Tervenemine ei toimu vaikuses ja nutta peab julgema

Eilse päeva lõpetuseks jäi ette mõttetera, mis oli umbes selline, et: "Tervenemine ei toimu vaikuses!" 

Ja ... see kõnetas! 

Täna hommikul ärkasin üles nii, et öö jooksul kirjutas see postitus ennast peas valmis (jah, päris väsitav on samal ajal ka magada, kui peas toimub selline liiklus ...), aga ... see oli lihtsalt nii suur taipamine. 

Umbes kuu aega tagasi kirjutasin, et "Nüüd ma olen valmis ja julgen oma elu lõhkuda", aga nüüd olen sellest kohast veel edasi liikunud.  

Ülejagamine kui enesekaitse

Pole saladus, et ma jagan oma teemasid nii siin kui sotsiaalmeedias päris palju. Aastaid on selle põhjuseks olnud enesekaitse, sest kui asju ise avalikult jagan, siis pole võimalik kellelgi salaja mu selja tagant neid avalikustada. Kõik on kõigile niigi teada! 

Kui ma minu ellu saabunud uutele inimestele enda kohta infot jagan, siis see vähendab võimalust, et keegi saaks neid valeinfoga üllatada. 

Samas on sellise (üle?)jagamise põhjuseks kindlasti ka minevik, kus mul on tulnud ennast liiga palju õigustada, sobitada, vähendada ... 

Jah, ma tean siiani, et "kõike, mida te ütlete (kirjutate!) võidakse ja kasutatakse teie vastu kohtus" (tuletades meelde, et viimane kohtuistung oli vähem kui 2 nädalat tagasi ja me päriselt arutasime taas ka seda, mida ma oma storydes ja siinsetes blogipostitustes olen jaganud). 

Tervenemine ei toimu vaikuses

Praegu sain aga väga tugevalt aru, et kogu see jagamine on minu tervenemise protsess samuti.

Iga kord, kui ütlen välja mõne oma kogemuse, mis mind (ega ka mu lapsi) ei pane isegi õlgu kehitama, aga teistel inimestel vajuvad näod pikaks, siis ... saan aru, et see ei ole ok! Et see ei olnud ok! Et minu jaoks poleks ok paljud mu enda kogemused, kui midagi sarnast mõne mulle olulise inimesega juhtuks. 

Ja see mõistmine päriselt tervendab ja aitab edasi liikuda. 

Lisaks muidugi oluline asi, et ma tean, kui paljud teie seast jälgivadki mind sellepärast, et olete sarnaseid asju läbi teinud või sarnastes olukordades olnud ... või ka praegu. Tean, kui paljud ootavad ja otsivad minu käest mõtteid, kuidas enda elus halbu kogemusi mitte aktsepteerida. 

Ja ma räägin ikka edasi ... sest ma mäletan, kui kaua ma olin vait ja mõtlesin, et ma olen ainus, kellega on nii ja et asi on minus ja et asjad tuleb lihtsalt üle elada või alla neelata või ... 

Ei! Ei tule! 

See, kui sinuga käitutakse normaalselt, on ... normaalne! Vähemalt paljude inimeste jaoks! Ja sellised inimesed on päriselt olemas! Nagu päriselt! 

Ja sellistele inimestele ei pea sa ütlema, et: "Aitäh, et sa minuga normaalselt käitusid!" ... selle eest ei tule hiljem kuidagi tasuda ...

Nutmine vajab julgust

Huuuh, ma olen viimastel päevadel päris mitmete inimeste ees päris palju nutnud, sest ... on olnud koht, kus seda teha. Ja see on samuti niiiiiii äge taipamine! 

... et ma oskan ...

... et ma julgen ...

... et ma ei kaota sellega midagi ...

Olen aastaid elanud nii, et pisarad tähendasid, et sind jäetakse üksi ... seejärel nii, et sa tead, et pisarad näitavad nõrkust ja toovad kaasa rünnaku, aga ... hoopis uus koht on teada, et sa võid nutta, kui vaja ja ... sind ei rünnata! 

Tean, et siin on palju lugejaid, kes ei saa aru, millest ma räägin, aga samas ... tean, et siin on niiiii palju inimesi, kellel on päriselt vaja neid taipamisi lugeda, et seejärel enda elus vajalikke liigutusi teha.

Nutmine eeldab, et tunnistad, et miski on raske või väsitav või pingeline ... Aastaid elasin nii, et ma ei saanud endale ühtegi raskust tunnistada, sest selle välja ütlemine oleks lihtsalt olnud nii suur raskus, et oleksin selle all kokku vajunud. See tähendab, et ma päriselt olen pidanud aaaaaaastaid õppima ja enda korrastamisega tegelema, et suudaksin praegu õiges kohas öelda: "Ma olen väsinud! Mul on raske!"  

Kogemus vs inimene

Mustrite muutmiseks on vaja ühte kogemust. Küsimus polegi selles, kes ja millal ja kuidas selle annab. Küsimus pole selles, kas selline suhtlus saab jätkuda või mitte, sest ... mustri muutmiseks vajalik kogemus on olemas. 

See tähendab, et sellele kogemusele järgnev on juba järgmine kogemus, mis kinnitab uut mustrit. 

Jah, me ei tea, mida inimestele oma ümber teeme. Seda nii siis, kui teeme head, kui ka siis, kui teeme halba. See, mis on ühe jaoks normaalne, on teise jaoks eriline. Või vastupidi. 

Samas võime ka saada mustreid muutvaid kogemusi, aga kui me pole valmis neid vastu võtma või ei märka, siis ... lihtsalt midagi ei muutu. 

Mina igatahes olen praegu küll väsinud, aga ... hirmus tänulik ... ja tean, et mul on iga päevaga üha lihtsam uskuda, et "inimesed on ilusad ja head" ja ... mina oma viimastel aegadel saadud häid kogemusi kindlasti raisku ei lase, vaid lasen neil uutel kogemustel mu elus oma töö teha ning mustreid uuendada! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.