5 aasta elu omas kodus

Palju õnne, armas kodu! Sa oled 5 aastat meie seltskonda nautida saanud.

Ega meie ka täpselt ei tea, kuidas sa enne elasid ja kui õnnelik olid. Kindel on aga see, et meiega veedetud aastate jooksul oleme sind mitmest otsast kõpitsenud. Ise ja koos sugulaste-sõpradega. Ikka selleks, et meil endal oleks siin hea ja kodune elada ning teistel mõnus meile külla tulla. Mõnusatest muudatustest olen kirjutanud varem nii:

25.10.2015 Ehitame maja- välisilme ilustamine

19.06.2015 Remont köögis

18.06.2015 Remont elutoas

Meiega koos said raamatusse ka. Sinu raamatu kaas näeb välja selline:

Seda raamatut saab ikka veel osta mitmetest raamatupoodidest ja nüüd ka e-raamatuna: Minu ilus elu maal.

Lapskooslusi oled ka erinevaid näinud. Kui sind esmalt vaatamas käisime, nägi meie lastearmee välja selline:

Nüüd on lillepotid aga sellist kraami täis:

Oi, kui palju rõõme-muresid-kahtlusi-leidmisi sa oled näinud. Kindel, et emotsioone laest kuni madalaima auguni näed sa ka edaspidi. Nii see elu lihtsalt käib.

Mina ei tea, kui kaua meie veel ühte teed käime. Ma pole seda kunagi teadnud. Tean vaid, et praegu on hea täpselt nii, seega hetkel läheme koos edasi.

Ja nii ongi!


16.juunil 2015 said endale ka oma blogi Minu ilus elu maal. Täna saavad aga kõik siinsed lugejad Eesti Blogiauhindade lehel selle blogi poolt pere- ja beebiblogide kategoorias hääletada. Hääle saad anda siin: Eesti Blogiauhinnad!

Ütlemata sõnad ajavad nutma ja kisuvad inimhingi laiali

Täpselt nii on mulle viimastel nädalatel korduvalt öeldud!

Jah, jutt käib ikka minu viimasest noorteromaanist "Ütlemata sõnad. Sellest loost, mis mu enda jaoks on hirmus kallis.

Viimaste nädalate jooksul on raamatu jõudnud päris paljude lugejateni ning hakkab kohale jõudma ka enamustesse raamatukogudesse. Mitmetes on juba kohal ning enamasti juba välja laenutatud. Täna sain üllatuslikult teada, et ikka veel kõik inimesed ei tea, et kirjaniku jaoks on kasulikum, kui inimesed laenutavad raamatu raamatukogust, mitte sõbra käest, sest meie saame kord aastas raamatukogu laenutuste pealt ka raha. Eelmisel aastal sain mina näiteks 3445 laenutuse eest 290 € (miinus tulumaks). Teiste kirjanike rahakotis saad urgitseda siin:2014a laenutushüvitised.

Mida siis lugejad arvavad?

Negatiivne tagasiside: raamat saab liiga ruttu läbi.

Positiivne tagasiside: väga hea raamat. Saab nutta ja saab naerda (no näiteks baarileti teema juures). Joelist (peategelane poiss)on vahepeal nii kahju, see näitab, et tema mõtted ja hingeelu on väga hästi lahti kirjutatud. Kuidas sa suudad mitme inimese hinged nii lahti kiskuda? Väga palju huvitavaid kujundeid ja mõtteid, mida enda elu kohta edasi mõelda.

Ja nii edasi...

Ausalt- ma olen väga õnnelik! Vähemalt algus on näidanud, et lugejad näevad lugu nii, nagu mina soovisin, et nad näeksid. Eks igaüks kindlasti omal moel, aga "Ütlemata sõnad" ei ole seniseid lugejaid vähemalt külmaks jätnud. Suurim kompliment ongi see, kui lugejad nutavad seal, kus nad peaksid nutma ning naeravad seal, kus nad peaksid naerma. Kui keegi jälle räägib mulle, mis teda nutma ajas, siis mina ju tegelikult tean seda, sest nö vale koha peal vaevalt, et pisar silma tuleb.

"Ütlemata sõnad" on selline lugu, mille kirjutamise ajal, kui ma lugesin varem kirjutatud teksti üle, siis samade kohtade peal ma iga kord nutsin (seal, kus peab nutma) ja naersin (seal, kus peab naerma). Ja ausalt, ma ju tegelikult teadsin, mis seal kirjas oli... aga ikkagi!

Jätkuvalt ootan tagasisidet ja olen tänulik kõigile, kes viitsivad arvamust avaldada.


Kes raamatukogusse ei jõua, siis minu käest saab jätkuvalt tellida "Ütlemata sõnad" hinnaga 14€. Soovist anna teada helikunnapas@gmail.com või siin sõnumites (kindlasti jäta siis oma kontaktinfo).

Poest saab loomulikult ka: Rahva Raamatust ja Apollost.

Varem olen sellest raamatust kirjutanud siin:
11.aprill 2016 Ütlemata sõnad saavad öeldud
3.märts 2016 Loe edasi noorteromaani Ütlemata sõnad (2.osa)
1.märts 2016 Loe noortekat Ütlemata sõnad (1.osa)
2.veebruar 2016 A mida Heli teeb?

Hoogne põllumajandamine käib, sest kevad tuleb teisiti

Aiatöödega on alati see, et on liiga vara, liiga vara... ja äkitselt on liiga hilja.

Kogu aeg on maa liiga märg, et riisuma minna... ja siis on juba liiga kuiv, et lõket teha. Seemnete potitamiseks on kas liiga vara... või on viimane aeg poest osta valmis istikud ja need lihtsalt maha torgata. Arumaimõista, kuhu see vahepealne õige aeg alati jääb? Ja see pole nii vaid viimased aastad, vaid minu arust on see tõesti kogu aeg nii!

Seemneid ma siis ilmselgelt pottidesse sel aastal ei pannud. Veebruaris oli ilge tuhin, aga siis oli liiga vara ja... nüüd on maikuu.

Eelmise aasta juunis valminud kasvuhoone on poolenisti üles kaevatud ja mõned taimed ka juba ostetud. Eelmisel aastal said tomatitaimed kasvuhoonesse väga hilja, sest lihtsalt ehitustööd viibisid. Kasvuhoone on üldse selline ehitis, mida ma pikalt uskusin, et meie majja üldse ei tule. Aga kuna ma ise söön tohutult palju tomateid, siis ei olnud enam viisakas sügiseti laste vanaemade kasvuhoonetes istuda, et otse tomateid süüa. Nii saimegi endale oma kasvuhoone. Isegi tomateid saime ka eelmisel aastal.

Oma raamatus "Minu ilus elu maal" kirjutasin meie potipõllumajandusest pikemalt. Sellest, kuidas esimesel aastal panime maha kolm põldu kartuleid, seejärel hakkasime vähendama ja mingi aasta ei teinud üldse. Nüüd aga hakkame jälle suurendama. Esiteks sellepärast, et nüüd oleme aastaid oma maade eest hoolitsenud ja neile ka sõnnikut vedanud. Teiseks on lapsed nüüd nii suured, et ei sega potipõllumajandust. Kolmandaks on lapsed nii suured, et tahavad ise osaleda ja saavad pildi sellest, kust toit tuleb. Neljandaks on elustiil praegu selline, et potipõllumajanduse lõõgastav efekt tasakaalustab kõiki teisi tegemisi.

Maa on meil siis hetkel selline- küntud, randaalitud (?- oli vist nii) ja vaod ka sees:

Christian nii väga fännab kõiki masinaid, aga mürinat kardab. See tähendab, et kui keegi mõne masina kusagil tööle paneb, siis ma pean alati vaatama, kuhu poole Christian pimesi jookseb. Vagude ajamise ajal hoidis ta kõvasti mu käest kinni ja huilgas rõõmsalt kaasa.

Teised lapsed? Nemad mängisid samal ajal onnis. Ahjaaa, sellest ma polegi veel kirjutanud. Varsti!

Pärast sai Christian aga lõbusõitu ka:

Hmm, raamatus "Minu ilus elu maal" vist juba on selline pilt:

Tegelikult on viimasel pildil siis ikka meie esiklaps Mathias. Herlend on ikka Herlend, aga mõned aastad noorem.

Vagudele ja vagudesse lähevad sel aastal aga laste valitud asjad: porgandid, herned, sibulad, kurgid jms. Ma ise oleks samad asjad valinud, aga lastekasvatuse põhimõte- lase lastel valida, siis osalevad töös parema meelega. Nii teemegi! Ja kasvuhoonesse ostsin isegi paar paprika taime, sest Mathias sööb meil paprikat.

Nüüd aga kirjutan hoopis noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa edasi, mitte ei potipõllumajanda. Lapsed on lasteaias ja ka ei potita.

Igal aastal tuleb kevad teisiti. Sel aastal samuti. Ikka teisiti.

Pipi etendus läks südamesse

Täna möödus nädal aega imelisest kogemusest. Nimelt käisime kolme suurema lapsega Rahvusooper Estonias vaatamas etendust "Pipi Pikksukk". Iga päev võtsin hoogu, et sellest kirjutada, aga see kogemus oli kuidagi nii suur ja ere, et ei osanud seda sõnadesse panna. Nüüd püüan ikka kirjeldada, miks see päev mulle nii korda läks.

Sellest, et me tegelikult samal päeval käisime mitu korda Estonia teatris, kirjutasin siin: Nutivaba elu maksab kätte ehk kaks korda päevas Estonia teatis.

Kui me siis õigel ajal lõpuks õiges kohas olime, saime kõigepealt etenduse dirigendi Priit Aimla käest oma piletid kätte. Nägime vaid selleks hetkeks, sest tal oli lastega proov pooleli. Tutvusime siis lastega teatriga. Lugesin neile seintelt ja kujudelt nimesid. Kui oskasin, rääkisin ka, kes on kes, aga ega kõigi puhul ei osanudki. Jah, oli küll loll tunne.

Mõne aja pärast istusime ühes saalis maha ja hakkasime lastega koos kava uurima, kui härra dirigent isiklikult helistas.
"Kui tahate, saate orkestri ruumi näha," lubas ta lahkelt. Vägev! Pardipojad said üles rivistatud ja sibasime Priidu järel kõik trepist alla, töötajate uksest sisse. Tunne oli täpselt selline, nagu saaks osa sellest, millest igaüks (ja isegi) iga päev ei saa. Ja see tunne oli selline sellepärast, et me saimegi osa millestki, millest me iga päev osa ei saa.

Lapsed vahtisid vaimustunult ringi. Kõik onud-tädid olid väga sõbralikud ja naeratasid. Mõni mängis pilli ka.

"Kui tahate, võime lava pealt ka läbi käia?" ütles äkitselt härra dirigent. Kõlas uskumatult. Vaidlema ei hakanud. Sättisime ennast hoopis uuesti ritta ja vudisime Priidule järgi. Nii me siis olimegi Estonia teatri laval:

Väga eriline tunne oli! Jah, me polnud aastatepikkuse tööga ja harjutamisega sinna jõudnud, vaid lihtsalt jalutasime läbi, aga mõni koht on lihtsalt eriline. Inimestena on meil komme harjuda kõigega, mis on olemas. Usun, et näitlejate-lauljate enda jaoks ei tundugi ehk see lava enam nii eriline, sest on igapäevane töökoht. Seda, kas Estonia lava hingus meie lapsi kuidagi mõjutas, näeme aga aastate pärast. Pipi hobuse seljas istumiseks on Maria aga just õige tüdruk, sest ta on meil ka üks paras Pipi.

Loomulikult said lapsed ka härra dirigendi endaga pilti teha:

Siis oli aga Priidul aeg riideid vahetama minna ning meil igast otsast hirmus vaimustunult aeg oma koht leida. Minu esimene kogemus loožist etendust vaadata:

Veel vahvamaks läks siis, kui üle saali teise poole looži istus suurepärane lauluõpetaja Anu Aimla paljude lastega. Lehvitasime ja naeratasime! Niigi armsalt ja soojalt alanud üritus muutus veel päikselisemaks.

Kui juhuslikud on tegelikult juhuslikud asjad? Lava taga näitas Priit mulle ka orkestri tööplaani suurel ekraanil. See näitas, et meie vaatame Pipi 77.etendust. Number 77 on minu elus alati kuidagi oluline olnud. Pidavat õnnelik number olema. No näiteks on mul korter nr 77 ja viimase aja kogemustest on kõige kasutatavam nr 77 minu jaoks selle numbriga spordiklubi kapp. Igatahes oli see veel üks hea märk!

Ja siis hakkas pihta: külmavärinad esimestest taktidest. Loomulikult oli mul veidi hirm, et kuidas üksi kolme lapsega Estonias hakkama saan. Teada ju küll, et mul on väga energilised lapsed. Võin kohe kokkuvõtte teha: ei mingit probleemi!

Kohe algul tuli ära "Pikksukk Pipi mina, nimi on mul kena..." laul, mida kodus lastele korduvalt laulsin. Ma ju tean, et lapsed haaravad kergemini sellest, millega kuidagi seostuvad. Nii püüdsingi neid etenduseks ette valmistada... aga no rohkem laule ei tulnud mul endal ka meelde. Nii korrutasin kodus Pipi laulu ja seda ka vaid poolte sõnadega. Ülejäänud nädala on Maria seda laulu ise laulnud, aga ka poolenisti omamõeldud sõnadega. Teda ei häiri.

Ma istusin terve etenduse ja nautisin naeratades. Lihtsalt nautisin ja naeratasin!

Enne etendust lugesin kavalehelt rõõmusõnumi, et Tommy osa mängib Aare Kodasma. Meie lugu Aarega kirjutasin varem juba siin: Tsirkusprintsess, Aare ja Kivine armastus. Aga kohtunud me ikka polnud ammu. Suure osa etendusest nautisingi Aare mängu. Kui siiralt aus olla, siis Pipi jäi minu jaoks veidi... eemalolevaks. Aare mängitud Tommy oli hulga elavam. Pigem oleksin Pipilt oodanud, et ta on kogu aeg aktiivselt olemas ja ei oota, et teised tegelased oma osa ära teevad, aga kohati jäi just selline äraolev mulje.

Kindlati tuleb ära mainida ahv ehk siis Alo Kurvitsa mängitud Härra Nilsson. Täiesti uskumatu, kui tõetruu ta oli. Hääled, liikumine, kõik oli lihtsalt perfektne. Väga-väga nauditav mäng. Pole ime, et hiljem lava taga pilti tehes Maria keeldus ahvi kõrvale minemast, sest ahv rääkis. See ei mahtunud pisikesse peakesse, sest etenduses ju ahv ei rääkinud.

No ja röövlid Blom (Vennno Loosaar) ja Kõva-Karlsson (Raivo E. Tamm) olid ka nii õiged, kui õiged. Nii mõnusad ja omas elemendis.

Näidake mulle nüüd inimest, kes saab Põhjamaa ajal vaid olla ja kellel pisarat silma ei tule? Pipi etendus lõppes Vinteri lauluga "Põhjamaa". See on iseenesest imeline laul, aga pärast sellist meeliülendavat etendust ründas see otse südamesse. Pisarad tõi välja küll, aga püüdsin ikka suu kinni hoida. Siis aga nägin, et üle saali vastas loožis istuv Anu Aimla laulab ka kaasa ning mujalt saalist kostus ka laulu ja nii liitusin ka mina teistega. Vaikselt, aga ikkagi.

Kardina langedes oli taaskord tunne, et see oli niiii ilus hetk, et ei taha ennast üldse liigutada, sest äkki saab kõik otsa. Lihtsalt niiii ilus ja lihtne oli olla. Lapsed olid samuti vaimustunud. Ja mina olin vaimustunud sellest, et lapsed nii hästi vastu pidasid. Priit ei kahelnud mu lastes muidugi hetkekski ja lubas juba ammu, kui me etendusele tulekut planeerima hakkasime, et mu lapsed saavad seal hästi hakkama.

Etenduse lõpus tuli mul aga jälle meelde, et ma unustasin lilled täitsa ära. Ma käin nii harva sellistel etendustel, kus osalejatele lilli viiakse ja nii ma need siis pärast unustangi. Järelikult peab tihemini teatris käima hakkama.

Pikalt me suletud kardinat nautida ei saanud, sest Priidul oli meile veel üks üllatus: pääsesime Pipi ja ahviga pildistama. Vudisime taaskord kokkulepitud ukse taha ja Priit juhatas meid lavale. Joosep sättis ennast kohe hobuse selga, aga nagu öeldud, Maria keeldus Härra Nilssonile lähemale minemast.Alo kutsus teda enda juurde, kuid ilmselgelt see läbi ei läinud. Rahvast kogunes igast küljest veel ja Priit tegi meist sellise pildi:

Tänusõnad öeldud ja kallistused kallistatud palusin Priidul ka Aaret tervitada.
"Aga äkki tahad teda ise näha?" pakkus Priit välja.
Ja nii me vudisime jälle tema järel kusagile Estonia tagaruumidesse. Tee peal tänas Priit muudkui ühte ja teist kohatud inimest toreda etenduse eest. Äkitselt seisis meie ees röövel Blom. Enne etendust nägime tegelikult ka, kuidas talle grimmi tehti. Tunnistan- siis ma teda ära ei tundnudki. Nüüd aga rippus tal pea nahk otsa ees. Röövel tõmbas selle ära.
"Lapsed, tahate näha, kuidas ma endal nina küljest ära tõmban?" küsis ta meie nublude käest. Tore- see jääb vist meie laste viimaseks teatri kogemuseks, kui nad näevad, mis jubedused teatris toimuvad, jõudsin mõelda. Veidi sikutamist ja röövel Blom saigi oma ninast lahti. Lapsi see aga ei šokeerinud. Ju nemad on selle imeliku maailmaga rohkem harjunud, kui mina. Igatahes seisis röövli asemel meie ees nüüd taas Venno Loosaar.

Ja siis seisis minu ees hoopis Aare. Nii ammu pole kallistanud, seega tegime kõik tasa. Pilti tegi Priit meist ka:

Aarega kohtumine on lihtsalt kogu ürituse kirss, sest selleks ma tõesti valmis ei olnud. Niii armas!!! Aare lihtsalt on minu jaoks edu võrdkuju. Kui ma mõtlen Pärnu Vallikääru taga toimunud "Kivise armastuse" etendustele, aastaid hiljem tema rollile koori liikmena ja nüüd Tommy. See kõrvalt nähtud arengutee on lihtsalt nii inspireeriv. Kes kelle käest nüüd autogrammi peaks küsima?

Päeva lõpuks oligi selline tunne, et "mõni hetk on ilusam kui teine... mõni hetk on kohe väga-väga ilus...."

Taaskord sai tõestust, et maailm on ilusam koht, kui iga inimene teeb seda, milles ta hea on. Kui inimesed teevad oma tööd südamest, nii et jääb mulje, et nad ei teegi tööd.

Ma olen nii õnnelik, et minu sõprus-ja tutvusringkonnas on selliseid andekaid inimesi, kes toovad päikest niiiii paljude inimeste südamesse.

Teele võtsin kaasa muidugi ka Pipi sõnad:" Ära muretse! Mina saan alati hakkama!" Sest nii ju ongi!

Nagu ma ütlesin- mõnda kogemust on raske sõnadesse panna! Aga äkki sain kuidagi ikka hakkama. Seda, mis mina ja lapsed sellest päevast oma südametesse saime, mõõta ei saa.

Kareka moodi lõpetades: mina tänan!

Maalased päälinnas ekskursimas

Kuna meil tekkis eile Tallinnas ootamatult mitu tundi vaba aega (loe "Nutivaba elu maksab kätte ehk kaks korda päevas Estonia teatris"), siis otsustasin teoks teha oma ammuse mõtte ja lastega vanalinnas jalutada.

Lapsevanema kiiks on see, et aegajalt tunned, et vaja oleks omaette olemise aega, võimalust teha "suurte" asju ja siis kui oled näiteks mitu päeva järjest üksi Tallinnas mingitel kohtumistel-koosolekutel vms, siis mõtled: "Ah, oleks mu lapsed siin!" Nii olen mina ka küll ja küll Tallinna vanalinnas jalutades mõelnud, et tahaks, et lapsed sellest osa saaks. Eile avastasin, et minu arust polegi teised peale Mathiase Tallinna vanalinnas jala käinud... või ma lihtsalt ei mäleta? Ja Mathias käis seal ka siis, kui sünnist saati minuga EELK Usuteaduse Instituudis magistriõppes käis. Ehk siis miiiitu aastat tagasi.

Kuna Tallinnat on viimastel aasta(kümne)tel nii palju ehitatud, siis tegin endale ekskursiooni koos lastega. Näiteks parkisime Vabaduse väljaku maa-aluses parklas, kus ma siiani pole käinud. Minu Escort parkis umbes 15 aastat tagasi küll samas kohas, aga maa peal.

Georg Otsa Muusikakoolist möödudes tuleb mul alati meelde Aare. Ma ei teagi, miks, sest tegelikult pole ta mu ainuke tuttav, kes on seal õppinud. Sel päeval aga oli see väga õige mõte, sest just Aare mängis õhtul Pipi Pikksuka etenduses Tommy osa.

Rääkisin lastele, kus ma kooli ajal käisin, näitasin tuttavaid kohti.
Joosep (5a) tahtis teada: "Emme, kas sa elasid Tallinnas siis, kui Ertsmal kodu veel olemas ei olnud?"
Seletasin siis, et Tallinnas elasin ikka ülikooli ajal.

Laste jaoks olid vaimustavad linnatuvid. Nad ei saanud aru, kuidas linnud inimesi nii lähedale lasevad, sest tavalises looduses sa sellist asja ei näe. Ma ei hakanud neile pidama pikka loengut sellest, et see pole normaalne. Leppisime sellega, et linnalinnud lasevad ligi ja maa omad mitte.

Ma küll tahtsin neile veel palju-palju näidata, aga pisikesed jalakesed väsisid ära juba Raekoja platsile jõudes. Nii jäidki vaateplatvormid jms järgmiseks korraks. Eks nad oleks ka seekord jõudnud, aga eesmärk oli ju ikka sigelt ja selgelt õhtul teatrisse jõuda.

Mulle endale andis see väike vanalinna retk fantastilise kogemuse- nägin, et mu lapsed tõesti on järgmises eluetapis ja me saame koos hulga rohkem asju teha. Paar aastat tagasi oleks olnud suht mõeldamatu, et ma üksi kolme lapsega jala keset Tallinna seiklen. Nüüd aga saavad lapsed paljudest ohtudest aru ja minu rolliks on vaid rongkäiku õiges suunas juhtida. Tohutu vabanemise tunne, sest nüüd saame koos veel tihemini väljas käia.

Nii käisidki maalased päälinnas ekskursimas. Varsti jälle!

Nutivaba elu maksab kätte ehk kaks korda päevas Estonia teatris

Viimasel ajal tõden üha tihemini, et mu lapsed on suured. Kolme suuremaga (7a, 5a ja 3,5a) koos välja minnes pole mul mingit erilist ärevust, ega valmisolekut, et "appi, mis kõik juhtuda võib!"

Mitmeks päevaks välja minnes võtab küll jätkuvalt päris mitu minutit aega, enne kui kõigile mitmeks päevaks sobilikud riided suudan kaasa pakkida. Aga no seda muret aitaks vähendada, kui millalgi jõuaksime nii kaugele, et saaksime endale majja mõned riidekapid. Jaa, ükskord tuleb päeva, kui täitub minu helesinine unistus isiklikust riidekapis...

Riidekapi asemel pidin aga rääkima seda, et käisime kolme suurema lapsega Tallinnas. Täiesti juhuslikult sattus mitu üritust järjestikku, nii et saimegi kahepäevase reisi. Eile alustasime Rolandi sünnipäeval:

Mina korjan kõigist sellistest kohtadest praegu muidugi mõtteid perekeskuse jaoks, sest eks sellegi koha suurim ülesanne saab olema pakkuda võimalust sünnipäevade korraldamiseks.

Tordil küünlaid lugedes sain aga aru, et mulle ikka ei jõua kohale, et kuidas need meie lapsed nii ruttu kasvavad. Alles me istusime Kadiga Libatses korteris ja vaatasime, kuidas pisikesed alla aastased Mathias ja Roland oma saamatul moel sõprust sobitasid. Ja nüüd kooli... Tegelikult on see aga vahva! Nad on nii mõnusad inimesed juba praeguseks!

Kuigi pidu lõppes üheksa paiku, ei läinud lapsed ööbimiskohas sugugi kohe magama, vaid hoopis koos Keviniga õue mängima. Nad kõik olid seda kohtumist nii kaua oodanud, nii et uneaeg ei saanud kedagi segada.

Hommikul said lapsed luksust nautida- tädi Pille tegi lastele pannkooke vaarikamoosiga:

Varsti oligi aeg ennast ilusaks teha ja keskpäevaks Estonia teatrisse jõuda. Pipi Pikksukk ootas! Rääkisime selle teose dirigendi Priit Aimlaga juba ammu, et peaks seda tükki vaatama minema. Siis oligi aeg pileteid ostma hakata. Algul rääkisime eelmisest teisipäevast. Panin märkmikusse kirja kl 12. Siis tuli välja, et see on ikka nii välja müüdud, et saame piletid selleks teisipäevaks.

Olen paar korda varem siin kirjutanud, et praegu on kuidagi eriti hullud ajad jälle. Eriti arvutisse jõudmise osas. No lihtsalt ei jõua. Ja kui jõuan, siis tuleb 100 asja korraga teha ja lõpuks kõik ununevad. Nutitelefoni oleks nüüd tõesti vaja, et igasugused kiired vastused-kooskõlastamised-info liigutamised saaks päeva jooksul pidevalt ära teha, mitte kell 22 õhtul arvutisse jõudes.

Lühidalt öeldes- ma mõtlesin küll, et peaks tänase etenduse info kodukalt üle vaatama, sest kusagil ajusopis oli mingi mälestus, et sellega oli mingi teema. Ei jõudnud! Kui me kl 11 paiku lastega siledate ja sirgetena tühja Estonia teatri fuajeesse astusime, hakkas häirekell tööle. Seinal seisvast ajakavast sain kiire kinnituse- tänane etendus algab kell 19! Jah, tuli meelde küll, et Priit juba eelmisel nädalal telefonis rääkides seda rõhutas. Ma ei tea, miks ma seda kirja ei pannud.

Mis siis ikka- läksime hoopis linna peale, seejärel Pille ja Kevini juurde lõunat magama ning õhtul uuesti teatrisse.

Kui muidu võiks öelda, et kaks korda päevas Estonia teatris käivad inimesed on väga kultuursed, siis meie tänase kogemuse kohta seda öelda ei saa. Nutitelefoni on vaja, saab hoopis selle kohta öelda. Oeh, tuleb selle nädala ajaplaani ikka sisse panna ja kõigi asjaosalistega telefonipoes ära käia. Pole ju vaja, et minust saaks see loll, kes mitu korda päevas teatris käib.

Lõõgastav pühapäev

Täna oli puhkus! Lõpuks!

Minu dream team osales Pärnu Kaubamajakas suvetegevuste messil ja tutvustas ka Uulu laagrit. Sai ju otsustatud, et laager tuleb ja saame kõik korda. Tõstsime tuusiku hinna seekord 45 euroni. Samuti alustame talgutamisega Uulu kiriku juures juba 6.mail (kõik vabatahtlikud on oodatud!), aga laager tuleb. No ja meie pulmi korraldame ikka ka samal ajal, kui laagritki (need ei toimu samal ajal, vaid korraldamine on samal ajal).

Mina aga täna kodust välja ei läinud. Või noh, läksin, aga koos lastega. Herlend käis mu isaga Kurtna laadal. Meie lastega aga Pööraveres ratsavõistlusel. Püüan ikka lastele erinevaid kogemusi anda ning loomadega püüan neid ka ikka igal võimalikul juhul kokku panna. Nii nägi välja mu kodune dream team:

Meie kodu on viimastel aastatel väga palju ilma meieta elanud. Nii on mul (tänu pulmadele?) plaanis sel aastal ka lillepeenardama jõuda. Libatses jäi ühest tulevasest autoparklast lilletaimi üle. Nii vedasin pärast ratsavõistlust need enda juurde.

Herlend läks kodus väiksematega magama ja meie Mathiasega hakkasime õues tegutsema. Ikka seetõttu, et viimasel ajal on kogu aeg nii kiiiiire olnud, et kodu meid üldse ei näe. Pühapäevase pärastlõuna veetsin puulõhkumisega lõõgastudes. Mul oligi väga mõnus ja lõõgastav olla, kuni Mathias (7a) mulle appi tuli. Ta veeretas mulle ette kõik need suured pakud, mida ma siiani vältinud olin, sest arvasin, et ma ei jõua neid. Aga no kuidas sa lapsele vastu hakkad. Ja nii ma siis lõhkusin ja lõhkusin...

See töö jäi aga pooleli, sest alles on vaid saagimata pakud. Seda tööd ma aga tegema ei hakka. Mootorsaagi ma kardan. Ükskord metsas Herlend lasi mul küll proovida, aga see on minu jaoks liiga hirmus.

Jalanõudega on aga see lugu, et kaar tuleb ukseni välja. Ja kui meie kodus on näha sellist pilti, siis on koridoris käinud kas Maria (3,5a) või Christian (1a10k). Neil peavad asjad lihtsalt kõrvuti ja järjest olema:

Ilusat uue nädala algust teile kõigile! Mul on täna igatahes tunne, et korraga on käimas palju uusi algusi. Ühelt poolt on see väga värskendav ja ärev tunne, teisalt aga hirmutab. Ikka on ju hea, kui miski ei muutu ja kõik on nii, nagu on. Aga elus nii ei käi! Seisak on tagasiminek. Mõnikord tuleb millegi uue saamiseks midagi vana kaotada. Uue ukse avamiseks tuleb mõni vana sulgeda. Ja nii me muudkui liigume. Igasugu uutest asjadest aga varsti-varsti!

Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu (pulmakorraldus #3)

Kes pole tähele pannud, siis ma annan teada, et ma pole viimasel ajal väga palju siia kirjutama jõudnud. Ma ei tea, kas kevad käes... või siis minu tavapärane mittetavapärane elu, aga päevad lähevad nii kiiresti.

Trennis käisin sel nädalal 3 korda. Rohkem ei jõudnud. See-eest olid need aga väga intensiivsed trennid. Bryan kirjeldas mulle veel täpsemalt seda, mida me nüüd teeme ja lähipäevil kirjutan sellest pikemalt. Esmaspäeval on uus kehaanalüüs. Dieeditamist hakkab ka 4 nädalat täis saama. Toitumises tegime mõned muudatused juba ka.

Nädala algul tegin ka vereanalüüsid ja treeneri hinnangul olid nende tulemused ootuspärased. Üks osa küll läks Tartusse, nii et viimased tulemused tulevad paari nädala jooksul ja siis on rohkem teada.

Kolmapäeval käisime Mathiase lasteaia rühmaga Järvakandi klaasimuuseumis. Lapsed said endale luiged teha. Meie pere lastele ostsime Mathiase valikul kaasa ilusad klaasist inglid.

Teisipäeva öösel kirjutasin valmis lühikese arvamusartikli, mis ilmus neljapäevases Pärnu Postimehes. Paar nädalat tagasi võeti minuga Pärnu Postimehest ühendust ja küsiti, et kas oleksin valmis nende püsikolumnistiks hakkama. Loomulikult olin nõus. Ja nii saigi minu esimeseks artikliks Munad ühes korvis. Järgmine lugu umbes kuu aja pärast.

Millegi pärast on mu ajalehtedesse kirjutamisse suurem paus sisse tulnud. Ja kui pikalt ei kirjuta, siis juba tundub iga teema puhul, aga kas see on ikka see, millest ma tahan midagi arvata... ja nii see läheb. Nüüd aga on algus tehtud ja tundub, et varsti kirjutan jälle.

Linna vahet olen sel nädalal iga päev vähemalt ühe korra sõitnud. Mitmel päeval aga ka mitu korda. Jah, küll see töötu koduse perenaise elu on keeruline. Või on mul hoopis liiga palju aega, et niiviisi ringi sõita saan? Pole hullu, järgmisel nädalal asendan Pärnu Tallinnaga ja ikka sõidan-sõidan-sõidan... Seda ikka juhul, kui Herlend sama palju mu autot remontida jõuab.

Neljapäeval käisin Uulus ära. Kiriku ümbruses olevas laagrikohas on taaskord laamendatud ja seekord sai sellest Pärnu Postimehele lugu. Joosepil oli sel päeval lasteaiast vaba päev, nii et sel ajal, kui mina ajakirjanikuga rääkisin, jalutas Joosep fotograafiga mööda territooriumi ja rääkis, kuidas temast saab tulevikus koomiksite joonistaja ning näitas oma laserpüsse (ehk puupulki). Joosep on ju see laps, kelle poolest meil võiks ahi kütmata jääda, sest iga puupulk on tema jaoks kas püss või mõõk või mõni muu mänguasi.

Lugu Uulu kiriku juures laamendatakse usinalt ilmus tänases ehk 30.aprilli Pärnu Postimehes. Täitsa esiküljel. Loo mõte on see, et meie pingutame suure hulga inimestega, et teha vähese eelarvega laagrit, mis on väga vajalik meile kõigile, nii korraldajatele kui lastele. Ja siis käivad mingid jobud lihtsalt laamendamas ja tekitavad meile nii ajalisi kui rahalisi suuri lisakulutusi oma laamendamisega. Nõme!

Reedese õhtu veetsin kirjandushuvilistega Pärnu kohvikus Versus. Toimus järjekordne Margit Petersoni ja Sven Kivisildniku korraldatud kirjandusõhtu.

Rääkisin oma noorteka "Ütlemata sõnad" saamisloost ja ka eelmistest teostest. Andsin aru, et kuidas mind on mõjutanud noormehed, kellele see lugu on pühendatud. Lehekülje 129 lugesin ette ka.

(mõlemad pildid tegi Margit Peterson)

Sel nädalal sai lõplikult selgeks, et mul on vaja nutitelefoni. Kui ikka pikad päevad kodust ja arvutist eemal oled, siis on elu täitsa halvatud. Ei, mul pole vaja näha, kes on FBsse uusi pilte pannud vms. Isegi FBs käies keskendun ikka töö asjadele, sest suur osa töisest suhtlemisest on samuti seal. Kuna sel nädalal sai ka mu kirjastamisalane tegevus järgmise tasandi, sest sõlmisin oma esimese litsentsilepingu, siis see tähendab jälle järgmistel nädalatel vajadust olla kiirelt kättesaadav, anda kiireid nõusolekuid või teha muudatusi.

Nii et lähipäevil saan nutikaks!

Raamatupoodidele saatsin see nädal 2 korda oma raamatuid juurde. Kuller teab juba helistamatagi, kuhu tulema peab. Tee on täitsa selge.

Aga lastega hakkame täna igaõhtuse Lotte asemel Pipi Pikksukka lugema. Miks? Järgmisel nädalal kuulete.

p.s. pulmade korraldamisega pole ma ikka tegelenud rohkem, kui et käin trennis... ehk sellele kulub üle poole mu töönädalast!

Jääkotitud põlved ja nälgas pere

Sel nädalal sai katsetega selgeks, et porgandi-maisi-herne segu on põlvedele hulga parem kui kiirpada.

Trenniga oleme jõudnud siis nii kaugele, et miski ei meeldinud ikkagi mu põlvedele ja nii ma jääkotitan neid nüüd viimase nädala. Vahepeal on täitsa hea, aga eriti trennipäeva õhtuks on jälle mingi valu sees. Siis muudkui jääkotitan.

Tõestust sai ka see, et ma olen eriline ja ei allu reeglitele. Mingil põhjusel ei läinud mu kaalulangus siiani päris nii, nagu ootasime. Bryan kinnitas, et mu keha reageeris algul trennile ja dieedile ootuspäraselt, kuid siis ei käitunud enam nii, nagu enamus kehasid oleks käitunud. Homme püüan jõuda perearsti juurde, et teha vereanalüüs, et see annaks vastuseid. Kuna ma jaanuarist siiani suutsin kokku 5 nädalat haige olla, siis tegelikult oli juba sel ajal juttu, et vereanalüüsi oleks vaja. Siis ta jäi, sest ma sain terveks, aga nüüd tuleb ikka ära teha, et teada, mis mu kehaga täpsemalt toimub. Kõige tõenäolisem on, et rasestumisvastaste vahendite kasutamine on keha hormonaalse tasandi paigast ära viinud. Aga tõde selgub lähipäevil.

Täis sai ka kaks nädalat dieeti. Teatavasti siiani treener Bryan mulle söömisel erilisi reegleid ei kehtestanud. Oluline oli süüa proteiini ja üldse häid toite, et jõuaks trenni teha ja kehal oleks materjali, millest ennast üles ehitada. Kaks nädalat tagasi aga sain kätte professionaalse toitumisnõustaja koostatud toitumiskava, mida hakkasin kohe järgima.

See tähendab, et nüüd söön 6 korda päevas. Igal toidukorral saan kõhu väga täis ja pigem on probleem, et ei jõua nii palju süüa. Toidud on kõik kaalutud. Tegelikult on suures plaanis valida kahe erineva versiooni vahel, milles toiduained on samad, kuid erinevad kogused.

1.versioon- riis, veise hakkaliha, salat, (oad)
2.versioon- proteiinijook puuviljadega, leib, kana, salat, (kaerahelbed)

Nii et nüüd ma jah kokkan pooled päevad ja ülejäänud päeva söön... ja kui veel aega jääb, siis teen trenni.

Küsige nüüd uuesti, miks mul kõik muud asjad tegemata on ja miks üks ja teine minult vastuseid või tegusid ootab? Sest kui ma ei kokka, söö, ega treeni, siis ma olen niiii väsinud. No näiteks läksin üks päev kl 22.30 magama! Ja ülejäänud päevadel ka umbes enne ühte. Kui ma õhtuti (u kl 23) oma uut raamatut Tähtajaline elu 2.osa kirjutama hakkan, siis saan ühe lehe kirjutatud ja seejärel...lähen magama.

Aga no näiteks sel nädalal esmaspäevast kolmapäevani kadus 0,5 kilo rasva, seega pole halb. Kogu selle trenni ja dieedi oluline osa ongi Bryani sõnul, et kaalukaotus oleks tervislik. Ta kinnitas juba varem, et tegelikult olen ma niigi nö tervislik ülekaaluline (ehk et ülekaaluline inimene ei pea olema samal ajal ebatervislik). Seda näitab näiteks mu keha lihasmass, mis juba enne selle trenni alustamist oli väga suur. Sel nädalal oleme juba kaks korda kehaanalüüsi teinud, aga peale selle poole kaotatud kilo ma näite ei tea, sest Bryan alles analüüsib neid kodus.

Trennis on nüüd samuti rasvapõletuse faas. See tähendab, et trenn on intensiivsem, kuid väiksemate raskustega. Näiteks täna tegin 3 alakeha ja 3 ülakeha harjutust ringtreeninguna. See tähendab, et tegin kõiki kuute harjutust 15 korda järjest, siis minut puhkust ja siis kogu ring uuesti läbi. Ja nii 4 korda järjest.

Treeninguid on nüüd nädalas kokku 6! Sellest nädalast on 2-3 treeningut neist ujumised. Kuigi ma pole eriti hea ujuja, siis see on asi, mida mulle meeldib teha. Vesi puhastab mõtteid. Bryan aga kaaperdas ujumise ka ning nüüd teen ujudes ka trenni. Kui Bryan mõtles, kuidas saaksin ujumisest trenni mõttes rohkemat võtta, uuris ta erinevaid ujumisstiile, mida ma oskan. Tunnistasin, et ma ujun ainult konna ja nägu ma vette ei pane, nii et ujumisega treenimise võimalused on väga piiratud.

Pere aga on nüüd nälgas. Aegajalt annetan lastele küll osa oma riisist, kuid enamasti ma väga ei raatsi. Olenevalt toidukorrast söön ise 100-230 grammi riisis, nii et päeva peale on see päris hea kogus. Peale selle ei anna ma lastele enam enda toidst ampsu, kuigi kui me laste söögiajast erineval ajal sööme, siis on nad harjunud seda saama.

Kuigi ma näiteks riisi keedan suht palju korraga, siis hakkliha ma üle kahe paki korraga ei tee. Samuti ei meeldi mulle, kui kana on liiga kaua seisnud. Nii keedan ja praen päeva jooksul korra või paar. Iga toidukorra eel tuleb kaaluda-lõikuda-jms, nii et kokkamist on mul elus nüüd küll ja küll. Aga nagu ütlesin- kui keegi mõtleb, et ma ilgeks kokaks olen hakanud, siis ei- kokkamine on riisi-hakkliha-kana ettevalmistamine ja toidu kaalumine. Ma pole toidule kunagi oma elus nii palju aega pühendanud.

Nii ei viitsigi ma enamasti enam mõeldagi sellele, et ülejäänud perele veel midagi muud süüa teha. See annab Herlendile taaskord võimaluse oma kokavõimeid eksponeerida. Algul kartsin, et ma ei saa teistele süüa teha, sest tekkivad isud. Tegelikult on mul aga kõht kogu aeg nii täis, et isusid ei ole.

Nüüd ma vaatan otsa oma 12 tööga nimekirjale, mis tuli täna kindlasti ära teha.... ja lähen magama!

Homme on jälle päev!

Mathias on kooliküps

Täna oli järjekordne palgapäev. Lastekasvatuse palgapäev. Käisin meie selle aasta viimasel arenguvestlusel lasteaias. Eelmisel nädalal said peetud Christiani, Maria ja Joosepi vestlused. Täna siis Mathiase oma.

Enamuse ajast istusin ja naeratasin seal, sest palgalehel seisis: Mathias (7a) läbis koolivalmiduse testi ja sai maksimaalsest 80 punktist 79, mis oli rühma parim tulemus. Ühe punkti kaotas ilmselt tähelepanuga, sest ühes ülesandes, kus õpetaja luges ette erinevaid tähti, mis tuli ära märkida, oli tal üks täht märkimata. Kuna ta aga loeb soravalt, siis tähe tundmises kindlasti asi ei ole.

Ma ei poolda nii varakult laste sildistamist, mõõtmist, järjestamist. Samas on ikkagi vaja mingit tagasisidet, mis ütleks, kuidas lapste kasvatamine on läinud. Eks me igaüks ju teeme oma parima, aga kas parim on piisav? Olen ju minagi lapsevanemaks oldud 7,5 aasta jooksul saanud küll ja küll kriitikat selle kohta, millised mu lapsed on. See teeb alati haiget. Eriti kui tuleb inimestelt, kes peaks toetama, mitte julmalt kritiseerima. Ja nii hakkadki kahtlema. Sellepärast oligi selle testi tulemus ja tänane tagasisde minu jaoks ülimalt oluline.

Kui nüüd aga algusest pihta hakata, siis mida ongi oodata lapselt, kes lõpetas ülikoolis magistriõpingud enne kui läks lasteaeda:

Mathiase esimesed eluaastad möödusid jah ülikoolis minu kõrval laua peal magades. Arvata võib, et ma olen selle eest ka vastu päid ja jalgu saanud (mitte kaasüliõpilastelt ega õppejõududelt, sest nendel sellega probleemi polnud. Ikka kõrvalseisvatelt isikutelt).

Mathiase koolivalmiduse kaardil on kirjas positiivsed hinnangud nii lugemise, matemaatika, käeliste, muusikaliste ja sportlike tegevuste suhtes. Kinnitasin, et olen jätkuvalt selline lapsevanem, kes oma last eriti ei arenda. Teadlikult. See tähendab, et ma ei sunni teda lugema, kirjutamist harjutama jms. Jah, kui ta abi küsib, siis ütlen, milline täht on õige vms.

Arendamise tugevaim osa meie majas on aga alati olnud rääkimine. Oluline on, et lapsed on oma küsimustele alati vastused saanud. Jah, ma jäin hätta, kui pidin seletama DNA muundumist, sest lapsed olid seda mingis multikas näinud, aga mina mitte. Looduse teemadega saadan lapsed üldse enamasti nende issi juurde.

Meie Mathias alustab sügisel õppetööd Pärnu-Jaagupi koolis (mis iganes ta nimi siis nüüd on ehk endine gümnaasium). Minu jaoks on alati õppetöö oluline osa olnud huvitegevusel. Lapsevanemana tunnen, et koolitöös saan last parimalt aidata võimaldada talle huvi- ja võimetekohaseid huviringe. Sel kooliaastal käis Mathias lasteaias jalgpallis ja kunstiringis, Vigalas maadlemas, Pärnus WAF tantsukoolis ja Pärnu-Jaagupi muusikakoolis.

Siinkohal suur-suur tänu kõigile, kes on aidanud viimaste aastate jooksul meid siis, kui oleme jälle hädas, et ise oleme kusagil ära või teised lapsed haiged või muul põhjusel ei saa lapsi huviringidesse viia või lasteaiast tuua. Siis on vahelduva eduga meil abiks käinud vanaema Maie, vanaema Liia, onu Rasmus, vanaisa Raivo. Muusikakoolis käib poole laseaia rühmaga igal nädalal Kati. Aitäh teile, sest just teie abil on Mathias saanud osaleda mitmetes ringitundides, kuhu ta muidu poleks jõudnud, sest meie graafikud lihtsalt ei klappinud.

Kriitika ennetamiseks kinnitan, et me tõesti kasvatame Herlendiga oma lapsi ise ja püüame nii palju kui võimalik ise ära teha. Aga aegajalt on ikka nii, et meist jääb väheks. Nii ongi hea teada, et on olemas mõnus võrgustik, kes võimalusel aitavad. Ja ega nemadki saavad aidata vaid siis, kui neil endal pole midagi samal ajal midagi muud, nii et ei, me ei ehita oma elu ega päevaplaani üles lootusele, et keegi meid kogu aeg aitaks.

Kokkuvõtlikult ongi Mathiase head küljed suuresti seotud sellega, et tal on head teadmised ja hea fantaasia, suudab keskenduda aeganõudvatesse tegevustesse, avatud uuele ja huvitavale.

Mängudes pidavat ta tahtma olla liider. Alustab ise mänge ja kutsub teisi mängu, aga mängib oma reeglite järgi ja teiste reeglitest kinni ei pea.

Jah, see ongi nüüd tõlgendamise koht. Eks liidriroll ja juhendamine on temasse sisse kirjutatud juba seetõttu, et tal on kodus kolmest liikmest koosnev meeskond, mida ta kogu aeg juhib. Pere vanima lapse asi. Tean, millest räägin. Kui väiksena oli Mathias see, kes teisi omavanuseid lapsi kartis, aga täiskasvanutega sai hästi hakkama, siis ise usun, et paljud tema probleemid on seotud sellega, et ta ongi harjunud olema kas täiskasvanute või endast noorematega. Aga eks näha ole, kuidas koolis minema hakkab.

Reeglite täitmist on mul aga alati väga raske kommenteerida, sest kodus on meil palju kehtivaid reegleid. Muidu ei oleks lihtsalt võimalik nelja last koos kasvatada, kui igaüks teeks, mida tema tahab. Olen ka varem kirjutanud, et olen lastega alati püüdnud käia koos nii paljudes kohtades, kui võimalik. Nii tean, et nelja lapsega teatris või kontsertil on võimalik käia. Samuti on nad iga aasta sünnist saati kõik meiega Uulu laagris kaasas olnud, kus ma olen laagriülem ja ka annan mitmeid tunde.

Mina ise näen väga otsest seost selle vahel, et kui inimene on väga hea fantaasiaga ja loominguline, siis ongi raske kõiki teiste reegleid täita. Me teemegi neid ise. Jah, teiste maailma tuleb ära mahtuda... aga pigem kipub olema nii, et loomingulised inimesed loovad endale oma maailma, milles elada. Tunnistan oma süüd- ma olen lapsed õpetanud küsima MIKS? Kõike ei pea elus tegema, sest "kõik teevad", kui see tundub väga ebaloogiline ja mõttetu.

Oma kooliajast olen mina ülimalt tänulik õpetajatele, kes gümnaasiumis ei pööranud tähelepanu sellele, et ma olin klassis põhjuseta puudujate nimekirjas auhinnalises esikolmikus. Just need koolist puudutud päevad ja tunnid on need, mis minu loovust kasvatasid ja mis aitavad nüüd kirjutada raamatuid, mis paljudele meeldivad. Me ei tea kunagi, mis lapse loovusele kaasa aitab. Kordan- on mingid piirid, milles peab püsima, et ühiskonda ära mahtuda... aga aegajalt peaks ka "ühiskond" mõtlema, kas kõik, mida me õigeks peame, on ikka õige ja vajalik?

Ma tahan loota, et meie laste kohta võib öelda, et nad on tugevaks armastatud lapsed! Just seda oleme üritanud teha- olla olemas nii palju kui võimalik, et nad saaks emotsionaalselt tugevaks, õpiks ennast tundma ja seejärel juba saaks aru, kuidas teiste sekka sobituda.

Mina aga naeratan nüüd edasi, sest Mathiase võimete hinnang oli üks asi, mida mina olen tegelikult alati teadnud. On veel palju asju, mida ma olen ammu teadnud, aga teised veel ei näe või ei mõista. Ja siis ongi nii raske, kui ei saa teistele rääkida seda, mida mina tean, sest teised peavad ära ootama, kuni need asjad juhtuvad või väljenduvad.

Mul oli õigus! - see on mõte, millega täna edasi elan! Jah, ma ei tea, mis saab edasi, aga seda kõike ma teadsin juba ammu!