Kirjutan varsti kõigest pikemalt, kuid seni siia üks perepilt, mille tegi fotograaf Meelis Tomson:
pühapäev, 17. juuli 2016
16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad 16.07.2016 #1)
Ise ka veel ei usu, aga nüüd ongi tehtud: olemegi abielus! Heli Künnapasest ja Herlend Kruusmannist said abielus Heli Künnapas ja Herlend Kruusmann.
Kirjutan varsti kõigest pikemalt, kuid seni siia üks perepilt, mille tegi fotograaf Meelis Tomson:
Kirjutan varsti kõigest pikemalt, kuid seni siia üks perepilt, mille tegi fotograaf Meelis Tomson:
kolmapäev, 13. juuli 2016
Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)
Me avastasime Herlendiga ükspäev, et meie küll rohkem kunagi ei abiellu. See oli päev, kui olime kolmekesi koos Mariaga juba 3tundi shopanud ja nimekiri oli ikka pikk. Kui Herlend Soomes töötas, siis imestati alati, kuidas me suudame terve tee järjest ära sõita (umbes 8-10 tundi). Teate- aga te proovige 3 tundi järjest mööda poode marssida ja asju valida! Siis saate aru, mis on vastupidavustrenn!!!
Jaaa, mulle väga meeldib korraldada ja korrastada ja planeerida.... aga mitte mööda poode käia. Kodus võin ma küll kodukatel surfata ja asju otsida, aga poed pole minu teema. Herlendi oma ka mitte.
Sellegi poolest saime Herlendile riided. See oli üks hirmutav teema, sest minu mittevalge kleidi tõttu seadsime ennast keerulisse olukorda ja pidime mõtlema hakkama, mida ülejäänud perele selga panna. Kõik senised must-valged plaanid kadusid. Väiksemate stiiliproov nägi välja näiteks selline:
Mathias on ainus, kelle riiete pärast ma siiani üldse ei muretsenud, sest ta ju just alles lõpetas lasteaia ja sai kõik uued riided. Nüüd aga on tema ainus, kellel veel särki pole, sest väga vähestes poodides on üldse laste peoriideid. Ja nr 34 purpurpunast särki pole neis ka. Homme lähen taas Tallinnasse. Äkki seal jääb silma. Aga eiiiiii, ma ei viitsi seda kusagilt maeiteakust otsima hakata. Äärmisel juhul läheb siiski valge särgiga, sest Maria valis endale kleidi peale ka ikkagi valge... no selle asja (poolkampsuni). Jah, saite veelkord aru, et mulle meeldib ilus olla, aga mitte ise mõelda, kuidas selleni jõuda.
Sõrmused on ka nüüd olemas. Ei ole ühesugused. Minul on kullast, Herlendil hõbedast. Vastavalt sellele, mida me muidu ka kanname. Pole ju mõtet osta sõrmust, mida sa hiljem ei kanna. Ja graveeringud lähevad sisse erinevas stiilis. Kõik ebausklikud võivad nüüd mõelda, et kuidas nii saab, et kõik on erinev. Aga näete- saab!
Minu elu üks suurim mure on hetkel see, et mitu paari kingi mul on vaja (huh, kui pulmateema lõppeb, siis minu päris-inimesed vist ütlevad kõik minust lahti, kui ma siin veel kaua riiete ja kingade ja muu pudipadi teemal hädaldan). Aga no ausalt- kuidas ma tean, kas ma suudan oma kingadega õhtu lõpuni hakkama saada? Kas ma saan nendega tantsida? Jah, ma kodus proovisin, aga ma ei tea, mis põrand seal on. Kodus kõndisin ka, aga... Christian käskis toas papud jalast ära võtta! Nii- mõelge nüüd ise, millised kingad mul siis ilmselt on. Õige- papud on hoopis!
Eilne päev oli proovipäev- hommikul juuksuris värv, seejärel Maria juures jumestus. Pärast nägin välja selline:
Leppisime kokku, et katsetan meiki ekstreemtingimustes. Jah, nende huultega ei suutnud ma väga kaugele jõuda. Söömise-joomise proovisin ära, kuid suudlemine jäi proovimata, sest selleks ajaks olid huuled läinud. Kõik ülejäänu püsis aga ilusti kõigest hoolimata.
Kell 17 koju jõudes sain hirmuga aru, et pulmapäev ongi samasugune. Järjekord on küll teine, sest kl 9 hommikul olen siis Pärnus Maria juures, kuid ilutegemise periood on sama ehk siis pool päeva.... ja pärast seda tahaks koju magama minna. Vaadake siis kirikus, kas mul on selline "tahan-voodisse" nägu peas. Proovipäeval küll oli. Maria juurest salongist lahkudes panin talle südamele, et ta mind laupäeval ära ei unustaks. Nimelt on mul 10 aasta tagant olemas kogemus, kus sa lähed laulatuse päeva hommikul jumestaja juurde ja ta vaatab sulle üllatunult otsa:
"Kas oli ka mingi aeg kinni pandud?"
Jah, see on pigem pruutide õudusunenäo stsenaarium, aga mõni on selle ka elusast peast läbi teinud. Enam ei taha (huh, jälle läks tibijutuks, nagu see oleks elu kõige olulisem osa... aga... ausalt... praegu nagu natuke on ka...).
Tort tuleb Pärnu Elleni Pagariärist. Korruseid sai 5 ja kilosid 12. Herlend ise toob selle laupäeva hommikul tükkidena Märjamaale kohale. Ma loodan küll, et hoolimata mehaaniku oskustest pole tema see, kes tordi kokku paneb. Muidugi veel olulisem on, et see poleks ka mina.
Mina sõidan homme hommikul taas Tallinnasse, et kleiti veelkord proovida ja see ka uude koju kaasa võtta. Kordan küll, et pärast pulmi läheb kleit taas müüki, nii et kui kellelegi meeldib, siis andke teada.
Pärast pealinna tuleb Pärnusse sõita ja sealt järgmised asjad ära tuua. Sel nädalal on kord päevas Pärnu vahet saanud sõita.
Täna lugesin üle, mitu kaske on kodu-kiriku-peokoha kaunistamiseks tappa vaja. Liiga palju! Nii et ma numbrit kokku ei lugenudki.
Juba eelmisel nädalal saabus Võhma küünlavabrikust tellitud pulmaküünal. Kuna me siis olime laagris, siis sain selle täna postkontorist kätte. Herlend istus paki avamise ajal kõrval:
"Ma tahan näha, mis sa jälle tellinud oled," teatas ta väga minusse uskuval toonil (kes ei saanud aru, siis siinkohal mängis võimas iroonia noot).
"Ee.. kui suur?" olin ma ise kõigist kõige rohkem üllatunud. Jah, ma tean küll, kui pika küünla ma tellisin, aga ma ei teadnud, et see pikkus on nii pikk. Ütleme nii, et seda küünalt jätkub meile väga mitmeteks pulma-aastapäevadeks (nii et kui muud põhjust abielus püsimiseks äkki mingil hetkel ka pole, siis tuleb meelde tuletada, et veel on palju-palju meetreid pulma-aastapäevade küünalt põletamata, nii et tuleb jätkata).
Küünalt vaadates jõudsin muidugi ka mõttele, et äkki mul on hoopis väikesed lapsed:
Ma pole päris kindel, kas praegu on võimsam tunne teadmine, et pühapäevaks on kõik mu mured aegunud? Või on võimsam tunne teadmine, et praegustest muredest tulenev rõõm on laupäeval alles ees ootamas? Minu jaoks on jätkuvalt põhiline, et kogu üritus oleks lihtne, armas ja sõbralik. Omad inimesed tulevad rõõmsal põhjusel kokku, veedavad mõnusalt aega, naudivad õhtut, tunnevad ennast mõnusalt ja vabalt.
Igatahes on projekti Pulmad 2016 käigus kätte jõudnud jagamise faas. Kuna mina olen ainus inimene, kes valdab infot, mida ülejäänud igaüks omas nurgas omavad, siis ma pean kuidagi nüüd selgitama, kuidas kõik ülejäänud osad omavahel kokku saavad. Ma tean, mis peaks veel toimuma, kuidas peaks laupäev kujunema. Nüüd pean ainult leidam inimesed, kellega jagada neid asju, mida mina teha ei saa. Aga veel enne pean leidma inimesed, kes kuulavad, kui ma räägin.
Tegelikult olen ikka leidnud juba ka. Kuna laupäeval mind ju hommikul kella 8st alates pole, siis pean kõik info lähipäevil laiali jagama. Ja mitte jagama, vaid kontrollima, kas teine pool kuulas, kuulis ja sai aru nii, nagu mina seda mõtlesin. Seda see projektijuhtimine ju tähendabki. Projekti praeguses faasis ei viitsi ma enam kellegagi nalja teha, et "äkki- võib-olla-jne". Nüüd on nii, et kui on kokku lepitud, siis asjad toimivad. Muidu on see, et pean ise laupäeval veel kusagil ringi jooksma. See mul plaanis pole, nii et pigem pean praegu naljameestest veidi eemale hoidma.
Tundub, et suht kindlalt võin lubada, et siia kirjutama jõuan taas siis, kui sõrmus juba sõrmes. Homme proovin kleiti, korjan lilli, prindin, shoppan.... no teen kõiki neid vägevaid asju, mida saan teha seetõttu, et me Herlendiga abiellume 16.juulil 2016 kell 16 Vigala kirikus. Juhuuu!!! Palju õnne meile!
Infoks veel nii palju, et kirik on avalik koht, nii et kirikuse võivad kõik soovijad tulla.
Pulmadest kirjutan veel siin:
Kuhu küll kõik kleidid jäid?
Kohakaaslus ja avavalss pulmas
Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule
Kui palju sa pulmas sööd?
Pärast kolmandat last ei saa abielluda
Pulmadest juhe täitsa koos
Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu
Pulmakorralduse muru- ja mudamängud
Mis on pulmas tähtis?
Pulmakellad helisevad
Jaaa, mulle väga meeldib korraldada ja korrastada ja planeerida.... aga mitte mööda poode käia. Kodus võin ma küll kodukatel surfata ja asju otsida, aga poed pole minu teema. Herlendi oma ka mitte.
Sellegi poolest saime Herlendile riided. See oli üks hirmutav teema, sest minu mittevalge kleidi tõttu seadsime ennast keerulisse olukorda ja pidime mõtlema hakkama, mida ülejäänud perele selga panna. Kõik senised must-valged plaanid kadusid. Väiksemate stiiliproov nägi välja näiteks selline:
Mathias on ainus, kelle riiete pärast ma siiani üldse ei muretsenud, sest ta ju just alles lõpetas lasteaia ja sai kõik uued riided. Nüüd aga on tema ainus, kellel veel särki pole, sest väga vähestes poodides on üldse laste peoriideid. Ja nr 34 purpurpunast särki pole neis ka. Homme lähen taas Tallinnasse. Äkki seal jääb silma. Aga eiiiiii, ma ei viitsi seda kusagilt maeiteakust otsima hakata. Äärmisel juhul läheb siiski valge särgiga, sest Maria valis endale kleidi peale ka ikkagi valge... no selle asja (poolkampsuni). Jah, saite veelkord aru, et mulle meeldib ilus olla, aga mitte ise mõelda, kuidas selleni jõuda.
Sõrmused on ka nüüd olemas. Ei ole ühesugused. Minul on kullast, Herlendil hõbedast. Vastavalt sellele, mida me muidu ka kanname. Pole ju mõtet osta sõrmust, mida sa hiljem ei kanna. Ja graveeringud lähevad sisse erinevas stiilis. Kõik ebausklikud võivad nüüd mõelda, et kuidas nii saab, et kõik on erinev. Aga näete- saab!
Minu elu üks suurim mure on hetkel see, et mitu paari kingi mul on vaja (huh, kui pulmateema lõppeb, siis minu päris-inimesed vist ütlevad kõik minust lahti, kui ma siin veel kaua riiete ja kingade ja muu pudipadi teemal hädaldan). Aga no ausalt- kuidas ma tean, kas ma suudan oma kingadega õhtu lõpuni hakkama saada? Kas ma saan nendega tantsida? Jah, ma kodus proovisin, aga ma ei tea, mis põrand seal on. Kodus kõndisin ka, aga... Christian käskis toas papud jalast ära võtta! Nii- mõelge nüüd ise, millised kingad mul siis ilmselt on. Õige- papud on hoopis!
Eilne päev oli proovipäev- hommikul juuksuris värv, seejärel Maria juures jumestus. Pärast nägin välja selline:
Kell 17 koju jõudes sain hirmuga aru, et pulmapäev ongi samasugune. Järjekord on küll teine, sest kl 9 hommikul olen siis Pärnus Maria juures, kuid ilutegemise periood on sama ehk siis pool päeva.... ja pärast seda tahaks koju magama minna. Vaadake siis kirikus, kas mul on selline "tahan-voodisse" nägu peas. Proovipäeval küll oli. Maria juurest salongist lahkudes panin talle südamele, et ta mind laupäeval ära ei unustaks. Nimelt on mul 10 aasta tagant olemas kogemus, kus sa lähed laulatuse päeva hommikul jumestaja juurde ja ta vaatab sulle üllatunult otsa:
"Kas oli ka mingi aeg kinni pandud?"
Jah, see on pigem pruutide õudusunenäo stsenaarium, aga mõni on selle ka elusast peast läbi teinud. Enam ei taha (huh, jälle läks tibijutuks, nagu see oleks elu kõige olulisem osa... aga... ausalt... praegu nagu natuke on ka...).
Tort tuleb Pärnu Elleni Pagariärist. Korruseid sai 5 ja kilosid 12. Herlend ise toob selle laupäeva hommikul tükkidena Märjamaale kohale. Ma loodan küll, et hoolimata mehaaniku oskustest pole tema see, kes tordi kokku paneb. Muidugi veel olulisem on, et see poleks ka mina.
Mina sõidan homme hommikul taas Tallinnasse, et kleiti veelkord proovida ja see ka uude koju kaasa võtta. Kordan küll, et pärast pulmi läheb kleit taas müüki, nii et kui kellelegi meeldib, siis andke teada.
Pärast pealinna tuleb Pärnusse sõita ja sealt järgmised asjad ära tuua. Sel nädalal on kord päevas Pärnu vahet saanud sõita.
Täna lugesin üle, mitu kaske on kodu-kiriku-peokoha kaunistamiseks tappa vaja. Liiga palju! Nii et ma numbrit kokku ei lugenudki.
Juba eelmisel nädalal saabus Võhma küünlavabrikust tellitud pulmaküünal. Kuna me siis olime laagris, siis sain selle täna postkontorist kätte. Herlend istus paki avamise ajal kõrval:
"Ma tahan näha, mis sa jälle tellinud oled," teatas ta väga minusse uskuval toonil (kes ei saanud aru, siis siinkohal mängis võimas iroonia noot).
"Ee.. kui suur?" olin ma ise kõigist kõige rohkem üllatunud. Jah, ma tean küll, kui pika küünla ma tellisin, aga ma ei teadnud, et see pikkus on nii pikk. Ütleme nii, et seda küünalt jätkub meile väga mitmeteks pulma-aastapäevadeks (nii et kui muud põhjust abielus püsimiseks äkki mingil hetkel ka pole, siis tuleb meelde tuletada, et veel on palju-palju meetreid pulma-aastapäevade küünalt põletamata, nii et tuleb jätkata).
Küünalt vaadates jõudsin muidugi ka mõttele, et äkki mul on hoopis väikesed lapsed:
Ma pole päris kindel, kas praegu on võimsam tunne teadmine, et pühapäevaks on kõik mu mured aegunud? Või on võimsam tunne teadmine, et praegustest muredest tulenev rõõm on laupäeval alles ees ootamas? Minu jaoks on jätkuvalt põhiline, et kogu üritus oleks lihtne, armas ja sõbralik. Omad inimesed tulevad rõõmsal põhjusel kokku, veedavad mõnusalt aega, naudivad õhtut, tunnevad ennast mõnusalt ja vabalt.
Igatahes on projekti Pulmad 2016 käigus kätte jõudnud jagamise faas. Kuna mina olen ainus inimene, kes valdab infot, mida ülejäänud igaüks omas nurgas omavad, siis ma pean kuidagi nüüd selgitama, kuidas kõik ülejäänud osad omavahel kokku saavad. Ma tean, mis peaks veel toimuma, kuidas peaks laupäev kujunema. Nüüd pean ainult leidam inimesed, kellega jagada neid asju, mida mina teha ei saa. Aga veel enne pean leidma inimesed, kes kuulavad, kui ma räägin.
Tegelikult olen ikka leidnud juba ka. Kuna laupäeval mind ju hommikul kella 8st alates pole, siis pean kõik info lähipäevil laiali jagama. Ja mitte jagama, vaid kontrollima, kas teine pool kuulas, kuulis ja sai aru nii, nagu mina seda mõtlesin. Seda see projektijuhtimine ju tähendabki. Projekti praeguses faasis ei viitsi ma enam kellegagi nalja teha, et "äkki- võib-olla-jne". Nüüd on nii, et kui on kokku lepitud, siis asjad toimivad. Muidu on see, et pean ise laupäeval veel kusagil ringi jooksma. See mul plaanis pole, nii et pigem pean praegu naljameestest veidi eemale hoidma.
Tundub, et suht kindlalt võin lubada, et siia kirjutama jõuan taas siis, kui sõrmus juba sõrmes. Homme proovin kleiti, korjan lilli, prindin, shoppan.... no teen kõiki neid vägevaid asju, mida saan teha seetõttu, et me Herlendiga abiellume 16.juulil 2016 kell 16 Vigala kirikus. Juhuuu!!! Palju õnne meile!
Infoks veel nii palju, et kirik on avalik koht, nii et kirikuse võivad kõik soovijad tulla.
Pulmadest kirjutan veel siin:
Kuhu küll kõik kleidid jäid?
Kohakaaslus ja avavalss pulmas
Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule
Kui palju sa pulmas sööd?
Pärast kolmandat last ei saa abielluda
Pulmadest juhe täitsa koos
Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu
Pulmakorralduse muru- ja mudamängud
Mis on pulmas tähtis?
Pulmakellad helisevad
laupäev, 9. juuli 2016
Hüppa minust üle ehk külas Del Ruca Crew parkuurijad
Ikka räägime lastelaagrist.
Eelmise postituse Annan aru kurjadele lapsevanematele tagasisidena lugesin, et lapsevanemad peaksid peale laagrit lastelt kuulma, kuidas läks ja mida tehti, mitte kõigest netist lugema. Leevendan siis veidi oma eelmist pealkirja ja selgitan, et kindlasti räägivad meie laagri lapsed kodus oma tegemistest ja ükski lapsevanem pole päriselt kuri. (Aja)kirjanduslikel eesmärkidel oli pealkiri veidi ülepaisutatud. Ja see töötas. Alati tasub pealkirjast edasi lugeda.
Laagrist kirjutamise mõte on see, et kõik teaksid, kui tore ja vahva meil on ning iga aastaga ikka rohkem ja rohkem lapsi leiaks tee meie laagrisse.
Eilne lõkkeõhtu oli taas sportlik. Seekord käisid külas Del Ruca Crew parkuurijad Dandy Rosenbergi juhtimisel.
See pole saladus, et mu isiklikud kodused parkuurijad ajavad mul niigi pea halliks, sest teada on, et kõige peal saab ronida. Seega teadsin juba ette, et kohtumine parkuurijatega teeb mind hiljem õnnelikuks (jah, te nägite jutumärke viimase sõna ümber).
Parkuurija-poisid olid vahvad ja rääkisid oma tegemistest. Siis aga saabus kauaoodatud osa ning jutt lõpps. Algas praktiline osa. Kuna meil erilist rada siin pole, siis tuli poistel hakkama saada kättesaadavate vahenditega. Seda nad ka tegid. Meie vaatasime, ahhetasime ja plaksutasime:
Siis võeti lapstööjõud appi:
Ausalt- oma isikliku lapse lasin esimeste seas rindele (Mathias on vasakpoolne).
Kui tundus, et enam lahedamaks ei saa minna, siis läks ikka. Algasid ülehüpped. Teisi vaadates ei tundunud see üldse nii jube, aga siis käsutati kasvatajad kõik rivvi ja me mõtlesime pikalt pikali heitmisele...
... siis ootasime pingeliselt... pea alla... käsi ja jalgu ei tõsta...
...kuni tuli ülelend..... huuuuh, kui vahva....
Ausalt, ma ei tea, kas adrenaliin oli kõrgem hüppajatel või meil?
Jah, ma usun, et nad poleks meid ohtu seadnud, aga ikka oli seal lamada kuidagi... pingeline.
Minu lemmikosa oli muidugi see (taas jutumärkides):
Seda kirjutades räägib siis minus jälle ema. Selline ema, kelle 7-aastane poeg ronib kodus samamoodi kiigepuudele ning kelle 5- ja 7-aastased pojad mängivad mängumaja katusele, kuhu saavad vaid mingi palgi abil.
Lõpuks oli kõigil taas võimalus parkuurija-poistelt küsimusi küsida:
Minu palvel selgitasid nad, et lastel ei tasu selliseid hüppeid jms kodus kohe järgi tegema hakata, vaid enne tuleb õppida maandumist. See on parkuurimise olulisim osa, sest aitab vältida vigastusi. Või noh- kõik algabki ju maandumisest.
Poisid võtavad soovijaid koos endaga trenni ka. Muidugi oli pooltel lastel (eesotsas minu enda omaga) käed püsti. Parkuurijad kinnitasid, et vanuselist piirangut neil tegelikult pole. Nii et kel soovi, saab näiteks juba 13.augustil kell 12 Tallinna maantee sillalt alustada. Soovitakse üle teha ühistrenni rekord, mis eelmisel korral oli 32 inimest. Nii et kel huvi, siis 13.augustil parkuurima!
Eelmise postituse Annan aru kurjadele lapsevanematele tagasisidena lugesin, et lapsevanemad peaksid peale laagrit lastelt kuulma, kuidas läks ja mida tehti, mitte kõigest netist lugema. Leevendan siis veidi oma eelmist pealkirja ja selgitan, et kindlasti räägivad meie laagri lapsed kodus oma tegemistest ja ükski lapsevanem pole päriselt kuri. (Aja)kirjanduslikel eesmärkidel oli pealkiri veidi ülepaisutatud. Ja see töötas. Alati tasub pealkirjast edasi lugeda.
Laagrist kirjutamise mõte on see, et kõik teaksid, kui tore ja vahva meil on ning iga aastaga ikka rohkem ja rohkem lapsi leiaks tee meie laagrisse.
Eilne lõkkeõhtu oli taas sportlik. Seekord käisid külas Del Ruca Crew parkuurijad Dandy Rosenbergi juhtimisel.
See pole saladus, et mu isiklikud kodused parkuurijad ajavad mul niigi pea halliks, sest teada on, et kõige peal saab ronida. Seega teadsin juba ette, et kohtumine parkuurijatega teeb mind hiljem õnnelikuks (jah, te nägite jutumärke viimase sõna ümber).
Parkuurija-poisid olid vahvad ja rääkisid oma tegemistest. Siis aga saabus kauaoodatud osa ning jutt lõpps. Algas praktiline osa. Kuna meil erilist rada siin pole, siis tuli poistel hakkama saada kättesaadavate vahenditega. Seda nad ka tegid. Meie vaatasime, ahhetasime ja plaksutasime:
Siis võeti lapstööjõud appi:
Kui tundus, et enam lahedamaks ei saa minna, siis läks ikka. Algasid ülehüpped. Teisi vaadates ei tundunud see üldse nii jube, aga siis käsutati kasvatajad kõik rivvi ja me mõtlesime pikalt pikali heitmisele...
... siis ootasime pingeliselt... pea alla... käsi ja jalgu ei tõsta...
...kuni tuli ülelend..... huuuuh, kui vahva....
Ausalt, ma ei tea, kas adrenaliin oli kõrgem hüppajatel või meil?
Jah, ma usun, et nad poleks meid ohtu seadnud, aga ikka oli seal lamada kuidagi... pingeline.
Minu lemmikosa oli muidugi see (taas jutumärkides):
Lõpuks oli kõigil taas võimalus parkuurija-poistelt küsimusi küsida:
Minu palvel selgitasid nad, et lastel ei tasu selliseid hüppeid jms kodus kohe järgi tegema hakata, vaid enne tuleb õppida maandumist. See on parkuurimise olulisim osa, sest aitab vältida vigastusi. Või noh- kõik algabki ju maandumisest.
Poisid võtavad soovijaid koos endaga trenni ka. Muidugi oli pooltel lastel (eesotsas minu enda omaga) käed püsti. Parkuurijad kinnitasid, et vanuselist piirangut neil tegelikult pole. Nii et kel soovi, saab näiteks juba 13.augustil kell 12 Tallinna maantee sillalt alustada. Soovitakse üle teha ühistrenni rekord, mis eelmisel korral oli 32 inimest. Nii et kel huvi, siis 13.augustil parkuurima!
reede, 8. juuli 2016
Annan aru kurjadele lapsevanematele
Kuulsin korduvalt, kuidas mitmed meie laagrilaste vanemad ei ole sugugi rahul- nad ootavad rohkem postitusi, et meie tegemistega laagris kusis olla. No siit siis tuleb veel üks.
Laagriteemaliste postitustega on alati aga see, et ma kunagi ei tea, millised lapsevanemad on nõus, et nende laps näiteks mu blogi või facebooki piltidel figureerib. Kasvatajate nõusoleku olen saanud, nii et neist võin kirjutada. Nad küll vinguvad kogu aeg, et panen üles koledaid pilte, aga mulle meeldib, kui pildid pole poseeritud, vaid neis on päris olukordi ja päris emotsioone. Kes lapsevanematest veel ei tea, siis facebookis on meil olemas grupp Uulu laager ja seal jagame veidi rohkem pilte ja infot, kui ma seda enda lehel või blogis teen. Ja kes soovib tulevikus oma last meie laagrisse saata, siis võib ka selle grupiga liituda.
Laagris aga on nii, et toimusid teatevõistlused. Piltidelt nägin, et minu isiklikud lapsed osalesid ka (jah, laagri ajal on kõik "meie lapsed", nii et peab täpsustama, et mõned on siiski "isiklikud meie lapsed"):
Tegelikult osales ikka kogu laagripere. Kindral Kaspu hoiab startijatel silma peal:
Pinge on juba nii kõrgele kruvitud on kindral Kaspu on soojendusdressi maha visanud ja hoiab ootusärevalt pead kinni. Minu Mathias annab endast samal ajal viimast:
Ei tea, kas sellel oli mingi seos teatevõistluse tulemustega, kuid järgmiseks hakkasime lahendama turvalisuse küsimusi. Vova rääkis meile enesekaitsest. Lapsed õppisid, et kui neil on vaja ennast ründava täiskasvanu eest kaitsta, siis igasugused löömised on suht mõttetud, sest jõudude ja kõrguste vahekord on lihtsalt paigast ära.
Karju, hammusta, jookse on laste kuldne kolmik!
"Miks te meile sel aastal nii palju enesekaitsest räägite?" küsis üks laps õhtu lõpuks. Kõige ausam vastus on, et eks me külalisi otsides lõpuks lähtume suuresti ka sellest, et kes kutsututest saab tulla. Kutsume erinevaid inimesi, kes on huvitavad, aga lõplik esinejate nimekiri tuleneb sellest, kes saavad tulla.
Samas on iga igapäevasest elust erinev kogemus ja teadmine ainult kasuks. Jah, me võime igapäevaselt elada turvalises maailmas, kuid kunagi ei tea, millal mõnda meie lastest aitab teadmine, et kung fu ja teised sellised oskused on vaid multikates ja kassahitt filmides kõigile ilma harjutamata võimetekohased. Igapäevases elus võib tõesti näiteks hammustamine ja kiired jalad su elu päästa.
Enesekaitsest rääkides tuligi külalisel korduvalt rääkida, et see, mis toimub mängudes ja märulifilmides, ei ole reaalne elu. Ta soovitas korduvalt pigem trenni teha ja nutimaailm veidi kõrvale jätta. Nii et erilisi oskusi ei tasu endale nutimaailmas mängida või võita, vaid tuleb trennis treenida.
Nagu tavaliselt, lõpetasime päeva õhtupalvusega. Lugesin lastele loo Tuhande peegli templist. Lühidalt räägib see sellest, et elus oleneb palju sellest, millisena sa ise elu näed ja kuidas käitud. Koer, kes vaatas tuhande peegli templis naeratades peeglisse, nägi tuhandet naeratavat koera. Aga teine koer, kes vaatas peeglisse tigedalt ja irevil hammastega, nägi sama palju kurjust.
Me ootame tihti elus, et teised teeksid midagi. Meid aitaks. Olemas oleks. Andestaks. Esimesena lepitust otsima tuleks. Ennast süüdi tunnistaks. Aga sa ise? Millal sa ise viimati tegid midagi, millega näitasid, et oled hea sõber-laps-lapsevanem-õde-vend-elukaaslane-vms? Kui sina ise esimest sammu ei astu, miks peaks teised? Mõnikord tasub mõista, et kui inimesed midagi halvasti teevad, siis ei tee nad seda tihti meelega. Pigem tihti hoopis teadmatusest. Lihtne on teisi hukka mõista, aga kui keeruline on pigem öelda, mida sa tunned ja miks sind teise tegu häirib? Jah, rünnak on turvalisem, sest sa ei pea kuulma, et äkki on su solvumisel vale põhjus. Kui kogu maailm on kuri ja paha, siis tasub peeglist vaadata, millisena sa ise maailmale paistad? Mida sa ise maailma paiskad? Kõik see, mida sa välja näitad, mitmekordistub teiste inimeste läbi. Me viime edasi seda, mida teistelt inimestelt saame. Kui sina oled kuri ja paha, siis see paljuneb nende inimeste kaudu, keda sa puudutad, sest nemad kannavad sinult saadud kurjust edasi. Kuni keegi selle keti murrab. Kuni leidub keegi, kes on peeglist näinud kurjust, aga suudab naeratada, astuda esimese sammu ja oma kurjast ja kurvast tujust hoolimata teistega hea ja armas olla.
Tuhande peegli templi lugu oli üks, mis toetas selles laagris mu hämmastumist. Nimelt hämmastumist oma enda lapse Mathiase (7a) üle. Ta on terve oma elu laagris käinud ja viimased aastad ametlikult laagrilapsena (see tähendab siis kohustust kõigist tegevustest osa võtta ning staabist eemale hoida, sest seal lapsed ei käi... aga kasvatajate väiksed lapsed käivad emmede-isside juures).
Asjade loomulik käik oli, et just mina andsin sel aastal väikestele poistele piiblitunde. Kusjuures minu jaoks oli seekord väikeste poiste rühm tõsiselt eriline, sest mitte ükski neist ei käi koolis. Enamus lähevad sügisel. Enamus neist saab varsti kodu teisele korrusele oma toa. Enamus ei oska kiiresti lugeda. Niisiis saingi väikeste poiste kindraliks just mina.
Tegelikult aga olid tunnid väga põnevad. Väiksed poisid olid kõik asjalikud, rääkisid kaasa. Kutsusid üksteist korrale. Ja minu enda laps tõestas mulle korduvalt oma eelnevaid teadmisi, tähelepanelikkust, ümberjutustamise oskust. Igas piiblitunnis rääkis ta meile kõigile ümber loo, mida eelmisel õhtupalvusel kuulasime. Samuti need lood, mida piiblitunnis lugesime. Kordan, et tunnis osalesid kõik lapsed aktiivselt, aga enda lapsest räägin seetõttu, et tema kohta ma õppisin midagi. Nüüd, kus tema loomus ja eeldused hakkavad rohkem avalduma, ei ole ma teda ju niiviisi õpetanud. Seega olen oma lapse kohta infot saanud vaid teistelt, kes temaga on rohkem kokku puutunud. Seega nägin oma lapse arengut hoopis teises võtmes.
Üldse oli see esimene laager, kus ma tundsin, et mu lapsed on suured. Jah, 2-aastane Christian tahtis korduvalt keldriauku või trepist alla kukkuda, aga teisi lapsi ma väga ei näinud. Mathias ja Joosep (5a) magasid enamus öid kämpas koos teiste laagrilastega. Joosep võttis samuti enamusest tegevustest osa. Samuti osales Maria (veel 3a) mitmetes tundides ja tegevustes või siis tuterdas omaette ringi.
Jah, me jõudsime mõned korrad siiski Herlendiga kakelda sellepärast, et kes peab Christianit valvama ja miks teine ei valva, kuid see polnud siiski midagi võrreldes eelmiste aastatega. Nii et varsti on laagri korraldamisega veel üks pinge vähem- see, et kas ja kuidas on mu enda lapsed hoitud, et ma saaks laagris tegevusi läbi viia ja tööd teha. Varsti pole seda muret enam üldse, sest kõik mu lapsed on paari aasta pärast laagrilapsed.
Ma tean, et mu lapsed kannatavad seetõttu, et nende ema ja isa mõlemad laagris tööd teevad. No ja minu jaoks tähendab see, et töö algab jaanuarikuus. Samas on meie laste lapsepõli kindlasti täiuslikum, kuna nad on terve elu saanud igal suvel mitmekümnete lastega koos laagris osaleda. Juba praegu on nad palju väga häid sõpru leidnud ja kogemusi saanud. Kui rikkaks nad siis veel tulevikus saavad (inimsuhetest ja kogemustest ikka räägin, kui keegi ei saanud aru).
Kõik on tasakaalus. Selleks, et saada, pead ise esimesena andma.
Laagriteemaliste postitustega on alati aga see, et ma kunagi ei tea, millised lapsevanemad on nõus, et nende laps näiteks mu blogi või facebooki piltidel figureerib. Kasvatajate nõusoleku olen saanud, nii et neist võin kirjutada. Nad küll vinguvad kogu aeg, et panen üles koledaid pilte, aga mulle meeldib, kui pildid pole poseeritud, vaid neis on päris olukordi ja päris emotsioone. Kes lapsevanematest veel ei tea, siis facebookis on meil olemas grupp Uulu laager ja seal jagame veidi rohkem pilte ja infot, kui ma seda enda lehel või blogis teen. Ja kes soovib tulevikus oma last meie laagrisse saata, siis võib ka selle grupiga liituda.
Laagris aga on nii, et toimusid teatevõistlused. Piltidelt nägin, et minu isiklikud lapsed osalesid ka (jah, laagri ajal on kõik "meie lapsed", nii et peab täpsustama, et mõned on siiski "isiklikud meie lapsed"):
Tegelikult osales ikka kogu laagripere. Kindral Kaspu hoiab startijatel silma peal:
Pinge on juba nii kõrgele kruvitud on kindral Kaspu on soojendusdressi maha visanud ja hoiab ootusärevalt pead kinni. Minu Mathias annab endast samal ajal viimast:
Ei tea, kas sellel oli mingi seos teatevõistluse tulemustega, kuid järgmiseks hakkasime lahendama turvalisuse küsimusi. Vova rääkis meile enesekaitsest. Lapsed õppisid, et kui neil on vaja ennast ründava täiskasvanu eest kaitsta, siis igasugused löömised on suht mõttetud, sest jõudude ja kõrguste vahekord on lihtsalt paigast ära.
Karju, hammusta, jookse on laste kuldne kolmik!
"Miks te meile sel aastal nii palju enesekaitsest räägite?" küsis üks laps õhtu lõpuks. Kõige ausam vastus on, et eks me külalisi otsides lõpuks lähtume suuresti ka sellest, et kes kutsututest saab tulla. Kutsume erinevaid inimesi, kes on huvitavad, aga lõplik esinejate nimekiri tuleneb sellest, kes saavad tulla.
Samas on iga igapäevasest elust erinev kogemus ja teadmine ainult kasuks. Jah, me võime igapäevaselt elada turvalises maailmas, kuid kunagi ei tea, millal mõnda meie lastest aitab teadmine, et kung fu ja teised sellised oskused on vaid multikates ja kassahitt filmides kõigile ilma harjutamata võimetekohased. Igapäevases elus võib tõesti näiteks hammustamine ja kiired jalad su elu päästa.
Enesekaitsest rääkides tuligi külalisel korduvalt rääkida, et see, mis toimub mängudes ja märulifilmides, ei ole reaalne elu. Ta soovitas korduvalt pigem trenni teha ja nutimaailm veidi kõrvale jätta. Nii et erilisi oskusi ei tasu endale nutimaailmas mängida või võita, vaid tuleb trennis treenida.
Nagu tavaliselt, lõpetasime päeva õhtupalvusega. Lugesin lastele loo Tuhande peegli templist. Lühidalt räägib see sellest, et elus oleneb palju sellest, millisena sa ise elu näed ja kuidas käitud. Koer, kes vaatas tuhande peegli templis naeratades peeglisse, nägi tuhandet naeratavat koera. Aga teine koer, kes vaatas peeglisse tigedalt ja irevil hammastega, nägi sama palju kurjust.
Me ootame tihti elus, et teised teeksid midagi. Meid aitaks. Olemas oleks. Andestaks. Esimesena lepitust otsima tuleks. Ennast süüdi tunnistaks. Aga sa ise? Millal sa ise viimati tegid midagi, millega näitasid, et oled hea sõber-laps-lapsevanem-õde-vend-elukaaslane-vms? Kui sina ise esimest sammu ei astu, miks peaks teised? Mõnikord tasub mõista, et kui inimesed midagi halvasti teevad, siis ei tee nad seda tihti meelega. Pigem tihti hoopis teadmatusest. Lihtne on teisi hukka mõista, aga kui keeruline on pigem öelda, mida sa tunned ja miks sind teise tegu häirib? Jah, rünnak on turvalisem, sest sa ei pea kuulma, et äkki on su solvumisel vale põhjus. Kui kogu maailm on kuri ja paha, siis tasub peeglist vaadata, millisena sa ise maailmale paistad? Mida sa ise maailma paiskad? Kõik see, mida sa välja näitad, mitmekordistub teiste inimeste läbi. Me viime edasi seda, mida teistelt inimestelt saame. Kui sina oled kuri ja paha, siis see paljuneb nende inimeste kaudu, keda sa puudutad, sest nemad kannavad sinult saadud kurjust edasi. Kuni keegi selle keti murrab. Kuni leidub keegi, kes on peeglist näinud kurjust, aga suudab naeratada, astuda esimese sammu ja oma kurjast ja kurvast tujust hoolimata teistega hea ja armas olla.
Tuhande peegli templi lugu oli üks, mis toetas selles laagris mu hämmastumist. Nimelt hämmastumist oma enda lapse Mathiase (7a) üle. Ta on terve oma elu laagris käinud ja viimased aastad ametlikult laagrilapsena (see tähendab siis kohustust kõigist tegevustest osa võtta ning staabist eemale hoida, sest seal lapsed ei käi... aga kasvatajate väiksed lapsed käivad emmede-isside juures).
Asjade loomulik käik oli, et just mina andsin sel aastal väikestele poistele piiblitunde. Kusjuures minu jaoks oli seekord väikeste poiste rühm tõsiselt eriline, sest mitte ükski neist ei käi koolis. Enamus lähevad sügisel. Enamus neist saab varsti kodu teisele korrusele oma toa. Enamus ei oska kiiresti lugeda. Niisiis saingi väikeste poiste kindraliks just mina.
Tegelikult aga olid tunnid väga põnevad. Väiksed poisid olid kõik asjalikud, rääkisid kaasa. Kutsusid üksteist korrale. Ja minu enda laps tõestas mulle korduvalt oma eelnevaid teadmisi, tähelepanelikkust, ümberjutustamise oskust. Igas piiblitunnis rääkis ta meile kõigile ümber loo, mida eelmisel õhtupalvusel kuulasime. Samuti need lood, mida piiblitunnis lugesime. Kordan, et tunnis osalesid kõik lapsed aktiivselt, aga enda lapsest räägin seetõttu, et tema kohta ma õppisin midagi. Nüüd, kus tema loomus ja eeldused hakkavad rohkem avalduma, ei ole ma teda ju niiviisi õpetanud. Seega olen oma lapse kohta infot saanud vaid teistelt, kes temaga on rohkem kokku puutunud. Seega nägin oma lapse arengut hoopis teises võtmes.
Üldse oli see esimene laager, kus ma tundsin, et mu lapsed on suured. Jah, 2-aastane Christian tahtis korduvalt keldriauku või trepist alla kukkuda, aga teisi lapsi ma väga ei näinud. Mathias ja Joosep (5a) magasid enamus öid kämpas koos teiste laagrilastega. Joosep võttis samuti enamusest tegevustest osa. Samuti osales Maria (veel 3a) mitmetes tundides ja tegevustes või siis tuterdas omaette ringi.
Jah, me jõudsime mõned korrad siiski Herlendiga kakelda sellepärast, et kes peab Christianit valvama ja miks teine ei valva, kuid see polnud siiski midagi võrreldes eelmiste aastatega. Nii et varsti on laagri korraldamisega veel üks pinge vähem- see, et kas ja kuidas on mu enda lapsed hoitud, et ma saaks laagris tegevusi läbi viia ja tööd teha. Varsti pole seda muret enam üldse, sest kõik mu lapsed on paari aasta pärast laagrilapsed.
Ma tean, et mu lapsed kannatavad seetõttu, et nende ema ja isa mõlemad laagris tööd teevad. No ja minu jaoks tähendab see, et töö algab jaanuarikuus. Samas on meie laste lapsepõli kindlasti täiuslikum, kuna nad on terve elu saanud igal suvel mitmekümnete lastega koos laagris osaleda. Juba praegu on nad palju väga häid sõpru leidnud ja kogemusi saanud. Kui rikkaks nad siis veel tulevikus saavad (inimsuhetest ja kogemustest ikka räägin, kui keegi ei saanud aru).
Kõik on tasakaalus. Selleks, et saada, pead ise esimesena andma.
neljapäev, 7. juuli 2016
Mul on selline hääl, nagu oleks tumedad juuksed
Tänasel laagripäeval käisime koos lastega teises maailmas. Sellises, mida enamus meist ei tunne. Nimelt käis meil külas "pime blogija" Kai Kuusk. Paljud teavad Kaid just blogimise järgi. Kai kirjutab blogi Kai pimeduses kobamas. Miks see "pime blogija" aga jutumärkides on? Sest meie saime igatahes selle kohtumise käigus korduvalt õppetunde sellest, kuidas me inimestena ikka liiga tihti teeme oma otsuseid eelarvamustest tulenevalt. Nii näiteks ei ole Kai mitte vaid vaegnägija, kes kirjutab blogi, vaid temas on väga-väga palju muid tahke.
Mina nägin Kaid esimest korda Eesti Blogiauhindade jagamisel. Kuna me tegelikult ju tuttavad polnud, siis ma vaatasin teda lihtsalt kõrval. Seda üllatavam oli, kui laagris ennast tutvustasin ja tema mind kohe teadis. Ta oli blogiauhindade jagamiselt minu raamatu saanud. Peale mõningast vestlust arvas Kai, et mul on tumedad juuksed, sest mul on täpselt selline hääl. Kinnitasin, et see nii on. Jah, alumised otsad on hetkel heledamaks värvitud, kuid enamus on ikka tume.
Algul oli kokkulepitud, et meil on kohtumiseks umbes 45 minutit. Tegelikult jätkus küsimusi 1,5 tunniks.
Kail oli kaasas juhtkoer, kes oli kõigi lastega väga sõbralik.
Tänastes piiblitundides rääkisime pimeda Bartimeuse lugu, millega tegime väikse sissejuhatuse Kai jutule. Bartimeuse puhul rääkisime sellest, kui oluline on osata ja julgeda õiges kohas abi küsida. Eriti tänapäevases maailmas õpime kõik, kuidas üksi ja ise tuleb hakkama saada. See aga viib lõpuks olukorda, kus inimese probleemid kasvavad nii suureks, et ta ei suuda ise hakkama saada ja muudab kaasinimeste elu keerulisemaks, selle asemel, et lasta ennast aidata ja probleemid lahendada.
Kai kinnitas, et vaegnägijate puhul on ka oluline oskus ja julgus ise abi küsida, sest kahjuks enamasti ise abi ei pakuta. Mina selgitasin, et üheks põhjuseks võib olla see, et mina näiteks kardan inimest solvata. Abipakkumine võib teise jaoks tähendada, et "kuule, sa ei saa ise hakkama, las ma teen su eest ära!" Kai kinnitas, et vaegnägijate puhul seda kindlasti (enamasti) karta ei tasu.
Kõige põletavamaks küsimuseks kerkisid Kai elektriarved. Kasperile ei andnud rahu, et miks Kai elektriarved väga väikesed pole. Lampe ta ju põlema panema ei pea. Tuli välja, et kuigi ta seda ei näe, siis Kail põlevad kodus lambid samamoodi, nagu meil. Või noh- teevad vähemalt sumedat valgust.
Loomulikult uurisid lapsed lugemise, kirjutamise, telefoni kasutamise, linnas liikumise ja kõigi eluliste teemade kohta. Kail olid kõigele vastused. Saime teada, et kuigi vaegnägija jaoks on iseseisev hakkamasaamine piiratud, siis tegelikult ei jää neil ka midagi tegemata.
Kai on nii tohutult positiivne inimene, et kohtumise aeg läks tõesti lennates. Rääkisime talle lõpuks välja oma eelnevad mured. Nimelt eelmisel õhtul kasvatajatega logistikat arutades teadsime, et Kai jõuab bussi pealt laagrisse täpselt tundide ajal.
"Las ta vaatab siis nii kaua ringi, kuni meil tunnid lõppevad," arvas keegi... ja siis ehmatasime kõik.
"Vaatame, et me talle kohtudes nii ei ütle, et "vaata ringi"", olime paanikas.
Tuli välja, et Kai jaoks pole selline kohmetus sugugi harjumatu. Ta kinnitas, et pigem on normaalne, et tänaval vanemad laseksid lapsed ligi tulla ja neile seletaks, miks näiteks Kai koeral on rakmed jne. Sest pigem on solvav, kui tõmmatakse laps eemale ja käsitakse vait olla.
Kaiga kohtumine avas meie silmi küll. Ta ise kinnitas, et üks tema eelis nägijate ees on, et inimesega suhtlema hakates pole tal välimusest tulenevat eelarvamust. Mida rohkem ma selle mõtte peale mõtlen, seda tähtsamaks see muutub. Tõesti- kui palju esmamuljest tekitab see, mida me näeme? Kui palju jääb meil sisusse süvenemata, sest esmalt nähtu tekitab eelarvamuse?
Sellise ülitoreda ja silmiavava kohtumise lõpuks tahtsime kõik Kaiga koos pilti teha:
Tõsine mõtlemise koht, et kui palju meil jääb kogemata ja nägemata sellepärast, et me oleme nägijad? Kui paljust saaksime rohkem osa, kui nähtav ei tekitaks meile arvamust, ega suunaks tähelepanu?
Mõtlemise koht.
Suur-suur tänu, Kai, selle olulise kohtumise eest!
Mina nägin Kaid esimest korda Eesti Blogiauhindade jagamisel. Kuna me tegelikult ju tuttavad polnud, siis ma vaatasin teda lihtsalt kõrval. Seda üllatavam oli, kui laagris ennast tutvustasin ja tema mind kohe teadis. Ta oli blogiauhindade jagamiselt minu raamatu saanud. Peale mõningast vestlust arvas Kai, et mul on tumedad juuksed, sest mul on täpselt selline hääl. Kinnitasin, et see nii on. Jah, alumised otsad on hetkel heledamaks värvitud, kuid enamus on ikka tume.
Algul oli kokkulepitud, et meil on kohtumiseks umbes 45 minutit. Tegelikult jätkus küsimusi 1,5 tunniks.
Kail oli kaasas juhtkoer, kes oli kõigi lastega väga sõbralik.
Tänastes piiblitundides rääkisime pimeda Bartimeuse lugu, millega tegime väikse sissejuhatuse Kai jutule. Bartimeuse puhul rääkisime sellest, kui oluline on osata ja julgeda õiges kohas abi küsida. Eriti tänapäevases maailmas õpime kõik, kuidas üksi ja ise tuleb hakkama saada. See aga viib lõpuks olukorda, kus inimese probleemid kasvavad nii suureks, et ta ei suuda ise hakkama saada ja muudab kaasinimeste elu keerulisemaks, selle asemel, et lasta ennast aidata ja probleemid lahendada.
Kai kinnitas, et vaegnägijate puhul on ka oluline oskus ja julgus ise abi küsida, sest kahjuks enamasti ise abi ei pakuta. Mina selgitasin, et üheks põhjuseks võib olla see, et mina näiteks kardan inimest solvata. Abipakkumine võib teise jaoks tähendada, et "kuule, sa ei saa ise hakkama, las ma teen su eest ära!" Kai kinnitas, et vaegnägijate puhul seda kindlasti (enamasti) karta ei tasu.
Kõige põletavamaks küsimuseks kerkisid Kai elektriarved. Kasperile ei andnud rahu, et miks Kai elektriarved väga väikesed pole. Lampe ta ju põlema panema ei pea. Tuli välja, et kuigi ta seda ei näe, siis Kail põlevad kodus lambid samamoodi, nagu meil. Või noh- teevad vähemalt sumedat valgust.
Loomulikult uurisid lapsed lugemise, kirjutamise, telefoni kasutamise, linnas liikumise ja kõigi eluliste teemade kohta. Kail olid kõigele vastused. Saime teada, et kuigi vaegnägija jaoks on iseseisev hakkamasaamine piiratud, siis tegelikult ei jää neil ka midagi tegemata.
Kai on nii tohutult positiivne inimene, et kohtumise aeg läks tõesti lennates. Rääkisime talle lõpuks välja oma eelnevad mured. Nimelt eelmisel õhtul kasvatajatega logistikat arutades teadsime, et Kai jõuab bussi pealt laagrisse täpselt tundide ajal.
"Las ta vaatab siis nii kaua ringi, kuni meil tunnid lõppevad," arvas keegi... ja siis ehmatasime kõik.
"Vaatame, et me talle kohtudes nii ei ütle, et "vaata ringi"", olime paanikas.
Tuli välja, et Kai jaoks pole selline kohmetus sugugi harjumatu. Ta kinnitas, et pigem on normaalne, et tänaval vanemad laseksid lapsed ligi tulla ja neile seletaks, miks näiteks Kai koeral on rakmed jne. Sest pigem on solvav, kui tõmmatakse laps eemale ja käsitakse vait olla.
Kaiga kohtumine avas meie silmi küll. Ta ise kinnitas, et üks tema eelis nägijate ees on, et inimesega suhtlema hakates pole tal välimusest tulenevat eelarvamust. Mida rohkem ma selle mõtte peale mõtlen, seda tähtsamaks see muutub. Tõesti- kui palju esmamuljest tekitab see, mida me näeme? Kui palju jääb meil sisusse süvenemata, sest esmalt nähtu tekitab eelarvamuse?
Sellise ülitoreda ja silmiavava kohtumise lõpuks tahtsime kõik Kaiga koos pilti teha:
Tõsine mõtlemise koht, et kui palju meil jääb kogemata ja nägemata sellepärast, et me oleme nägijad? Kui paljust saaksime rohkem osa, kui nähtav ei tekitaks meile arvamust, ega suunaks tähelepanu?
Mõtlemise koht.
Suur-suur tänu, Kai, selle olulise kohtumise eest!
kolmapäev, 6. juuli 2016
Uulu laager läks lendu
Ja ongi nii, et 2016.aasta Uulu laager läks käima.
Kõik lapsed on elusalt ja tervelt kohal, registreeritud ja majutatud. Kasvatajad on ka kohal. Alustasime jumalateenistusega, mille viis läbi Pärnu-Jaagupi kirikuõpetaja Tõnu Taremaa. Mina mängisin laulude saateks süntekat:
Lipu heiskas vanemkasvataja Veronika, sest laagrikoha ettevalmistamisel sai seekord just tema põhilise mahvi. Tänu sellele, et siin korduvalt laamendamas ja lõhkumas käidi, tuli seekord eriti palju koristada ja remontida. Ülejäänud laagrirahvas laulis samal ajal hümni:
Eile pakkisin poole ööni meie pere riideid. See nägi välja nii:
Ehk siis igale inimesele oma hunnik. Herlend oli nii tubli ja pakkis oma riided ise.
Täna hommikul Uulu suundudes tundsin, et linna piirist Uulu poole sõites mingi koorem nagu langes. Teadsin, mis mind ees ootab- igal aastal uus ja ettearvamatu ning samas alati üks ja see sama laager. Päevad, mil kõik on võimalik, miski ei toimu planeeritult ja kõik on ilgelt fantastiliselt vahva.
Rõõm!
Kõik lapsed on elusalt ja tervelt kohal, registreeritud ja majutatud. Kasvatajad on ka kohal. Alustasime jumalateenistusega, mille viis läbi Pärnu-Jaagupi kirikuõpetaja Tõnu Taremaa. Mina mängisin laulude saateks süntekat:
Lipu heiskas vanemkasvataja Veronika, sest laagrikoha ettevalmistamisel sai seekord just tema põhilise mahvi. Tänu sellele, et siin korduvalt laamendamas ja lõhkumas käidi, tuli seekord eriti palju koristada ja remontida. Ülejäänud laagrirahvas laulis samal ajal hümni:
Eile pakkisin poole ööni meie pere riideid. See nägi välja nii:
Ehk siis igale inimesele oma hunnik. Herlend oli nii tubli ja pakkis oma riided ise.
Täna hommikul Uulu suundudes tundsin, et linna piirist Uulu poole sõites mingi koorem nagu langes. Teadsin, mis mind ees ootab- igal aastal uus ja ettearvamatu ning samas alati üks ja see sama laager. Päevad, mil kõik on võimalik, miski ei toimu planeeritult ja kõik on ilgelt fantastiliselt vahva.
Rõõm!
teisipäev, 5. juuli 2016
Heli Künnapas- Eestis laenutatud autoritest 24.kohal
Täpselt nii ongi- autorid said jälle rikkaks, sest juunikuu lõpus kanti üle laenutushüvitis. Rikkaks on küll jah jutumärkidega, sest kui mõelda, et see summa tuleb kord aastas ja tuleb 12 kuu peale ära jagada, siis tegelikult väga palgaks seda arvestada ei saa. Samas aga kui mõelda, et see summa tuleb sisse nii, et me ei pea selleks enam midagi tegema, siis polegi kõige halvem. Nii et kõik oleneb vaatenurgast.
Viimase aasta autorihüvitiste info on näiteks siin: laenutused 2015.
Minu isiklikud numbrid on olnud sellised (arvestatakse siis eelmise kalendriaasta eest):
2012a laenutuste arv 1097, hüvitis 93,54€ (avaldatud oli raamat "Lõpupidu")
2013a laenutuste arv 2664, hüvitis 252,66€ ("Lõpupidu")
2014a laenutuste arv 3445, hüvitis 290,68€ ("Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan")
2015a laenutuste arv 5492 hüvitis 583,63€ ("Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan", "Minu ilus elu maal", "Tähtajaline elu" 1.osa)
Summast lähevad maksud ilusti maha. Siin on brutosumma.
Ilusti öeldes on näha progressi. Vägev! Eks tegelikult mõjutab laenutuste numbrit ka see, et mul on nüüd väljas rohkem raamatuid. Aga no ega see ka ju ei taga, et loetakse. Võib olla ka nii, et kirjutad küll, aga keegi ei loe. Nii et ausalt- ma olen ülimalt õnnelik neid numbreid nähes.
Mina võin õnnelik olla- laenutuste TOP 50s olen mina 24.kohal: TOP 50: vaata, millised kirjanikud teenisid kodulaenutuste kaudu enim.
Jah, eriti kirjanduses ei saa numbrites kõike mõõta, kuid ega meil väga palju muid võimalusi pole oma töö tulemuste mõõtmiseks.
Nii et nagu Margit kirjutas postituses "Kirjanikel on palgapäev korra aastas", kui raamatukogust laenutate, siis ärge andke sõbrale käest kätte raamatut, vaid registreerige raamatukogus ära, et lugejaid on rohkem.
Ja kes on valmis raamatuid ostma, siis tasub alati otse autoritelt küsida. Näiteks minu viimast raamatut "Ütlemata sõnad" saab minu käest otse hinnaga 14€+ postikulu.
Mõned eksemplarid on ka raamatuid "Homme on ka päev", "Tristan", "Minu ilus elu maal" ja "Tähtajaline elu" 1.osa. Viimase järg ilmub sel aastal. Luban. Mul on enamus kirjutatud ja kui lastelaager ja pulmad tehtud, siis kirjutan selle raamatu lõpuni. Samuti... võin vaikselt lubada järge ühele teisele oma populaarseks osutunud raamatule.... eksju...
Samal ajal aga lugege, mida arvas Kärt minu raamatust "Ütlemata sõnad". Minu arust on see lihtsalt nii hästi tabatud:
Peale mu enda raamatute saab minu käest praegu osta Karina Louisa Puhti raamatut "Võidetud tüdruk". Selle hind on 8€+postikulu.
Karina ise on praegu aastaks Inglismaal ja tema tegemistest saad lugeda siit: Olles teel paremuse poole.
Mõnusat lugemissuve jätku kõigile! Raamatute ostusoov pane teele aadressil helikunnapas@gmail.com . Minu loetud raamatutest võid ag ludega siit: Heli lugemisvara. Suvel on küll lugemiseks aega olnud rohkem kui loetust kokkuvõtete tegemiseks, nii et mitmed kokkuvõtted on sinna kirjutamata.
Viimase aasta autorihüvitiste info on näiteks siin: laenutused 2015.
Minu isiklikud numbrid on olnud sellised (arvestatakse siis eelmise kalendriaasta eest):
2012a laenutuste arv 1097, hüvitis 93,54€ (avaldatud oli raamat "Lõpupidu")
2013a laenutuste arv 2664, hüvitis 252,66€ ("Lõpupidu")
2014a laenutuste arv 3445, hüvitis 290,68€ ("Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan")
2015a laenutuste arv 5492 hüvitis 583,63€ ("Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan", "Minu ilus elu maal", "Tähtajaline elu" 1.osa)
Summast lähevad maksud ilusti maha. Siin on brutosumma.
Ilusti öeldes on näha progressi. Vägev! Eks tegelikult mõjutab laenutuste numbrit ka see, et mul on nüüd väljas rohkem raamatuid. Aga no ega see ka ju ei taga, et loetakse. Võib olla ka nii, et kirjutad küll, aga keegi ei loe. Nii et ausalt- ma olen ülimalt õnnelik neid numbreid nähes.
Mina võin õnnelik olla- laenutuste TOP 50s olen mina 24.kohal: TOP 50: vaata, millised kirjanikud teenisid kodulaenutuste kaudu enim.
Jah, eriti kirjanduses ei saa numbrites kõike mõõta, kuid ega meil väga palju muid võimalusi pole oma töö tulemuste mõõtmiseks.
Nii et nagu Margit kirjutas postituses "Kirjanikel on palgapäev korra aastas", kui raamatukogust laenutate, siis ärge andke sõbrale käest kätte raamatut, vaid registreerige raamatukogus ära, et lugejaid on rohkem.
Ja kes on valmis raamatuid ostma, siis tasub alati otse autoritelt küsida. Näiteks minu viimast raamatut "Ütlemata sõnad" saab minu käest otse hinnaga 14€+ postikulu.
Mõned eksemplarid on ka raamatuid "Homme on ka päev", "Tristan", "Minu ilus elu maal" ja "Tähtajaline elu" 1.osa. Viimase järg ilmub sel aastal. Luban. Mul on enamus kirjutatud ja kui lastelaager ja pulmad tehtud, siis kirjutan selle raamatu lõpuni. Samuti... võin vaikselt lubada järge ühele teisele oma populaarseks osutunud raamatule.... eksju...
Samal ajal aga lugege, mida arvas Kärt minu raamatust "Ütlemata sõnad". Minu arust on see lihtsalt nii hästi tabatud:
"Raamat hakkas pihta nagu üsna tavaline noortekas. On üks poiss, kellesse põhimõtteliselt kogu kooli naissugu armunud on ja siis on üks tüdruk, kes ei ole temasse armunud ja naeruvääristab mõttes neid, kes on. Tüüpiline eks? Siis toimuvad veel mõned päris klišeelikud sündmused ja asi läheb järsku päris sügavaks. Just siis kui arvasin, et okei, pubekate probleemid, hullemaks ikka ei lähe... Siis läks asi veel sügavamaks. Pärast seda mõtlesin jälle, et ahaa, okei, see oli nüüd päris deep, aga enam hullemaks ei lähe eks? Vale vastus. Läks.(Padjaklubi: Räägime raamatutest!)
Alustasin raamatut mõttega, et hakkan lugema tavalist noortekat, kus noored ilusti armuvad ja vahest ehk murravad mõne südame ja õpivad sellest ning kõike seda seal oligi. Aga siis oli veel mingi maffia moodi värk, aa, ja prostitusioon ka? See oli tõsiselt ootamatu minu jaoks. Esialgu mõtlesin, et haha on ikka lollid noored küll, nutavad ja halavad, küll see elu on raske, ise käivad alles keskkoolis ja ei tea elust veel õieti midagi. Selgus, et vist teadsid küll? Polnud nad nii lapsed midagi. Panin oma mõtted lukku ja lugesin rahulikult raamatu lõpuni, ise salamisi oodates, et okei, nüüd tuleb mingi eriti suur pomm kaela, aga õnneks olid suuremad üllatused selleks hetkeks vist juba möödas."
Peale mu enda raamatute saab minu käest praegu osta Karina Louisa Puhti raamatut "Võidetud tüdruk". Selle hind on 8€+postikulu.
Karina ise on praegu aastaks Inglismaal ja tema tegemistest saad lugeda siit: Olles teel paremuse poole.
Mõnusat lugemissuve jätku kõigile! Raamatute ostusoov pane teele aadressil helikunnapas@gmail.com . Minu loetud raamatutest võid ag ludega siit: Heli lugemisvara. Suvel on küll lugemiseks aega olnud rohkem kui loetust kokkuvõtete tegemiseks, nii et mitmed kokkuvõtted on sinna kirjutamata.
esmaspäev, 4. juuli 2016
Kuhu küll kõik kleidid jäid? (pulmakorraldus #9)
"Üle kolme kleid ta ei proovi!" teatas õde- Karin pruutpaaride salongi müüjale elutargalt.
Jah, täna oli siis lõpuks SEE päev, kui sai paika pulmade üks suunavamaid asju- minu kleit. Ausalt, ma ei ole mingi moefänn, aga samas oleneb pruudi riietusest näiteks kogu meie ülejäänud pere riietus. Nii et nüüd saame need ka ära osta.
Eile öösel, kui muud tööd olid enamvähem tehtud ehk umbes kl 2 hakkasin Tallinna noorpaaride salongide lehti läbi surfama. Tegin endale pika nimekirja, kuhu täna kõik jõudma peame. Hommikul Maria ja õde Karin autosse ja Tallinna poole.
Esimeseks valisime Anna-bella salongi, sest selle kohta olin kõige rohkem kiidusõnu kuulnud. Rääkisime sissejuhatuseks oma loo ära. Selgitasin (eile Karini käest kuuldud sõnadega), millist kleiti mulle on vaja. Müüja pakkus paar kleiti välja ja suunas mind riietusruumi. Võtsin ennast riidest lahti ja jäin ootama müüjat kleidiga. Ootasin. Ootasin. Keda aga ei tulnud, oli müüja kleidiga. Jõudsin juba mõtlema hakata, et äkki need eelmised soovitused polnud siiski õiged. Siis aga avastasin, et poolpaljalt kaunis pruutpaaride salongi riietusruumis saab peegli ees edukalt kõhulihaste harjutusi teha. Enne pruutkleidi valimist pole see sugugi halb idee. See pole ühelgi päeval halb idee. No nii ma siis veetsingi oma aega kõhulihaseid pingutades.
Hiljem kuulsin Karini käest, et neil oli arvutiga mingi jama olnud ja seega tekkis probleeme eelmisele kliendile arve väljastamisega.
Ja siis läks lahti: müüja oli minu päralt. Esimene kleit läks selga ja teate.... nii ilus oli!!!
Maria oli ka vaimustunud, et ma olen nii ilus. Võin ette öelda, et tegelikult kordas ta seda iga kleidi puhul. Äkki on asi selles, et Maria lihsalt armastab mind ja ütleks seda mulle nagunii- pruutkleidiga või pruutkleidita. Kui muid õigeid põhjuseid pole lapsi saada, siis märkimata ei saa jätta seda isekat eneseupitamise võimalust, mis lastega kaasneb- laps armastab sind tingimusteta, ükskõik, kes ja mis sa oled! Parim, mis ma teha saan, on neid tingimusteta vastu armastada.
Pruutkleitidega jõudsime aga igaks juhuks ka teise kleidi proovimiseni. Esimene pilk peeglisse ja ma nentisin müüjale:
"Kui mul on õige tegumoe ja suurusega kleit, siis ma näen sel päeval igal juhul ilus välja!"
"Õige! Ja saab ainult ilusamaks minna," kinnitas vastutulelik müüja.
"Kui me veel mõnda kleiti proovime, siis jääb mul kleit ostmata!" selgitasin olukorda.
Karin toetas: "Üle kolme kleidi ta ei proovi."
Karin on minuga palju poodides käinud ja teab, et ma ei oska ja ei viitsi endale riideid osta. Mind tõesti ei huvita selline asi. Ma ei näe peeglist, et mis ja kuidas sobib ja mul on sellest suva. Jah, mulle meeldib ilusti riides olla ja ilus välja näha, aga ma ei suuda mööda poode käia ja proovida.
Sellegi poolest proovisime kolmandat ka. Õnneks see nii ilus ei olnud.
"Äkki vaatame teisi salonge ka?" proovis Karin vaikselt küsida.
"Kindlasti mitte," teadsin kolmandas kleidis peegli ees keerutades. Miks ma üldse kuue salongi info endale üles kirjutasin, kui teadsin ise ka, et esimesest kaugemale ei jõua? No olgu- kui seal poleks valikut olnud, siis äkki oleksin ka mujale jõudnud.
Anna-bella salongis oli aga väga hea kleitide valik. Teenindus oli samuti suurepärane. Müüja ootas rahulikult, kui ma ennast piisavalt keerutada jõudsin. Mariale toodi tagant ruumist mänguasju ning lubati vaateaknal ringi kõndida. Noh, täitsa lapsena sai käituda.
Kolmanda kleidi ajal teadsin, et teine kleit oli kõige ilusam. Esimene küll ka, kuid teine oli maalähedasem ja lendlevam. Täpselt nii lihtne, nagu soovisin.
Siis aga tõi müüja kusagilt tagant ruumist kolmanda kleidi sarnase neljanda kleidi, millel oli kehaosa lühem, nii et see hoidis paremini. Õlapaelad olid sellel suurusel vales pikkuses. Kaenla alt kudistas. Hind oli paarsada eurot eelmistest kallim.
"See läheb!" teadsin.
Ja nii oligi! Pulmadeks on mul kleit olemas. Helistasin Herlendile ka. Teatasin, et mul on kleit.
"Sa ei öelnud talle, palju see maksis?" küsis Karin pärast kõne lõpetamist.
"Aga ta ei küsinud ka," vastasin.
Kleidi hinnaga on see, et see pole mingi saladus, aga kuna ma olen siin kogenud jälle inimesi, kelle jaoks pole probleem kommenteerida ja hinnanguid anda asjadele, mida nad näinud-kuulnud pole, siis ma ei taha, et keegi vaid hinna järgi mu kleiti arvustama hakkakas. Jah, ma tean, et pulmas on kõige olulisem, et meil oleks hästi ja meie jaoks asjad toimiksid, aga meil on hästi siis, kui teistel ka on hästi. Nii et eelarvamuste ja mõttetute juttude vältimiseks räägime rahast siis, kui kõik on käega katsuda ja kiskuda saanud, et kas see kleit on ikka seda raha väärt.
Kleidiga on üks kindel asi, et pärast pulmi läheb see kohe müüki ka. Jah, enamust rahast kindlasti tagasi ei saa, kuid endale ma ka seda kleiti jätta ei kavatse. Pole mitte mingit mõtet.
Mingil hetkel tuli salongi veel üks naine kleit valima.
"Vaata, kui ilus see on," näitas Maria võõrale naisterahvale kleite. "Näe, võta see! See on nii ilus!"
Eee... minu tütar, kes võõrastab omasid ja võõraid... ja üldse kõiki... tegi sellist müügitööd, et mina sellega hakkama ei saaks (mitte et see oleks mingi näitaja, sest mina nagunii ei suuda kunagi kellelegi midagi maha müüa).
Mariale me kleiti ei saanud, sest nelja kleidi proovimine oli juba selline katsumus, et see nõudis puhkust. Käisime küll veel paarist poest seal samas majas läbi, aga ei leidnud midagi.
Pruutneitsi Veronikaga vaatasime kodus pilte ka ja ma olin ikka õnnelik oma valitud kleidi üle. Loodan, et pulmapäeva hommikul sama tunnen. Aga kui mitte, siis on Anna-bella salongis veel paar kleiti, mis mulle samuti väga meeldisid ja järelikult võib keegi neile veel ka pulmapäeva hommikul järgi sõita. Olge valmis!
Kuna ma olen jätkuvalt väga rahulik eesootavate pulmade pärast, sest kõik kulgeb plaanipäraselt, siis ma pean ju kuidagi osade inimeste ootusi õigustama ja mingil hetkel närvihaigeks ootamatusi täis pruudiks muutuma.....
Või mitte?
Minu jaoks on kurb näha, et maailmas on asju, mida mina mõjutada ei saa. Täpselt nii saamatu olengi, et ei suuda kõike positiivselt puudutada. Aga eks see on ka elu õppetund. Ja nii kaua, kui hetkel nii lastelaagri kui pulmadega kõik toimib, peaksin õnnelik olema.
Vana tarkus: muuda kõike, mida saad, lepi kõigega, mida sa ei saa muuta ja oska sellel vahet teha.
Pulmi ma saan korraldada!
Pulmadest kirjutan veel siin:
Kohakaaslus ja avavalss pulmas
Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule
Kui palju sa pulmas sööd?
Pärast kolmandat last ei saa abielluda
Pulmadest juhe täitsa koos
Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu
Pulmakorralduse muru- ja mudamängud
Mis on pulmas tähtis?
Pulmakellad helisevad
Jah, täna oli siis lõpuks SEE päev, kui sai paika pulmade üks suunavamaid asju- minu kleit. Ausalt, ma ei ole mingi moefänn, aga samas oleneb pruudi riietusest näiteks kogu meie ülejäänud pere riietus. Nii et nüüd saame need ka ära osta.
Eile öösel, kui muud tööd olid enamvähem tehtud ehk umbes kl 2 hakkasin Tallinna noorpaaride salongide lehti läbi surfama. Tegin endale pika nimekirja, kuhu täna kõik jõudma peame. Hommikul Maria ja õde Karin autosse ja Tallinna poole.
Esimeseks valisime Anna-bella salongi, sest selle kohta olin kõige rohkem kiidusõnu kuulnud. Rääkisime sissejuhatuseks oma loo ära. Selgitasin (eile Karini käest kuuldud sõnadega), millist kleiti mulle on vaja. Müüja pakkus paar kleiti välja ja suunas mind riietusruumi. Võtsin ennast riidest lahti ja jäin ootama müüjat kleidiga. Ootasin. Ootasin. Keda aga ei tulnud, oli müüja kleidiga. Jõudsin juba mõtlema hakata, et äkki need eelmised soovitused polnud siiski õiged. Siis aga avastasin, et poolpaljalt kaunis pruutpaaride salongi riietusruumis saab peegli ees edukalt kõhulihaste harjutusi teha. Enne pruutkleidi valimist pole see sugugi halb idee. See pole ühelgi päeval halb idee. No nii ma siis veetsingi oma aega kõhulihaseid pingutades.
Hiljem kuulsin Karini käest, et neil oli arvutiga mingi jama olnud ja seega tekkis probleeme eelmisele kliendile arve väljastamisega.
Ja siis läks lahti: müüja oli minu päralt. Esimene kleit läks selga ja teate.... nii ilus oli!!!
Maria oli ka vaimustunud, et ma olen nii ilus. Võin ette öelda, et tegelikult kordas ta seda iga kleidi puhul. Äkki on asi selles, et Maria lihsalt armastab mind ja ütleks seda mulle nagunii- pruutkleidiga või pruutkleidita. Kui muid õigeid põhjuseid pole lapsi saada, siis märkimata ei saa jätta seda isekat eneseupitamise võimalust, mis lastega kaasneb- laps armastab sind tingimusteta, ükskõik, kes ja mis sa oled! Parim, mis ma teha saan, on neid tingimusteta vastu armastada.
Pruutkleitidega jõudsime aga igaks juhuks ka teise kleidi proovimiseni. Esimene pilk peeglisse ja ma nentisin müüjale:
"Kui mul on õige tegumoe ja suurusega kleit, siis ma näen sel päeval igal juhul ilus välja!"
"Õige! Ja saab ainult ilusamaks minna," kinnitas vastutulelik müüja.
"Kui me veel mõnda kleiti proovime, siis jääb mul kleit ostmata!" selgitasin olukorda.
Karin toetas: "Üle kolme kleidi ta ei proovi."
Karin on minuga palju poodides käinud ja teab, et ma ei oska ja ei viitsi endale riideid osta. Mind tõesti ei huvita selline asi. Ma ei näe peeglist, et mis ja kuidas sobib ja mul on sellest suva. Jah, mulle meeldib ilusti riides olla ja ilus välja näha, aga ma ei suuda mööda poode käia ja proovida.
Sellegi poolest proovisime kolmandat ka. Õnneks see nii ilus ei olnud.
"Äkki vaatame teisi salonge ka?" proovis Karin vaikselt küsida.
"Kindlasti mitte," teadsin kolmandas kleidis peegli ees keerutades. Miks ma üldse kuue salongi info endale üles kirjutasin, kui teadsin ise ka, et esimesest kaugemale ei jõua? No olgu- kui seal poleks valikut olnud, siis äkki oleksin ka mujale jõudnud.
Anna-bella salongis oli aga väga hea kleitide valik. Teenindus oli samuti suurepärane. Müüja ootas rahulikult, kui ma ennast piisavalt keerutada jõudsin. Mariale toodi tagant ruumist mänguasju ning lubati vaateaknal ringi kõndida. Noh, täitsa lapsena sai käituda.
Kolmanda kleidi ajal teadsin, et teine kleit oli kõige ilusam. Esimene küll ka, kuid teine oli maalähedasem ja lendlevam. Täpselt nii lihtne, nagu soovisin.
Siis aga tõi müüja kusagilt tagant ruumist kolmanda kleidi sarnase neljanda kleidi, millel oli kehaosa lühem, nii et see hoidis paremini. Õlapaelad olid sellel suurusel vales pikkuses. Kaenla alt kudistas. Hind oli paarsada eurot eelmistest kallim.
"See läheb!" teadsin.
Ja nii oligi! Pulmadeks on mul kleit olemas. Helistasin Herlendile ka. Teatasin, et mul on kleit.
"Sa ei öelnud talle, palju see maksis?" küsis Karin pärast kõne lõpetamist.
"Aga ta ei küsinud ka," vastasin.
Kleidi hinnaga on see, et see pole mingi saladus, aga kuna ma olen siin kogenud jälle inimesi, kelle jaoks pole probleem kommenteerida ja hinnanguid anda asjadele, mida nad näinud-kuulnud pole, siis ma ei taha, et keegi vaid hinna järgi mu kleiti arvustama hakkakas. Jah, ma tean, et pulmas on kõige olulisem, et meil oleks hästi ja meie jaoks asjad toimiksid, aga meil on hästi siis, kui teistel ka on hästi. Nii et eelarvamuste ja mõttetute juttude vältimiseks räägime rahast siis, kui kõik on käega katsuda ja kiskuda saanud, et kas see kleit on ikka seda raha väärt.
Kleidiga on üks kindel asi, et pärast pulmi läheb see kohe müüki ka. Jah, enamust rahast kindlasti tagasi ei saa, kuid endale ma ka seda kleiti jätta ei kavatse. Pole mitte mingit mõtet.
Mingil hetkel tuli salongi veel üks naine kleit valima.
"Vaata, kui ilus see on," näitas Maria võõrale naisterahvale kleite. "Näe, võta see! See on nii ilus!"
Eee... minu tütar, kes võõrastab omasid ja võõraid... ja üldse kõiki... tegi sellist müügitööd, et mina sellega hakkama ei saaks (mitte et see oleks mingi näitaja, sest mina nagunii ei suuda kunagi kellelegi midagi maha müüa).
Mariale me kleiti ei saanud, sest nelja kleidi proovimine oli juba selline katsumus, et see nõudis puhkust. Käisime küll veel paarist poest seal samas majas läbi, aga ei leidnud midagi.
Pruutneitsi Veronikaga vaatasime kodus pilte ka ja ma olin ikka õnnelik oma valitud kleidi üle. Loodan, et pulmapäeva hommikul sama tunnen. Aga kui mitte, siis on Anna-bella salongis veel paar kleiti, mis mulle samuti väga meeldisid ja järelikult võib keegi neile veel ka pulmapäeva hommikul järgi sõita. Olge valmis!
Kuna ma olen jätkuvalt väga rahulik eesootavate pulmade pärast, sest kõik kulgeb plaanipäraselt, siis ma pean ju kuidagi osade inimeste ootusi õigustama ja mingil hetkel närvihaigeks ootamatusi täis pruudiks muutuma.....
Või mitte?
Minu jaoks on kurb näha, et maailmas on asju, mida mina mõjutada ei saa. Täpselt nii saamatu olengi, et ei suuda kõike positiivselt puudutada. Aga eks see on ka elu õppetund. Ja nii kaua, kui hetkel nii lastelaagri kui pulmadega kõik toimib, peaksin õnnelik olema.
Vana tarkus: muuda kõike, mida saad, lepi kõigega, mida sa ei saa muuta ja oska sellel vahet teha.
Pulmi ma saan korraldada!
Pulmadest kirjutan veel siin:
Kohakaaslus ja avavalss pulmas
Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule
Kui palju sa pulmas sööd?
Pärast kolmandat last ei saa abielluda
Pulmadest juhe täitsa koos
Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu
Pulmakorralduse muru- ja mudamängud
Mis on pulmas tähtis?
Pulmakellad helisevad
pühapäev, 3. juuli 2016
Kohakaaslus ja avavalss pulmas (pulmakorraldus #8)
Pulmadega on nüüd nii, et suured kivid on purgis, kruusa veel mahub ja liiva ka.
Ehk siis toimub korraldamise peenhäälestus. No olgu- kuna me kõik oma riideid ka veel alles läheme ostma, siis see küll päris peenhäälestuse alla ei lähe. Suurimad probleemid praegu on siiski aga peenhäälestuse valdkonnast. Nimelt: kas hakata ise inimesi paaritama ja mille järgi avavalssi keerutada?
Inimeste paaritamise küsimus on siis kohakaaslus ja kohakaartlus- kas teha ise lauaplaanid ja kohakaardid ning sunniviisiliselt inimesed teineteise kõrvale ja vastu istutada ja nii paaridesse paaritada? Või lasta kõigil vabalt lauda vajuda? Kummalgi viisil ei satu kõik inimesed parimasse seltskonda.
Kui igaüks ise koha otsib, siis alati on võimalik, et mitmes kohas jääb üks koht kusagil keskel vabaks. Samuti on mittesobivate inimeste kõrvuti sattumine väga-väga reaalne.
Meie poolt sunniviisiline kohakaaslaste valimine on aga sama vägivaldne. Ma võin sõpruskonnad ja sugulased omasugustega kokku panna, aga kust ma tean, et nad peol just oma igapäevaste inimestega suhelda tahavad? Äkki oleks mõnigi uue ja tundmatu lauanaabri üle rõõmus? Meie pulma tulevad ainult ülitoredad inimesed, nii et ebameeldivate inimestega kokkusattumist pole vaja karta. Aga no sellegi poolest pole kõigil kõigiga põnev.
Ja kui mõni inimene jääb siiski lõpuks tulemata, siis kas lauda jäävad kusagile keskele lihtsalt tühjad kohad?
Kindlasti toimub meil piisavalt tegevusi ja saab palju tantsida, nii et lõpuks ehk polegi nii oluline, kelle kõrval sa istud. Sellegi poolest oleme meie Herlendiga ainsad, kellel on naaber kindel.
Kuidas teile tundub, milline on külaliste jaoks meeldivam viis istumiskoha lahendamiseks?
Teine peenhäälestuse teema on avavalss. Kindel on see, et mingit diskot, ega akrobaatikat me selle ajal tegema ei hakka. Seega on vaja tõesti täiesti tavalist klassikalist valsilugu. Sellist, mille järgi meie Herlendiga saame pool lugu keerutada ja siis tulevad meie vanemad (ja vanavanemad?) juurde ning keerutavad ka.
Praeguseks on mingi nimekiri juba olemas, kuid kõik head mõtted on ikka oodatud.
Mille järgi teie avavalsi loo valisite? Millised on teie arvates head lood avavalsiks?
Künnapase ja Kruusmanni naised lähevad aga homme päälinna ja hakkavad kleite otsima. Eks näis, kuidas õnnestub.
Ja kui keegi ei tea, kuidas näeb välja pruut kaks nädalat enne pulmi, siis ikka selline:
Nii et täitsa tavaline klassikaline tulevane pruut.
Seinal on päevade kaupa nimekiri sellest, millised tööd tuleb mis päeval ära teha. Praegu oli puude ladumise aeg. Puid on veel, aga mul pole rohkem kohta, kuhu riita teha, nii et ma ei teagi, mis neist saab.
Pulmadest kirjutan veel siin:
Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule
Kui palju sa pulmas sööd?
Pärast kolmandat last ei saa abielluda
Pulmadest juhe täitsa koos
Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu
Pulmakorralduse muru- ja mudamängud
Mis on pulmas tähtis?
Pulmakellad helisevad
Ehk siis toimub korraldamise peenhäälestus. No olgu- kuna me kõik oma riideid ka veel alles läheme ostma, siis see küll päris peenhäälestuse alla ei lähe. Suurimad probleemid praegu on siiski aga peenhäälestuse valdkonnast. Nimelt: kas hakata ise inimesi paaritama ja mille järgi avavalssi keerutada?
Inimeste paaritamise küsimus on siis kohakaaslus ja kohakaartlus- kas teha ise lauaplaanid ja kohakaardid ning sunniviisiliselt inimesed teineteise kõrvale ja vastu istutada ja nii paaridesse paaritada? Või lasta kõigil vabalt lauda vajuda? Kummalgi viisil ei satu kõik inimesed parimasse seltskonda.
Kui igaüks ise koha otsib, siis alati on võimalik, et mitmes kohas jääb üks koht kusagil keskel vabaks. Samuti on mittesobivate inimeste kõrvuti sattumine väga-väga reaalne.
Meie poolt sunniviisiline kohakaaslaste valimine on aga sama vägivaldne. Ma võin sõpruskonnad ja sugulased omasugustega kokku panna, aga kust ma tean, et nad peol just oma igapäevaste inimestega suhelda tahavad? Äkki oleks mõnigi uue ja tundmatu lauanaabri üle rõõmus? Meie pulma tulevad ainult ülitoredad inimesed, nii et ebameeldivate inimestega kokkusattumist pole vaja karta. Aga no sellegi poolest pole kõigil kõigiga põnev.
Ja kui mõni inimene jääb siiski lõpuks tulemata, siis kas lauda jäävad kusagile keskele lihtsalt tühjad kohad?
Kindlasti toimub meil piisavalt tegevusi ja saab palju tantsida, nii et lõpuks ehk polegi nii oluline, kelle kõrval sa istud. Sellegi poolest oleme meie Herlendiga ainsad, kellel on naaber kindel.
Kuidas teile tundub, milline on külaliste jaoks meeldivam viis istumiskoha lahendamiseks?
Teine peenhäälestuse teema on avavalss. Kindel on see, et mingit diskot, ega akrobaatikat me selle ajal tegema ei hakka. Seega on vaja tõesti täiesti tavalist klassikalist valsilugu. Sellist, mille järgi meie Herlendiga saame pool lugu keerutada ja siis tulevad meie vanemad (ja vanavanemad?) juurde ning keerutavad ka.
Praeguseks on mingi nimekiri juba olemas, kuid kõik head mõtted on ikka oodatud.
Mille järgi teie avavalsi loo valisite? Millised on teie arvates head lood avavalsiks?
Künnapase ja Kruusmanni naised lähevad aga homme päälinna ja hakkavad kleite otsima. Eks näis, kuidas õnnestub.
Ja kui keegi ei tea, kuidas näeb välja pruut kaks nädalat enne pulmi, siis ikka selline:
Nii et täitsa tavaline klassikaline tulevane pruut.
Seinal on päevade kaupa nimekiri sellest, millised tööd tuleb mis päeval ära teha. Praegu oli puude ladumise aeg. Puid on veel, aga mul pole rohkem kohta, kuhu riita teha, nii et ma ei teagi, mis neist saab.
Pulmadest kirjutan veel siin:
Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule
Kui palju sa pulmas sööd?
Pärast kolmandat last ei saa abielluda
Pulmadest juhe täitsa koos
Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu
Pulmakorralduse muru- ja mudamängud
Mis on pulmas tähtis?
Pulmakellad helisevad
reede, 1. juuli 2016
Uulu pätid- politsei otsib teid
Nii- hakkasin sildistama ja eeldama! Eeldan, et Uulus elavad mõned inimesed, kes oma tegudega on välja teeninud nimetuse "pätid"!
Nagu kirjutasin postituses Juhime Vabaerakonda, siis oli tänane plaan pump ära remontida ja siis veel pulmade asju ka ajada.
Reaalsus oli see, et jõudsime uue pumbaga Uulu kiriku juurde. Kohe õuele sõites jäid silma kämpingute avatud uksed. Esmane kartus sai kinnitust- taas on laamendamas käidud! Arvatavasti jaanipäeval!
Sellest, et nii on varemgi tehtud, rääkisime alles aprillis Pärnu Postimehe artiklis "Uulu kiriku juures laamendatakse usinalt". Tookord ajakirjanikuga kohtudes mõistsime ise ka oma rumalust, et siiani polnud me ju politseid kutsunudki. Minu jaoks on politseiga see põhimõte, et ma ei kutsu neid välja, kui on ebatõenäoline, et nad midagi teha saaks. Meil on politseinikke niigi vähe ja las nad tegutsevad seal, kus reaalselt ka midagi teha saavad. Nüüd siis teisiti- tegime kohe kõne politseisse ning varsti olid inimesed kohal.
Tunnistust andes andsin allkirja ka selle kohta, et uurimise käigust täpsemalt ei räägi.
Seda aga võin ehk ikka rääkida, et minu 7-aastase lapse jaoks oli tohutult huvitav vaadata, kuidas reaalses elus sõrmejälgi võeti ja asitõendeid uuriti. Kõige naljakam osa sellest oli tema jaoks õllepurgi pildistamine.
Kui politseinikud kohale jõudsid, siis olid üldse mu lapsed nagu hagijad neil ümber:
"Oi, päris politseinikud!"
"Tulge vaadake, meil on niiiiii palju asitõendeid!"
"Tulge, ma näitan, kus on juhtlõng!"
"Te olete nii toredad!"
"Tulge vaadake, pätid tegid Jumala katki!"
"Oi, Teil on päris püss!" (jah, mu laps oskab täiskasvanud võõraid inimesi teietada!)
jne
Enne politsei tulekut läks meil suur energia sellele, et lapsi asitõenditest eemal hoida. Politseiga koos olles nägime vaeva, et lapsi politseinikest eemale hoida.
Nii et tegelikult oli meil väga huvitav hommikupoolik. Põhjus aga oli kurb. Ma ei saa aru, miks on vaja laamendada ja lõhkuda? Mitte midagi pole varastada, aga vaja on lõhkuda?
Jah, Uulu kiriku territooriumil võiks olla rangem valve. Võiks ju lausa okastraadiga aed ümber olla ning selles kõva elekter. Pühakoda vajaks kindlasti sellist kaitset.
Või jõuame hoopis ühiskonnani, kus inimesed vastutavad oma tegude eest? Kus igaüks mõtleb, mida ta teeb ja mis on selle tulemus? Jah, ma saan aru, et on olemas inimesi, kes peavad pidevalt leidma mingeid väliseid asju, millega ennast lõbustada, kuid see ei pea ju tulema teiste arvelt.
Igatahes väga kurb! Aga õnneks on mul vägev meeskond, kelle abiga Uulu lastelaager ikka toimub.
p.s. veel täna ja homme saab lapsi lastelaagrisse registreerida kirjutades helikunnapas@gmail.com!
Nagu kirjutasin postituses Juhime Vabaerakonda, siis oli tänane plaan pump ära remontida ja siis veel pulmade asju ka ajada.
Reaalsus oli see, et jõudsime uue pumbaga Uulu kiriku juurde. Kohe õuele sõites jäid silma kämpingute avatud uksed. Esmane kartus sai kinnitust- taas on laamendamas käidud! Arvatavasti jaanipäeval!
Sellest, et nii on varemgi tehtud, rääkisime alles aprillis Pärnu Postimehe artiklis "Uulu kiriku juures laamendatakse usinalt". Tookord ajakirjanikuga kohtudes mõistsime ise ka oma rumalust, et siiani polnud me ju politseid kutsunudki. Minu jaoks on politseiga see põhimõte, et ma ei kutsu neid välja, kui on ebatõenäoline, et nad midagi teha saaks. Meil on politseinikke niigi vähe ja las nad tegutsevad seal, kus reaalselt ka midagi teha saavad. Nüüd siis teisiti- tegime kohe kõne politseisse ning varsti olid inimesed kohal.
Tunnistust andes andsin allkirja ka selle kohta, et uurimise käigust täpsemalt ei räägi.
Seda aga võin ehk ikka rääkida, et minu 7-aastase lapse jaoks oli tohutult huvitav vaadata, kuidas reaalses elus sõrmejälgi võeti ja asitõendeid uuriti. Kõige naljakam osa sellest oli tema jaoks õllepurgi pildistamine.
Kui politseinikud kohale jõudsid, siis olid üldse mu lapsed nagu hagijad neil ümber:
"Oi, päris politseinikud!"
"Tulge vaadake, meil on niiiiii palju asitõendeid!"
"Tulge, ma näitan, kus on juhtlõng!"
"Te olete nii toredad!"
"Tulge vaadake, pätid tegid Jumala katki!"
"Oi, Teil on päris püss!" (jah, mu laps oskab täiskasvanud võõraid inimesi teietada!)
jne
Enne politsei tulekut läks meil suur energia sellele, et lapsi asitõenditest eemal hoida. Politseiga koos olles nägime vaeva, et lapsi politseinikest eemale hoida.
Nii et tegelikult oli meil väga huvitav hommikupoolik. Põhjus aga oli kurb. Ma ei saa aru, miks on vaja laamendada ja lõhkuda? Mitte midagi pole varastada, aga vaja on lõhkuda?
Jah, Uulu kiriku territooriumil võiks olla rangem valve. Võiks ju lausa okastraadiga aed ümber olla ning selles kõva elekter. Pühakoda vajaks kindlasti sellist kaitset.
Või jõuame hoopis ühiskonnani, kus inimesed vastutavad oma tegude eest? Kus igaüks mõtleb, mida ta teeb ja mis on selle tulemus? Jah, ma saan aru, et on olemas inimesi, kes peavad pidevalt leidma mingeid väliseid asju, millega ennast lõbustada, kuid see ei pea ju tulema teiste arvelt.
Igatahes väga kurb! Aga õnneks on mul vägev meeskond, kelle abiga Uulu lastelaager ikka toimub.
p.s. veel täna ja homme saab lapsi lastelaagrisse registreerida kirjutades helikunnapas@gmail.com!
Tellimine:
Postitused (Atom)