Millised 2 nippi aitavad kõigi hullumeelsete plaanidega hakkama saada?

November hakkab lõppema ja olen taaskord ilusti oma võimete piire katsetanud.

Enne jõuluaega pole kellelgi igav. Kolme koolis käiva lapsega pole kellelgi igav. Maal elades linnas trennides käivate lastega pole kunagi igav. Kodus täiskohaga beebi kõrvalt töötavatel inimestel pole kunagi igav. Kirjanikul, kellel on sel aastal juba ilmunud 3 raamatut, ei ole igav.

Pildistas Triin Künnapas

Et aga kohe kindlasti vältida iga võimalust, et mul äkkkkki hakkab igav, otsustasin oktoobri lõpus, et osalen NaNoWriMo´s ehk kirjutan koos teiste üle maailma virtuaalselt kogunevate kirjainimestega novembrikuu jooksul valmis 50 000 sõna pikkuse romaani käsikirja.

Tänase hommiku seis oli selline:

Ehk et võidukast lõpust on puuduvaid lõpuspurt ja... siis ongi mul käsikiri, mida ma mitu nädalat näha ei taha. Ojaa, nüüd juba tahaks puhkust küll. Mõne aja pärast aga tuleb uuesti algusest viimistlema ja täiendama hakata.

Novembrikuu lõpule otsa vaadates tean, et selle kõigega aitasid mul hakkama saada kaks olulist nippi, mida saab kasutada erinevates eluvaldkondades. Nimelt:

1) tegele 1,5 tundi päeva algul kõige olulisema projektiga 

Selle mõtte sain Robin Sharmalt, kes hiljuti ka Eestis esinemas käis. Hakkasin kuulama tema avalikult kättesaadavaid youtube materjale. Eriti just pikkadel autosõitudel. Tal on seal päris palju muid häid mõtteid ka, aga see hommikune kõige tähtsama teemaga alustamine jäi kõige rohkem meelde.

Minu puhul on mõnikord nii, et õhtul kell 22 avastan, et pole veel tööle jõudnudki. Või siis hommikune beebi uneaeg võibki olla ainuke 1,5 tundi, mis mul sel päeval töötamiseks on. Kui ma selle aja kulutan e-kirjadele, arvetele, artiklite lugemisele või veel hullem- sotsiaalmeediale, siis ongi kogu tööpäev sellele kulunud. Novembris olen aga enamikul päevadest meeles pidanud, et esmalt kirjutan käesolevat romaani. Just seetõttu olengi kõigest hoolimata ikkagi lõpusirgel.

Nii võtan selle nipi kindlasti novembrikuust edasi ka endaga kaasa. Muidugi on siin järgmine küsimus- milline on hetkel kõige olulisem projekt? See ei pruugi olla see, mille puhul keegi teine ütleb, et sellega on kiire. See ei pruugi olla ka see, mis kõige kiiremini raha sisse toob. Aga see tuleb jah igaühel ise selgeks mõelda.

2) halvasti kirjutatud tekst on parem kui kirjutamata tekst 

Seda mõtet võib laiendada, et ,,halvasti tehtud töö on parem, kui tegemata töö". Hmm... ma loodan, et mu hambaarst, ega kirurg seda lauset siin praegu ei loe...

Olen aastaid olnud selline, et tööd jäävad seisma, sest mul pole aega, võimalust, oskust väga hästi teha ja nii ma teen muid asju, kuni selle projekti jaoks tuleb aeg, võimalused, oskused. Ainuke mure, et enamasti neid ei tule niisama kusagilt.

Viimaste 8 aastaga on lettidele jõudnud 20 minu kirjutatud raamatut. Seda just kirjutamise pärast. Ehk et olen õppinud kirjutama, ilma et ootaks maailmatumat ilmutust. Enamasti hakkavad tegelased kirjutamise käigus oma elu elama ning neile tuleb viimistlemise käigus lisada see, mis algul puudu jääb. Aga lisada saab kuhugi, kus on juba midagi olemas.

Loen praegu õudus- ja ulmekirjaniku Stephen King´i raamatut kirjutamisest. Ma pole ühtegi ta raamatut lugenud. Filmi ,,Lemmikloomadesurnuaed" treileri nägemine enne ühte teist filmi tegi nii, et ma ei julgenud mitu päeva õhtuti õue pesusid kuivama viima minna. Nüüd aga tahaksin väga temalt midagi lugeda, sest ta mõtted kirjutamisest on nii eluterved. Paljud on mul juba praktikas, kuid olen selle raamatu lugemise käigus palju juurde õppinud. Juba uurisin Lugemise väljakutse grupist, et tal on ka mõned jälkusevabad lood, nii et varsti saan ta stiiliga lähemalt tutvuda.

King´i põhiline soovitus on ka, et kirjanikuks olemine tähendab, et tuleb palju lugeda ja palju kirjutada. Minu lugemisblogi Mida Heli luges andmetel olen sel aastal lõpetanud 57 raamatut, aga pärast novembrikuu lõppu on üks suurem lugemisspurt ka plaanis.

King´i soovitust võib laiendada iga tegevuse kohta- arened seda tehes, mitte mõeldes, et tahaks, teeks... või veel hullem- leides vabandusi ja süüdistusi, et miks teiste pärast midagi teha ei saa.

Lugesin täna oma lapse arvutiõpetuse hindest, et ,,liiga tihti eksid tunni ajal valedele lehekülgedele, mitte neile, mida tunnitöös vaja läheb" ja seda lugedes sain aru, et... kui ma romaani kirjutan, siis ei saa ju samal ajal e-koolis istuda ja lapse hindeid lugeda.

Nii võin lõppu lisada ühe nipi veel:

3) lastelt tasub õppida ning laste parandamise asemel tuleb endas kõigepealt parandada vead, mida lastele süüks pannakse.

Ehk siis loodan väga, et oskad neid nippe ka enda elus rakendada ja neist on kasu, aga... ma lähen nüüd oma romaaniga lõpuspurtima (kuigi tittbeebi teeb siin kõrval muudkui igasugust nalja)! 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com