Tihti küsitakse minu käest nõu, et kuidas uus beebi eelmiste lastega ära harjutada. Või siis õigemini vastupidi- kuidas vanematele lastele järgmine laps "söödavaks" teha. Nii sündiski raamat "Kuidas uus beebi majja tuli". Raamatu kujundus saab lähipäevil valmis ja siis oskan sellest ka rohkem rääkida. See on kirjatähtedega raamat, sest kuna mõte on rääkida rõõmudest ja muredest, mida uus beebi kaasa toob, siis peaksid lapsed seda nagunii koos vanematega lugema.Raamat "Kuidas uus beebi majja tuli" on sarjast "Maalaste lood", mille esimene raamat oli "Laste ilus elu maal".
"Laste ilus elu maal" rääkis sellest, mida lapsed maal teha saavad ja kus mängida.
Uue raamatu "Kuidas uus beebi majja tuli" illustratsioonideks on samuti päriselu fotod. Neid otsides sattusin aga 2011.a fotodele sellest ajast, kui me alles küülikufarmi alustasime. Ajast, mil küülikutel oli meie majas parem elu kui meil endil. Tänaseks oleme väääääga palju ehitanud-korrastanud-jne, nii et meil on siin juba täitsa mõnus elada. Oma majas jätkub muidugi tööd igavesti, nii et igav pole jätkuvalt. Praegu aga tundub, et kõik ongi alati selline olnud. Sellepärast ongi hea, kui aegajalt on vaja vanades fotodes sorida.Aga no... mõned asjad olid ka varem paremad. Ehk et me olime ikka kunagi nooremad ja... nooremad :)
Siin siis aga väike pildivalik sellest, kuidas me 2011.a küülikufarmiga alustasime. Kuna me vahepeal küülikupidamise lõpetasime, siis olin need fotod kusagile mitme saladuskihi alla arvutis ära peitnud. Ise ka ei tea, et miks. Ilmselt oli minu jaoks küülikukasvatuse lõpetamine ikkagi valuline, sest need loomakesed on mulle alati väga meeldinud. Tänasel päeval on meil aga taas ka küülikud, nii et võib rõõmsalt meenutada aega, kui nendega alustasime.
Juba algusaegadel olid prantsuse pässid meie lemmikud. Nii on ka tänasel päeval- sest nüüd kasvatamegi ainult seda tõugu küülikuid. Prantsuse pässid on lastele lemmikuteks parim valik, sest nad on rahulikud ja mõnusalt nunnutatavad. Nagu selleltki vanalt pildilt on näha:
Armas lugeja- soovin sulle rõõmu lastest ja loomadest ning oskust seda iga päev märgata! Vanu pilte on mõnus vaadata küll, aga minu jaoks on kõige mõnusam teadmine, et olen igal päeval kohal olnud. Elanud selles päevas. Isegi kui nüüd tundub, et vanasti oli miski parem, siis täna tean, et ka sel hetkel ma märkasin seda. Ja kui ka miski oli halvasti, siis... on hästi, et see on möödas. Liigume edasi. Kõik head mälestused kaasa. Halbadest õppetunnid kaasa, et tulevikus halvade kogemustega üha osavamalt hakkama saaks.
***
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase.
Mina olen Heli Künnapas (37),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja peaaegu 1 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti
korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar