Supernaise salajased oskused

,,Ma ei ole nõid. Olen taimetark,” naeratab vana naine sõbralikult, kui tema elutoa laua äärde istun.

Eelmisel nädalal diagnoosi kuulmisele järgnenud jalutuskäigult tagasi jõudes hakkasin kohe internetist lisainfot otsima. Mõne hetke pärast jõudsingi mitme arutelu ning artiklini, milles kiideti, kuidas Helme on inimestel vähist terveneda aidanud. Panin kõik oma tutvused mängu, et võimalikult kiiresti naise juurde aeg saada. See polnud sugugi lihtne. Naise esimesed sõnad tekitavad minus pettumust. Kas ma olen tõesti valesse kohta sattunud? Valele kaardile panustanud?

Vaatan Helme toas rippuvaid kuivatatud taimi. Kui ta kavatsed mulle kalli hinna eest müüa neist taimedest kokkukeeratud mingit väidetavat imerohtu, siis lahkun sekundiga. Ohkan nukralt raviva taimejoogi pakkumise ootuses.

,,Jah, ma olen selgeltnägija,” jätkab naine. ,,Seda aga seetõttu, et inimesed käituvad enamasti samade mustrite järgi. Me ei anna endale aru, kui ettearvatavad me oleme. Kui sa üldisest rattast välja astud ja toimuvat kõrvalt vaatama hakkad, siis näed, mis tegelikult toimub. Siis mõistad, kui vähe inimesed oma käitumisest endale aru annavad ning seda kontrollivad.”

Nihelen veidi ebalevalt. Meie kohtumine ei liigu ikka veel selles suunas, kuhu minu arvates peaks liikuma. Kerin peas läbi juba järgmisi variante, kelle poole veel oma murega pöörduda võiksin.

,,Ma ei pea su olukorra kohta midagi küsima. Võin kohe öelda, et su mees ei hinda sind, ega aita ühise elu korraldamises. Vead üksi mitme inimese koormat. Teenindad oma elus paljusid teisi inimesi, kuid enda jaoks aega ning energiat enam ei jää. Teed palju, kuid tegelikult pole oma kohta elus siiani leidnud.”

Mõtlen sarkastiliselt, et see oli küll klassikaline diagnoos tänapäeva Eesti naiste kohta.

,,Mille järgi te seda ütlete?” panen vanaproua proovile.

,,Sul on päris mitu ülekilo, mida ei peaks olema,” alustab Helme. Ootamatu kriitika peale kihvatab minus miski.

,,Teen palju tööd ja pole ammu trenni jõudnud,” hakkan ennast kaitsma. Vanaproua tõstab vaigistavalt käe.

,,Mina ei ole piitspeenikeste modellide austaja. Ütlen vaid, et välimus peegeldab sisemust. Ennast lohakile jätnud inimesel pole oma elus kõik korras. Ülekilod pole vaid moeasi, vaid see näitab sisemist segadust, tasakaalutut elu. See on üks esmane näitaja, et sead oma elus teised esmakohale. See on suur viga. Kui sa ennast hooletusse jätad, pole sul varsti teistele enam midagi anda. Tead küll ütlust, et tühi kott püsti ei seisa. Sina oledki see kott. Ennast pead kõigepealt täitma.”

,,Mul on kuus last. Loomulikult ma muretsen nende eest esmajärjekorras. Lapsevanemana ma vastutan nende eest,” õigustan ennast. Helme jutus on mõte sees, aga ikkagi haavab, kui keegi võõras mind niiviisi kritiseerima hakkab, ise tausta teadmata.

,,Ja sa oled ilmselt selle kilbi taha aastaid põgenenud.”

,,Ma ei saa aru,” tunnistan.

,,Hea on enese hooletusse jätmist põhjendada lastega. Tänasel päeval pead sa aga tunnistama, et just laste pärast pead enda eest hoolitsema. Kas pole sa mitte minu juures just seetõttu, et laste tõttu tahad edasi elada?”

Noogutan vaikides. Täpselt seeõttu ma ju kiiret vastuvõttu palusin - et mul on kuus last, kelle nimel on vaja kiiresti elumuutvaid nõuandeid.

,,Naissuguorganite haigused on otsene viide sellele, kuidas sa ennast naisena tunned. Sa tulid minu juurde emakakaelavähi eelse seisundiga. Ilmselt oled aastaid endasse peitnud pettumust sellepärast, et mees sind ei hoia, ega armasta nii, nagu sinul vaja oleks. Loomulikult elate koos edasi, sest teil on kuus last, kellel on isa vaja, aga sina naisena ei tunne, et oled hoitud. Pigem on mees kui lisalaps perekonnas. Elad selle kõik üle, sest aegajalt on ta lastele hea isa.”

Pisarad kipuvad silmisse. Pilgutan kiiremini, et takistada neil ojadena voolamist.

,,Ära muretse, see ei ole sinu süü. Vähemalt mitte täielikult. Usun, et oled sellist käitumist näinud oma kodus, sõprade, sugulaste ja kõigi ümbritsevate inimeste juures. Sellist enesepettust on meie ümber nii palju, et pigem tunduvad imelikuna paarid, kes päriselt õnnelikult koos elavad. Nende puhul küsitakse, et mis teil viga on, et nii pikalt teineteist talute ja seejuures veel naeratate. Inimesed kritiseerivad seda, mis neile endale võõras on. ”

Häbenen oma esialgseid kahtlustusi. Praegu on Helme lugenud üles kõik mõtted, mida ise aastakümnete jooksul olen mõelnud. Kristeri käitumist olen aastaid kannatanud just seetõttu, kuna nii paljudes ümbritsevates peredes näen sama. Näha on, et inimesed ei sobi omavahel kokku, kuid laste või majalaenu või mõne muu imeliku põhjuse tõttu elatakse edasi. Teineteisest täitsa erinevaid teid pidi, aga elatakse.

Teine variant on inimesed, kes lähevad lahku. Kogu aeg. Kõigist. Ehk et igaks jõuluks on uus kaaslane ning tihti igaks suveks uus laps. Ega sellised kiirpaaritujad õnnelikmad ei ole. Nii tundubki õnnetu pikaajaline pereelu kuidagi stabiilsema variandina.

,,Minu õpetussõnad sulle on, et pead ennast üles leidma. Endaga uuesti sõbraks saama. Oma elu tasakaalukaks muutma. Ennast kehtestama - nii tööl kui eraelus. See ei ole kiire ja lihtne tee. Esimene samm on aga mõistmine, et midagi on valesti. Kui sa suudad oma probleemi sõnadesse panna, siis on võimalik seda ka lahendada.”

Iga vanaproua sõna rebib minus midagi lahti. Haav haava järel käriseb mu sisemus avatuks. Kõik uksed, mida olen endas aastaid sulgenud, pahvatavad nüüd järjesti lahti.

,,Ma olin siiani kindel, et olen supernaine. Mulle ei meeldinud, kui teised seda ütlesid, kuid tegelikult olen ise aastaid arvanud, et kõigega hakkamasaamise eest olen auga seda tiitlit väärt.”

 

,,Supernaine ei pea kõigega hakkama saama. Supernaine peab suutma valida, millega peab hakkama saama. Mõne asjaga ei pea üldse leppima, ega tegelema. Mõni asi pole üldse nii oluline, kui algul tundub. Supernaiseks teeb oskus määrata õigesti asjade tähtsus. Kui tähtsus on õigesti määratud ja kuulad oma sisemist häält, siis suudad enda elu tasakaalukaks muuta. Rohkem saladusi ellujäämisel polegi!”

See on peatükk minu romantilisest lühiromaanist ,,Mina, supernaine, jään ellu!". Kui tahad pikemalt lugeda, siis saad raamatu endale soetada Heli Kirjastuse e-poest siit või lähimast raamatukogust. 

Mõnusat lugemist mahedatel suveõhtutel!  


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com