Miks ma mitte kunagi ei kavatse kõigega rahul olema hakata?

Oeh ... mul oli seda vaja ...

Kas pole mitte nii, et olulistesse elumuutvatesse olukordadesse satume tihti täitsa kogemata. No mul läks nüüd ka jälle nii. Olen enesearengu-teemadega tegelenud päris palju. Alates 2017.aastast kohe täitsa palju. Päris mitmed sammukesed on sellest ajast saanud edasi liikuda. Aga ikka ja alati on midagi, mis on puudu ja viimased 6 päeva aitasid mul päris mitu teemat ära sõnastada. 

Nimelt jäi siis mulle kusagilt ette info, et Tony Robbins teeb tasuta mitmepäevase veebikoolituse teemal "Uus aasta, uus mina". Mõnusalt ameerikalikult kõlav pealkiri. Aga no ma liitusin grupiga. Tony Robbinsiga on mul eelnevalt raamatu-kokkupuude, mille puhul tundsin, et ta oleks võinud oma mõtted hulga lühemalt kirja panna. Kokkuvõtet saad lugeda siit: Ärata endas hiiglaslik vägi. 

Esimest kohtumist läksin kuulama suht skeptiliselt. Mõtted aga läksid üsna kiirelt jooksma ning sain enda jaoks väga palju mõistmisi kirja. Nii veetsingi kuue päeva jooksul üle 10 tunni kõrvaklappides kodus või alevis jalutades. 

Jah, paljusid Tony mõtteid olen enne kuulnud, aga ... see ei tähenda, et kõike rakendan. Tegelikult teame me kõik ju, mis on õige ja mis on meile hea, aga seda kasutama hakates ... tuleb elu vahele. Hea vabandus! Alati kasutatav. 

Tahtsin aga jagada kolme mõtet, mis samuti on kõik üldtuntud, aga kui neisse päriselt süveneda, siis võib see ikkagi elu päris palju muuta. 

Mulle kõlama jäänud mõtted: 

1) õnn=areng

Pole saladus reeglipärasus, et inimesed, kellel on kõik, ei ole tihtilugu õnnelikud. Olen ise samuti korduvalt läbi käinud selle, et saan oma eesmärgi kätte, kõik on olemas ja tehtud, mõnda aega on hea, aga siis ... hakkab mingi segaduseussike jälle sees radasid rajama. Ise ka ei usu, aga praegune Tony koolitus oli esimene, mille käigus sain teada, miks see nii on: õnnelikuks ja rahulolevaks olemiseks on vaja arengut! Selleks, et oma oskusi ja andeid parimalt kasutada ja enda kaudu maailma paremaks muuta, tuleb ennast pidevalt edasi arendada. Ühele kohale istuma jäädes kasutad ära selle, mis on, aga seal saabki tee otsa. Ja et see ei juhtuks, tulebki pidevalt edasi areneda.  

Sellel koolitusel sain kinnitust, et ma ei tohigi kunagi kõigega rahul olema hakata. Jah, loomulikult on ok oma saavutusi nautida. Rääkimata sellest, et nautida seda, mis sul igapäevaselt on. Aga siiski peab sellele järgnema areng, oma piiride nihutamine ja laiendamine. 

Tegelikult olen oma elus seda pidevalt ka teinud, aga mingil hetkel arvasin, et see on vale. Ümbitsevad inimesed on korduvalt selgeks teinud, et see on vale. Nii et mõistmine, et see on täitsa normaalne, oli minu jaoks tõesti ülimega olulise tähtsusega. Hea oli teada saada, et see on ok ja mul polegi midagi viga.

2) julgus pole hirmu puudumine, vaid tegutsemine sellest hoolimata

Taas mõte, mida olen varem ka teiste koolitajate suust kuulnud või lugenud. Olen seda korduvalt praktiseerinud. Näiteks kui pead kusagil esinema ja on tohutu hirm, siis kõige lihtsam on lavale astuda. Või kui on hirm telefoniga helistada, siis on vaja lihtsalt number valida ja telefon kutsuma panna. Siis pole enam tagasiteed ja tuleb olukorraga lihtsalt hakkama saada ja tegutseda. Või näiteks inimestega rääkides. Eriti keeruliste teemade puhul - tuleb vaid alustada ja ... edasi pole enam pääsu. 

Lihtne on ennast tagasi hoida, kuid kõik koguneb sisemusse. Alati on võimalus, et kui ma midagi teen või ütlen, siis lähevad asjad hullemaks. Aga äkki hoopis aitab millegi välja ütlemine ületada seina, mis muidu haiget teeb? Mõnigi inimene arvab, et ma astun julgelt lõvikoopasse. Aga ma olen seda õppinud, mitte alati osanud. Ja kui valida on, siis ma ikka pigem kaevun üksinda kuhugi turvalisse pessa. 

Miks ma aga aegajalt lõvikoopasse satun? Tony koolitus oli jällegi see, mis aitas sõnastada, miks ma nii teen: sest ma kannatan ära palju ebamugavust. Olen laiendanud oma piire, kui palju ebamugavust ma suudan murdumata taluda. Jah, ma pole alati erinevateks tagajärgedeks valmis. Aga ma ei taha olla vait lihtsalt sellepärast, et ma ei tea, mis tulemus võib olla. Pigem püüan huvitatult vaadata, et mis siis nüüd edasi saab. 

Ma ei taha hiljem mõelda, et mis oleks võinud edasi saada, kui ma poleks tulemust kartnud. Pigem karta tulemust ja ikkagi teha ning võimalik, et see toob kaasa positiivseid tulemusi. Ehk et riskides ma ju ei tea, kas läheb õnneks ja kõik toimib või äkki hoopis jään ilma sellestki, mis mul on. Nii tulebki aegajalt tegutseda nii, et ise täitsa kardada, aga ikkagi teed.

3) ka laulmine on oma füüsilise seisundi muutmine

Tony rääkis, et kui tunned ennast halvasti või kokkujooksnult, siis kõige lihtsam viis asju paremuse poole liigutada on muuta oma füüsilist seisundit. Jällegi vana tõde. Oli aeg, kui sain selgeks, et kui mul asjad üle pea kasvavad, pean ujuma minema, mingil perioodil sai selleks jalutamine. 

Tõsine uudis oli minu jaoks aga mõte, et füüsilise seisundi muutmine on ka laulmine. Tegelikult olen kogu elu keerulistes olukordades ümisenud või võimalusel isegi laulda röökinud. Seda, kuidas valju muusika saatel tantsimine ja laulmine keha ja meelt rahustab, teavad ilmselt kõik. Nii et jällegi mõte, mida olen oma elus kasutanud, kuid ei osanud sellele lihtsalt teooriat juurde panna ning selgitada, et miks ma seda teen. 

***

Kindlasti ei algata ma siin arutelu, et kas Tony Robbins on parim koolitaja või kas teda üldse tasub kuulata. Minu jaoks on oluline, et sain selgust mitmel teemal, mille probleemi oskasin juba peaaegu sõnastada, aga vastust veel küsida ei osanud. See on igavesti hea tunne. Minu jaoks taas tõestus sellest, et vastused jõuavad meieni õigel ajal. Ja mul oli praegu paljusid vastuseid vaja. See ei tähenda, et ma suudaks enda elus kohe kõik lahendada, aga vähemalt on eest lükatud mitmed seinad, mille taga ma vaikselt vastuseid ootasin. 

Kui sa täna siia lugema jõudsid, siis loodan, et äkki oli eeltoodud kolmest mõttest vähemalt üks ka sinu jaoks nii oluline, et aitas mingile vastusele lähemale jõuda. 

Mõnusalt õnnelikku rahulolematust! 

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com