Jah, ma ei tee kodus süüa!

Nüüd on siis nii, et eelmisel nädalal sai selgeks, et osad minu blogides avaldatud tekstid ning ajalehtedele-ajakirjadele kirjutatud artiklid saavad ühtseks kogumikuks. Teemadeks mõtisklused elust. Igas mõttes.

Kriteerium oli see, et ma enda kirjutatud tekstiga ka tänasel päeval nõus oleksin. Nii panen siia oma mõtted, mis avaldati esmakordselt Pere ja Kodu blogis 9.detsembril 2015. Ja üllatus-üllatus, ma olen ikka endaga nõus.

Irooniline on muidugi see, et just täna tegin endale ja lastele kohe kaks korda päeva jooksul süüa...
__________________

Paljud korralikud inimesed tahaksid mind vist juba peale pealkirja lugemist risti lüüa. Söömine ja toidu valmistamine on ju nii normaalsed elu osad, et kuidas sa tunnistad, et nendega ei tegele?

Sattusin hiljuti taaskord ühte vestlusse, kus sain vastu päid ja jalgu, et kuidas ma kodus kogu aeg süüa ei tee? Millest me siis elame? Miks oma lapsi nii piiname? Miks enda kehakaalust ei hooli? See, mida ma söögitegemise asemel oma ajaga siis teen, polnud muidugi küsimus. Kahjuks.

Kõige ausam ülestunnistus: söögitegemine pole mulle kunagi meeldinud. See tähendab, et ka mu sellealased oskused on nõrgad. Ja mul pole mingit motivatsiooni neid oskusi suurendada.

Meie peres on hästi olulisel kohal pudrud ja neid keedame muidugi ise. Ei mingeid sügavkülmutatud pitsasid või McDonaldsit, rääkimata igasugustest nö mullijookidest. Kui lapsed on terve päeva lasteaias ( jah, isegi meie suuremad lapsed on viimasel ajal nüüd 4-5 päeva nädalas lasteaias käinud), siis söövadki nad kodus vaid ühe korra- enne magamajäämist. Milline lapsevanem annaks siis lastele seapraadi? Nädalavahetusel oskan teha suppi ja omletti ning aegajalt isegi keedan kartulit (kuigi see mulle endale väga ei maitse). Peale selle on mehel käed otsas ja kui tahab, võib igal ajal midagi kokata.

Minu enda kehakaaluga on ka nii, et ükskõik, kui palju ma oma elus olen kaalunud (enne nelja last siis u 30 kg vähem, kui praegu, ülikooli ajal aga veel vähem), siis toitumisharjumused on ikka samad olnud. Vähemalt söögi tegemise mõttes. Kahjuks või õnneks mõjutab kaalu veel palju muid asju peale selle, mitu tundi ma ise igapäevaselt köögis veedan.

Ja teate- on veel palju asju, mida ma ei oska ja ei suuda. Näiteks ei saa minust kunagi balletitantsijat, ega maratoni jooksjat, kuigi laulan naiskooris, ei suuda ma ooperit laulda, kuigi oskan kõndida, ei suuda ma kunagi köiel kõndida (kasvõi juba seetõttu, et ma kardan kohutavalt kõrgust) jne.

Toit on ellujäämiseks vajalik asi. Sama on vaimutoiduga. Näiteks oleks vaja iga päev leida tunnike rahulikku omaette olemise aega, et mõistus selge püsiks ja tasakaal enda sees korda saada. Seda ma ka ei jõua iga päev teha. Või tuleks näiteks vähemalt paar raamatut kuu jooksul läbi lugeda, et ennast harida. Seda peaaegu suudan. Aga kõik ei tee seda. Rääkimata sellest, et lastele tuleb kindlasti vähemalt kord päevas raamatuid ette lugeda ja nendega õues liikuda, lastega olles ei tohi samal ajal nutiseadmetes istuda, ega ka lapsi teleka või nutika ette unustada.

Mina ei halvusta neid, kes ei suuda pidevalt ennast ja oma lapsi harida ning uusi asju õppida. Ammu on tõestatud, et kõrgemalt haritud naiste (meeste roll pidavat vähem määrama) lapsed saavad elus paremini hakkama ja on elutervemad. Seega peaks emade esmatähtis ülesanne olema ennast harida, et suudaksime laste vajadusi täita- vajadust elust aru saada, ennast tundma õppida ja leida oma koht siin maailmas.

Meil on vaid teatud kogus aega. Kui me teeme ühte asja, siis me samal ajal mõnda teist ei tee. Nii tulebki igapäevaselt teha valikuid, millele oma aega kulutad. Mina olen valinud söögitegemisele seda mitte nii väga kulutada. Kahjuks on hulk inimesi, kes on valinud enda vaimsele toitmisele mitte väga palju aega kulutada. See toob kaasa julguse teiste valikuid kritiseerida ja halvustada. Aga kui me igaüks endaga rohkem vaeva näeks, siis äkki oleks ka kurjust ja inimestevahelist pinget vähem.

Jah, ideaalse koduperenaise tiitlit ei saa ma seega kunagi! Aga kuni ma olen ise ja mul on õnnelikud, terved ja eluterved lapsed, nii kaua usun, et kõik inimesed ei peagi ühtemoodi elama!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Kui kõik ei lähe nii, kuidas planeerid... siis ilmselt läheb paremini!

Eelmise aasta detsembrikuu oli igast otsast eriline- nii planeeritult kui planeerimatult. Nüüd siis lõpuks aega sellest paari sõnaga ka rääkida.

Kokkuvõtlikult öeldes oli suur õunte korjamise kuu! Kõik see, mille nimel on aastaid saanud tööd teha, sai mingi tulemuse, uue taseme, saabus selgus. Eriti just lastekasvatuse teemal.

Lastega on see tore asi, et kasvatamise teema annab kõneainet alati. Põhjust vaielda ja targutada. Fakt on aga see, et ega me keegi ei tea, kas ja kui õigesti lapsi kasvatame. Selgub pärast. Ja ka see, mis 10 aasta pärast selgub, ei pruugi olla ainult kasvatuse tulemus, vaid elukäigu kujundamisel oleneb palju igast lapsest/inimesest endast.

Mina olen oma laste puhul kogu aeg püüdnud jälgida, mis neile sobib, millised on eeldused ja samas ka millised nõrkused. Nagu ise trenni tehes ei treeni sa ainult tugevaid lihaseid, vaid samaväärselt (või isegi rohkem) nõrgemaid lihaseid. Nii tuleb ka enda ja laste eelduste ning puuduste puhul teha.

Suurim muudatus sel sügisel oli, et Maria (5a) ja Joosep (6a) hakkasid muusikakoolis pilli õppima. Just sellepärast, et see annab neile võimaluse panustada rohkem kui rühmatundides.

Kui vanima lapse Mathiase puhul oli väga varakult näha, mis talle sobib, siis Joosepiga on nuputamist hulga rohkem olnud. Suurim murdepunkt temaga oli, kui paar aastat tagasi kadus tema igapäevasest ringist ära üks inimene, kes last hirmutas. Sellest ajast avanes tema loomingulisus ja laps hakkas pidevalt joonistama.

Detsembrikuu algul aga teatas Joosep õnnelikult, et: "(Klaveri)õpetaja Eva lapsed esinevad varsti lasteaias ja mina olen õpetaja Eva laps, seega mina esinen ka!" Nii oligi- neil oli omaloominguline lugu, milles õpetaja mängis saadet ja Joosep siis kellamängu sinna peale. Ehk lugu, kus valesid noote väga palju olla ei saanud. Peale lasteaia mängiti seda lugu veel nö poolaasta arvestusel ja lapsevanematele tehtud kontsertil.

Oluline oli selle loo ja esinemise puhul minu jaoks aga näha, kuidas mu laps seda nautis! Ta oli nii uhke. Ta nägi lõpuks, et kui ta midagi teeb, siis sellel on tulemus. Praegu on ta jätkuvalt väga vaimustunud ning läheb muusikakooli alati väga hea meelega, nii et mul on ka ülihea meel.

Maria sai samuti oma esinemise ristsed. Esiteks oli tal samuti poolaasta ettemäng. Peale selle aga mängis keelpilliansambel muusikakooli jõulupeol. Kui ma proovis vaatasin, et Maria on ikka veidi pisike ja kipub lollitama, siis esinemise ajal oli kõik väga hästi:

 
See on nii äge, et õpetajad juba nii väikestele esinemiseks võimalusi leiavad. Sellises vanuses lähevad nad suht hirmuta lavale. Katsu esinemistega 10-aastaselt alustada... Mul on tõesti hea meel, et mu lapsed on kõik neile väga sobivate õpetajate juurde sattunud. See on ikka väga oluline.

Mathias esines jõulukuul ka nii pilli (trompet!), laulu kui tantsuga. Esimest korda kuulsin selle lapse suust, et ta kartis esineda. See oli muusikakooli jõulupeol, kui ta trompetit mängis. Eks ta läks veidi vales seisus lavale ka, nii et tegelikult ma ei imesta, et ta polnud päris valmis.

WAF Tantsukooli jõulupidu oli ka. Joosepi jaoks taas eriline, sest aastaid oleme käinud suure venna esinemisi vaatamas ja nüüd sai ka tema lõpuks lavale. Ja vähe sellest- lavale koos suure vennaga! Nimelt oli neil tehtud tants, kus nii suuremad kui väiksemad poisid koos esinesid.

Märkimata ei saa jätta ka kingitust ning kohtumist PÄRIS jõuluvanaga. Need olid ja Joosepile üliolulised. Tasub tantsimas käia :)

Olen varemgi kirjutanud, et minu jaoks on laste trennide ja huviringide hindamise viis see, et mis tundega laps tundi-trenni läheb ja mis emotsioonidega sealt tuleb. Kuni lapsele meeldib, on kõik hästi.

Muidugi mahtus detsembrisse veel hulgaliselt jõulupidusid. Aga laste arvates oli jah WAF Tantsukooli jõulupeol PÄRIS jõuluvana. Mujal olid... lihtsalt jõuluvanad.

 

Minu jaoks tähendas detsembrikuu veel tihedamat graafiku jälgimist ja töötamist igal vabal hetkel, mis võimalik. Peo- ja esinemisriided olid kogu aeg valmis.

Sel aastal otsustasin, et võtan jõuluaega rahulikult. Ja nii ka oli! Olin selleks mõnusalt valmistunud ja arvestasin oma võimetega. Nii et kuigi graafik oli tihe, siis lõppkokkuvõttes oli suht rahulik aeg. Kõik on suhtumise küsimus.

Kaheks nädalaks jätsime detsembris ära näiteks poiste korvpalli treeningud, sest need ei läinud lihtsalt esinemis- ja proovigraafikutega kokku. Valikute küsimus.

Nii mööduski see hirmutavana tundunud detsember suht viperusteta. Arvestasin, et teen nii hästi kui oskan ja jõuan ja paremini lihtsalt ei saa. See ongi sisemise rahu puhul oluline- ootad ka endalt vaid seda, mida suudad, mitte ei püüa vastata kellegi teise sellistele tingimustele, millele sa nagunii ei vasta.

Lapsed aga näitasid, et nende senise arengu toetamine on läinud täitsa õigesti. Selline tööviljade (õunte!) korjamise kuu oligi!

Üks viimase aja suurimaid tarkusi, mida olen õppinud on, et ma ei pea alati aru saama, miks mõned asjad juhtuvad. Kuid pean hakkama saama erinevates oludes ja tingimustes. Nii ma ei püüagi enam kontrollida toimuvat, vaid lihtsalt tegelen sellega, millega vaja! Esmatähtsad asjad kõigepealt ning seejärel ka need, milleks veel aega ja jõudu ja energiat üle jääb!

Detsembrikuu näitas samuti, et ma ei pidanud teadma, kuidas kõik läheb... kõik ei pidanud minema planeeritult... aga kõik läks hoopis paremini!

Ma olen tõesti ülimalt tänulik kõigile õpetajatele-treeneritele jne, kes mu lastega päevast päeva kokku puutuvad. Laste puhul on kohe näha, kui mõni inimene neid ei toeta. Lapsed on siirad. Seda enam on vahva, et mu laste ümber on toetavad inimesed. 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Midagi head oodata ei ole... ehk sinu uus ja õnnetu aasta!

Käes on aeg mõelda, milliseks su uus aasta kujuneb. Ei, õigemini aeg aeg seda teiste käest kuulda. Täpselt nii, nagu iga aasta algul!

Nii palju kui ma kuulutan, et ma telekat eriti ei vaata, siis mu viimased postitused on kõik telekavas kinni. Paras mulle!

Tänane teema lõi mulle näkku multikat vaadates. Õigemini, lapsed vaatasid Kanal 2 pealt pikka multikat, mille vahel olid reklaamid. Palju... paaalju reklaame! Pikk multikas on meil selline iganädalane pidepunkt. See märgib kuidagi, et on vaba õhtu ja võib mõnusalt koos teleka ees lebotada mõned tunnid. Pikalt oli nädalavahetuse peatuspunkt TV3 poolt laupäeviti mängitav multifilm, kuid hiljuti hakkas Kanal 2 reedeseid õhtuid sisustama. Kuigi reklaami tundus küll olevat rohkem kui TV3 pealt... kuigi mõlema puhul on selge, et lapsed kui rahakottipöörav vaatajaskond tasub kindlasti reklaamidega surnuks pommitada.

Ühel reklaamipausil teatas siis üks härra minu uue aasta kohta, et: "Midagi head oodata ei ole!" Kusjuures sinu uue aasta kohta ütles ka nii. See oli ühe sellise saate reklaam, kus targad inimesed räägivad, mis erinevates eluvaldkondades alanud aastal toimuma hakkab. Ahah!

Ja kõik vaatavad.
Igal aastal.
Ma ise olen ka vaadanud. Ja pärast telekavast vaadanud, et need saated on vaatajanumbrite tipud. Sellepärast tean.

Viimastel aastatel ma küll neid enam ei vaata. Vanemaks sain. Oma elu hakkasin ise kujundama. Ja seda enam käibki närvide pihta, kui keegi telekas ütleb, et sellelt aastalt pole midagi head oodata. Keset laste multifilmi!!!

Põhimõtteliselt on ju igaühel õigus öelda, mida tahab, aga kurb on see, et kusagil on mitmeid inimesi, kes selliseid ennustusi usuvad. Ja seejärel lasevadki kurvalt käed rüppe, sest mida sa siin ikka rabeled, kui midagi head ees ei oota. Siis on veel teised, kes küll tegutsevad teoreetiliselt oma eesmärgi poole, aga on kogu aeg valmis, et see halb juhtub...

Vabandage väga- mis on halb, mida saab ette ennustada, kuid mitte ära hoida???

Sõjad- inimesed teevad neid! Kusagil on inimesed, kes otsustavad, et nüüd sõdime ja nii see läheb.
Skandaalid- ise kõik osaleme ja klikime neil artiklitel-videotel jms, mis vähegi meelelahutust lubavad.
Halb ilm- ise sõitsid liiga palju autoga, nii et see jäämägedele kehvasti mõjus.
...
Eee... ja nüüd jooksiski kokku, et mida need ennustajad veel halba ennustavad?

Jutu mõte on, et olen minagi igaks juhuks selliseid ennustavaid saateid vaadanud ja aastahoroskoope jms lugenud. Aga see "igaks juhuks" tähendab, et see mõjutab ikka. Isegi kui sellesse ei usu, siis kusagil alateadvuses jääb ikka pirisema, et midagi halba juhtub. Ehk siis tegelikult mõtled sellele mingil tasandil pidevalt ja... nii see juhtubki. Sest sa ise küsisid ja soovisid nii palavalt.

Ma ei ole elu suhtes sinisilmne. Kindlasti mitte. Aga olen oma elus korduvalt näinud mustrit, et kui midagi halba ootad, siis see juhtubki. Kui aga elad teadmises, et asjad õnnestuvad, siis need õnnestuvad. Ja need asjad, mis ei õnnestu, polnud ilmselt õige valik.

Esimene liigutus tuleb aga ikka enda seest. Ise valid, mida tahad teha, millist teed käia. Ja kui läheb halvasti, siis see pole sellepärast, et üks onu ju aasta algul telekas ütles, et näiteks märtsikuus läheb kõik halvasti. See on nii sellepärast, et need valikud polnud õiged minu elus.

Halvasti läheb inimestel, kes elavad teiste elu. Teevad asju teistele meeldimise pärast. Teiste inimeste standarditele vastamise pärast. Unustades ära selle, mille jaoks sina ise olemas oled. Siis tundubki, et miski ei toimi ja teed on kõik püsti. No ongi, sest sa käid valel teel! 

Ma väga soovin, et sa uuel aastal saaks aru, miks sina olemas oled ja mida siin elus pead tegema, mitte seda, mida naabrimees või -naine või kesiganes ootab, et sa siin elus teeksid.

Ennustan: oodata on head! Eriti kui igaüks tegeleb enda õnnega! Siis on teised ka õnnelikumad, kui sa ise ennast õigel viisil õnnelikuks teed! Üks õnnelik inimene maailmas rohkem tähendab ühe inimese võrra õnnetut ja masendavat suhtumist vähem. See on hiiglama palju! Usu mind!

Imelist uut aastat meile kõigile!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu ilusa maaelu ühe ajastu lõpp

 "Mõnikord tuleb üks uks sulgeda, et saaks avaneda uus!"  

Täpselt sellise pühenduse kirjutan enamasti oma raamatusse "Tähtajaline elu" 1.osa. Sellest see Ameerikas seiklemise lugu ju räägib- pea ees tundmatusse hüppamisest, millega peategelane kaotab suure osa oma elust, kuid saab asemele hoopis midagi uut ja huvitavat. Kõige rohkem aga teadmise, et kõik meie elus on tähtajaline ja pigem tasuks sellega kogu aeg arvestada, sest see aitab paremini hinnata seda, mis sul olemas on.

Mu esimene iseseisvalt kirjastatud raamat "Minu ilus elu maal" algas kuupäevaga 20.oktoober 2012, mil ma kirjutasin:

"Tänaseks oleme Kuuse talus elanud aasta ja viis kuud ning just praegu algas meie talus uus ajastu! Täna jõudis meie tallu sisemine rahu! Selle tõid kolm Kihnu maatõugu lammast! /---/ Nendega koos jõudis arusaamine, et nii ongi hästi, nii peabki!"

Täna, viis aastat ja paar kuud hiljem algas uus ajastu- selline, kus lambaid ei ole.

Tegelikult olid nad müügis juba kevadest alates. See aga kuidagi ei läinud. Nüüd aga panin uue kuulutuse, millel algul oli 7 lammast, sest leppisime lastega kokku, et mõned lemmikud ikka jätame. See ka ei läinud. Eile sai üles kuulutus kõigi 9 lamba kohta ning huvi oli suur. Ju siis oli niipidi õigem! Usun jätkuvalt, et kui oled sisse astunud õigest uksest, siis kõik laabub. Kui aga pidevalt on sein ees ja kivi ees ja augud tees, siis järelikult polnud õige uks, kust sisse minna.

Kuna sobilik inimene lammaste ostmiseks selgus eile õhtul, siis lastele polnud võimalust rääkida. Nii jäigi see vestlus hommikuks. Kui ma veebruaris pidin esimest korda tunnistama, et üksi lammastega hakkama ei saa, siis rääkisime sellest armsa Dianaga. Juba siis teadsin, et lastele on sellist uudist raske edastada, sest nemad hoolivad kõigist ja kõigest oma ümber. Diana selgitas, et kui on möödapääsmatu otsus, siis lastele pean ütlema nii, nagu on. Ja seda ma tegingi. Ütlesin, et kui nad saavad suuremaks ja mind aitavad, siis saame koos taas päris maaelu elada. Aga praegu ma lihtsalt pean arvestama, millega ise hakkama saan. Lammastega laste ja enda tööde kõrvalt ilmselgelt mitte.

Sellises vormis lastele edastatud teade töötas. Jah, mitmed pisarad tulid ikka ära. Aga otsustasime, et lammaste raha eest läheme näiteks kinno ehk kingime meile midagi tagasi. Kingime meile ühiselt koosveedetud aega, mida väärt oleme.

Ja tunne on hea! Rääkisin lammastega eile õhtul sel teemal pikalt. Valasime omad pisarad... või noh, ilmselt lambad siiski ei nutnud. Täna oli lammastele järgi vaadates mõnus kergendustunne. Teadsin, et minu kantav koorem on mulle võimetekohasemaks muutunud.

Nüüd jääb koos lastega veel paar puhastavat lõket teha ja siis võime selle ajastu täitsa lõppenuks lugeda.

Et täna oleks täielik ühest ajastust teise mineku päev, siis kirjastuses tegin inventuuri. Tegelikult... teen siiani. Hommikupoolikul kolisin suure osa oma laost ümber. Meil on üks suur tuba, mida me ei kasuta, nii et otsustasin, et see võib sama hästi mu ladu olla. Siiani oli ladu minu töötuba. Aga miks ma pean töötama laos, kui vean puid ja kütan ka teisi tube? Pigem siis olgu mu töötuba ikka tõeliselt inspireeriv ruum, kust tulevad üha uued ja uued teosed, mis aitavad maksta nii puude kui kino eest (prioriteedid, eks ole).

Kuigi täna läksid raamatupoodidesse uued kastitäied raamatuid, siis tuleb välja, et mul on laos ka ikka päris palju lugemisvara. Nii et kui sa pole Heli Kirjastuse raamatutega veel tutuvunud, siis tule vaata, mis meil e-poes pakkuda on ja telli endale sobivad teosed. Tunnistan, et kogu see kodulehe ja e-poe teema on nii värske, et ma alles õpin veel. Õigemini tegijaga koos käib alles arendus... aga kuna mu viimased nädalad pole üldse plaanipäraselt läinud, siis ma pole väga arendamisega tegeleda suutnud. Pika jutu kokkuvõte- ma loodan, et koduleht töötab, aga kui midagi on valesti, siis anna aga teada! Aitäh!

Ja tänase päeva mõttetera: elu on üks igavene kaardimäng! Sul on vaid mingi osa kaarte ja nendega tuleb hakkama saada. Minu eelis on see, et ma kaarte väga hästi mängida ei oska, seega ma pean igasuguse kaartide kombinatsiooniga hakkama saama. Ma lihtsalt ei tea reegleid. Seega ei ole mul ka teadmist, et nagu mul oleks käes valed kaardid, millega võita ei saa. Kuna ma reegleid ei tea, siis ilmselt on ainuke reegel, et tuleb hakkama saada just nende kaartidega, mis mul hetkel käes on. Kui kusagilt midagi juurde tulemas ei ole, siis mida muud mul üle jääb. Edasi mängida ja ellu jääda! Nii ongi!  

Lammaste teema lõpetuseks väike mälestuspilt raamatust "Minu ilus elu maal" (nagu isegi aru saad, originaalpilti näed raamatust):

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com