Mis sinu sees peidus on?

Veel üks minu mõtisklus, mis on eelnevalt avaldatud Pere ja Kodu blogis 7.oktoobril 2015, aga milles kirjutatuga ma ikka nõus olen.
_______________________________________

Mis sinu sees peidus on?

Blogija Pille kirjutas sel nädalal nii vahvalt hinnangutevabast elust. Mina olen üks nendest, kellel läks päris kaua aega, enne kui sain aru, et kõik see, mida me teistes näeme ja tähele paneme tuleneb sellest, mida ise tähtsaks peame. Esmalt jääb silma see, milles endal king pigistab.

Hiljuti lugesin intervjuud ühe psühholoogiga, kus ta ütles, et kuigi ta asju teab, ei aita see tal siiski iseennast korras hoida, enda emotsionaalseid Ameerika mägesid vältida. Nii on ka minu teadmistega- isegi kui tean, et inimeste märkused ja kommentaarid tulenevad neist endist, siis ikkagi lähevad hinge.

Minu viimaste nädalate lugemine on Tommy Hellsteni “Jõehobu töökohal”. Olen ka varem ühte Hellsteni raamatut lugenud ja see andis väga palju edasiviivaid mõtteid oma elu korraldamiseks. “Jõehobu töökohal” räägib erinevatest inimtüüpidest töökohal. Ehk sellest, kuidas me kõik tuleme lapsepõlvest.

Me ei anna endale aru, millised läbirääkimata mured või probleemid lapsepõlvest meie käitumist ja elu tänapäeval suunavad. Mida valusama kogemusega oli tegemist, seda rohkem inimene seda enda sisse peidab. Ja nii tundubki, et kõik teised ümberringi on süüdi. Inimesed, kes iseendaga hakkama saavad, ei süüdista teisi. Eriti mitte enda tunnetes. 

Ka suhtes võttis mul tükk aega, enne kui sain aru, et see, kuidas mees käitub, ei ole enamasti seotud minuga, vaid sellega, mis tema enda elus on lahendamata. See arusaamine oli värskendav. Esiteks ei võtnud ma siis enam kõiki tema ülekeemisi isiklikult. Teiseks aga oskasin teistpidi toetada ja olemas olla ning sellega probleemide lahendamisele kaasa aidata. See töötab! Aga see ei tähenda, et ükski ülekeemine minu jaoks lihtsam oleks, kuid nüüd oskan ennast säästa ja ise emotsionaalselt kergemalt pääseda.

Hellsten rõhutab, et olulisim on vastutuse võtmine. Vastutus enda elu ja tunnete eest. Tihtilugu on maailma rahu ja näljahädaga lihtsam tegeleda kui iseomaenda isikliku elu ja valuga. Kui aga kõik inimesed oleks endaga rahul, leidnud sisemise tasakaalu, siis laheneks ju ka maailma rahu ja näljahäda küsimus.

Kuidas oma lapsi sellest päästa? Õpetada neid ennast tundma. Lubada neil tundeid väljendada ja aidata mõista, et mida nad tunnevad. Rääkida-rääkida-rääkida, et neil oleks sõnavara enda ja oma tunnete kirjeldamiseks.

Kõike seda teades ei suuda ma aga ikka ise rahulikult ja õnnelikult elada. Ikka mõjutavad mind minust väljast poolt tulnud sõnad ja teod. Tean, et kui miski mind puudutab, siis seepärast, et minus endas on mingi teema või probleem ikka veel läbimõtlemata. Nii et olen tänulik igale inimesele minu elus, sest nad kõik õpetavad mulle midagi minu kohta.

Mida sina täna enda ja endasse peidetud tunnete kohta õppisid? 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com