-mitu rulli WC paberit. Ja kõik on ilus ja puhas ja hooldatud. Kõigile kasutamiseks. Igaüks tuleb. Naudib päeva, koristab enda järelt ja läheb....
Ehk siis Herlend tegi teoks unistuse, millest on aastaid rääkinud- läks oma lastega kalale. Ma ei hakka siis täpsemalt seletama, kuidas Maria juba enne paadi vette jõudmist karjus, et tahab maha...ja kuigi ta oli seejärel nõus siiski järvele minema, siis kohe, kui õnged olid vette visatud, hakkas ta tagasi maale nõudma.
Varsti lisandus ka Mathias, sest paat ju kõikus...ja seejärel ka meie hulljulge Joosep. Nii tulidki lapsed maale tagasi ja Herlend läks üksinda meile lõunasööki kalastama (hea, et me enne poe vorstist tühjaks ostsime...).
Laste jaoks hakkas parim osa siis, kui Herlend üksi järvele tagasi sõitis. Kuna Joosep nagunii poolenisti korraks vette suutis kukkuda, siis said kõik ujuma minna. Nagu piltidelt näha, oli õhusoojus umbes 16 kraadi, ilm pilvine, vahelduvalt tibutas... ehk siis lastel oli niiiiii lõbus. Hea, et Herlend paadiga kaugemal oli, sest ta oleks lihtsalt laste vaatamisest siniseks läinud. Hüljes, nagu ta meil peres on (kõigil on nüüd naljakas!). Lapsed aga nautisid:
Sel ajal, kui mees merel ja lapsed ujulas olid, tegi naine tule üles ja pärast said kõik selle ääres kuivada:
Lõkke tegemine pole siin keeruline. Kogu see koht, kus käisime, on kohaliku vallavalitsuse hooldada. Siin on grillimise koht, mingi katusealune ja lõkkekoht. Samuti puukuur kuivade puudega. Loomulikult ka välikäimla, milles on mitu-mitu rulli WC paberit. Ja kõik on ilus ja puhas ja hooldatud. Kõigile kasutamiseks. Igaüks tuleb. Naudib päeva, koristab enda järelt ja läheb....
Õnn lõi pähe
Täna tundsin tõsiselt, kuidas õnn lõi pähe. No terve pea on seda täis ja muud mõtted väga pähe ei mahu.
Nagu planeeritud, käisime täna perega umbes 70 km kaugusel Kalajoki linnas veepargis. Sellest kirjutan hiljem. Vahva oli aga see, et õhtul nentis Herlend, et kõik toimis! Jah, viimasel ajal tunneme pidevalt, et lapsed on suureks saanud ja nendega on üha rohkem ja üha erinevamaid asju võimalik teha. Sellegi poolest aga tuleb iga ürituse või käimise puhul kellegagi kindlasti mingil hetkel kurjustada, sest lapsel on muud plaanid kui meil...või meie tujud ja valmisolek laste omast erinev... millele järgnevad ikkagi huvide konfliktid (=peretülid).
Täna ei olnud. Me panime seda koju jõudes tähele. Väsitav päev, palju tegemisi, suur ala, ohutsoonid (vesi!)...ja ikka saime kõik teineteisega ilusti hakkama.
Mina pole ise ühelgi oma eluhetkel aru saanud, et mu elu oleks raske. Minu elu ja tegemiste üle oigajaid on jätkunud aga läbi aastate, kes kinnitavad, kuidas mul on väga keeruline elu. Raskused on selleks, et need ületada. Kui probleemi saab sõnastada, saab selle ka lahendada. Seda ma usun.
Aga viimasel ajal olen aru saanud, et mu elu on läinud lihtsaks. Lastega suheldes oleme jõudnud kuidagi hoopis mingi muu tasandini. Ma ei tea, kui palju on see seotud sellega, et oleme oma Soome reisi jooksul saanud palju aega omavahel olla? Kui palju aga sellega, et meie kolmas laps saab lähipäevil juba 3-aastaseks ja ühtegi alla aastast pole meil enam juba kuu aega?
Nii, nagu eelmiste lastega on olnud, siis hetkest, kui beebi võtab jalad alla, arvestatakse ta täieõiguslikult laste hulka. Christian venitas käimaõppimisega pikalt, kuid nüüd tatsab ta hoogsalt mööda tuba. See tähendab, et suuremate laste suhtumine temasse on muutunud ja üha rohkem võetakse ta täieõiguslikult mängu. See on nii vahva. See on üks asi, mis meie perekonda on liitnud, sest nüüd on tõesti üks- lapsed! Mitte enam lapsed ja beebi (no tegelikult, kui Herlend lapsed kalale tahtis viia, siis lubasin, et ta võib Christiani maha jätta... aga see oli üks erandlik eraldamise lubadus, mille andsin).
Ise olen juba üle 400 lehekülje Sigrid Undseti elulugu lugenud ja tunnen ennast ka tänu sellele üha rohkem elava ja normaalse inimesena (ei, Sigrid polnud selle raamatu järgi üldse mitte väga tore inimene...aga ta jõudis sinna, kuhu ta jõudis, sest ta tegi seda, mida oskas ja uskus seda, mida iseenda ja oma tuleviku kohta teadis). Ma olen alati oma elus püüdnud teha pigem seda, milleks mul loomulikku annet on ja mida tunnen oma ülesandena.
Iseenda ja oma arengu peale peab aga ka pidevalt mõtlema. Väikeste laste kõrvalt pole selleks tihti aega. Viimastel nädalatel aga tunnen taas, kuidas mul on aega ka endasse süveneda. See on nii värskendav. Mulle on põhjamaade kirjandus ja loodus alati meeldinud, kuid Põhja-Soomet ja Undseti korraga nautides on see manustamine veel kuidagi eriti intensiivne.
Siin tunnen eriti teravalt, kuidas aegaajalt on vaja ära käia. Ollagi teises keskkonnas ja nii oma elu ja tegemisi kõrvalt vaadata. Jah, ma olen ikka perioodiliselt põgenenud 50, 100 või 200 kilomeetri kaugusele, kui mul kodus lained üle pea löövad, et juua sõbrannaga tassike kohvi ja siis tagasi argiellu sukelduda... aga praegune 700 km on kasulikum. Ma tean, mille järgi oma kodus ja oma elus igatsen. Ja ma näen siit paremini, mida olen õigesti teinud. Valikuid on lihtsam teha, kui sa ei ela selle sees, mille üle pead otsustama.
Aga nii palju võin küll tulevikust öelda, et viimastel päevadel nutab Mathias juba korduvalt, et tema tahab endale lehma. Kinnitan, et lehma meile ei tule! Mathiasele vastan, et siis saad, kui ise lüpsma hakkad. Ta lubabki seda mitu korda päevas teha. Ma ei ütle talle veel, et ikka ei saa. Kuigi eile tuli ta juba ise ka sellele mõttele, et võtab hoopis pulli, sest pulli ei pea lüpsma.
"Pull on ikka kõige parem lehm," teatas ta vestluse lõpuks enesekindlalt.
Nagu planeeritud, käisime täna perega umbes 70 km kaugusel Kalajoki linnas veepargis. Sellest kirjutan hiljem. Vahva oli aga see, et õhtul nentis Herlend, et kõik toimis! Jah, viimasel ajal tunneme pidevalt, et lapsed on suureks saanud ja nendega on üha rohkem ja üha erinevamaid asju võimalik teha. Sellegi poolest aga tuleb iga ürituse või käimise puhul kellegagi kindlasti mingil hetkel kurjustada, sest lapsel on muud plaanid kui meil...või meie tujud ja valmisolek laste omast erinev... millele järgnevad ikkagi huvide konfliktid (=peretülid).
Täna ei olnud. Me panime seda koju jõudes tähele. Väsitav päev, palju tegemisi, suur ala, ohutsoonid (vesi!)...ja ikka saime kõik teineteisega ilusti hakkama.
Mina pole ise ühelgi oma eluhetkel aru saanud, et mu elu oleks raske. Minu elu ja tegemiste üle oigajaid on jätkunud aga läbi aastate, kes kinnitavad, kuidas mul on väga keeruline elu. Raskused on selleks, et need ületada. Kui probleemi saab sõnastada, saab selle ka lahendada. Seda ma usun.
Aga viimasel ajal olen aru saanud, et mu elu on läinud lihtsaks. Lastega suheldes oleme jõudnud kuidagi hoopis mingi muu tasandini. Ma ei tea, kui palju on see seotud sellega, et oleme oma Soome reisi jooksul saanud palju aega omavahel olla? Kui palju aga sellega, et meie kolmas laps saab lähipäevil juba 3-aastaseks ja ühtegi alla aastast pole meil enam juba kuu aega?
Nii, nagu eelmiste lastega on olnud, siis hetkest, kui beebi võtab jalad alla, arvestatakse ta täieõiguslikult laste hulka. Christian venitas käimaõppimisega pikalt, kuid nüüd tatsab ta hoogsalt mööda tuba. See tähendab, et suuremate laste suhtumine temasse on muutunud ja üha rohkem võetakse ta täieõiguslikult mängu. See on nii vahva. See on üks asi, mis meie perekonda on liitnud, sest nüüd on tõesti üks- lapsed! Mitte enam lapsed ja beebi (no tegelikult, kui Herlend lapsed kalale tahtis viia, siis lubasin, et ta võib Christiani maha jätta... aga see oli üks erandlik eraldamise lubadus, mille andsin).
Ise olen juba üle 400 lehekülje Sigrid Undseti elulugu lugenud ja tunnen ennast ka tänu sellele üha rohkem elava ja normaalse inimesena (ei, Sigrid polnud selle raamatu järgi üldse mitte väga tore inimene...aga ta jõudis sinna, kuhu ta jõudis, sest ta tegi seda, mida oskas ja uskus seda, mida iseenda ja oma tuleviku kohta teadis). Ma olen alati oma elus püüdnud teha pigem seda, milleks mul loomulikku annet on ja mida tunnen oma ülesandena.
Iseenda ja oma arengu peale peab aga ka pidevalt mõtlema. Väikeste laste kõrvalt pole selleks tihti aega. Viimastel nädalatel aga tunnen taas, kuidas mul on aega ka endasse süveneda. See on nii värskendav. Mulle on põhjamaade kirjandus ja loodus alati meeldinud, kuid Põhja-Soomet ja Undseti korraga nautides on see manustamine veel kuidagi eriti intensiivne.
Siin tunnen eriti teravalt, kuidas aegaajalt on vaja ära käia. Ollagi teises keskkonnas ja nii oma elu ja tegemisi kõrvalt vaadata. Jah, ma olen ikka perioodiliselt põgenenud 50, 100 või 200 kilomeetri kaugusele, kui mul kodus lained üle pea löövad, et juua sõbrannaga tassike kohvi ja siis tagasi argiellu sukelduda... aga praegune 700 km on kasulikum. Ma tean, mille järgi oma kodus ja oma elus igatsen. Ja ma näen siit paremini, mida olen õigesti teinud. Valikuid on lihtsam teha, kui sa ei ela selle sees, mille üle pead otsustama.
Aga nii palju võin küll tulevikust öelda, et viimastel päevadel nutab Mathias juba korduvalt, et tema tahab endale lehma. Kinnitan, et lehma meile ei tule! Mathiasele vastan, et siis saad, kui ise lüpsma hakkad. Ta lubabki seda mitu korda päevas teha. Ma ei ütle talle veel, et ikka ei saa. Kuigi eile tuli ta juba ise ka sellele mõttele, et võtab hoopis pulli, sest pulli ei pea lüpsma.
"Pull on ikka kõige parem lehm," teatas ta vestluse lõpuks enesekindlalt.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)