Kuidas fotograafi juures tuli välja, et ma olen pere ainuke valge (pruun!) vares

Kui oled kolm kuud koos 5 lapsega maal suvitanud (ja töötanud!), siis tuleb kooliaasta algus isegi parima planeerimise korral šokina. Sellepärast sain ma ikka ühe päris suure prohmakaga hakkama- augustikuu lõpus broneerisin meile perekondliku pildistamise aja... esimese koolinädala lõpuks... kell 18 reede õhtul!!!

Aa... eee... muidugi, kui sa ei tea, millised on 5 last koolinädala lõpuks, siis sa teed selliseid asju.

Aga mina ju tean, sest ma elan koos oma lastega... aastaid juba... olen kursis nende võimete ja stressitaluvusega... Ja ikkagi ma broneerisin sellise aja! No mul oli lihtsalt vaja uusi fotosid raamatu "Kuidas uus beebi majja tuli" jaoks. Seda raamatut saab varsti Hooandjast tellida, sest seal läheb trükkimiseks raha kogumine lahti. Ikka selleks, et kõik soovijad saaksid lugeda, kuidas vanemaid lapsi uue beebi tulekuks ette valmistada.

Nii me siis kihutasime perekondlikult läbi esimese koolinädala. Hmm, meil kõigil läheb harjumiseks veel aega. No paljud tunnid jms oli veel alles lahtine ka, nii et jätkame harjumisega.

Reede õhtule läksin vastu ikka päris suure värinaga. Rääkimata sellest, et aega broneerides ei teanud ma midagi tantsutrennidest, aga poistel lõppes reedel tantsutrenn kell 16 ning Marial algas siis ja lõppes 17.30. Ehk siis juba see oli ilge logistika, et kuidas kõik kõikjale jõuaksid.

Selle, et mul on vaja ilusaks saada, avastasin ka neljapäeval. Nii sain seekord aja Ana Ferrumi juurde. Uue inimese juurde meiki ja soengut tegema minna on alati väike värin sees, sest kunagi ei tea, mis on tema nägemus. Tuttavad ja turvalised jumestajad teavad juba, mida minuga teha ja mina tean, mida neilt oodata. Õnneks aga sain Anaga väga hea kogemuse osaliseks. Jäin väga rahule nii jumestuse kui soenguga.

Maailma parima uudise sain temalt ka- mul on pea täis lühikesi juukseid. Eesti keeles tähendab see siis seda, et peale sünnitust aasta aega tagasi arvasin tõesti, et jään kiilakakas, sest iga kammimisega tuli peotäis juukseid ära. Nii ma siis lasingi juuksed lühikeseks lõigata. Aga tundub, et mu juuksed hakkasid mu järgi igatsema ning kasvavad nüüd tagasi. Äge! 

Fotograaf Triin Künnapase juurde vajusime taaskord sisse 100 kotiga.

,,Me hakkame nüüd riietuma!" teatasin uksest sisse astudes. Tegelikult pidid riidesse panema need, kes trennist tulid. Kes valmis oli, sai juba pildistama minna. Tõsine konveier läks lahti. Selle tunni aja sees igav meil ei hakanud.

Perepildi tegemiseks puges fotograaf muudkui kaugemale... ja kaugemale... õnneks päris stuudiost välja minema ei pidanud ja mahtusime ikka pildile. Pere on meil siis selline:

No ja täitsa ausalt-ausalt ei olnud mul õrna aimugi, et ma meie pere ainus valge (pruun!) vares olen. Et nad kõik mu ümber nii blondid on... Üle kümne aasta juba koos oma lastega elanud ja alles nüüd siis avastan.

Praegu on meil käes vaid mõned pildid. Need, mida oli raamatu jaoks vaja. Eile jõudsid minuni lõpuks karupoeg Lukase lugemispäevikud ja lähipäevil jõuab müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus". Nii ongi ju õige aeg uue raamatu materjalidega rabeleda.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et saime hakkama! Nüüd on meil päriselt pere praeguse seisu pilt ka olemas. Maria lõpupeol küll tehti ka meist pilt, aga kuna need tulid ainult paberil, siis seda nagu polekski olemas....

Suur tänu Triinule meiega veedetud sportliku tunni eest! :) 

Ja nüüd leia perepildilt üks asi, mis küll pidi olema lastest eraldi tehtud piltidel, aga ei peaks olema perepildil!



***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com