Ütlemata sõnad...ehk Herlend pole õnnelik!

Teatasin täna Herlendile, et mul läheb praegu raamatuga väga hästi. Ta jäi mind kummalise grimassiga vaatama ja venitas:
"Meie jaoks see küll hea ei ole... Siis teame, et peame sinust eemale hoidma..."
Hmm, mina võin seda ise öelda!!! Aga see küll pole hea, et isegi Herlend on asjast aru saanud. Ehk et jah- ajal, kui raamatuga läheb hästi, ei tasu mind torkida, sest siis ma kirjutan raamatut ja elan ühes maailmas... ja mitte teie omas.

Nüüd aga tuleb ajalooline hetk ja ma lasen teid oma poolelioleva noorteka "Ütlemata sõnad" kaante vahele piiluda. Üsna alguses on sellised lood:

„Tead, ma olen sellest kõigest nii väsinud,“ teatab silmnähtavalt purjus Joel, kui me mõne aja pärast alumise korruse saali nurgas klapptoolidel lösutame, jalad eesoleval pingireal. Simon ja Neemo tahtsid magama minna ja käsutasid tuvikesed toast välja, nagu Neemo meid uksest välja lükates ütles. „Adelina ja kool ja kodu...“

Nonii, ongi käes- purjus-inimese-aususehetk ehk see koht õhtust, kus Joel ei saagi enam aru, et räägib võhivõõra inimesega. Loomulikult olen valmis poissi kuulama, kuid ma ei tahtnud osa saada mingist enesepaljastusest, mida Joel hiljem oleks kahetseda võinud. Minuga aus olemist ta arvatavasti aga kahetseks.

„Äkki sa tahad magama minna?“ pakun ja hakkan ennast püsti ajama, et ülimalt ebakindla hoiakuga Joel tema tuppa tagasi aidata.
Poiss haarab mu käest ja vaatab alkoholi-uduse pilguga otsa.
„Ei taha ma kusagile minna. Ma tahan sinuga rääkida.“

Ta tõmbab mind tagasi enda kõrvale ning jätab mu käe enda kätte. Sean ennast mugavamalt klapptoolile lösutama ja püüan mitte tähele panna, et Joel oma pöidlaga mu peopesa silitab.

„Tead, kõik mõtlevad, et mu elu on nii hirmus lihtne ja tore. Ja nii ma peangi pidevalt tõestama, kuidas kõik on nii ilus ja tore. Ja ma ei viitsi enam. Nii hea on niiviisi purjus olla ja mitte millegi eest vastutada.“
Ta vahib mittemidaginägeva pilguga enda ette ja ohkab sügavalt.

„Ega alkohol ju sinu eest probleeme ei lahenda,“ vastan ettevaatlikult, teadmata, millest me tegelikult räägime.
„Vähemalt mõneks ajaks võin tunda, et lahendab. Ja nii ma ei pea vähemalt mõnda aega millelegi mõtlema...“
Poiss ohkab taaskord ning lisab veel midagi arusaamatut. Pikk vaikusehetk. Äkitselt vajub ta pea mu õlale. Mõne hetke pärast kõlavad vaikses ruumis purjus inimese rasked ühtlased hingetõmbed.

Ja olengi üksi. Nagu kesköö oleks muinasjutus kätte jõudnud. Näen kutsareid hiirekestena saalinurga poole jooksmas. Nüüd ei pea ma enam mõtlema, mis saab edasi... sest midagi ei saagi. Selline oligi minu segane 15 minutit kuulsust- õhtu koos purjus Joeliga! Ja nüüd on see läbi. Olin vahepeal isegi mõelnud, et neist võiks sõbrad saada. Poiss tundus nii hoolitsev, aga õhtu lõpuks selguks, et asi oli lihtsalt alkoholis. Tunnen mingit seletamatut nukrust. Ma ei saa ise ka aru, miks, sest ma pole ju kaotanud midagi, mis mul olemas oleks. Joeli pole minu elus kunagi olnudki.

Kuulan mõne hetke poisi rahulikku hingamist, kuni mul hakkab ebamugav. Äratan teda. Varsti vaatab ta mulle segaduses pilguga otsa, kuid nõustub kaasa tulema. Jõuame poiste toani, kuid ka uksel ei lase Joel minust lahti. Neemo ja Simon magavad ning tuba on pime.

“Ole mu juures,” pomiseb ta ning tõmbab mu enda kõrvale nari alumisele voodile pikali, käsi üle minu. Mõne hetke pärast kuulen kolmehäälset purjus inimeste norskamist.

Heinategu Uulu laagris

Kuigi selle aasta Uulu lastelaager algab alles 8.juulil, siis meie laagerdasime juba eile. Kaks kasvatajat, neli abikasvatajat, kolm teenindava personali töötajat ( :) ) ja hunnik lapsi (7!!!) võtsid rivvi ja alustasid korrastustöid. Või oleks õigem öelda, et tegime heina? Igatahes selline nägi laagriplats välja siis, kui me hommikul kella 10 paiku pihta hakkasime:

Korjasime siis oma niiduki ja trimmeri autost välja ning hakkasime teeradasid looma. Mõne aja pärast pääsesid mõned meist kämpadeni ja hakkasid neid korda tegema. Igal aastal on põhjust kurvastada selle üle, et aasta jooksul, mis meie laagrite vahel on, käivad kohalikud noored kämpades. Nii peamegi iga kord kämpadest suitsukonisid ja pudelikilde koristama. Kas tõesti on lastelaager parim koht, kus pidutsemas käia?

Eks see ongi meie jaoks laagris üks suurim mure, et seal territooriumil ei toimu ülejäänud aasta jooksul mitte midagi ja nii hakkame igal aastal koristama ja korrastama nullist... ja seda kõigest mõnepäevase laagri jaoks. Peale meie laagrit jääb Uulu kiriku ümbrus jälle vaid meie järgmist lastelaagrit ootama.

Kui osa maast oli niidetud, said lapsed vahepeal rohu kõrgust mõõta. Vahepeal avastasid lapsed ka "vahva" mängu: trimmerdava issi eest rohu sisse peitmine. Loomulikult seletasime ilusti, et see on ohtlik.

Herlend ja Veronika taipasid ühel hetkel, kui palju tööd on teha ja korraldasid trepil välkkoosoleku. No ikka tööde kiirendamiseks. See nägi välja selline:

Õnneks polnud seal eriti interneti levi ja nii ei saanud nad kaua facebookitada. Tuli reaalsele tööpõllule naasta. Lõuna paiku pakkisin mina Maria ja Christiani autosse, et nad magama panna ja samal ajal laagri asjad ära osta. Lapsed muidugi linna sõites magama ei jäänud, nii käisin koos kahe lapsega terve laagri jaoks kontoritarbeid, meeneid, majandustarbeid ja muid vajalikke asju ostmas. Samuti töömesilastele süüa. Vahepeal helistasid ehitusmaterjale hankivad Herlend ja Fredy ning tahtsid minu autosse linnast veel vannitoa jaoks küproki plaate mahutada. Tuletasin meelde, et ma läksin ise ka osturetkele, nii et ei mahu. Nad said ise hakkama. Tagasi sõites jäid Maria ja Christian õnneks magama.

Laagriplatsil ootas mind aga mitte nii hea uudis- meie kodust kaasa võetud muruniiduk otsustas vahepeal otsad anda. Mitte lihtsalt niisama, vaid ikka mootor lendas täitsa laiali. No lisame selle oma mõttelisse panusesse laagri korraldamisel. Ju see heinategu ei olnud ühe väikese kodumuruniiduki jaoks võimetekohane töö. Nii tuli Herlendil ülejäänud laagriplats üksi ära trimmerdada. Kusjuures lõkkeplatsi ümbrus jäi lõpuks ikka tegemata, sest ka trimmer hakkas sellest heinast ära väsima. Eks mõnel teisel päeval teeme edasi. Siin on Herlendil jäänud veel viimased meetrid lipuvardani teed rajada:

Päeva jooksul käis meil korduvalt külalisi- nii Eestist, kui välismaalt. Seda enam oli kurb mõelda, kuidas Uulu kirik enamuse aastast niisama tühjalt seisab. Andsime aga siis muudkui aru, et me keegi ei ela siin ja et meil hetkel ei ole ka laager käsil, kuigi plats on lapsi täis.

Meie laagri suurim mure on pesemisvõimalused. Need on küll alati olemas olnud, kuid halvenevad iga aastaga. Oleme planeerinud, et dušširuumide uuendamiseks võiks raha taodelda, aga keegi ei taha ju toetada ruumide uuendamist, kui seda kasutatakse vaid üks kord aastas laagri korraldamiseks. Kuna meie laagrituusik lapsele maksab vaid 35€ (sisaldab toitu ja kõiki muid kulusid), siis on selge, et ka laagri rahadest suurt remonti ei tee. Sel aastal aga otsustasime lõpuks mingigi remondi ära teha ja nii Fredy ja Herlend sellega pihta hakkasidki. Jah, algul oli küll jutt, et nemad seda tegema ei pea...aga lubadustes saad lõpuks kindel olla ikka siis, kui need on täide viidud. Siin siis on näha, kuidas Fredy ja Herlend koos tööd teevad:

Jah, Herlend miksis muusikat, kuni Fredy töötas... aga no ma rikun hea pildi ära ja ütlen, et selle pildi väliselt tegi ka Herlend käed mustaks.

Kell 21 panime lõpuks asjad kokku. Meie enda lapsed nägid selleks ajaks välja sellised:

...ja laagriplats jäi meist maha sellisena:

Õhtul koju jõudes oli hea uudis, et veel 6 last registreerusid. Nimekiri muudkui pikeneb. On veel mõned vabad kohad, kuid seda telgiga tulles. Kämpad on täis.

Aitäh kõigile korrastustöödel osalenutele! Kolmapäeval jätkame! Ja alates 8.juulist laagerdame!!!

Kui palju mulle selle eest makstakse???

Mõnikord tahaks mõne inimese peale nutta. Eriti siis, kui oled mõne õnnestunud projekti/ürituse/ettevõtmise üle üüüülimalt õnnelik ja siis küsitakse su käest uurival pilgul: "Aga kui palju sulle selle eest maksatakse?"

Jah, ma tegelen erinevate asjadega. Jah, ma tegelen mitmete asjadega korrraga. Jah, mulle ei maksta suurema osa nende asjade eest väga palju...või ei maksta üldse.

Kas ma teen neid tasuta? Kindlasti mitte. Aga tasu ei pea, ega saagi, alati olla rahaline. Tasuks võib olla ka uus saadud kogemus, hingerahu, sisemine kasvamine, sära teise inimese silmis, sõnatu või sõnades tänu kellegi poolt või lihtsalt teadmine, et oled oma võimalusi kasutanud, mitte raisanud. Sest me ei saa teha ühtegi asja, mis pole meile võimalik. Isegi kui üritus näib algul võimatu,kuid seejärel õnnestub ära teha, siis see järelikult ikkagi oli võimalik. Lihtsalt meie piiratud mõtlemisele tundus võimatu.

Nii ei saa ma oma elus teha ühtegi asja, mis pole mulle võimalik. Aga kõik asjad pole kõigile jõukohased, ega võimalikud. Kui asi on mulle võimalik, siis järelikult on mul selleks vahendid-oskused-võimed-motivatsioon ja kõik muu vajalik. Kui igaüks meist teeks seda, milleks talle vahendid on antud, oleks maailm jälle veidi ilusam koht.

Raha ei ole eesmärk. Raha ei ole mõõtmisvahend. Raha on üks võimalus hinnata ja vahetada kaupu ja teenuseid, kui meil pole mitte midagi muud nende vastu anda.

Raha on meil vaja ka sellepärast, et suurem osa meist ei tee seda, milleks nad on võimelised. Suur osa meist ei tunne iseennast, ega teagi, milleks nad on võimelised. Paljud minu tööd ja tegemised tasuvad mulle võimalusega iseennast paremini tundma õppida. Nii jääb mul suurtes kogustes alkoholi joomata, et igal nädalavahetus (või õhtul?) endaga kohtuda...või enda eest põgeneda? Nii jääb mul mitu enesetappu tegemata jne. Ja seda kõigest seetõttu, et olen tihti olukorras, kus mu käest küsitakse, et kui palju mulle mõne mu töö-tegemise eest makstakse, kuid mina pean vastama, et:

"Ei ühtegi raha...aga sina ei saa aru nendest maksevahenditest, milles mulle tasutakse!"

Märkamatu neljas beebi

Meie neljas beebi Christian on märkamatu laps. Miks nii? Sellest kirjutan kuu algul ilmunud Pere ja Kodu "Beebi" ajakirjas. Kuidas meie esimesest üllatusi pakkuvast beebi-Mathiasest jõudsime raamatukogude-põrandate-ekspert-Christianini. Nii et beebiajakirja 10.leheküljel on meie kogemused kirjas.

Mees, kus su lapsed on?

Kui tihti me seda küsimust kuuleme?
Ikka küsitakse naiselt, et kus su lapsed on. Nii näiteks kui ma täna hommikul jälle tööle läksin, pidin sellele küsimusele vastama. Samuti korduvalt eile päeval. Jah, viimaste pävade töö on see, et oleme erakonna telgiga Hansapäevadel väljas ja suhtleme rahvaga (=oleme poliitikud). Kui käin mõnel kohtumisel, koolitusel, kirjutan raamatut või artiklit, ikka küsitakse minu käest, et kus mu lapsed on. Aga kui tihti küsitakse laste isa käest tööpäeva hommikul, et kuidas ta täna tööle tulla sai, kuhu ta lapsed pani?

Viimasel ajal aktuaalseks muutunud islami teema taustal võime Eestis väga rõõmustada- meie naiste positsioon on hea. Me võime turvaliselt üksinda tänaval kõndida, saame vastavalt oma soovidele ja võimetele kõrgharidust omandada, me võime rasedana uhkelt oma kõhuga eputada, soojal suvepäeval (ja soovi korral ka talvel) seeliku ja paljaste õlgadega käia, töötada ja edukad olla valitud ametil (olgu see kasvõi rasketehnika elektrik) jne. Aga kõige selle taustal tundub ikka liiga tihti, et lapsed on vaid naisel. Isegi kui mõlemad pooled peres töötavad, on pigem naise mure, kuidas laste kõrvalt tööle jõuda.

Beebi Maria nõuab oma õigusi Riigikogus (seekord küll ainult ekskursioonil)

Ma saan aru, et selline suhtumine on jäänud varasemast ajast, kui naised olid kodus ning mehed hoolitsesid sissetuleku eest. Aga juba ammu ei ole mehed pere ainsad mammutikütid. Need ajad on möödas. Nii tuleb ka koduseid töid jagada.

Peretöödes on see reegel, et tööd teeb see, keda see häirib. Teiste kallal ei ilguta. Selle mõtte sain paar aastat tagasi ühe Eesti tunnustatud (mehest) koolitaja käest ja see töötab. Kui on asju, mida üks või teine pool paremini teeb, siis nii ka kokku lepitakse.

Lastega koosolemine on aga privileeg. Kui peres lapsed on selleks, et neid ühest kohast teisele hoiule lükata, siis pole mõtet lapsi saada. Kui mina ka räägin sellest, et lapsed käivad hoiul, siis lastega koosoldud aega ei saa ikka kokku lugeda. Seda on palju. Ehk et piisavalt. Olen viimasel ajal mitmel korral kirjutanud, kuidas selle koosoldud aja viljad muudkui laste käitumises välja tulevad ja selle üle on ainult hea meel.

Me räägime naiste halvemast olukorrast (palgalõhe, tulevane madalam pension jms). Kõik need asjad muutuvad aga siis, kui igapäevaselt muutub naiste olukord meestega võrdsemaks ja tööpäeva algul peaks ka iga mees mõtlema sellele, kuidas ta saab tööle minna, kus lapsed on. Nii jõuaksime ühiselt võrdema riigi poole, õnnelikemate inimeste poole, õnnelikemate perede poole.

Kust see laps need laulud võtnud... ehk kust tulevad ideed?

Viimastel päevadel küsitakse jälle kuidagi väga tihti, et kust tulevad ideed raamatute kirjutamiseks. Üks ja kõige õigem vastus: elust enesest! Täna kuulsin teooriat, et igal inimesel on materjali ühe raamatu jaoks- selle, mis räägib tema enda elust. Aga kõik ülejäänud raamatud, mida mõned kirjutavad, see on juba looming.

Mina tean, et kõigis oma raamatutes olen kasutanud nii enda elu, kui seda, mida olen kuulnud või kõrvalt näinud ja siis see kõik on ilusti väljamõeldisega ära segatud. Nii et saa mõnikord enam ise ka aru, et kus sai elust maha kirjutatud ja kus välja mõeldud. Rääkimata sellest, et lugeja sellest aru saaks. Nii ei tasugi tegelikult minu raamatutest (välja arvatud "Minu ilus elu maal") otsida reaalseid tegelasi või sündmusi.

Näiteks ka minu järgmine teos "Ütlemata sõnad" on pühendatud tervele hulgale noormeestele, kuna nad aitasid selle raamatu sünnile kaasa. Aga enamus neist pole sellest üldse teadlikudki ja iseennast nad sellest noortekast kindlasti üles ei leia. Nii on ka elus- me ei tea, kuidas ja mil määral me ennast ümbritsevaid inimesi mõjutame, aga me mõjutame.

Aegajalt mõtlen, et äkki on mõned olukorrad ja inimesed minu ellu antud just seetõttu, et mul oleks millest kirjutada. Sest mõnedele asjadele elus ei näi tõesti mingit paremat põhjendust.

Kirjutamiseks ei piisa, kui vaid silmad ja kõrvad lahti hoida. Süda peab ka avatud olema. See aga tähendab, et on raamatu matejrali kogumine (ehk elamine) võib endalegi aegajalt haiget teha, sest süda on liiga avatud. Aga kui see kõik on paberile pandud, on teema endast läbi elatud. See on nagu puhastustuli.

Olen püüdnud seda korduvalt seletada, aga see on väga keeruline. Minusse kogunevad ideed teevad täitsa haiget, kui nad välja ei saa. Selline vastik surve muudkui koguneb ja koguneb. Ja kui üks raamat saab jälle kaante vahele on mõnus vabanemise tunne. Ja siis ma ei mäleta enam, et kellest ja mida ma kirjutasin, sest minu jaoks on see lugu lõpetatud ja endast välja lastud.

Kuus aastat titekogemust lastelaagris

Kui mõnel pole pikk pühitsemine veel lõppenud, siis meie pidasime keset pühi aktiivset poliitkoosolekut ja alates homsest oleme Pärnu Hansapäevadel erakonna telgiga väljas. Samal ajal aga käib kogu aeg ka lastelaagri korraldamine. Nimelt olen seekord juba neljandat korda laagriülem Pärnu praostkonna kristlikus lastelaagris. Õpetanud olen seal alates 2005.aastast.

Sel aastal tuleb meil aga tittederohke laager. Mitte laagrilapsi ei kutsu ma nii, vaid ikka päris tittbeebidest on jutt. Meie äsja aastaseks saanud Christian on üks nendest. Nii hakkasingi meenutama, et titega laagris töötamise kogemust on mul juba kuus aastat. Meie enda lapsed on sünnist saati laagris kaasas käinud ja alati olen nende kõrvalt ka tunde andnud.

Mathias käis esimest korda laagris kõhus. Iseseisvalt oli kohal aga 7-kuuselt. Minu jaoks oli pisipoja laagriss võtmine kõige loomulikum asi. Loogiline ju, et kui mina midagi teen, siis on laps minuga kaasas. Herlend käis tookord päeval tööl, kuid õhtuti ja öösiti oli olemas. Mina tegin siis muusika- ja piiblitunde. Mäletan, et öösiti sain ikka päris palju üleval olla. Ühel öösel käisin isegi pikalt autoga sõitmas, sest see oli ainus viis laps magama saada. Vahet pole, et ise ei maganud, aga vähemalt laps ei karjunud.

Joosep oli samuti täisa esimest korda laagris minu kõhus. Oma tulemise algusega mõjutas ta otseselt kõigepealt minu magistrieksameid. Nimelt olin ma raseduse algul nii väsinud või südamepahane, et ei suutnud eksamiteks õppida (aga ilusti sain lõpetatud... kuigi mitte nii hästi, kui ise oleks tahtnud). Laagriski pidin 2010a seega veidi vaiksemalt võtma. 2011.a suvel oli Joosep aga 5-kuuselt ilusti rivis. Laagri algul ei osanud ta keerata. Nii uskusin, et tuleb ilus aeg ja saan last aegajalt ilusti õues tekil hoida. Aga üllatus-üllatus: esimesel päeval õppis Joosep keerama ja nii oli jälle meil üks "emme-otsi-mind-üles" juures.


2011a laagris viisin läbi taaskord muusika- ning piiblitunde.Kuna Mathias oli selleks ajaks juba 3,5-aastane, käis ta päris palju omapäi. Näiteks sõi ise koos teiste laagrilastega ilusti laua ääres. Nii et see tegi minu elu lihtsamaks. Aga eks mõlema lapse magamis- ja söögiaegadega hakkama saada oli juba päris suur logistika. Ühel ööl püüdsime Mathiase ka vanaema juurde viia, aga ta küsis terve õhtu minu ja laagri järgi, nii et tõime ta tagasi.

2012a laagrile läksime vastu uues olukorras- minust oli saanud laagriülem ja Maria tahtis kohe-kohe sündida. Pidasime kõik terve laagri aja hinge kinni, et kas ootab veel või lahkun keset laagrit. Aga no nagu ma kõiki oma lapsi olen oodanud, et ehk sünnivad varem...siis sünnivad ikka õigel ajal. Nii et Maria sündis 3.augustil ehk umbes kuu aega pärast laagrit. Selles laagris oli Mathias 3,5-aastane ning Joosep 1a5k. Mathias käis esimest korda maastikumängul metsas teistega kaasas.

2013a oli siis esimene laager kolme oma lapsega (lisaks siis üle 50 laagrilapse ka). Seekord hõivasin laagrisse tööle ka oma ema ja muidugi Herlendi, nii et lastekasvatus sai ka jagatud. Kuigi 4,5-aastane Mathias oli nüüd juba suurel määral laagrilaps, nii et tema jooksis koos oma sõpradega ringi ja käis meie juures vaid vahepeal aru andmas. 2,5-aastane Joosep käis raporteerimas, kuidas teda jälle maha unustati või mängu ei võetud. Peaaegu aastane Maria vajas mind kõige rohkem, aga temagi oli siiski suht rahulik.

Eelmise aasta laager oli jälle veidi ekstreemlaager. Esiteks oli meil tegijaid vähe, sest paljud ei saanud tulla. Seetõttu pidime väiksemate jõududega rohkem tööd ära tegema. Minu isiklik ekstreem oli aga nelja lapsega laagris olla. Nimelt oli Christian laagri ajaks umbes 2-nädalane. See tähendas, et tegelikult oli ta kõige rahulolevam laagrilaps üldse- sõi ja magas! Perena tähendas see meie jaoks aga samal ajal neljalapseliseks pereks harjumist ning miinimumjõududega laagri läbiviimist.

Mathias oli viimases laagris juba 5,5-aastane, Joosep 3,5 ning Maria peaaegu 2-aastane. Ja kõik toimis! Meie laagri üks tugevamaid külgi on suht püsiv korraldajate meeskond, nii et eks see on ka suur põhjus, miks nelja lapse kõrvalt on võimalik laagrit juhtida ja korraldada.

Minu jaoks on väga loomulik, et kui ma teen sellist asja, nagu lastelaager, siis mu enda lapsed on loomulikult osa sellest. Mitte ma ei jäta neid kusagile maha. Loomulikult on nendega seal raskem, kui üksi olla. Oma lapsed tuleb magama saada õigel ajal. Tihti kellaaja peale, sest endal hakkab varsti tund või mõni muu üritus. Beebina tuleb neid sööta muudel aegadel ja tihemini, kui teisi laagrilapsi. Sel ajal, kui tahaks tundi ettevalmistada, võivad omad lapsed arvata, et on vaja ema ja lapse hetk korraldada jne. Ehk et kõik on väga ettearvamatu. Rääkimata asjade koormast, mis kõik tuleb laagrisse kaasa võtta ja sealt ka tagasi tuua. Ja seda kõike arvestades on kõige normaalsem asi, et lastelaagri ülemal on omad lapsed igas laagris kaasas!

Nii et sel aastal alustame laagerdamist 8.juulil ja veel on aega oma laps meie juurde saata!

Üheaastase kutseeksam!

Usun, et Christian läbis üheaastase lapse kutseeksami ehk vastab esitatud nõuetele. Nimelt suudab ilusti ronida tugitooli ja sealt aknalauale. Kas mitte kõik üheaastased ei lõbusta ennast selliste tegevustega? :)

Ja mida teeb eeskujulik ema samal ajal? Otseloomulikult jookseb fotoka järgi.

Kui Maria (mitte veel 3-aastane) hakkas poiste järgi mitme meetri kõrgusel õunapuu otsas ronima, siis ei tulnud fotoka järgi jooksmine meelde. Aga tuli välja, et see polnudki ühekordne juhus, vaid tõesti- nüüd ta ronibki pidevalt. Eks see on asjade loomulik käik, kui oled kahe suurema venna mitte nii väike õde. Minu küsimus on ainult see, et kui mitte veel 3-aastaselt on kõrguseks umbes 3 meetrit, siis mis tuleb 13-aastaselt? Aga on eks me 10 aasta pärast näeme.

Täna jäi FBs ette meeldetuletus, et puud tuntakse viljast... Nii me ennast igapäevaselt oma põnnide kaudu avame (kuigi mulle pole kõrgused kunagi meeldinud).

Ronimise teemal on meil lastega alati olnud kokkulepe, et ronid nii kõrgele kui ise saad. Ehk et teised ei aita. Näiteks titte ei tohi diivanisse aidata. Ronib siis, kui ise valmis on. Õunapuu ja nari otsa samuti- see ronib, kes ise seda teha suudab.

Christiani esimene samm

Christian on meie neljas laps! See tähendab, et vahet pole, millal tal hambad tulevad... ja kui lõpuks 4 kaupa tulema hakkavad, siis ei ehmata palavik ja muud lisanähtused. Vahet pole, et 8-kuuselt ei oska akent ja ust näidata, kui ma tema käest seda küsin. Arvata võib, et 1,5-aastaselt lobiseb meid surnuks, nagu ta õde-vennad seda on teinud. Vahet pole, kui on mõnikord hoiul kauem kui see tundide arv, mis tema vanuses teooria järgi võiks emast eemal olla. Mõne pikema äraoleku tõttu ei kao meievaheline usaldus ja armastus kusagile.

Ja vahet pole, kui ei ole 9-11-kuuselt kõndima hakanud, nagu õde ja vennad tegid. Eriti kuna issi tuli koju tagasi alles veidi enne Christiani esimest sünnipäeva. Eks teiste lastega ongi ka Herlend olnud see, kes neilt esimesed ammud välja meelitab. Christian käib asjade najal ammu ja on korduvalt ennast näiteks midagi süües püsti seisma unustanud. Nüüd aga issi-käimistreeningu tulemusena tuli ära ESIMENE SAMM! Ja seda üks päev enne aastaseks saamist.

Selle asemel, et rõõmustada... oli see aga ka veidi nukker hetk. Vähe sellest, et meil majas ühtegi tittbeebit enam pole, nüüd kõik kõnnivad ka... No ma püüan aru saada, et see on asjade loomulik käik, aga varasemalt on laste pealt näha olnud, et pisike võetakse suuremate poolt endasuguste hulka hetkel, kui ta käima hakkab. Siis võetakse väiksem enda mängu kui kaaslane, mitte kui tittbeebi. Kui me kõik oleme lugenud, et inimese eelis on mõtlemisvõime, siis lapsed näitavad, et inimeseks saadakse kõndimisoskuse kaudu :) Nii et teretulemast inimeste sekka, armas Christian!

Kuidas kasvatada õnnelikke lapsi?

Ilmunud on Pere ja Kodu eriväljaanne "Õnnelik pere". Ka meie pere käest küsiti arvamust, et kuidas kasvatada õnnelikke lapsi. Kirjutasin siis. Nii et ajakirjast saate lugeda, kuidas minu arvates peitub laste (ja ka täiskasvanute) jaoks õnne teistes inimestes, inimsuhetes, mitte asjades.

Samuti usun, et õnnelik on inimene, kelle sisemine ja väline maailm on kooskõlas, kes tunnetab oma väärtust ja seetõttu saab ennast hinnata ise, mitte ei pea kogu aeg leidma viisi, kuidas kõigile teistele meeldida.

Milline on sinu valem, et kuidas kasvatada õnnelikke lapsi?

Üks aasta nelja lapse emana

Täna täitus esimene aasta nelja lapse emana. Meie pesamuna Christian on nüüd aastane. Kuigi me mõtlesime pikalt, et kuidas see peoke kõigi nende jaanipäeva pidustuste vahele mahutada, siis eile sai otsustatud- sünnipäev tuleb! Täna hommikul sai muru niidetud, tõime Pärnust väikese batuudi ja kokkasime poes toitu.

Pärastlõuna lähenes ja... pilved tihenesid...kuni hakkas sadama. Kui külalised hakkasid saabuma, sadas jaanilaupäevale sobilikku vihma. Nii oligi meil hoopis maja rahvasti täis ja oli hirmus armas. Talumaja on ikka üks hea asi, kui saad sekundi pealt otsustada, et ligi 20 täiskasvanut ja 13 last tulevad õue asemel hoopis tuppa. Meenus kohe üks koosolek, kus planeeriti 15m2 suurust kontoriruumi. Ma siis ütlesin, et meil on vannituba sama suur. Linnainimesed imestasid :)

Tänu Küllikile said kõik meie lapsed ilusaks ka. Varsti oli meil toatäis spaidermänne, monsterhaisid, bätmänne, liblikaid ja muid toredaid tegelasi. Kui teised tüdrukud valisid helgemaid teemasid, siis meie Mariast sai bätmänn, nagu vend Joosepist eelmisel päeval (ja siis me mõtleme, et kas lapsi mõjutab see, mida nad näevad ja kuulevad!!!).

Aga nüüd on nii, et armsad sugulased ja sõbrad- edaspidi olete iga aasta 23.juunil oodatud Christiani sünnipäevale, nii et võite kalendrisse kirja panna! Võite selle päeva kohe punaseks teha. Suured-suured tänud kõigile, kes täna meiega tähistasid ja muud moodi häid soove saatsid (ausõna lugesin kõik sõnumid ja kirjutised ette, sest Christian ise veel ei oska).

Lastega laste juurde

Jaanipäeva-pidustused sunnivad jälle mõtlema, et kuhu ja kuidas lastega minna. Kui "ülitarkade-klubi-liikmed" võivad öelda, et lapsed peavad olema võimelised kõikjal hästi käituma, siis inimlapsi kasvatavad inimesed teavad, et õnnestunud ürituse eeldus on, et vanemad arvestaks laste võimeid.

Minu jaoks üks lollikindel valem on see, et lastega tasub minna sinna, kus on mitmelapseline pere. Need on kõige lihtsamad ja laste jaoks kõige õnnelikumad üritused. Sellistes kohtades on kõik juba lastega arvestades tehtud- ei ole hunnikus klaasist või portselanist nipsasjakesi, valgeid diivanikatteid ning muid taolisi vabade ja vallaliste lõbusid.

Minu käest küsitakse jätkuvalt vähemalt paar korda nädalas, et kuidas on võimalik nelja lapsega hakkama saada (jah, mul on neid kõigest neli ja ikkagi küsitakse minu käest nii!!!). Valem ongi, et arvestada laste võimetega ning ennetada tekkida võivaid olukordi. Ja kui viid ise lapse väsinult kohta, kus tal pole hea ning mis pole lastele sobilik, siis ei tohi enam lapse peale kuri olla, kui ise oled loll olnud ja pole lapsega arvestanud. Nii et lastega arvestamine ongi märksõna!

Paari nädala jooksul oleme käinud lastega mitmel laste sünnipäeval ja need on kõik olnud väga toredad üritused. Just sellepärast, et juba enne kohalejõudmist on teada, et lapsed saavad seal olla lapsed. Mind panevad alati muigama täiskasvanud, kes ei suuda lapsi mõista ning siis kommenteerivad kuidagi laste käitumist, et kuidas laps ei suuda mõnes olukorras olla täiskasvanu. Aga meie oleme lapsed olnud, lapsed täiskasvanud pole olnud. Kui meie oma olemasolevat kogemust ei suuda meenutada, siis kuidas peaksid lapsed kasutama kogemust, mida neil veel pole??? Nii et vaesed-vaesed lapsmõtlemiseta täiskasvanud.

Ja see kõik ei tähenda mingit kasvatamatuse toetamist. Lastel peavad olema piirid, selleks ongi lapsevanemad. See tähendab ka, et oma laste kasvatamise teemal teevad otsuseid lapsevanemad. Kõrvalseisjad ei otsusta, ega kritiseeri lapsevanemate otsuseid, sest see tekitab lapsele segaduse kritiseeriva inimese suhtes. See on jälle põhjus, miks on lastega peredes hea käia, sest lapsevanemad seda reeglit teavad. Ja nii me koos õpime ja kogemusi vahetame. Kuni meie kõigi lapsed inimesteks kasvavad.

Matused määravad ajakasutuse

Eile matustel mõtlesin loomulikult lastele...ja kõigile surnutele. Oma surnutele. Ehk inimestele, kes on minu elust viimastel aastatel lahkunud.

Minu jaoks on matused sündmus, kuhu alati minnakse, kui on kutsutud. See on viimne austusavaldus lahkunule...ja veel olulisem- meeldetuletus edasielajatele, et meil on veel oma tee lõpuni käimata, meil tuleb veel teineteise jaoks olemas olla, meil tuleb veel mõned leheküljed oma eluraamatusse kirjutada. Rääkimata sellest, et matustel kohalolemine annab omastele kinnitust, et lahkunu oli paljudele oluline.

Samas ei käi ma enam aastaid ühe inimese matustel. Ehk et kirikust sisse astudes ja kirstuni kõndides tunnen selles kõiki oma lahkunuid. Ja nii voolavadki mu pisarad kõigi mu kallite pärast, kes viimastel aastatel on läinud. Jah, mul oleks neid ikka veel oma ellu vaja. Samas tean, et elu läheb edasi ka ilma nendeta. Kuidas siis muidu. Elu peabki edasi minema. Jah, ma tahan isekalt öelda, et neil oli vara lahkuda... Aga kelle jaoks vara? Minu jaoks? Aga sel juhul on see minu mure, kui mina jätsin õigel ajal midagi tegemata või ütlemata. See on minu õppetund, et kalleid inimesi tuleb paremini hoida. Mul on viimastel aastatel olnud korduvalt põhjust mõelda, et kas mina olen oma kallite jaoks teinud kõik, mida olen tahtnud? Kas ma olen valmis, kui keegi mu lähedastest ootamatult lahkub? Või kui ma ise lahkun? See on meie kõigi jaoks reaalsus, et me ei tea oma aega. Aga alati on võimalus kallitega olla täpselt nii armas ja hooliv, kui sa tahad...mitte jätta häid sõnu õhku, et "küll jõuab järgmisel korral hoolida!" Millisel järgmisel korral?

Enne matuseid ajakirjanikuga kohtudes rääkisin ka, et ma ei ole kunagi suutnud raha, ega asju tohutult tähtsustada. Minu jaoks on olulised inimesed. Oma lähiringkonda ma ei taha inimesi, kes on olemas headel aegadel, kuid keerulistel mitte. Mõttetu on sellistele inimestele oma aega raisata, sest nii jääb tegemata ja märkamata, et kelle juures ma tegelikult peaks olema. Aeg...aeg on ainus asi, mida meil on ja seda valedele inimestele ja tegemistele raisates raiskame kõike, mis meil on.

Küsisin eile surnuaias ühelt vanemalt proualt, et kas matused lähevad aastatega lihtsamaks? Ta oli just öelnud, kuidas paari päeva pärast on tal juba järgmisele minna. Ta raputas nukralt pead. Tegelikult sain juba kirikus aru, mida ta mõtleb, sest ma jõudsin teenistuse ajal hüvasti jätta kõigi oma lahkunutega. Jälle. Nii, nagu ma igal viimasel matusel olen teinud. Seega ma tean, et ma ikka veel leinan oma lahkunuid. Ma pole leinamise kohta palju lugenud, kuid usun, et minu leinamine on eluterves faasis- ma olen tänulik neile kõigile oma lahkunutele selle eest, mida nad mulle siia ellu on andnud. Ma tunnen ennast nende kõrval nõrgana, sest ma pean, kui tugevad nad kõik olid. Ma tean, et kui nemad suutsid, suudan mina ka.

Ja matustele ning surnuaeda lähen alati hea meelega, sest see annab võimaluse leinamises sammu võrra edasi liikuda, mitte oma leina kapselduda. Mõnikord on leinamises edasiliikumiseks vaja lihtsalt meenutusi ühisest ajast, mõnikord on vaja suures koguses pisaraid valada... Igal juhul ei ole vaja kurbust peita, vaid sellega tegeleda.

Laste osalemine matustel on ka eriarvamusi tekitanud teema. Mina pean väga õigeks, et vähemalt lahkunu kõige lähedasemad lapsed on kohal. Üks asi on see, et lapsed peavad teadma, et sünd ja surm on elu normaalsed osad. Nii nagu kogu ülejäänud sinna vahele jääv aeg. Teiseks tuletab laste nägemine teravalt meelde, et elu läheb edasi. Meis kõigis, kes oleme olemas just tänu sellele, et enne meid on inimesi elanud...ja surnud. Samuti võib õnnelik olla, et mõned inimesed ikka surevad ka, sest kes meist oleks huvitatud, et kõik inimesed läbi aegade igaveseks elama jääks? Las see jääb mõne õudusfimi teemaks.

Matus on ka koht, kus saan iga kord teravalt aru, miks meil on täpselt nii palju lapsi, kui on...ja mitte ühtegi vähem. Sest kui meid ühel päeval pole, on nemad teineteise jaoks see pere, kes maha jääb. Selle parimaks illustreerimiseks ilmus ka eile mu silme ette pilt mõned aastad tagasi toimunud Rootsi kirikuõpetaja Gunnari matustest, kus tema seitse last seisid reas kirstu ees ning laulsid oma lahkunud isale. Loomulikult kogu mitmesaja külalisega kirikutäis rahvast nuttis...Ja see pilt ajas mind ka eile (ning ajab ka edaspidi) nutma. Seda pilti näen ma uuesti ja uuesti vähemalt igal matusel, aga ka muudel aegadel. Samal ajal on just see üks piltidest, mis on mu tegemistele läbi aastate andnud suuna.

Nii ongi matuste hea järgi mõelda, et kas ma kasutan oma aega nii, nagu tahaks? Kas ma olen nende inimestega, nendel sündmustel, teen neid asju, mida tahaksin teha siis, kui oleks mu viimane päev? Me saame otsustada suure osa asjade üle oma elus. Nii saan mina öelda, kuidas tahan oma aega kasutada. Mina saan oma aega mitte raisata. Sina ka!

Vabakäigul Pärnus

Täna tegin viimaste aastate kohta midagi väga erilist- käisin üksi üle tunni aja Pärnus ringi. Herlend viis mu linna, kus kohtusin Pärnu Postimehe ajakirjaniku Kariniga. Rääkisime mu uuest raamatust "Tähtajaline elu" 1.osa. Herlend läks samal ajal lapsi ära viima, et me saaks pärast Eliisabeti kirikusse ta sugulase matustele minna.

Nii saigi intervjuu läbi enne, kui Herlend tagasi. See tähendas mulle lihtsalt vaba aega enne matuseid. Ja nii ma jalutasin linnas ringi ja nautlesin. Kuna mu praegu kirjutamisel oleva raamatu tegevus toimub ka Pärnus, siis oli selline jalutuskäik ka raamatu kirjutamise mõttes oluline.

Esimest korda tundsin täna nutitelefonist puudust. Sest seal linnas naudeldes oleks hea meelega siia mõned mõtted kirjutanud... aga nüüd on õhtu ja pikk päev selja taga ning päevased mõtted lahustunud.

Või äkki on siiski hea, et mul pole nutitelefoni ja nii sain ma selle aja omaette olla ning nautida HETKE! Olla kohal just seal, kus ma olin.

Viimaste jaanipäeva- ja muude pidustuste tulemusena istume Herlendiga juba mitmendat õhtut maha ja tunnistame, et siiski-siiski oleme me vist lastekasvatuses teadnud, mida 6,5 aastat tegime. Täpselt nii julgeid, enesekindlaid, sõbralikke, hoolivaid, uudishimulikke, aktiivseid, piire tundvaid, õnnelikke ja oma tegude eest vastutavaid lapsi me tahtsimegi. Eks lastekasvatuses tulevad tulemused ju välja siis, kui laps satub kodust väljapoole, võõraste inimeste sekka. Kasvatuse tulemused ilmnevad olukorras käitudes, kui laps reaalseid elulisi olukordi lahendab. Jah, meie lapsed pole ideaalsed...aga õnneks pole kellegi teise omad ka. Ja mis see ideaalne on? Kelle hinnangust see mõiste tuleneb? Aga nad on sellised, millisena nad meie juurde tulid, lisaks see, milliseks meie oleme neid kasvatanud. Nii armas, et viimastel päevadel on leidunud mitmeid inimesi, kes on ka meile endale näidanud, milliseks meie lapsed on kasvanud.

Sest juba mõne aasta pärast tuleb aeg, kui me ei saa oma lapsi enam ei suunata, ega veel vähem kontrollida, sest nad peavad ise lendama. Vajadusel kukkuma ja ebaõnnestuma...aga seejärel ennast ISE püsti ajama ja edasi lendama...südames tuksumas teadmine, et me armastame neid!

Remont köögis

Kuna kõigil on pikad pühad, siis saate kodus hoogsalt remonti teha. Nii veel üks postitus renoveerimisest. Seekord siis köök. Siin on pilt köögi ukseesisest pea 4-aastase vahega.

Köögis said samuti puhastatud palkseinad, välisseina läks laud, põranda alla kergkruus, vill ja seejärel uus laud, mis sai katta paadilakiga (pidavat kannatama ka kontsakingadega käimist, aga no laste mänguasjade mahakukkumist ei kannata...eriti kui mänguasjaga järjekindlalt vastu maad tampida). Uue välisukse tellisime ka ning see käib isegi lukku. Eelmine ei käinud (aga no sellest pole vist mõtet rääkida).

Pliidi ees on põrand plaaditud, aga soojamüür ühelt ja teiselt poolt on veel puhastamata ja värvimata. Lähiajal tuleb tegelikult uus pliit teha. Aga seda me alles mõtleme, et millist me tahame. Aga no mõningane muutus on jälle ühes nurgas toimunud.

"Emme, sa pead harjutama! "

Eile öösel ma ei kirjutanud raamatut. Tegime hoopis Margit Petersonile blogi. Raamatu kirjutamisest mul kahju ei ole, sest ma olen jõudnud ühe stseenini, millest pole veel film valmis :) Jah, ma näen filmi oma lugudest. Nii ma läksingi öösel kell 2 magama ja hakkasin otsast ketrama ja ketrama filmi silme ees, kuidas järgmine stseen välja näeb. Täna panen kirja.

Aga eile öösel kujundasime Margiti blogi. Ma tunnen, et olen facebooki liikuvusest väsinud. Nii kiiresti tuleb igasugu uuendusi, et ma ei jõua neid jälgida. Isegi inimeste puhul, kelle tegemistest tahaks lugeda. See oli ka üks põhjus mu enda uue blogi loomiseks, et tahaks paikseks jääda, kõik oma asjad ühele lehele koguda (või noh, jagada teemade järgi, nagu mul on eraldi lehed veel raamatute ja poliitika jaoks). Ja nii ma aitan tekitada endale teisigi lehti, mida facebooki väliselt lugeda. Näiteks Margiti leht.

Endalegi üllatuseks avastasin, et ma olen võimeline IT-tuge pakkuma. Tavaliselt olen mina see, kes arvuti alal appi karjub. Aga seekord sain ülevoolavalt teatada, et "Ma aitan blogi teha!" Siinkohal on abiks 11 aastat blogimise ja koduka haldamise kogemust.

Seda blogi luues avastasin, et blogger on teinud asja hulga lihtsamaks. Kui ma 11 aastat tagasi alustasin, pidin ise oskama HTML koodi sisse oma soove kirjutada. Siis ma kiusasin järjest kõiki oma IT-sõpru (elasin sel ajal TTÜ ühikas ja seal neid jätkus), aga enamasti nad olid toetavalt kõrval, aga lasid mul endal pusida. Nii ma saingi oma lehel lõpuks jälgitavad kodukad, statistika loenduri ja muud vajalikud asjad. Pragused uuendatud vormid ütlevad sulle kõik eesti keeles ette, mida tegema pead. Nii et mis nüüd viga blogida.

Aga ma oskan seda hinnata, sest olen ise pidanud suurema pusimise üle elama. Ja ma õppisin. Nii et olen tänulik sõpradele, kes olid kõrval ja ei teinud mu eest kõike ära. Kasvatasid, nagu last. Ja nüüd on näha, et kasvatus kannab vilja.

Lastekasvatus aga on tõesti töö, mille tulemusi näeme aastate pärast. Mina enda omasid täna hommikul jälle nägin. Lasteaeda sõites hakkas Mathias (6a) autos jälle sõrmedega nipsutama. Ütles, et ma järgi teeks. Aga ma ei oska. Pole kunagi osanud. Pillimängija sõrmed, eks ole. Ütlesin, et ma ei oska ja seega ei taha ka teha.

"Emme, sa pead harjutama! Ise sa ütled meile alati, et kui sa midagi ei oska, siis proovid. Ja nii kaua proovid, kuni selgeks saad. Algul ei tulegi välja, aga kui palju harjutad, siis tuleb!"

Panin endale plussi lastekasvatuse eest kirja.

Telli raamatu "Tähtajaline elu" 1.osa otse autorilt!

Teatavasti saab minu käest otse tellida pea kõiki mu raamatuid (välja arvatud "Lõpupidu", sest see on läbimüüdud). Homme, 19.juunil panen järgmised tellitud raamatud posti, nii et kes miskit soovib, palun andke teada.

Värskeim teos on siis "Tähtajaline elu" 1.osa:

Minu kolmas noorsooromaan on esimene pool kaheosalisest teosest, mille peategelane Rebecca tegi õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu otsuse minna aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Suhted, võõras riigis hakkamasaamine, sõprus, reetmine – need on teemad, millega tal tuleb hakkama saada ning omad õppetunnid õppida. Kodumaale maha jäänud suhtekolnurk ei tee elu kuidagi lihtsamaks.


Minu käest saab osta ka:
- "Minu ilus elu maal"
- "Tristan"
- "Homme on ka päev"

Oma soovist anna teada aadressil helikunnapas@gmail.com . Saada sinna ka oma aadress, kuhu teosed postitada. Tellida saab igal ajal, kuid päris iga päev ma postkontoris ei käi.

Remont elutoas

Kirjutasin, et oleme aastakese pereelust peaaegu puhanud ja osaliselt seetõttu, et majas remonti teha. Panen siia siis mõned pildid ka näitamaks, et me oleme midagigigi siin majas muutnud. Elutoa nurk, kus on praegu meie magamistuba ja ka minu töölaud, nägi 2010a vebruaris välja selline:

Siis said palgid puhastatud, vana lagi alla võetud, lauad vahele, vana põrand välja, keskkütte torud alla (need valged jupid, mis akna kõrval seinal paistavad), toru otsad teibitud (et lapsed neid huvitavate leidudega ei täidaks), soojustuseks peno ja uued lauad peale. Nii lihtne oligi. Tulemus praeguseks hetkeks on selline:

Lae peale läks ka vill. Tahaks ehitamisega varsti ka teisele korrusele jõuda, aga see eeldab katuse vahetamist. Varsti...millalgi... kui rikkamaks saame :) Teisele korrusele tulevad magamistoad- nii lastele, kui ka meile endale.

Minu osaks nende tööde juures oli töödejuhatamine ja materjalidega varustamine, laudade tassimine (autoga saekaatrisse ja tagasi, käru pealt tuppa, ülejäägid toast välja), seinte katmine (mitte värvimine...aga ma ei mäletagi, mis selle asja nimi oli, millega tegime), osaliselt lae värvimine (kusjuures teist korda on siiani vaid pool lage üle tehtud...teise poole teen siis, kui tuleb suvi... nii et aega on küll).

"Issi tuleb jaanipäevaks!" ehk mugavuspagulased Soomes

Viimased 5,5 nädalat on meie lapsed muudkui korrutanud nagu mantrat: "Issi tuleb jaanipäevaks! Issi tuleb jaanipäevaks!" See käib siis vastuseks alati, kui keegi lastest teatab, kuidas ta issit igatseb või et issi on armas jne.

Teatavasti on meie pere üks nendest, kus mees käib Soomes tööl. Augustis saab aasta aega, kui oleme nii elanud. Kuna ta töötab u 700 km Helsingist põhjas, siis iga nädalavahetus sealt kodus ei käi. Kui ülejäänud aasta töötas ta 7 nädalat ja siis oli ühe kogus, polnudki meil lastega nagu miskit hullu. Eriti kuna küülikuid meil enam pole ning lammaste ja hobuste eest hoolitsemisega saime kodus ise hakkama. Talvel olime 3 nädalat kogu perega Soomes ka:

Issi teeb koos lastega karjääri (ehk remondib karjääris tehnikat)

Nüüd kevadel aga otsustasime, et on vaja pikka perepuhkust ja nii oli Herlend 3 nädalat järjest kodus. Selle aja jooksul õppis ta lõpuks, kuidas olla isa neljale lapsele. Ja see tuli täitsa hästi välja. Mis tähendas aga ka, et äraminek oli kõigile selle võrra keerulisem. Ja nii ei mäletagi ma, et ülejäänud aasta jooksul oleks pidanud nii palju lastele issi igatsemise kohta vastama.

Me laulame lastele õhtul seda und, mida nad küsivad. Peale Herlendi viimast Soome minekut küsis vähemalt üks lastest igal õhtul, et laulaksin talle seda und, kus issi on kodus. Või siis seda, kus me oleme koos Soomes. Või seda, kus me hoiame koos issiga karu kaisus jne.

Isegi lasteaias pidin kasvatajatele parooli selgeks õpetama, nii et nad keset tuba nutvale Mariale (peaaegu 3a) oskaksid öelda, et "issi tuleb jaanipäevaks".

Ma ei saa aru, kuidas lastega pered suudavad seda kauem teha? Eriti kuna ega Soomestki mingid miljonid ei tule. See on õige, et elamiskulud on seal ikka suuremad, lisaks perega suhtlemise kulud jne. Meie pere jaoks oli Herlendi Soome saatmine eelmisel suvel suht vältimatu samm, sest loomapidamisest saadud tundide eest tuli tagantjärgi maksta, lisaks ei suutnud me Eesti palkade eest maja ehitada. Nüüd oleme nende asjadega veidi järjele saanud, nii et kui Herlendit seal töö juures enam nii palju vaja ei ole, et ta saaks tööandjat halba olukord seadmata lahkuda, siis tuleb ära. Seega millalgi sügisel.

Ma tean küll, et rahaliselt oleks lihtsam, kui Herlend jätkaks nö mugavuspagulase elu Soomes ja mina elaks poolüksikemana edasi, aga laste ja pere mõttes pole see lahendus. Ei saa salata, et see pisike puhkus siin vahepeal on meile ainult hästi mõjunud (peaaegu aasta enam-vähem lahus elamist siis), aga nüüd hakkab aitama.

Kuidas me sügisest perega täpselt edasi läheme, hetkel ei tea. Herlend peab Eestis uue töökoha leidma ja mina...pean töökoha leidma, sest Christian saab jaanuaris 1,5-aastaseks. Mul on küll mõtteid palju...aga mul on kogu aeg nii palju tööd, et pole aega veel nendega tegeleda :) Tegelikult püüan nüüd jälle mõnda aega rohkem raamatute kirjutamisele keskenduda. Kuna viimased raamatud kirjastasin ise, siis tegelikult on mul lootust, et mõnda aega võiks isegi kirjutamine ja kirjastamine mu töökohtadeks olla. See oleks küll unistuste elu!

Beebiga kodutöötamise võimalikkusest

Tihtilugu küsitakse, et kuidas ma laste kõrvalt kodus tööd teen. Juuresolevalt pildilt on näha, kuidas see käib. Ehk et kui suuremad on lasteaias, siis Christian tegutseb pikalt omaette. Ise on ta rahul :)

No ega päris kogu aeg tegelikult ta ka selline välja ei näe, aga juhtub ikka päris tihti. Samas ei mäleta ma, et kuidas ma ühe lapse vanemana ei saanud oma kirjatöid tehtud. Siis oli vaja, et keegi last hoiaks, et ma saaks kirjutada. Ega nüüdki koos Christianiga tulevad söögi-, koosmängimise- ja muud taolised pausid vahele ja hakivad töötegemist. Aga hea tahtmise korral on võimalik temaga koos kirjutada.

Mina pole kunagi olnud selline kirjutaja, kes titt süles trükib. Ja samuti ei suuda ma käsitsi kirjutada. Lihtsalt sellepärast, et mu mõte läheb nii kiiresti edasi, et kui see jääb ühe käega toksimise või käsitsi kirjutamise aeglase tempo taha toppama, siis kaob mõte ära.

Samas loomi söötma või rohima ma teda kaasa võtta ei viitsi. Eriti vihmase ilmaga. Nii et selliseid töid tehes jätan ta tuppa või teen neid siis, kui keegi on koos Christianiga.

Pere ja Kodu kolmapäev

Igal kolmapäeval kirjutan ajakirja Pere ja Kodu lehele blogi.

See on üks põhjus siinse blogi alustamiseks- nägin, et vaid kord nädalas kirjutades istun iga nädala algul ja mõtlen, et mis on need mõned asjad, millest kolmapäevases postituses kirjutan. Nädala jooksul juhtub ju nii palju. Peale selle jäävad mu postitused tihti hiljaks, sest mul ununeb ära, mis nädalapäev on. Kodus töötava töötu pereema elu võlu.

Tänases postituses kirjutan loetud noortekatest, millele need mõtlema panid ja et minu enda elus on nüüd jälle käes hullu kirjaniku aeg. Nimelt kirjutan noortekat "Ütlemata sõnad", millest ka raamatusd "Minu ilus elu maal" juttu oli. Ma mõtlesin, et ma tean suht hästi, millest see lugu tuleb, sest esimest versiooni sellest alustasin juba 5 aastat tagasi. Nüüd olen mitu nädalat "Ütlemata sõnadega" tegelenud ja endal on ka väga huvitav vaadata, kuidas lugu areneb.

Kui oma viimased kaks raamatut olen ise Heli Kirjastuse alt välja andnud, siis selle noorteka saadan Bestselleri konkursile. Eks näis, kas sealt mingi tulemus tuleb. Lugeda saate seda mingil hetkel aga kindlasti.

Herlend tuleb lähipäevil koju, nii et siis on lootust mõned tõsisemad kirjutamise päevad teha...kuigi praegu on käimas ka aktiivne laagri korraldamine, sest juba mõne nädala pärast algab järjekordne igaaastane Uulu lastelaager.

Teretulemast minu ilusa maaelu blogisse!

Täna tegin lõplikult raske otsuse ja jätsin maha mind 11 aastat ausalt teeninud blogi http://kynnapaz.blogspot.com.

Oma raamatu "Minu ilus elu maal" tagakaanel lubasin, et raamatus kirjutatu järge saab sealt lugeda. Viimasel ajal ei jõudnud ma enam üldse sinna kirjutama, kuigi kirjutada mulle ju väga meeldib. Kuna olen seda blogi vahelduva eduga täitnud üksteist aastat, siis on selle aja jooksul paljugi muutunud. Nii hakkaski viimasel ajal üha enam tunduma, et selle blogi aeg minu elus on täis. Selle blogiga seoses oli mul tunne, nagu veaks mingit vana koormat kaasas. Selles blogis rääkisin MINU lugu, kuid nüüd on mul rääkida PERE lugu. Kuigi kõik, mis on internetis, see jääb avalikuks ja nagu uuesti alustada ei saaks, annan ikkagi endale võimaluse astuda nüüdsesse hetke ja jätkata meie ilusat maaelu leheküljelt, mis meil hetkel lahti on.

Nii et see pole uus algus, vaid lihtsalt sama loo järgmine lehekülg.

Praegusel hetkel on minu ja Herlendi peres 4 last: Mathias (6a), Joosep (4a), Maria (peaaegu 3a) ja Christian (viimaseid päevi alla aastane).

Kirjanikuna võin eputada 5 raamatuga:

* Lõpupidu (2011a, noorsooromaan)
* Homme on ka päev (2013a, romaan)
* Tristan (2014a, noorsooromaan)
* Minu ilus elu maal (2015a, päeviku vormis reaaleluline teos)
* Tähtajaline elu 1.osa (2015a, noorsooromaan)