Nüüd ma olen valmis ja julgen oma elu lõhkuda

Tänaseks päevaks olen ma jõudnud kohta, kus võin juba julgemalt öelda, et olen valmis oma elu lõhkuma. 

Ei, ma ei kavatse kõigest loobuda või kõigel nässu minna lasta, aga ... 

Kui juhtub kõige hullem ...

Üks julgustav harjumus, mida enesearenguteemadest rääkides õpetatakse on, et "mõtle, mis on kõige hullem, mis võib juhtuda, kujuta ette, et see juhtub ja tunneta siis, kui hull see päriselt ikkagi on."

Mu elu on viimaste aasta(kümne)te jooksul päris tempokas ja pingeline ja stressirohke olnud. See tähendab paljusid asju, mis saab nässu minna. See tähendab paljusid asju, mis nässu minnes ka kõik muu nässu ajavad. Nii ongi suur osa mu energiast läinud sellele, et mingeid asju paigas hoida. 

Mul on järjepidevalt olnud õhus mingid suured hirmsad asjad, mida kardan, et kui need juhtuvad, siis on kõik muu ka mõttetu olnud ja kõik laguneb paigast. 

Müüride langetamine oleks matnud

Sellest olen siin varem ka kirjutanud, et olin vist umbes aasta aega järjepidevalt psühholoogi juures käinud, kui ta mulle ütles, et mul olid algul tema juurde tulles ning Tallinnasse kolimise esimestel aastatel paljud müürid ümber. 

Ühelt poolt ei lasknud need mul muudatusi teha ja uusi võimalusi näha. 

Teiselt poolt hoidsid need mind elusana ja asju koos sellistes piirides, et ma suutsin asjadega hakkama saada.

Oleksin ma tol ajal oma piide lõdvendanud, uusi suhtumisi, hoiakud, olukordi jms oma ellu rohkem sisse lasknud, siis oleksin nende alla mattunud ja poleks selle lisakoormusega hakkama saanud. 

Ehk et müürid hoidsid paigas, aga ka kaitsesid. 

Unevõla tasumine

Ma loen praegu raamatut magamisest. Minu esimene.  Magamine on küll aastakümneid minu jaoks probleemne teema olnud. Minu jaoks küll on probleem pigem see, et miks peab magamisele aega raiskama ... aga see tähendab, et unevõlg on minu jaoks tavaline teema. 

No ja kui mõelda, et mu 5 last on vanuses 7-17 ja mina olen olnud see lapsevanem, kes pole haige ja ei tööta kellast kellani iga päev, siis ... loomulikult olen mina kõik need aastad öösiti üleval olnud ...jne.

Minu jaoks on see une hakkimine ka juba ammu tavapärane. 

Alles hiljuti märkasin, et mu lapsed arvavad ka, et ma kunagi päriselt ei maga, sest nad on märganud, et ma kuulen ja reageerin neile alati. Ma tean seda ise ka, aga lapsed hakkasid alles hiljuti ise sellest rääkima ja see oli minu jaoks teistmoodi silmiavav, et isegi nemad märkavad. 

Ehk et sellest raamatust olen saanud palju uusi mõtteid oma koormuse ja olukorra märkamise kohta. Nii, nagu psühholoog ütles, et mind ümbritsevad seinad mind mu koormuse eest kaitsesid, siis samal ajal see magamatus on samuti minu üldise koormusega seotud ja loogiline. 

Nüüd võin oma elu lõhkuda

Nii et viimase kuu jooksul olen oma elus jõudnud mitmete sügavate mõistmiste ja muutmisteni, mida varem teha ei osanud ja suutnud ... ja need omakorda on järgmisi muutusi kaasa toonud. 

Olen julgenud "jah" või "ei" öelda suurtes küsimustes, mida siiani hoidsin muutumatuna, sest kartsin, et kui ma ühte asja oma elus muudan, siis muutuvad nii paljud teised asjad ka, et ma ei saa sellega hakkama. 

Täna tunnen, et ma võin oma elu alustalasid liigutada ja ... ma jään ellu. Ja lapsed jäävad ka. 

Tean, et suured muutused ei ole lihtsad. Põhimõtete muutmised pole valutud. Aga "valutu" ja "võimatu" on kaks erinevat asjad. 

Mõni valu tuleb läbi teha ning teisel pool ongi lihtsam ja parem. Haavad paranevad. Uued võimalused avavad uued teed. Aga seda kõike ei saa teha, kui lõhkumine kisuks lõplikult lõhki. See tähendab, et ühelt poolt lõhkudes tuleb kogu aeg teiselt poolt ehitada. 

Seega olen ma viimasel ajal ka järjest enda elus ehitanud üles osi, millele toetuda. No näiteks see magamise teema (olgu, ma katsetan seda alles teist päeva, aga ... asi on põhimõttes - see on elus esimene kord, kus ma reaalselt ka praktiliselt midagi teen, et und oma elus väärtustada). 

Püsimine polnud eksimine! 

Tean, et tänane jutt võib veidi mõistukõnena tunduda, aga samas puudutab ilmselt kõiki mõte sellest, et see, et asjad on alati nii olnud või eesmärgid on alati ühesugused olnud ei tähenda, et need on õiged. 

Ja see, kui me pole suutnud neist loobuda, ei tähenda, et peaksime nii jätkama või et oleksime ise valesti teinud. 

See tähendab, et sel hetkel polnud lihtsalt jõudu ja oskust ja energiat asjadega teisiti hakkama saada.

Endine käitumine oli selles eelmises hetkes. 

Eelmise hetke olukorras ning tingimustes. 

Kui midagi muutub, võib ka midagi muud muuta. 

Ja see on ok! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.