7 aastat Eesti meest

Täna saime selgeks, milline näeb välja 7 aastat Eesti meest. Vot nii:

Meie vanim pisipoeg Mathias saigi 7-aastaseks. See tähendab viimast aastat lasteaias ning sügisel algavat kooliteed. See tähendab, et ma olen 7 aastat ema olnud ja see aeg on läinud ülikiiresti. Palju ühist õppimist ja rõõmustamist, kurvastamist ja pahandamist, ümberõppimist ja taas rõõmustamist. Kui ka aegajalt tundub, et kõik jookseb kokku, siis oma lapsi ei vahetaks ma mitte kunagi mitte millegi vastu.

Mathias on meie elus ehk kõige rohkemast osa saanud. Ühe lapsega on ikka kõike lihtsam teha. Kuigi tol ajal olin ise ka kogenematu. Nüüdseks on ühe lapsega asju veel lihtsam teha. Aga me õppisime koos. Meie lastest on tema näiteks ainuke, kes on juba magistriõppes käinud pea 2 aastat. Kooli lõpetasime ka koos:

Mathias on kõige rohkem reisida saanud. See küll tähendab vaid, et peale ühise laevareisi Stockholmi ning viimaste Soome reiside käisime Mathiasega 2010.aastal kaks korda lennukiga Göteborgis. Esimene neist oli kurvemal põhjusel ehk armsa sõbra ja kirikuõpetaja Gunnari matustel. Teine oli juba hulga rõõmsam ehk laulukoori reis (kuigi sel ajal suri Eestis mu vanaema). Esimese reisi ajal jäi peaaegu 1,5-aastane Mathias haigeks, nii et ta polnud tegelikult üldse õnnelik. Minu jaoks tähendas see hotellis magamata ööd, kuna tol ajal ei osanud ma esmavajalikke ravimeid kaasa võtta. Nüüd juba tean, et lastega on teatud asjad, mis peavad alati kaasas olema:

Laulukooriga käisime Rootsis 2010.aasta septembrikuus. Siis oli kõhu-Joosep ka juba meiega kaasas. Ööbisime armsa sõbra Caroli juures, kelle 4 last olid tol ajal väiksed. See tähendas, et Mathiase jaoks oli seal mängukaaslasi ja mänguasju. Väsitavad päevased ringirändamised ja kooriproovid lõppesid tema jaoks Caroli juurde jõudes hulga lõbusamalt:

No ja lõppude-lõpuks on Mathias meie lastest ainus, kes 5,5-aastaselt oli kolmekordne vanem vend:

Palju-palju õnne armas pisipoeg Mathias!

Artikkel Pärnu Postimehes "Küüliku Künnapase kõvakaaneline"

11.06.2013 avaldati Pärnu Postimehes minu tegemistest artikkel "Küüliku Künnapase kõvakaaneline". Loo peategelaseks mu esimene romaan "Homme on ka päev".

Heli Künnapas on teoloogi- ja sisekaitseakadeemia haridusega lasterikas küülikufarmiemand, kellel on kirjutamisel juba kolmas romaan täiskasvanutele ja lasteraamat koos oma poegade Mathiase ja Joosepiga – umbes samal meetodil, nagu on Lehte Hainsalu ja Epp Petrone neid elust enesest lastega kõrvuti sünnitanud.

Nii äsjailmunud „Homme on ka päev“ kui „Lõpupidu“ – samuti elust enesest – on kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse edutööd ning nende puhul on väidetud, et sellised raamatud panevad ka noori (loe: neidusid) vana head paberist, lõhnavat, enesega mõnusat äraolemist tõotavat raamatut digi- ja virtuaalvärgile eelistama.

Need on kerge ja karge, elus ja ilus lugemine, milles tunneme ära iseenda ja ennast ümbritseva maailma.

Noorproua Künnapas, kes on portreteerinud töönarkarit, eraeluta ametnikku-kipskõpskontsadit, temast enesest nüüdseks juba väga erinevas muinasjutus elavat kaunitari, nendib, et on ise ametkondlikes tippudes samal kombel koopia- ja kohvimasinate vahel nagu konn koorekirnus lõputuid tööpäevi ei-midagi-tegelikku teinud.

E-kirjad ja koosolekud, ärilõunad – ei mingit aega elukaaslase ja sõbrataride jaoks. Tänu millele ühtlasi selgub, et elukaaslane pole muud kui ühine pangalaen mõttetult kalli maja maksmiseks, et kõik oleks nii, et sõbrad ja muu maailm näeks: kõik on nii, kuis peab, et olla edukas.

Aga mitte normaalne. Sellest saab peategelanna Kairit aru tänu sellele, et Heli on kirjutanud Oskar Lutsu kellamees Liblele mantli- ja nööripärija, kellamees Andrese, kellega nooruke edudaam kodukohas südamest südamesse pärisjutte käib ajamas.

Kui esmalt lihtsalt selleks, tühjuse peletuseks võetud peni tagaistmel tukkumas, Tallinnast Nootsasse sõidab, et ema lähedal olla ja kirikukellade saatel ärgata, siis selleks, et lähemalt, veel lähemalt, päris lähedalt näha noormeest, kellega suhteni jõudmiseks kooli ajal ta ise veel valmis polnud, aga nüüd …

Nüüd teeb Künnapase kõvakaaneline – üks kaunimaid köiteid, mida viimasel ajal on au olnud käes hoida, – mitu uperpalli, enne kui selgub, et Rain on tõesti see mees, kelle pärast tundetust-trafaretsest pealinna-näidis-viljatust-abielust ära tulla, Pärnu-Jaagupi-laadsesse asulasse korter üürida, kooliõpetajaks minna ja lihtsalt õnnelikuks hakata.

Magusvalus mäng

„Lihtsalt“ on muide Heli leit- ja uitsõna, mida ülimalt pedantne keeletoimetaja Krista Mõisnik pole vajalikuks pidanud koomale tõmmata – järelikult on vajalik ja olemuslik. Kõik väärtuslikud asjad – nii elukorraldus kui sellest jutustav raamat – on lihtsalt lihtsad, sellepärast nad väärtuslikud ongi.

Raamatuesitlusel väitis Heli, et pole ühtki karakterit pärisinimeste pealt maha kirjutanud, ehkki elu ise on fantastilisem ja uskumatum kui mis tahes looming. Sellest hoolimata on lugejad talle juba öelnud, et tunnevad pealiskaudsetes kullakaevajatest sõbrantsides, kes on esimesel võimalusel valmis sõbratarilt tema edumehe – õigupoolest küll tolle maja ja auto – üle lööma, ära nii iseenda kui omaenese sõbranjed. Nii ongi!

Ja on nii, et Eesti on täis sugugi mitte taevas kokku pandud paare, kes lagunevad esimese raputuse peale vaakumis sumavateks üksiklasteks – peta mind üks kord ja see on sinu süü, peta mind teine kord, ja see on minu süü.

Kirjandus on ses nukras poolõnnelike galeriis ringi vaadates ohutu ja mõnus ning magusvalus mäng. Võimalus stsenaariume läbi mängida, ennast tervendada ja kirjeldatavaid selgeks kirjutada ilma haiget saamata. Nii väga. Või kui, siis salaja.

Kairiti tõelise armastuse leidmise lugu kinnitab ühtlasi: kui Õige ära tunned, pole midagi jorutada, puigelda ega süümelda – kui on südamehääletsi tuntavalt Tema – trahh! Siis ei jõua leitu kõhelda ja kaduda ning elu ise saab anda ainese järgmisteks õnneliku lõpuga romaanideks.

Ühtlasi on julgustav lugeda, et maailmas on siiski veel mehi, kes ei otsi naises emmet-tuge-toitjat. Võim pole Heli kogemuste põhjal kirjeldatuna põrmugi seksikas, vaid julm, isekas ja tundetu keppimine. Igas mõttes.

Paljud kirjanikud mõtlevad oma tekste luues eelkõige kaasale või kallimale, kellele raamatu kaudu lõpuks ometi kõik välja öelda. Asjatu lootus – ikka kohe täiesti eranditult kõike teeme endale –, mehed ei loe, mida kirjutame.

Ka Herlend „Heli mees“ Kruusmann tunnistab, et küülikufarmi pidades, Pärnumaa piiril Kuuse talu üles ehitades, ehitustööga perele elatist teenides, jahil ja meestega mürisemas käies vajub ta kella kahe ajal voodisse ega suuda praeguses elufaasis silpigi lugeda. Küll aga peegeldab naine valmivaid tekste tema peal.

Eriti praegu, mil kirjutamisel nende maale kolimisest, farmi rajamisest ja lasterikkusest inspireeritud kolmas raamat.

Herlend lubab nii lugeda kui kirjutada – nimelt koos Heliga küülikutoitude laiendatud kokaraamatu kõigega, mis jänkside ümber leida.

Homme on jälle päev

Nii intensiivse elulaadi puhul ei tähenda „homme on jälle päev“ mitte vabandust tänasida toimetusi homse varna visata, vaid lohutust, et homme jätkame viie inimese elu elamist ühele inimesele välja mõõdetud ööpäevas. Ja lootust, et homme ei tähenda armastus enam iha ja raha ega edukat tühikargamist.

Heli enese ambitsioonid lubavad loota, et kui temasugused Tegijad aste haaval sotsiaalpoliitikas volikogunevad ja sealt edasi Toompea vallutavad, on eestlastel ehk tõesti homme ka päev.



Heli Künnapas

* on lõpetanud Pärnu-Jaagupi keskkooli ja muusikakooli,

* elab ja peab küülikufarmi Kuuse talus Halinga ja Vigala valla piiril;

* on kirjutanud tänavu kevadel trükki jõudnud romaani “Homme on ka päev” ning 2011. aastal ilmunud noorsooromaani “Lõpupidu”. Mõlemad teosed märgiti ära kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel. “Lõpupidu” pälvis mullu Tallinna keskraamatukogu auhinna “Järjehoidja”;

* on Halinga vallavolikogu liige, sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni aseesimees.


Kati Saara Vatmann

Elu nagu multifilmis

Tänane päev on täitsa kindlalt nagu multifilmist. Ei, mitte mingist seiklusmultikast, vaid ikka klassikalisest "Siil udus".

Hommikul avastasid minu kõrvad, et on vaja huugama hakata ja siiani järgi pole jätnud. See on sama, nagu pesumasin töötaks kõrva ääres. Kontrollisin! Seisin pesumasina kõrval ja huugamist ei kuulnud. Või pesumasinat ei kuulnud. Selles mõttes, et huugamine peas ja pesumasina hääl ühinesid üheks, nii et ma ei teinud enam vahet, kumba ma kuulsin.

See on üks põhjus, miks eile sai teha hulljulge otsus ning vanima pisipoja Mathiase sünnipäev järgmiseks nädalavahetuseks edasi lükatud. Mathias ja Joosep ise on küll veel terved, aga Maria ja Christian mitte. Kui varem pole ma sellest suurt numbrit teinud, siis nüüd otsustasin ka enda lapsi pisikute eest kaitsta.

Nii ei jõudnud ma täna Järva-Jaani, kus ma väga-väga tahtsin olla. Eile autoga Tallinnast kodu poole sõites tundsin juba, et pole enam sõiduvõimeline. Nii oleks tänane sõit ka ohtlik olnud. Eriti kuna ravimiseks pole veel eriti aega olnud. Peale selle oli mu lastel mind täna kodus vaja.

Panin lapsed lõuna ajal magama ja läksin ise Mathiasele homseks lilli, torti, küünalt ja kingituse pakkepaberit ostma. Sain komplimendi osaliseks:
"Sa näed täitsa haige välja!"
Ahaa... see on hea. Sest siis on õigustatud, et ma tunnen ennast nii, nagu tunnen. Mul on kalduvus haigustele ja vingumistele tähelepanu mitte pöörata. Enda omadele eriti mitte. Sest ma saan ju alati hakkama. Hea ongi, et saan. Selgitasin, et olen nädal aega tegelikult juba tõbine olnud ja et huugavate kõrvadega on väga raske olla.
"Huugamine võib tulla pingest."
Eee... jah. Aga mul pole varem sellist kogemust, nii et tegelikult ei oska ma selle teadmisega midagi peale hakata.

"Mis sa endaga teinud oled siis?" tuli küsimus mu ravimeetodite kohta.
Eee... jäin mõtlema. Ma tean, mida ma sel nädalal laste ravimiseks olen teinud, mida ostnud ja mida Herlendil lasknud teha. Aga endale? Paaril hommikul magasin. Ja paar korda käisin Tallinnas- erakonna asju ajamas ja tööintervjuul. Sõidutasin lapsi trenni. Kirjutasin valmis 1/4 raamatust "Tähtajaline elu" 2.osa. Korraldasin minu ja Kati raamatute müügi jõulukampaaniat. Tegin kokkuleppeid perelugude raamatu autorite ja sponsoritega. Trükkisin sisse ja saatsin ära Mathiase loo "Tähekese" jubejuttude konkursile.

Seda kõike tegingi.
"Meega teed ja sidrunit? Pärnaõieteed?" jätkus küsimus.
"Aaaa," tuli mul meelde. "Sidruniga vett jõun küll. Seda teen ma alati." Vähemalt siis, kui lapsed sidrunit käest ära ei söö, nagu nad eelviimase sidruniga tegid. Aga mis mul saakski selle vastu olla. Tuleb lihtsalt veel rohkem sidrunit osta. Lastele ostsin c-vitamiini jooki ka, aga see ununes ära, et ma võin ju seda ise ka juua.

Mett praegu ei söö, sest viimase meepurgi viskas Christian vastu maad ja see pragunes. Ma küll sõin sealt veidi mett ka, aga kui ma purgi külje vastu oma sõrme mõnusalt lõhki tõmbasin (täiesti planeerimatult), sai sellest purgi surmaotsus. Muidugi ma oleks võinud ju täna sealt samast lillepoest ka mett osta, aga selle peale tulin alles siis, kui olin juba poolel teel koju. Kiire-kiire ju, sest lapsed ärkavad!

Pärnaõietee olin ka täitsa unustanud. Kuna meie koduste pärnade õitsemise ajal kükitasime me seekord Soomes, siis ostsin apteegist koju mitu pakki pärnaõisi. Lastele. Nädala jooksul ei tulnud selle peale, et ma võiks enda eest ka nendega hoolitseda.

Nüüd lähen ja teen seda. Üldse hakkan aru saama, et täitsa tark on enda eest hoolitseda. Teistele räägin küll, et keegi ei saa anda, kui temas pole midagi anda ja enda eest tuleb esmalt hoolitseda. Aeg on taas endale sama meelde tuletada. Tuleb aru saada ja tunnistada, kui oled sattunud olukorda, kus sinust enam midagi ei sõltu ja liikuda sinna, kust sinust midagi sõltub. Teha asju, kus sinu olemasolu on vajalik. Ja nii lihtne ongi.

Nii et... pärnaõietee!

Vaatame, kas siil udus kaob lõpuks!

Pühapäeval loosin raamatuid

Jõulukampaania raames läks facebookis käima loosimine. Kõigi vahel, kes minu ja Kati raamatut müümise kuulutust jagavad, loosin igal pühapäeval välja ühe raamatu.

Jagades kirjuta facebooki foto alla, millist raamatute soovid.

Jagatav link on siin: jõulukampaania raamatuloosis osalemine!

Loosimise plaan on selline, et lasen lastel igaühel ühe numbri öelda, liidan kokku ja kui vaja on, siis jagan neljaga (olenevalt siis jagajate arvust).

Esimene loosimine juba pühapäeval, 29.novembril kell 20.00.

Hilisemad jagamised osalevad järgmise pühapäeva loosimises.

Kes aga loosiõnnele ei looda, siis kõiki neid raamatuid saab tellida kirjutades oma soovist helikunnapas@gmail.com :

Huviringides piinatud lapsed

Kuulsin hiljuti ülevaadet, kus ühe kooli õpilastest vaid mõned ei käinud üheski huviringis. Mõned pidi tegelema u 9-11 koolivälise tegevusega (need küll polnud kõik ainult regulaarsed huviringid, nii et kõik ei nõudnud iganädalast ajakasutust).

Millistesse huviringidesse lapsed panna? Millal seda teha? Neil teemadel võib lõputult arutleda ja teiste otsuseid kritiseerida. Mina usun, et jälgida tuleb last. Jah, 15-aastaselt alustades baleriiniks ei saa, kuid sellegi poolest ei pea lapse suhtes kõiki otsuseid tegema juba sünnitusmajas.

Otsuse tegemisel on üks asi iga lapse eeldused ja huvid. Järgmiseks määravaks faktoriks saavad elukoht (logistika) ja füüsiline võimekus (ehk et üks inimene saab olla ühes kohas).

Mina olen igati seda usku, et lastele tuleb anda võimalus areneda. Arendada ei saa asju, mida inimeses pole, aga samas pole ükski inimene andetu, enne kui pole proovitud. Klassikaline näide, kuidas mõnele lapsele öeldakse varakult, et ta ei oska laulda, kuigi probleem on hoopis milleski muus (nt probleemid kõrvadega, mis takistab lapsel helisid õigesti kuulmast vms). Kõige suurem probleem on tavaliselt võimaluse puudumine ja ümbritsevad kadedad inimesed, kes ise ei viitsi teha ning tõmbavad hooga tagasi ka kõiki neid, kes midagigi üritavad.

Meie peres on praeguseks nädalaplaan välja kujunenud nii:
ESMASPÄEV
16.00-17.00 maadlustrenn Kivi-Vigalas (Maria, Joosep, Mathias)
Kui ma olen üksi kodus, siis: Christian autosse, u 15.15 lasteaeda, lapsed alles ärkavad, ruttu riidesse ja jõuame peaaegu kl 16 kohale.
Mitmekesi olles: üks vanematest jääb Christianiga koju ja teine sõidutab lapsi.

Kuna samal ajal on Christiani ja Maria beebiring muusikakoolis, siis sinna nad ilmselgelt siiski ei jõua.

Kahekesi kodus olles järgneb sellele minu laulukoori proov. Üksi kodus olles järgneb minu õhtu lastega, sest nelja lapsega kooriproovis on väga raske ning enamasti pole neid ka kusagile jätta. Kui Herlend oli ära, siis aegajalt kasutasin kooriproovi ajal meie vanemate lastehoidu, aga lõpuks kujunes välja nii, et Herlendi Soomes töötamise ajal ma kooris ei laulnud.

TEISIPÄEV
Mathiasel on lasteaias kunstiring (kuna see on nö lasteaia ajal, siis selleks me midagi eraldi tegema ei pea)

18.15-19.00 Mathiase tantsutrenn Pärnus.
Üksi olles: kõik lapsed lasteaiast kaasa, Pärnusse, nelja lapsega vut-vut kolmandale korrusele, ootame, kuni Mathias riided ära vahetab, siis ronime kolme lapsega tagasi, sõidame autoga ringi või käime kiiresti toidupoes (kui vahepeal ei jõua, siis lähme viiekesi pärast trenni lõppu- oleneb sellest, kui palju meil asju on vaja), kell 19 ronime uuesti tagasi üles ja ootame, et Mathias riidesse saaks. Umbes kl 20-20.30 jõuame koju tagasi.
Koos Herlendiga: üks jääb 1-3 lapsega koju ja teine sõidab 1-3 lapsega Pärnusse.

KOLMAPÄEV
17.30 Mathiase muusikakool
Üksi olles: võtan lapsed lasteaiast, viin Mathiase muusikakooli (enamasti teised ootavad sel ajal autos), sõidame 45 minutit ringi, lähen Mathiasele järgi.
Herlendiga koos: võtan lapsed lasteaiast, viin Mathiase muusikakooli, teised lapsed koju (Herlendi juurde) ja siis lähen Mathiasele järgi.
Viimasel ajal on meil korduvalt olnud kolmapäeva õhtul mingid üritused, nii on Mathias mõned korrad lasteaiast koos teiste laste ja lapsevanematega muusikakooli jalutanud. Väikese koha võlu. Mul on küll iga kord ilged süümekad, kui nii abi küsin, aga samas on mul nii hea ja soe tunne, et tean, et selline variant on aegajalt olemas.

NELJAPÄEV
16.15 Mathiase ja Joosepi jalgpall lasteaias. Kohe peale trenni olen lastel järgi. Kui olen üksi, siis sõidan lasteaiast koos kõigi lastega Pärnusse, nagu teisipäeval. Kui oleme mitmekesi, siis viib üks mõned lapsed koju ja teine Mathiase Pärnusse tantsutrenni.
18.15-19.00 Mathiase tantsutrenn Pärnus. Samal ajal on Joosepi-vanuste muusikakool ja üksi lapsi sõidutades ta kahjuks sinnaei jõua.

REEDE
15.00 maadlustrenn Kivi-Vigalas (Maria, Joosep, Mathias)- kuna lasteaaias sel ajal lapsed alles ärkavad, siis kui tahame lapsed trenni viia, on nad sel päeval enamasti kodus. Või palume lapsed lasteaias veidi varem üles ajada ja kohe riietuma saata.

Nagu näha, on kolme huviringide-ealise lapsega logistika juba päris... huvitav. Miks enda elu veeeeelgi keerulisemaks teha?

Laste huvides. Me pole oma lastele ühtegi huviringi peale surunud. Mathias polnud veel aastane, kui hakkas muusikakoolis beebiringis käima. Paar aastat käis ja siis jõudis kätte aeg, kui ta lihtsalt polnud võimeline seal tunnis rahulikult kaasa tegema, vaid tahtis rohkem liikuda. Nii jõudis ta 5-aastaselt maadlema ja muusikakooliga oli korraks paus. Sel aastal teatas ta aga kindlalt, et soovib muusikakooli minna. Lasteaia muusikaõpetaja toetab tema sellist suundumust. Nii on sel aastal jälle üks tegemine rohkem.

Joosepile sobivad samuti hetkel füüsilisemad tegemised. Maadlus ja jalgpall. Kuna ta on siiski alles 4-aastane, siis ei eelda ma, et ta neile püsima jääb või et kõike kaasa teha suudab. Tantsima tahtis ta ise väga minna, aga see sai kuu ajaga selgeks, et selleks tal hetkel püsivust ei ole. Nii ta tantsimas enam ei käigi.

Maria oli minu peale terve eelmise aasta tige, sest vennad läksid mitu korda nädalas maadlema, aga Maria pidi minuga sel ajal koju tulema. Õnneks lubas treener Jüri sel aastal ka 3-aastase Maria katseajaga trenni võtta ning siiani saavad nad hakkama. Maria on maadlustrenni suhtes paar korda solvunud olnud, sest ta ei saa aru, miks ta võib trennis haiget saada. Küll ta varsti selgeks saab, et ega haiget ei peagi saama. Tuleb ise piisavalt heaks saada, et enam haiget ei saaks.

Maria käis ka muusikakoolis vendade tundides kaasas juba sünnist alates. Pidevalt oli turvahälliga klassis, kui Mathias ja Joosep laulsid ja tantsisid. Kui ta aga vanuse poolest oleks võinud ise beebiringis käia, siis ei mahtunud see enam meie päevaplaani. Nii jõudiski Maria muusikakooli tundi esimest korda alles sel aastal... ja seda ka vaid üheks korraks, sest see on maadlustrenniga samal ajal. Aga õnneks on meil muusikatunnid lasteaias ka.

Nagu ütlesin, huviringidesse nii väiksena meie oma lapsi ei suru. Samas on reegel, et kui juba on käima hakatud, siis ilma mõjuva põhjuseta minema ei jäeta. Kui käia ei taha, siis ei käi üldse ja proovime järgmisel... ülejärgmisel... või mõnel muul ajal uuesti.

Ise olen läbi aegade mitmetes huviringides käinud. Samas on alati kehtinud reegel, et kui juba midagi tegema hakkad, siis järjepidevalt. Kõige rohkem võttis minu elus ka aega muusikakool, kus hiilgeaegadel oli mul 10-11 tundi nädalas. Samal ajal lisaks veel korvpall, laulmine jms.

Kõige rohkem tunnen puudust sellest, et ma lapsepõlves tantsimist ei saanud õppida, sest siin seda lihtsalt ei õpetatud ja linnas ma ei jõudnud käia. Muudest huviringidest nagu ei oskagi puudust tunda.

Nii võin öelda, et laste kaudu ei püüa ma täita oma täitmata unistusi! Mu lapsed on ise eraldiseisvad isiksused ja nende huviringid peavad lähtuma neist endist.

Huviringid on minu arust aga inimeseks arenemisel vältimatud. Järjekindel tundi-trenni jõudmine arendab kindlasti vastutustunnet ja järjepidevust. Kõigi tegemiste päevaplaani mahutamine suurendab ajaplaneerimise oskust ning võimet elus mitme asjaga tegeleda.

Rääkimata sellest, et enamus aega ei kasuta me keegi suuremat osa oma võimetest. Pidev harjutamine-treenimine huviringides aitab pisikest osa endast tundma õppida ja mingit osa oma võimetest kasutada.

Nii ongi huviringide võimaldamine ning lastele sobilike tegevuste väljavalimine minu jaoks lastekasvatuses eluliselt oluline küsimus!

Team dream kolis sisse ja ei lähegi ära

Täna hommikul kell viis seisin meie kaminata kaminatoa uksel ja tundsin hirmu- dream team kolis sisse ja tundub, et neil ei ole mitte mingit kavatsust enam ära minna. Toa põrand täis madratseid, rahvas külg-külje kõrval... no et oleks nagu laagris... või tavalises kodutute varjupaigas. Herlend tahtis meie madratsi ka sinna tassida, aga mina uskusin, et mul pole nii palju patju, et öö läbi (need paar tundi, mis oli magamiseks jäänud, enne kui lapsed ärkavad) norskajaid loopida.

Jah, meil oli Uulu laagri kasvatajate järjekordne ööistung. Nagu Eestis ööistungitele kohane, tullakse ikka oma patjade-tekkidega kohale. Nii ka meie juurde.

Paar tundi hiljem selgus õnneks, et sellel kodutute laagril on kusagil ikka kodud ka olemas ja nii läksid kõik varsti uuesti teele. Ma ei tea, kas nad kõik ka neis kodudes uksest sisse lasti, aga meie panime enda ukse ka kiiresti lukku ja läksime koos lastega lõunat magama, nii et meie juures keegi rohkem öömaja ei saanud. Praegu hakkab tunduma, et Ajjar on kaotanud oma koha meie juures ööbivate sõprade edetabeli esiotsas. Konkurents on tihe!

Vot see on aastaid olnud mu unistus- et oleks selline kodu, kus sõbrad käivad külas (mitte küll igal nädalavahetusel, aga... piisavalt paraja vahega...) ja on tore ja vahva ja ruumi jätkub kõigile. Seda tänane õhtu ka näitas, et ruumi meil on. Meie neli nublut olid täna kõik kodus ja said meie kohtumisest osa. Lastele väga meeldis. Eriti see, et laual oli krõpse ja coca-colat, mida me tavaliselt ei osta. Kõige rohkem aga loomulikult see, et meie külalised olid samal ajal ka nende külalised, kellega nad hästi läbi saavad.

Muud mõttevahetused meeldisid lastele ka. Näiteks see, et Kristjan aitas Christianil korduvalt raamatut lugeda, sest kui raamat on läbiloetud ja kinni pandud, siis tuleb magama minna. Nii on mõistlik raamatut otsast lõpuni ja lõpust otsani pidevalt lehitseda... niii... ei ... pea... magama... minema... (see, et ühes ruumis on kolm inimest, kes reageerivad nimele Kristjan (isegi kui seda kirjutatakse Christian), on omaette teema).

Vahepeal võeti arvele, et meie lapsed tulid kapist välja:

Kasper nentis oma aastate pikkuse Kruusmanni-laste kogemuse pealt, et meie lapsed on pommikindlad... terasest... või mingi siuke väljend oli. Et lapsed liiguvad-ronivad-tegutsevad ise, käivad iga ilmaga väljas jms. Kuna ta ei küsinud, vaid juba tegelikult teadis vastust nagunii, siis lõppes see vestlus kiiresti.

Hommikul sai Mathiase ilmastikukindluse testi osaliseks õue minev Maarika. Mathias käskis tal järgi vaadata, kui külm õues on. Maarika ei teadnud, kuidas seda teha.
"Hingad korraga palju õhku sisse... vot nii (näitab ette!) ja siis saadki aru, kui külm on!" seletas meie nädala pärast seitsmeseks saav pojake elutargalt. Noh- ja kuidas sa Maarika siiani külma oled kontrollinud?

Hommikul olime Herlendiga enamuses kaminata kaminatoas magavate dream team´i liikmete üle väga õnnelikud. Kuna meil oli see tuba pikalt kasutuses kolitoana, kus enamasti hoidsime laste eest äraviidud mänguasju (ei, meie lapsed pole mänguasjadeta, vaid kui lastetoas enam liikuma ei mahu, siis veame kottide kaupa mänguasju minema.... ja tuba on ikka täis), siis lapsed seal käia ei tohtinud. Nii kui uks paotus, siis suutsid nad iga kord kümme mänguasja jälle tuppa smuugeldada, kuigi vajadust selle järgi polnud. Seda traditsiooni ära kasutades saime meie täna peaaegu kella 9ni magada, sest meie toas polnud ühtegi last.
"Lähme hästi tasakesi" hiilisid lapsed kaminata kaminatuppa... ja hakkasid kapi nurgale jäetud krõpsupakist väheste krõbisevate häälte saatel krõpse sööma. Veronika ei jõudnud ära rõõmustada... nii et ta pärast siis väga ei rõõmustanudki rohkem.

Sirgete ridadega pildiks masse kogudes teatas Mathias Kasperi kõrval diivani seljatoele ronides, et ta on kõige pikem.
"Sa oled kõige kõrgem," purustas Kasper lapse maailma karmi tõega sellest, mis vahe on kõige kõrgemal ja kõige pikemal. Kui kehtib see väide, et inimese pikkust saab ennustada nii, et tema 2-aastase pikkuse korrutad kahega, siis saab Mathiase pikkuseks tulevikus umbes 185 cm, nii et tegelikult peaks ta harjuma mõttega, et "kõige pikem" ei ole teda iseloomustav väljend.

Et päevaplaan ilusti täidetud saaks, mängisime mänge ka. Mathias küll arvas, et me peaks lipumängu mängima (Uulu laagri klassika, milleks on vaja suurt pindala õueala), kuid me leppisime varuvariandiga. Selgitasime välja, et me oleme väga üksluised ja ettearvatavad inimesed. Nimelt tõmbas igaüks karbist endale meie seast ühe nime, keda tuli pantomiimiga järgi teha. Ülejäänud siis arvasid. Kõige pikem vaikvehkimine kestis vist 10 sekundit. Mõni ei pidanud aga midagi tegema ja juba arvati ära, keda järgi tehti. Vot nii ettearvatavad oleme. Või lihtsalt kaua koos teeninud.

Fakt on see, et teenime veel! Mulle seati riikliku tähtsusega ülesandeks Uulu laager 2016 toimimise eest vastutada. Pea ja kõik muu vajalik kästi ka pakule panna. Teen seda! Luban, et nii palju, kui see minust ja mu dream team´ist oleneb, kohtume eesootaval suvel Uulus!

"Emme, seekord sa ei söö kõike üksi ära!"

Nagu igal neljapäeval, käisime täna Mathiasega linnas tantsutrennis. Tema käis trennis ja mina veetsin sel ajal aega. Väiksemad said kõik Herlendiga koju jääda.

Pärast trenni läksime toidupoodi ka. Nagu ikka, kui linnas käime.

"Emme, seekord sa ei söö kõike üksi ära!" teatas 10 päeva pärast 7-aastaseks saav pojake kõlavalt üle poe, kui jälle lõhet kärusse tõstsin.

Eee... ei osanudki nagu kohe reageerida! Märkus ju õige! Mul oli vahepeal ilus periood, kus lapsed keeldusid kala söömast. Siis ostsingi täpselt sellist kala, nagu mulle meeldis ja sõin täpselt siis, kui tahtsin.

Muidu on meil aga reegel, et kõigiga jagatakse. Nii olen ma alati hädas kui ise või lastega käin kohtades, kus igaüks on harjunud omas nurgas nosima seda, mida ise ostis. Meil pole sellist kommet kunagi olnud. Kui ise sööd, jagad ka teistega. Eriti kummaline oli üks paari kuu tagune olukord, kus mind ennast kohal ei olnud, aga üks laps istus meie omade ees ja sõi üksi krõpse. Mina ei saanud pärast aru, miks minu omad nõuavad, et lähme poodi krõpse ostma. Nemad kohapeal ka ei seletanud. Pärast tuligi välja, et nad olid pikalt pealt vaadanud, kuidas üks laps nende ees ENDA krõpse sõi, sest tema need ju ise ostis...

Meie peres on selline käitumine alati võõras olnud. Lapsena ei saanud ma aru, kui üks sõbranna ütles, et peab ruttu koju minema, sest neile toodi torti, aga kui ta kohe ei lähe, siis sööb vend kõik ära. Kuna mul on 2 õde, siis oma lapsepõlvest mäletan pidevat asjade kolmeks tegemist (paarisarv lapsi on selles mõttes lihtsam). Ja nii oligi! Võrdsus mitte sellepärast, et kõik hirmus kadedas oleksid teineteise pärast, vaid sellepärast, et teineteisest hoolitakse ja seega on see loogiline.

Nii tundsingi, et laste kategooriline kalast keeldumine tegi mu elu lihtsamaks. Ma võisin rahulikult nende ees oma kala ära süüa ja ei pidanud seda 5 inimese jaoks ostma ning mitte keegi ei vingunud. Ja kui ka ostsin 5 inimese jaoks, siis sain ikka pärast kõik ära süüa. Kala võiks ma vist lõputult süüa...

No ja asi pole ju selles, kas ja kui palju kala süüa, vaid selles, et mina magasin maha, millal meie peres mängulaud testpidi pöördus. Mis hetkest lapsed jälle kala söövad ning hakkasid arvama, nagu mina sööks nende eest salaja kala ära?

Ilmselt on see aga nüüdseks juhtunud ja nüüd saab jälle kogu pere kala.

Täna andsin lõpuks järgi ka Mathiase ammusele unistusele- ostsin talle sinihallitusjuustu. Pojake oli nii õnnelik, et teavitas sellest õnnelikult ka kassapidajat. Viimasel ajal juhtuvad meile nii toredad kassapidajad, kes kõik mu jutukate lastega rääkida viitsivad. Tänane proua arvas, et meie valitud juust on ehk liiga vänge maitsega lapse jaoks. Mina ütlesin vaikselt, et ma ei tea neist hallitusjuustudest midagi ning kui laps neid edaspidi ei küsiks, olekski parem. Siis kassapidaja leppis meie valikuga. Mathias oli jätkuvalt õnnelik.

Suur vend teavitas oma kordaläinud päevast õde-venda kohe koju jõudes. Vaevalt sai riided seljast, kui juust lahti lõigati. Vahepeal koristasime muidugi ka laga, mis väiksemad vahepeal köögis olid korraldanud. Praeguseks on pool sinihallitusjuustu veel alles. Mis tähendab, et pool on söödud!

Ausalt, mul on... mitmekesise maitsemeelega lapsed.

Ja kuna me käime alati poes koos lastega, siis ei ole minu jaoks enam mingit salasöömist (huh, mis siis veel saab, kui jõuame vanusesse, kuis nad ise hakkavad eridieete pidama... ükskõik, siis milliseid).

Jõulukampaania- raamat otse autoritelt

Viimasel ajal on kirgi kütnud kirjanike, kunstnike ja muude loomeinimeste toetamise teema. Fakt on see, et loomingut on raske üheselt hinnata. Ilu on vaataja silmades. Nii on kirjaniku ja kunstiku palk lihtsalt järjekordne kont, mille kallal võiks lõputult närida.

Lõpuks on ju vaja teoseid, mida loevad massid, kui ka sügavamaid teoseid, mis on mõeldud väiksele hulgale.

Nii alustasime koos Kati Saara Vatmanniga kampaaniat "Kingi jõuluks raamat otse autorilt!"

Kirjanike vähene sissetulek tuleneb ju sellest, et:
1)me kirjutame väikese rahva keeles, mille lugejate arvud ongi väiksed;
2)raamatud on nii kallid, et suur osa meie inimesi ei suuda koju raamatuid osta;
3)meie (vähemalt väikeste) raamatukogude rahastamine on nukker ja nii peavad ka raamatukogud väga valima, mida tellida.

Eestikeelse kultuuri jätkamiseks tuleb seda kindlasti toetada, mitte loota, et kultuurist saab äri, mis ennast ise üleval peab. Jääb aga küsimus, et kuidas?

Praeguse kampaania käigus müüme otse soodushinnaga oma teoseid, et need kõigi soovijateni jõuaksid. Need, kes meie teoseid ei soovi, ei pea kaasa rääkima.

Jõulumöllus ei ole mõtet niisama mõttetult raha kulutada, et koju träni muretseda. Eesti disainerid levitavad samuti infot, et oma tegijate tooteid ostes toetamegi kohalikku elu. Nii on ka oma autorite teoste ostmisega. Kordan, need kes ei taha, ei pea kindlasti mitte ostma. Kampaania mõte on see, et need, kellel pole siiani võimalik olnud, saaks soodsama hinnaga osta jõulukingiks meie teoseid.

Mõnda raamatut on vaid loetud kogus, nii et kes ees, see saab!

Tellides palun kirjuta, kellele raamatusse pühendus kirjutada ja kuhu pakk saata (või äkki on võimalik ise üle anda). Kui soovid pakiautomaati, siis lisa kindlasti oma telefoni number pakiteatise jaoks.

Miks ma ei muuda oma FB profiilipilti Prantsusmaa toetuseks?

Tänaseks on mu FB täitsa sini-valge-punase-kirju. Paar päeva tagasi rääkisin veidi juba sellest, et Ma olen mures sinu, minu, meie pärast! Tänaseks oleme jõudnud juba selleni, et avalikult käivad vaidlused, kas õigemad on need inimesed, kelle profiilipilt on muudetud või mitte.

Nii põhjendangi nüüd, miks mina ei muuda oma profiilipilti selliseks, nagu väidetavalt on neil, kes tunnevad kaasa Prantsusmaal toimuvale? Olgu kohe öeldud, et ma ei halvusta neid, kes seda teevad. Lihtsalt põhjendan, miks mina nii ei tee.

Üks põhjus on see, et nagu kirjutati ühes teises FBs liikuvas postituses- miks ei räägita samasugustest terrorirünnakutest, mis toimuvad riikides, mis meie jaoks on kaugemal? Surevad ju samuti süütud inimesed.

Pariisis toimuv on vaid üks asi. Üks kurb juhtum kõige selle seas, mis maailmas pidevalt toimub.

Usk määrab paljugi! Usu pärast tehakse uskumatuid asju.

Mina usun sellesse, et halba jagada on halb mõte. See, millele oma tähelepanu pöörad, paljuneb. Nii ei taha ma näha oma FB seinal, ega mujal ainult halba. See ei ole sama, mis ignoreerimine. See ei ole roosade prillidega ringikäimine. See on keskendumine sellele, mida tahan siia maailma juurde- heale!

Mind on mõne sõbra poolt aegajalt süüdistatud, et miks ma nii positiivne olen ja halbu asju oma elus välja ei näita. See ongi sama- keskendumine olulisele! Heale! Sellele, mille paljunemisega ma olen nõus. Tähelepanutus tapab paljud kurjad üritused. Jah, ignoreerimine võib kurjust algul ärgitada hullemal viisil tähelepanu püüdma, kuid paljud halvad asjad juhtuvad sellepärast, et eelmistele nii palju tähelepanu on juhitud (sellest tulevad mõisted "kedagi-tegema", nt koolitulistamised saavad ühise tegija nime selle järgi, keda väidetavalt jäljendatakse, süütamised jms). Kui ma saan konkreetselt aidata, siis teen seda, aga jagada lihtsalt sellepärast, et kõik teaksid, mis juhtus... kõik teavad nagunii!

Vältisin pikalt pagulaste teemal otsesemalt sõna võtmast. Ei taha sellest siiani väga palju rääkida, sest teema on keeruline. Ma saan kõigist erinevatest seisukohtadest aru. Kõigil on õigus... ja samas ka pole. Loos on nii palju erinevaid osapooli ja detaile, mida enamus meist ei tea. Nii ei saa meil ka olla õigeid vastuseid ja seisukohti. Aga kes on need, kellel on õiged vastused?

Eesti riigis oleme jõudnud olukorda, kus need, kellel eeldatavasti võiks sellistel poliitilistel teemadel olla kõige rohkem infot ja seega ka võimekus teha tarku otsuseid, neid me juba ammu ei usalda. Nii teevadki poliitikat ja suunavad meelsust inimesed, kellel on puudulik info. FBs ja päris elus kaklevad omavahel inimesed, kellel pole piisavalt teadmisi, et õiglasi otsuseid teha... sest piisavat infot omavatel inimestel on omad huvid mängus ja neid me ei usalda. Sellest saime juba varem aru.

Tulemus on aga, et me omavahel levitame seda, mida väidame tegevat teisi- kurjust, kadedust, viha. Viimastel aastatel jagunevad eestlased omavahel pidevalt. Ikka leitakse mingi teema, kus sõber läheb sõbra vastu, vend läheb venna vastu (õdede vahel valitseb samal ajal nagunii õelus, seega...) jne.

Armsad inimesed- milleks????????

Kas meil tõesti teineteist enam vaja ei ole?

Jah, ma saan aru, et maailmas juhtuvad hirmsad asjad. Ma tunnen Pariisi juhtumiga seotud inimestele kaasa. Aga milleks seda paljundada? Milleks minna oma lähedastega riidu sellepärast, mis toimub kusagil tuhandete kilomeetrite kaugusel? Kakelda omavahel asjade pärast, mille kohta meil on vaid meedia kaudu saadud moonutatud info- milleks?

Kuidas saab öelda, et üks inimene arvab kaugustes toimuvast õigemini kui teine, kui kummalgi ei ole tegelikult piisavat infot ning seega võimalust õiglast otsust teha?

Ma saan aru neist, kes näitavad FB profiilipildi muutmisega oma toetust prantslastele. Kui see aga jääb ainsaks teoks, millega saab öelda, et "ma ju toetasin!", siis ei saa ma sellest aru. Nagu hiljuti ringelnud jää-ämbri-väljakutse vms- kõigil on hästi lõbus ja tore, aga asja mõte kaob lõpuks ära. Sellise teo tulemus ei saa olla kergendustunne, et "mina tegin kõik, mis minust olenes!" Ma ei taha endale seda petlikku kergendustunnet, kui ma tean, et sellest tegelikult pole mingit abi. See ei too lahkunuid tagasi ja kuna mul pole Prantsusmaal ühtegi tuttavat, siis ei jõua see mitte kuidagi ka abivajajateni. Ja mis abi annakski see, mis värvi on mu profiilipilt?

Ma ei saa oma FB profiilipilti muuta korraga kõigiks neiks värvideks, mida oleks vaja. Ma ei saa ühte hirmsat maailmas (mis tähendab kogu maailma...meie oma kodu samuti!) toimunud juhtumit eelistada teisele. Miks peaks? Ebaõiglus on ebaõiglus.

Kogu oma jutuga ei taha ma öelda, et peaks ignoreerima. Kurb on kuulata inimesi, keda ei huvita mitte miski, kes ei julge hoolida millestki, ega kellestki. Need inimesed ei hooli ka iseendast, sest armastada julgevad vaid need, kes ennast armastavad ja tunnevad, kes tunnevad ennast oma elus turvaliselt.

Nii on iseendast mittehoolimine ohuks kogu maailmale. Kui meil koguneb kriitiline hulk inimesi, kes endast ei hooli, siis on meil see kriitiline hulk inimesi, keda ka väljaspool teda ennast toimuv ei huvita. Ja katsu sa mõne sellisega maailmas toimuvast rääkida- vankumatule seisukohale alla jääd igal juhul! Kinnisideedega inimesed on minu jaoks siinses muutuvas maailmas väga ohtlikud. Teise poolt räägitud tõeteri aga saavad ka vastu võtta vaid need inimesed, kes tunnevad ennast piisavalt kindlalt, nii et teise inimese õiguse tunnistamine ei purusta nende maailma.

Mida ma saan teha?
Ma saan ise iga päev olla parem inimene.

Ma saan ennast hoida ja armastada, nii et ma ei lubaks endale liiga teha.

Ma saan olla tugev ja ensekindel, nii et suudaksin tunnistada, kui kellelgi on mõnel teemal minust õigem ja täielikum seisukoht.

Ma saan hoida häid suhteid oma lähedastega.

Ma saan pöörata tähelepanu inimestele, keda ma tunnen ja kellel on seda vaja.

Ma saan armastada kalleid inimesi enda elus ja seda välja näidata.

Ma saan hoolida sellest, mis toimub minu tegevusraadiuses (peres, külas, vallas, riigis)ja sellele reageerida.

Ma saan muuta seda, mida ma saan muuta! Isegi kui see tähendab, et pean oma mugavustsoonist välja tulema ja tegema tüütuid või kummalisi asju.

Ma saan vastu astuda ebaõiglusele siin ja nüüd, mitte mugavalt mööda astuda, et "las keegi teine lahendab!"

Ma saan olla seal, kus minust midagi sõltub. Tean, et kusagil on inimesed, kes on veendunud, et "minust ei sõltu midagi!" Mina nende hulka ei kuulu. Mina tean, et ma saan midagi paremaks muuta. Nii olengi seal, kus ma seda teha saan. Ma ei raiska ennast, oma emotsioone ja tundeid sinna, kus mind vaja ei ole, kus mu olemasolu midagi ei muuda. See pole egotsemine, ega püüe teha asju, millele jääks mu nimesilt külge. See on arusaam, et mul on vaid piiratud hulk aega, energiat ja muid ressursse. Nii tahan neid kasutada sinna, kus nende kasutamine loeb. Kui oma aeg ja energia panna sinna, kus seda ei soovita ja kus sellest mingit kasu pole, siis see on raiskamine, sest kusagil mujal on seda vaja!


Usun, et kui me kõik muudaks seda, mida saame ja hooliks piisavalt, siis oleks meie maailm jälle sammukese võrra parem paik! Meie kõigi jaoks!

Mu süda jääb alati sinuga...

Täna kirjutasin jälle ühe luuletuse. Päris pika. Ega ma väga tihti neid ei kirjuta. Varem kirjutasin enda jaoks rohkem, aga nüüd, kui muudkui avaldan ka seda, mida loon, siis nüüd ei taha teha asju, millest ma ei jaga. Luuletamise teooriat ma ei jaga. Mul läheb sinna vaid tunne. Tänane tunne läks tänasesse luuletusse.

Jagan teiega aga luuletust-laulusõnu, mis on kirjas ka minu viimase noorteraamatu "Tähtajaline elu" lõpus.

Need sõnad kirjutasin umbes 13 aastat tagasi USAs olles. Kuna mina läksin aastaks ära nii, et süda oli täis... armumist, siis sai ka lugu selline:

Alati sinuga

1.Mäletad sa seda päeva, kui mul minna lubasid
Su ainsaks sooviks oli vaid, et kunagi tagasi tuleksin
Nüüd siin kaugel suures linnas sind unustanud pole ma
Ja loodan, et lubaduse kunagi täita saan.

2.Hääletult sa lasid mul minna, ei kuulnud sõnu, et siia jääks
Siiski su silmist lugesin välja, et just nii ütleksid, kui saaks
Suurlinna tulede kutset ei suutnud tookord ma vältida
Kuid siiski kõigest rohkem sind ainult armastan.

Refrään: Sinu kõrval tahaksin kogu elu elada
Kuid ainus mida hetkel lubada saan, et kord tagasi saabun ma
Kui ka juhtub, et ei kohtu, rohkem teineteist ei näe
Soovin, et meeles peaksid, mu süda jääb alati sinuga.

3.Sahtlist sinu pildi leian ja seda nukralt vaatama jään
Oma südames sind alati hoian ning tihti öösiti unes näen
Ootan päeva, mil mind jälle hoiad, kui mu ümber su kaitsvad käed
Ning saaksin olla sinuga koos, kui algab uus päev.

Refrään: Sinu kõrval...

Bridge: Ja kui meid saatus veel kokku peaks viima
Siis ära kunagi lase mul minna
Las homne päev leiab käsikäes seismas meid sadama kail
Ära saatmas eelmist päeva, mis lühik`seks jäi.

Sellele loole olen ise tegelikult ka viisi teinud ning mulle meeldib väga seda klaveril mängida. Kui kuulete mind kusagil klaveri taha sattunult mängimas, siis enamasti on just see lugu, mida mängin.