Viimastel päevadel küsitakse jälle kuidagi väga tihti, et kust tulevad ideed raamatute kirjutamiseks. Üks ja kõige õigem vastus: elust enesest! Täna kuulsin teooriat, et igal inimesel on materjali ühe raamatu jaoks- selle, mis räägib tema enda elust. Aga kõik ülejäänud raamatud, mida mõned kirjutavad, see on juba looming.
Mina tean, et kõigis oma raamatutes olen kasutanud nii enda elu, kui seda, mida olen kuulnud või kõrvalt näinud ja siis see kõik on ilusti väljamõeldisega ära segatud. Nii et saa mõnikord enam ise ka aru, et kus sai elust maha kirjutatud ja kus välja mõeldud. Rääkimata sellest, et lugeja sellest aru saaks. Nii ei tasugi tegelikult minu raamatutest (välja arvatud "Minu ilus elu maal") otsida reaalseid tegelasi või sündmusi.
Näiteks ka minu järgmine teos "Ütlemata sõnad" on pühendatud tervele hulgale noormeestele, kuna nad aitasid selle raamatu sünnile kaasa. Aga enamus neist pole sellest üldse teadlikudki ja iseennast nad sellest noortekast kindlasti üles ei leia. Nii on ka elus- me ei tea, kuidas ja mil määral me ennast ümbritsevaid inimesi mõjutame, aga me mõjutame.
Aegajalt mõtlen, et äkki on mõned olukorrad ja inimesed minu ellu antud just seetõttu, et mul oleks millest kirjutada. Sest mõnedele asjadele elus ei näi tõesti mingit paremat põhjendust.
Kirjutamiseks ei piisa, kui vaid silmad ja kõrvad lahti hoida. Süda peab ka avatud olema. See aga tähendab, et on raamatu matejrali kogumine (ehk elamine) võib endalegi aegajalt haiget teha, sest süda on liiga avatud. Aga kui see kõik on paberile pandud, on teema endast läbi elatud. See on nagu puhastustuli.
Olen püüdnud seda korduvalt seletada, aga see on väga keeruline. Minusse kogunevad ideed teevad täitsa haiget, kui nad välja ei saa. Selline vastik surve muudkui koguneb ja koguneb. Ja kui üks raamat saab jälle kaante vahele on mõnus vabanemise tunne. Ja siis ma ei mäleta enam, et kellest ja mida ma kirjutasin, sest minu jaoks on see lugu lõpetatud ja endast välja lastud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar