Lapsed vaatavad aegajalt mingit multikat "Igavene esmaspäev". Ma pole seda väga palju näinud, aga minu arust on seal mingi teema, et esmaspäevad muudkui korduvad. Millegi pärast jäi täna just see pealkiri minu jaoks kõlama, kuigi tegelikult pole minu päevades väga palju korduvaid osi.
Ja nii tulebki siit üks postitus ühest minu päevast ehk eilsest esmaspäevast:
7.15 äratus. Lastel on sel nädalal lasteaias hommikuvõimlemine, sest on südame nädal. Nii tuleb tavapärase 7.30 asemel ärgata varem. Õnneks on kõik nüüd enam- vähem terved püsinud ja kõik käivad juba mitmendat päeva lasteaias. Enamuse viimasest poolaastast on keegi ikka kogu aeg kodus olnud.
8.00 Herlend sõidab lastega minema. Mina hakkan sööma. Kuna mul on nüüd trenniga koos lõpuks ka dieet, siis ma suure osa päevast kas söön või valmistan endale sööki.
9.00 sõidan Pärnusse (40 km)
10.00 trenn- ülakeha päev. Siiani oli see kergem päev, aga nüüd on trennis kardio osa ka (nö võhmatreening) ja see võtab võhmale. Nii olengi ülakeha trenni lõpuks rohkem surnud, kui varem jlagade päeval olingi. Viimase aja jama on, et põlved on hakanud valutama. Teen kodus muudkui jääkotte neile. Selgeks sai, et porgandi-herne-maisi segu on parem kui mingi köögiviljade segu. Esimeses on tükid väiksemad ja jaguneb paremini põlvele.
11.00 dušš, teine söögikord (hommikul valmis tehtud ja ilusti kaasa pakitud)
11.45 toidupood- pärast iga trenni käin linnas toidupoes. Iga kord saabun sealt mitme kotiga. Iga järgmine kord on jälle vaja minna. Kui ma mõnikord mõtlen, et seekord ei viitsi toidupoest läbi minna, siis... ei saa- ikka peab! Eriti nüüd, kui ma olen dieedil, siis on kogu aeg vajalikud asjad otsas. Eriti kuna ma söön nüüd palju hakkliha, aga seda ei julge ma väga palju ette osta. Kahjuks ei pea enamasti hakkliha pakil märgitud kuupäevani vastu ja on enne seda halb. Sõidan koju (40 km)
13.00 kodu, armas kodu! Vaatan üle kirjavahetused kõigil teemadel, millega tegelen. Praegu on vaja raamatupoodidele saata info mu uue raamatu kohta, et nad saaks müügiks kõik ette valmistada. Perekeskuse maja hindamisega peab tegelema. Suvine lastelaager... jne. Lasteaias tehtud piltide seast peab ka täna valiku tegema ja laste pildid ära tellima.
14.30 järgmine söögikord. Söömise ajal teen põlvedele jääd. Pärast mõtlen korra magama minna... aga juba on aeg lasteaeda sõita (10 km).
15.30 võtan lasteaiast Mathiase ja Joosepi kaasa ja viin Kivi-Vigalasse maadlus trenni (u 15 km).
16.00 kui poisid on riidest lahti võtnud, sõidan tagasi Pärnu-Jaagupisse (15 km). Võtan Maria ja Christiani kaasa. Räägin kasvatajatega laste päevast.
17.00 sõidame Maria ja Christianiga uuesti Kivi-Vigalasse (u 15 km) poistele järgi. Sõidame koju (u 5 km). Lapsed jävad õue mängima. Meie lapsed pidavat lasteaias viimasel ajal hästi magama. Asi on selles, et me oleme kõik päevad peaaegu viimse hetkeni õues, seejärel venib ka magamaminek ja nii nad lähevadki viimasel ajal hilja magama.
17.30 järgmine söögikord- tegelikult pole veel õige aeg, aga järgmistel tundidel pole enam aega, nii et söön nüüd ära. Sõidan uuesti Pärnu-Jaagupisse (u 10 km)
18.00 Christiani arenguvestlus lasteaias (appi, ma pole kindel, kas neid seal ikka nii kutsuti või oli see lihtsalt vestlus?). Jah, ta on alles mõned kuud käinud, aga ikka on meil juba ühtteist rääkida. Arenguvestlused on head, aga mina pole korjaja, nii et räägin kasvatajatega võimalusel ikka igal päeval ja kindlasti siis, kui on mingid mured. Nii käibki meil tegelikult suhtlemine kogu aeg. Aga ikka on hea kord aastas mingi ühine kokkuvõte teha.
18.30 kihutan laulukoori (0,5 km? vist). Eelmisel aastal puudusin koorist hästi palju, sest kui Herlend töötas Soomes, siis ma lihtsalt ei jõudnud sinna. Sel aastal olen aga hästi palju haige olnud ja jälle pole jõudnud. Seega oli mõnud taas tagasi olla. Paaegu nädalase dieedi jooksul oli esimene kord, kui hetkeks dieedi unustasin- Epp jagas oma sünnipäeva puhul šokolaadist banaane. Hakkasin automaatselt suhu panema... ja siis tuli meelde, et ma ju ei söö praegu mitte midagi sellist. Pakkisin ilusti kaasa ja viisin koju lastele. Nad jagasid selle ilusti neljakesi ära ja olid väga õnnelikud ja rahul.
20.15 laulukoorist koju (u 10 km). Ühine pereaeg ja lastega tegelemine, et nende päevaseid pingeid maandada. Selleks on enamasti vaja armas olla, kuulata, sülle võtta, kallistada... ei mingit kõrgemat matemaatikat.
21.00 lastele kiire dušš, paar lehekülge Lottet ja Herlend paneb lapsed magama. Mina söön jälle ehk järgmine toidukord.
22.00 öötöö algus. Kirjutan edasi noorteka Tähtajaline elu 2.osa.
24.00 söön jälle. Viimane toidukord! Nüüd peaks veel tund aega üleval olema... aga ma lähen magama. Dieedi kavasse pandi kellaajad selle järgi, milline oli minu elurütm. Siis läksin enamasti kl 2 magama. Nüüd, kui teen rohkem trenni ja veel pean dieeti ka, olen õhtuti ikka täitsa väsinud ja enamasti lähen juba umbes kl 24 paiku magama. Selles mõttes on raske, et öösiti on hulga parem raamatut kirjutada, sest siis keegi ei helista, ega kirjuta jms. Aga no kui ei jõua, siis ei jõua. Peab kuidagi mõnda aega ennast jälle välise maailma eest varjama, et saaks järgmise raamatu valmis. Tähtajaline elu 2.osast on valmis 27 arvuti lehekülge (raamatus umbes 60 lehte).
Ja nii määdubki igavene esmaspäev... mis kunagi ei kordu!
teisipäev, 12. aprill 2016
esmaspäev, 11. aprill 2016
Ütlemata sõnad saavad öeldud
Täna kirjutasin Pere ja Kodu blogis sellest, kuidas ütlemata sõnad saavad öeldud ehk et lõpuks ilmub "Ütlemata sõnad". Praeguse seisuga on ilmumise kuupäevaks 15.04.2016. Siis lähevad raamatud ettetellijatele posti ning kõik ülejäänud huvilised saavad selle endale lähimast raamatupoest.
Samuti kirjutan, kellele ja miks oma raamatu pühendasin. See on esimene kord, kui seda teen.
Seda kõike loe siit: Ütlemata sõnad saavad öeldud
Raamatu toimetaja Monica-Linde Klemet kirjutab mu raamatust nii:
Samuti kirjutan, kellele ja miks oma raamatu pühendasin. See on esimene kord, kui seda teen.
Seda kõike loe siit: Ütlemata sõnad saavad öeldud
Raamatu toimetaja Monica-Linde Klemet kirjutab mu raamatust nii:
Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.
neljapäev, 7. aprill 2016
Pulmakorralduse muru- ja mudamängud (pulmakorraldus #2)
"Kirjuta ikka pulmade korraldamisest ka!" on mitmedki inimesed mulle meelde tuletanud. Minu aus vastus- ma olen kõik kirja pannud, mida oleme korraldanud.
Kogu pulmajutt on nendes postitustes:
26.12.2015 Pulmakellad helisevad
29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks
3.01.2016 Mis on pulmas tähtis (ehk pulmakorralduse 1.osa)?
Ja rohkem polnudki me siiani midagi teinud. Või noh- mina käin pärast tervenemist taas 3-4 korda nädalas trennis. Ja see kõik on ka blogis kirjas.
Pärast minu sünnipäeva (Heli 34 ehk Chicago Kuuse talus) läksime aga Herlendiga lolliks. Me otsustasime, et pulmakohaks saab... meie enda kodu! Jah, see tundub siiani väga hirmutav idee, aga teisalt ka väga armas mõte.
Minu jaoks oli kodus pulmade pidamine alati kuidagi välistatud. Pulmad peaks olema mingis pidulikus ja... steriilses kohas. No kus on ilus ja lillepeenras pole võõraid juurikaid kasvamas ning murus ei turrita mullamuttide künkad ja kusagil pole ühtegi laste mänguasja laiali. Selleks ajaks, kui me pulmakohta broneerima hakkasime, olid aga kõik sellised lähemad kohad võetud. Jah, me otsustasime abielluda juba septembris, aga korraldamisele hakkasime mõtlema alles pärast avalikustamist ehk detsembris-jaanuaris. No ja kuna kõik kohad olid jaanuariks võetud, siis ega me selle teemaga edasi ei tegelenud ka. Palju-palju igasugu muid asju on ju kogu aeg kiiremini teha vaja. Veronika küll käib mul kogu aeg järgi nagu udu, et ma oma elu ja oma asjadega ka ikka tegeleks, aga... mul on ikka vaja enne kogu ülejäänud maailma ära päästa. Oma eluga saan ju ikka hakkama. Vist.
Pärast minu sünnipäeva istusime Herlendiga köögis ja vaatasime ringi.
"Tead, mis ma näen?" ütles Herlend mõne aja pärast. "Me oleme endale turismitalu ehitanud."
Kuna mina olin tegelikult ka korduvalt hellitanud mõtet, et pulmad võiks kodus olla, siis nii oligi asi otsustatud. Jah, ma tundsin, et pulmad peaks olema mingis steriilses kohas, aga samas oleme aastaid oma kodu ehitanud ja tundub kuidagi imelik sellise suursündmuse jaoks kellegi võõra koju sõita... nii et oma kodu sellest üldse osa ei saa. Maksta suuri summasid, et keegi teeks oma koha steriilseks, kuid samal ajal pole raha oma kodu korrastamiseks.
Ja siis läks lahti- meie kodus on nüüd üle nädala aja käinud pidevad muru- ja mudamängud:
Herlend tõstis traktoriga maast välja majaesise heki ning maja otsas oleva sirelivõsa. Tulemus on selline:
Enne oli selline:
Koos väikeste abiliste Maria (3,5a) ja Christianiga (1a 9k)vedas maja ette heki kohale mulda juurde. Kõik tahtsid hirmsasti tööd teha ja aidata:
Aitamine toob aga alati kaasa konkurentsi, sest meil on ju majas nii vähe tööd teha ja nii palju neid, kes tahavad tööd teha, et suurema osa ajast me kakleme sellepärast, kes tööd teha saab. Nagu näiteks sellel pildil:
Mina veedan oma vabu hetki nii:
Kuna suur hulk pakke, mida Herlend kokku saeb, on umbes 50-60 kg raskused, siis pole see töö praegu kahjuks üldse nii lõbus ja meeldiv, nagu võiks olla. Jah, trennis tõstan ma maast 80 kg-se kangi ja Herlendit jõuan ka süles hoida. Ükspäev proovisime. Aga ümmargusi pakke on maast ikka halb võtta. Mulle tegelikult rasked asjad üldse ei meeldi. Aga puudelõhkumine meeldib.
Õues on sama mure, mis iga kevad- muudkui on külm, märg, paha... ja äkitselt on liiga kuiv. Sellist aega, kus maa oleks piisavalt kuiv ja samas mitte liiga kuiv, pole nagu kunagi. Natuke nagu vara on veel lehti riisuda, aga varsti on lõkke jaoks juba liiga hilja. Esimese õue lõkke tegime aga ka ära:
Sel päeval olime kõik viimse hetkeni õues. Kui pimedaks läks, kogunesid kõik lõkke juurde. Kust meie lapsed aga tuld vaatavad? Otse loomulikult:
Kokkuvõtlikult: korraldame pulmi koduste muru- ja mudamängudega. Mul pole õrna aimugi, kas muru kasvab kõikjale pulmadeks tagasi ja kuidas pulmad vabas õhus välja tulevad, aga me liigume selle poole. Eks õues korraldamise suurim mure on alati ilm. Milline on varuvariant, kui tõesti juulikuu keskel mitu nädalat järjest vihma kallab ja lund sajab? Või teeks kohe plaani, et on täpselt piisavalt soe ja päikeseline, et saame oma peo ilusti maha pidada?
Kogu pulmajutt on nendes postitustes:
26.12.2015 Pulmakellad helisevad
29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks
3.01.2016 Mis on pulmas tähtis (ehk pulmakorralduse 1.osa)?
Ja rohkem polnudki me siiani midagi teinud. Või noh- mina käin pärast tervenemist taas 3-4 korda nädalas trennis. Ja see kõik on ka blogis kirjas.
Pärast minu sünnipäeva (Heli 34 ehk Chicago Kuuse talus) läksime aga Herlendiga lolliks. Me otsustasime, et pulmakohaks saab... meie enda kodu! Jah, see tundub siiani väga hirmutav idee, aga teisalt ka väga armas mõte.
Minu jaoks oli kodus pulmade pidamine alati kuidagi välistatud. Pulmad peaks olema mingis pidulikus ja... steriilses kohas. No kus on ilus ja lillepeenras pole võõraid juurikaid kasvamas ning murus ei turrita mullamuttide künkad ja kusagil pole ühtegi laste mänguasja laiali. Selleks ajaks, kui me pulmakohta broneerima hakkasime, olid aga kõik sellised lähemad kohad võetud. Jah, me otsustasime abielluda juba septembris, aga korraldamisele hakkasime mõtlema alles pärast avalikustamist ehk detsembris-jaanuaris. No ja kuna kõik kohad olid jaanuariks võetud, siis ega me selle teemaga edasi ei tegelenud ka. Palju-palju igasugu muid asju on ju kogu aeg kiiremini teha vaja. Veronika küll käib mul kogu aeg järgi nagu udu, et ma oma elu ja oma asjadega ka ikka tegeleks, aga... mul on ikka vaja enne kogu ülejäänud maailma ära päästa. Oma eluga saan ju ikka hakkama. Vist.
Pärast minu sünnipäeva istusime Herlendiga köögis ja vaatasime ringi.
"Tead, mis ma näen?" ütles Herlend mõne aja pärast. "Me oleme endale turismitalu ehitanud."
Kuna mina olin tegelikult ka korduvalt hellitanud mõtet, et pulmad võiks kodus olla, siis nii oligi asi otsustatud. Jah, ma tundsin, et pulmad peaks olema mingis steriilses kohas, aga samas oleme aastaid oma kodu ehitanud ja tundub kuidagi imelik sellise suursündmuse jaoks kellegi võõra koju sõita... nii et oma kodu sellest üldse osa ei saa. Maksta suuri summasid, et keegi teeks oma koha steriilseks, kuid samal ajal pole raha oma kodu korrastamiseks.
Ja siis läks lahti- meie kodus on nüüd üle nädala aja käinud pidevad muru- ja mudamängud:
Enne oli selline:
Koos väikeste abiliste Maria (3,5a) ja Christianiga (1a 9k)vedas maja ette heki kohale mulda juurde. Kõik tahtsid hirmsasti tööd teha ja aidata:
Aitamine toob aga alati kaasa konkurentsi, sest meil on ju majas nii vähe tööd teha ja nii palju neid, kes tahavad tööd teha, et suurema osa ajast me kakleme sellepärast, kes tööd teha saab. Nagu näiteks sellel pildil:
Mina veedan oma vabu hetki nii:
Õues on sama mure, mis iga kevad- muudkui on külm, märg, paha... ja äkitselt on liiga kuiv. Sellist aega, kus maa oleks piisavalt kuiv ja samas mitte liiga kuiv, pole nagu kunagi. Natuke nagu vara on veel lehti riisuda, aga varsti on lõkke jaoks juba liiga hilja. Esimese õue lõkke tegime aga ka ära:
Kokkuvõtlikult: korraldame pulmi koduste muru- ja mudamängudega. Mul pole õrna aimugi, kas muru kasvab kõikjale pulmadeks tagasi ja kuidas pulmad vabas õhus välja tulevad, aga me liigume selle poole. Eks õues korraldamise suurim mure on alati ilm. Milline on varuvariant, kui tõesti juulikuu keskel mitu nädalat järjest vihma kallab ja lund sajab? Või teeks kohe plaani, et on täpselt piisavalt soe ja päikeseline, et saame oma peo ilusti maha pidada?
kolmapäev, 30. märts 2016
Mu mees ei usalda mind
Täna sai siis lõplikult kinnitust, et mu tulevane abikaasa Herlend ei usalda mind.
Pool päeva arvutis istutud, lapsed lasteaiast toodud, käes õhtu ja lõpuks minu aeg tööd teha. Ütlesin siis Herlendile, et ma lähen puid lõhkuma. Ja mida tema tegi? Sibas mulle järgi ja käskis mul näidata, et kas ma neid pakke ikka puulõhkuja peale tõsta jõuan.
Järeldus- mu tulevane abikaasa ei usu, et ma mitmendat kuud järjest mitu... väga mitu korda nädalas personaaltreener Bryani juures trennis käin. Rääkimata sellest, et ma olen maal kasvanud ja terve elu puid lõhkunud (varem küll ikka kirvega). Rääkimata muudest maatöödest. Ja trennis olen ka enne käinud. Ja siis tuleb Herlend keskmise suurusega pakukeste pärast mind kontrollima, et kas mulle anda luba lõbusalt ajaveetmiseks (=masinaga puude lõhkumiseks) või mitte.
Õnneks läbisin testi ja sain pakukesega hakkama:
Enne seda saime aru, milleks on peresse palju lapsi vaja. Ikka seepärast, et kui tööd teed, siis on rohkem publikut, kes suud ammuli vaatavad ja imetlevad. Mitte ühtegi ei pea juurde tellima, kõik imetlejad endal kodus olemas:
Herlend tegeleb siin ühe meie ammuse plaani elluviimisega ja eemaldab maja eest sihikindlalt tagasi tulevat hekki (enelas äkki?).
Facebooks kaeblesin ka selle üle, et mu mees mind töötegemisel ei usalda. Sellest arenes aga välja vestlus meeste- ja naistetööd.
Mina olen seisukohal, et tööd teeb pere see, kes seda oskab ja kellele see meeldib. Jah, aegajalt peame kõik tegema asju, mis ei meeldi. Ja mõnikord peab tegema ka see, kes teeb halvemini.
Näiteks olen mina terve elu kokku puuutnud meestega, kes teevad minust paremini süüa. Herlend ka. Nii teen küll mina kodus enamasti süüa, aga mulle see ei meeldi, ma ei naudis seda, ei viitsi katsetada, ega midagi uut õppida. Pole minu teema. Herlendile aga meeldib ja nii saamegi tema kokkamise korral hoopis uudsemaid asju süüa kui minuga.
Samas masinaga puude lõhkumine on asi, mille pärast me kakleme, sest kõik tahavad seda teha. Rääkimata muru niitmisest. Muruga on küll Herlend alla andnud ja leppinud, et see on minu töö. Samuti sellega, et murutraktorit meile ei tule, sest siis pole niitmisel mõtet.
Jah, mulle meeldib töö tulemus, aga sama palju on oluline see, et saaksin ennast füüsiliselt nauditavalt liigutada. Minu tööd on enamasti arvutis või koosolekutel-kohtumistel. Nii on oluline vabal ajal ennast liigutada. Ja mis saaks olla parem, kui enda kodu ja pere heaks mingit tööd teha.
Puudega on sama hea osa veel tulemas- puude ladumine! Seda olen ma ka teinud nii kaua, kui mäletan ja see on mulle alati meeldinud.
Nii et selline meeste ja naiste töödeks jagamine on mind alati närvi ajanud. Äkki on mu mõtlemist mõjutanud ka see, et olen kasvanud peres, kus oli üks mees ja neli naist (ehk siis meie peres oli kolm tütart). Loogiliselt ei pidanud üks mees kõiki nö meeste töid ära tegema ning naisi kummardama. Samuti polnud vaja neljal naisel kogu aeg köögis istuda. Samas on meie peres alati ema olnud see, kes ronib mööda katuseid ja korstnaid pühib. Minu poolest jällegi jääb see töö tegemata, sest ma kardan nii kohutavalt kõrgust.
Laste sünnitamist ei saa aga meie peres kunagi mehele anda, sest Herlend sureb juba 37-kraadise palavikuga kolmeks päevaks. Sünnitamisvaludest ei tasu temaga järelikult rääkidagi. Samuti mitte sellest, et vastselt sünnitanult tuleb ju ise taastumise ajal kohe ka beebiga hakkama saada.
Kogu selle naiste ja meeste tööde küsimuse puhul pole ju küsimus selles, et kes kelle eest hoolitsema peaks, vaid selles, et inimesed oleksid õnnelikud. Kui igaüks saab aru, milles ta hea on ja mida teha tahab, siis olemegi õnnelikud. Kõige parem on see, et igaühel meist on erinevad oskused ja huvid. Kõigi peale kokku saavadki ju kõik asjad tehtud. Ja nii ongi hea! Mida õnnelikum oled oma tööd tehes, seda libedamalt see töö läheb. Vastu tahtmist elavad inimesed on kurjad ja kadedad ning elavad seda ka teiste peal välja. See on alati nii kurb ja väsitav.
Eelarvamuste asemel soovin kõigile oskust iseennast tundma õppida, et elada õnnelikult ja anda endast parim. Teiste sildistamise asemel panustame iseenda täiustamisse ja siis ongi hästi!
Pool päeva arvutis istutud, lapsed lasteaiast toodud, käes õhtu ja lõpuks minu aeg tööd teha. Ütlesin siis Herlendile, et ma lähen puid lõhkuma. Ja mida tema tegi? Sibas mulle järgi ja käskis mul näidata, et kas ma neid pakke ikka puulõhkuja peale tõsta jõuan.
Järeldus- mu tulevane abikaasa ei usu, et ma mitmendat kuud järjest mitu... väga mitu korda nädalas personaaltreener Bryani juures trennis käin. Rääkimata sellest, et ma olen maal kasvanud ja terve elu puid lõhkunud (varem küll ikka kirvega). Rääkimata muudest maatöödest. Ja trennis olen ka enne käinud. Ja siis tuleb Herlend keskmise suurusega pakukeste pärast mind kontrollima, et kas mulle anda luba lõbusalt ajaveetmiseks (=masinaga puude lõhkumiseks) või mitte.
Õnneks läbisin testi ja sain pakukesega hakkama:
Enne seda saime aru, milleks on peresse palju lapsi vaja. Ikka seepärast, et kui tööd teed, siis on rohkem publikut, kes suud ammuli vaatavad ja imetlevad. Mitte ühtegi ei pea juurde tellima, kõik imetlejad endal kodus olemas:
Herlend tegeleb siin ühe meie ammuse plaani elluviimisega ja eemaldab maja eest sihikindlalt tagasi tulevat hekki (enelas äkki?).
Facebooks kaeblesin ka selle üle, et mu mees mind töötegemisel ei usalda. Sellest arenes aga välja vestlus meeste- ja naistetööd.
Mina olen seisukohal, et tööd teeb pere see, kes seda oskab ja kellele see meeldib. Jah, aegajalt peame kõik tegema asju, mis ei meeldi. Ja mõnikord peab tegema ka see, kes teeb halvemini.
Näiteks olen mina terve elu kokku puuutnud meestega, kes teevad minust paremini süüa. Herlend ka. Nii teen küll mina kodus enamasti süüa, aga mulle see ei meeldi, ma ei naudis seda, ei viitsi katsetada, ega midagi uut õppida. Pole minu teema. Herlendile aga meeldib ja nii saamegi tema kokkamise korral hoopis uudsemaid asju süüa kui minuga.
Samas masinaga puude lõhkumine on asi, mille pärast me kakleme, sest kõik tahavad seda teha. Rääkimata muru niitmisest. Muruga on küll Herlend alla andnud ja leppinud, et see on minu töö. Samuti sellega, et murutraktorit meile ei tule, sest siis pole niitmisel mõtet.
Jah, mulle meeldib töö tulemus, aga sama palju on oluline see, et saaksin ennast füüsiliselt nauditavalt liigutada. Minu tööd on enamasti arvutis või koosolekutel-kohtumistel. Nii on oluline vabal ajal ennast liigutada. Ja mis saaks olla parem, kui enda kodu ja pere heaks mingit tööd teha.
Puudega on sama hea osa veel tulemas- puude ladumine! Seda olen ma ka teinud nii kaua, kui mäletan ja see on mulle alati meeldinud.
Nii et selline meeste ja naiste töödeks jagamine on mind alati närvi ajanud. Äkki on mu mõtlemist mõjutanud ka see, et olen kasvanud peres, kus oli üks mees ja neli naist (ehk siis meie peres oli kolm tütart). Loogiliselt ei pidanud üks mees kõiki nö meeste töid ära tegema ning naisi kummardama. Samuti polnud vaja neljal naisel kogu aeg köögis istuda. Samas on meie peres alati ema olnud see, kes ronib mööda katuseid ja korstnaid pühib. Minu poolest jällegi jääb see töö tegemata, sest ma kardan nii kohutavalt kõrgust.
Laste sünnitamist ei saa aga meie peres kunagi mehele anda, sest Herlend sureb juba 37-kraadise palavikuga kolmeks päevaks. Sünnitamisvaludest ei tasu temaga järelikult rääkidagi. Samuti mitte sellest, et vastselt sünnitanult tuleb ju ise taastumise ajal kohe ka beebiga hakkama saada.
Kogu selle naiste ja meeste tööde küsimuse puhul pole ju küsimus selles, et kes kelle eest hoolitsema peaks, vaid selles, et inimesed oleksid õnnelikud. Kui igaüks saab aru, milles ta hea on ja mida teha tahab, siis olemegi õnnelikud. Kõige parem on see, et igaühel meist on erinevad oskused ja huvid. Kõigi peale kokku saavadki ju kõik asjad tehtud. Ja nii ongi hea! Mida õnnelikum oled oma tööd tehes, seda libedamalt see töö läheb. Vastu tahtmist elavad inimesed on kurjad ja kadedad ning elavad seda ka teiste peal välja. See on alati nii kurb ja väsitav.
Eelarvamuste asemel soovin kõigile oskust iseennast tundma õppida, et elada õnnelikult ja anda endast parim. Teiste sildistamise asemel panustame iseenda täiustamisse ja siis ongi hästi!
teisipäev, 29. märts 2016
Telli noorteromaan "Ütlemata sõnad" sel nädalal soodushinnaga
Noorteromaani "Ütlemata sõnad" ilmumise lõpusirge on käes. Jah, ma tean, et räägin seda juba pikemat aega, aga nüüd on tekst küljendatud, mitu korda uuesti toimetaja käes tagasi käinud, kaane mõõdud paigas, materjal samuti. Trükikoda ootel. Nii et kõik nagu toimib.
See tähendab, et raamatut saab hinnaga 10€ ette tellida veel vaid sellel nädalal. Kui teos poodidesse läheb, on selle hinnaks vähemalt 16-19€. Anna oma soovist teada helikunnapas@gmail.com .
Kinnitan jätkuvalt, et tegemist on minu kõige parema raamatuga.
Seda saab osaliselt lugeda siit:
Ütlemata sõnad 1.osa
Ütlemata sõnad 2.osa
See tähendab, et raamatut saab hinnaga 10€ ette tellida veel vaid sellel nädalal. Kui teos poodidesse läheb, on selle hinnaks vähemalt 16-19€. Anna oma soovist teada helikunnapas@gmail.com .
Kinnitan jätkuvalt, et tegemist on minu kõige parema raamatuga.
Seda saab osaliselt lugeda siit:
Ütlemata sõnad 1.osa
Ütlemata sõnad 2.osa
esmaspäev, 28. märts 2016
Personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla
Pärast nii pikka eemalolekut peaks kirjutamist uuesti mõne väga hea uudisega alustama. Minu tänase päeva helge hetk oli avastus, et mu personaaltrener Bryan oskab isegi hell olla.
Jaaaa, ma olin siis umbes 3 nädalat rajalt maas. Jälle!!! Jaanuari lõpus olin ka 2 nädalat. Nii et kolmekuuse treeningperioodi jooksul olen 5 nädalat haige olnud. Viimase haiguse puhul lohutan ennast sellega, et märtsikuu jooksul on pea kõik inimesed, kellega ma lähemalt suhtlen vähemalt ühe tiiru haige olnud. Mõnel on õnnestunud isegi kaks korda.
Minul hakkas ära keerama märtsikuu algul. Kuni selleni välja, et arst kirjutas esimest korda elus narkootikumid (=antibiootikumid) välja. Pärast oma sünnipäeva hakkasin neid kohe võtma. Kuna aga Herlend otse loomulikult jäi ka kohe haigeks, siis haige olemisest ei tulnud mul midagi välja. Nii oli narkootikumidest vähemalt see kasu, et suutsin haiguse ajal ka nelja lapse eest hoolitseda. Kui Herlend oli 3 päeva pikali maas veetnud, siis sain mina ka veidi haige olemist nautida... ainult et selleks ajaks mõjusid narkootikumid ka juba nii palju, et ma tundsin ennast niigi päris elavana.
Järjekordne õppetund õpitud: naine võib saada nii palju lapsi, kui ta haige olles suudab üksi ära kantseldada!
Või siis peaks lapsevanemad haige olemist kuidagi paremini kooskõlastama. Meie peres käib see tavaliselt nii, et Herlend on haiguse ajal haige ja mina... olen kogu aeg terve. Või terve haiguse lisanähtudega... aga ikkagi terve!
Muidu poleks sellest midagi, aga praegu on personaaltreener Bryan mulle teinud karmi korra: enne trenni ei saa, kui oled täitsa terve!
Päris ausalt öeldes, ega ma praegu ka ei ole, sest nohu ja köha pole ikka lõplikult kadunud. Arsti sõnul võtab see vähemalt 2 nädalat aega... aga nii palju mul küll aega ei ole.
Nii ma siis täna taaskord Pärnu MyFitness klubis maandusingi. Tegelikult tegin üksinda esimese trenni juba eelmise nädala lõpus. Avastasin, et ma pole ise sugugi armulisem treener, kui Bryan, sest esimese trenniga suutsin oma lihased terveks nädalavahetuseks valutama panna.
Tänases trennis lõhkus mu pea juba pärast viieminutilist soojendust. Kogu kehas oli paanika, et kas ma saan hakkama, kui olen nii kaua ära olnud. Harjutus harjutuse järel aga aeg muudkui läks. Jah, kasutasime hulga kergemaid raskusi, kui enne haigust, aga siiski hulga suuremaid, kui jaanuari algul.
Bryan kinnitas taas, et lihased ei kao nii kiiresti. Samuti mitte lihastest jõud. See, et mul täna enesetunne nii halb oli, on pärast haigust ja pikka eemalolekut normaalne, aga pidavat üle minema. Samuti kinnitas ta, et tegelikult oleks mul juba praegu jõudu rohkem teha, aga mõistlikum on keha rahulikult taas harjutada. Maksimaalsete raskustega pidime alles järgmisel nädalal treenima hakkama.
Trenni algul kogu keha vallanud paanika muutus muudkui väiksemaks ja väiksemaks. Nii avastasingi trenni lõpus riietusruumi jalutades, et personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla. Mul oli peale trenni tõesti hea tunne ja ma olin täitsa elus ja energiline. Jah, koju jõudes tahtis väsimus tappa ja heitsin koos lastega magama, aga see on ka normaalne. Ma teeks seda peale iga treeningut, aga kahjuks on võimalus selleks vaid paar korda kuu jooksul.
Kuna ma juba kolmapäeval räägin arvatavasti hoopis teist juttu ja elu läheb jälle karmimaks, siis ma pidin lihtsalt ära hõiskama, et mul oli täna mõnus, nauditav ja oigamisvaba trenn. Kehva enesetundega, aga ikkagi mõnus.
Täna piilusin pikalt ukse taga kick box areoobika trenni. Kooliaeg tuli meelde.... Nii et varsti lähen sinna trenni ka! Pean lihtsalt enne ülemusega kooskõlastama! Ma küll tean, et selles tunnis ma kindlasti kõigepealt sureksin, aga see on lihtsalt niiiiiii lahe! Eriti kuna nüüd ma tean, et kick box aeroobikast võib mõnikord ka päris elus kasu olla!
Jaaaa, ma olin siis umbes 3 nädalat rajalt maas. Jälle!!! Jaanuari lõpus olin ka 2 nädalat. Nii et kolmekuuse treeningperioodi jooksul olen 5 nädalat haige olnud. Viimase haiguse puhul lohutan ennast sellega, et märtsikuu jooksul on pea kõik inimesed, kellega ma lähemalt suhtlen vähemalt ühe tiiru haige olnud. Mõnel on õnnestunud isegi kaks korda.
Minul hakkas ära keerama märtsikuu algul. Kuni selleni välja, et arst kirjutas esimest korda elus narkootikumid (=antibiootikumid) välja. Pärast oma sünnipäeva hakkasin neid kohe võtma. Kuna aga Herlend otse loomulikult jäi ka kohe haigeks, siis haige olemisest ei tulnud mul midagi välja. Nii oli narkootikumidest vähemalt see kasu, et suutsin haiguse ajal ka nelja lapse eest hoolitseda. Kui Herlend oli 3 päeva pikali maas veetnud, siis sain mina ka veidi haige olemist nautida... ainult et selleks ajaks mõjusid narkootikumid ka juba nii palju, et ma tundsin ennast niigi päris elavana.
Järjekordne õppetund õpitud: naine võib saada nii palju lapsi, kui ta haige olles suudab üksi ära kantseldada!
Või siis peaks lapsevanemad haige olemist kuidagi paremini kooskõlastama. Meie peres käib see tavaliselt nii, et Herlend on haiguse ajal haige ja mina... olen kogu aeg terve. Või terve haiguse lisanähtudega... aga ikkagi terve!
Muidu poleks sellest midagi, aga praegu on personaaltreener Bryan mulle teinud karmi korra: enne trenni ei saa, kui oled täitsa terve!
Päris ausalt öeldes, ega ma praegu ka ei ole, sest nohu ja köha pole ikka lõplikult kadunud. Arsti sõnul võtab see vähemalt 2 nädalat aega... aga nii palju mul küll aega ei ole.
Nii ma siis täna taaskord Pärnu MyFitness klubis maandusingi. Tegelikult tegin üksinda esimese trenni juba eelmise nädala lõpus. Avastasin, et ma pole ise sugugi armulisem treener, kui Bryan, sest esimese trenniga suutsin oma lihased terveks nädalavahetuseks valutama panna.
Tänases trennis lõhkus mu pea juba pärast viieminutilist soojendust. Kogu kehas oli paanika, et kas ma saan hakkama, kui olen nii kaua ära olnud. Harjutus harjutuse järel aga aeg muudkui läks. Jah, kasutasime hulga kergemaid raskusi, kui enne haigust, aga siiski hulga suuremaid, kui jaanuari algul.
Bryan kinnitas taas, et lihased ei kao nii kiiresti. Samuti mitte lihastest jõud. See, et mul täna enesetunne nii halb oli, on pärast haigust ja pikka eemalolekut normaalne, aga pidavat üle minema. Samuti kinnitas ta, et tegelikult oleks mul juba praegu jõudu rohkem teha, aga mõistlikum on keha rahulikult taas harjutada. Maksimaalsete raskustega pidime alles järgmisel nädalal treenima hakkama.
Trenni algul kogu keha vallanud paanika muutus muudkui väiksemaks ja väiksemaks. Nii avastasingi trenni lõpus riietusruumi jalutades, et personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla. Mul oli peale trenni tõesti hea tunne ja ma olin täitsa elus ja energiline. Jah, koju jõudes tahtis väsimus tappa ja heitsin koos lastega magama, aga see on ka normaalne. Ma teeks seda peale iga treeningut, aga kahjuks on võimalus selleks vaid paar korda kuu jooksul.
Kuna ma juba kolmapäeval räägin arvatavasti hoopis teist juttu ja elu läheb jälle karmimaks, siis ma pidin lihtsalt ära hõiskama, et mul oli täna mõnus, nauditav ja oigamisvaba trenn. Kehva enesetundega, aga ikkagi mõnus.
Täna piilusin pikalt ukse taga kick box areoobika trenni. Kooliaeg tuli meelde.... Nii et varsti lähen sinna trenni ka! Pean lihtsalt enne ülemusega kooskõlastama! Ma küll tean, et selles tunnis ma kindlasti kõigepealt sureksin, aga see on lihtsalt niiiiiii lahe! Eriti kuna nüüd ma tean, et kick box aeroobikast võib mõnikord ka päris elus kasu olla!
laupäev, 12. märts 2016
Heli 34 ehk Chicago Kuuse talus
Ja see juhtus- üle väga mitme aasta pidasime minu sünnipäeva!
Jah, mulle meeldib väga oma sünnipäeva tähistada. Veel rohkem meeldib mulle, kui olen sõpradel meeles nii, et ma ei pea ise midagi erilist korraldama. Viimased aastad on elu aga alati olnud selline, et ma pole isegi suurtest pidustustest puudust tundnud. Olen läinud seda teed, et suurim sünnipäevakingitus endale on see, et ma ei pea enda sünnipäeval kokkama-koristama ja selle kõige pärast närvitsema. Peale selle korraldame siin aasta jooksul vähemalt neli üritust nagunii- meie kõigi laste sünnipäevi, millest mõned on väikese pulma suurused, nagu on öeldud. Seda siis, kui oleme vaid lähima sugulaste-sõprade ringi külla kutsunud.
Sel aastal aga oli täitsa teine tunne. Suuresti on selles süüdi viimaste aastate edukad Uulu laagrid, mille tulemusena oleme viimasel ajal teinud sama pundiga mitu edukat sõpruskohtumist meie juures. Nii tuli ka otsus, et pean seekord sünnipäeva.
Pidasime Veronikaga juba veebruaris mitu töökoosolekut, mille käigus sai plaan üha kindlamaks ja kindlamaks.
"Teeme stiilika!" avastasime ühel hetkel. Ise olime niii vaimustunud...ja samas jäime ise ka kohe hätta. Nii- mis stiilis? Peale paljusid variante ja pikka otsimist sai stiiliks Chicago 1930ndad... millest lõpuks kasvas välja ka Suure Gatsaby-aegne glamuursem 1920ndad. Ma ise muidugi pidasin silmas ka Chicago muusikali (filmi, mida ma ise Chicagos olles nägin).
Kui teised hakkasid stiilinäiteid küsima, siis teatasime, et põhiline on, et naised olid ilusad. Veronikaga ja Herlendiga stiili valides oligi minu kindel nõue, et mina pean saama ilus olla. Tulemus oli siis selline:
Ilu-ilu eest olen väga tänulik Pärnu-Jaagupi juuksurile Anu Tuurile ning jumestaja Maria Indermittele. Mõlema juurde läksin jutuga, et stiil on selline, aga ma ei tea, milline ma peaks olema ja tee mind ilusaks. Tegidki! Eriline tunnustus Mariale, kes mu palavikulise ja haiguselise näo suutis suht ära peita.
Üks kindel sünnipäeva-eelne otsus oli, et seekord ei saa miski mu pidu ära rikkuda- vahet pole, kes ja kas tulevad kohale või mis tujus jne, et mina oma pidu ei lase ära rikkuda. Agaaaaaa.... siiski-siiski- üks asi, mida ma üldse ei saanud mõjutada, oli mu enda tervis! Nädala algul hakkas trennis jama pihta ja hakkasime arstiga otsima, et mis mul viga on. Neljapäevaks oli asi juba päris hull. Reedel käisin juuksuri ja jumestaja vahepeal arsti juures, kes kirjutas antibiootikumid välja. Ta küll vaatas mu ravimite kasutamise ajalugu ja arvas, et need rohud tapavad mu- nimelt oli rohtude kasutamise ajaloo asemel puhas valge leht.
Veronika õhutamisel tegin enne külaliste saabumist tutvust Coldrexiga ning nii tuli täitsa inimese tunne peale. No ja kui sõbrad (üks ilusam kui teine!) sisse voorima hakkasid, siis enam haigusele väga ei mõelnud ka.
Jumestaja juurest koju jõudes avastasin, et mu sünnipäeva hea-haldjas-Veronika ja Herlend olid majaga teinud fantastilist tööd ning ma sain tõesti lihtsalt sünnipäevalaps olla. Kõik kangad, mis ma varem ostsin, olid üles pandud, mööbel liigutatud, minu Chicago piltide näitus elutoa seinale laotud jne.
Ja siis hakkas pihta- külalised hakkasid tulema. Kui esimene karedahäälne maffialine "Tere!" üle köögi kõlas, siis seisin koolutava Veronika juures WCs ja teatasin, et "Mina ei julge välja minna! Ma olen liiga ilus!" Siis jõudis äkki kohale, kui teistsugune ma sel päeval välja näen. Aga kui mind WCst põhimõtteliselt välja lükati, siis oli juba kõik hästi, sest tuli välja, et minu hirmud olid alusetud ja külalised nägid välja sama ilusalt teistsugused:
Ja siis tuligi pidu, mida ma ootasin! Kõik oli täpselt nii hästi, kui pidi! Kuigi pooled kutsutud kohale ei jõudnud, siis jõudsid ikkagi kohale kõik, kes pidid! Ja kõik oli lihtsalt väga hästi.
Meil oli Veronikaga tegelikult päris hulk tegevusi planeeritud. Tehtud sai sellest vaid maffia mäng, mida host´is mu õde Karin. Ta ütles kohe, et tema on seda nii palju mänginud, et muidu tapetakse ta nagunii kohe ära, nii et ta pigem juhib seda. Kuigi palju süütuid linnakodanikke sai surma, siis suutsime maffia siiski peatada.
Kuigi ma ütlesin, et kingitusi ei oota, siis peaaegu keegi ei kuulanud. Üks näide on siin:
Ja siis näiteks selline:
Täpselt nii- nad tegid mulle tantsu! Jah, ma tean, milleks mu dream team võimeline on- kuidas ma muidu suviti Uulu laagreid teha saaks, kui mul neid ei oleks? Oma uulukatega olen viimastel aastatel uskumatuid asju korda saatnud, sest me oleme laagris hullud ja veel hullemad olukorrad kõik üle elanud ja hakkama saanud. Iga laagri lõpus on aga pidu, milles kasvatajate (meie!) esinemised muutuvad üha pikemaks ja keerulisemaks. Nii kahju, et need alati vaid ühekordseteks etteasteteks jäävad. Need vääriksid tõesti suuremaid lavasid. Ausalt!
Nii et ma teadsin küll, et Veronika juhtimisel on kõik esinemised võimalikud. Meil oli tegelikult kahekesi ka üks tantsuke välja mõeldud, muusika selleks kokku miksitud... aga teistega koos harjutamiseks ei jäänud aega... või Veronika tegi nii, et ei oleks aega? Ega teda ei tea ka! Või oli asi selles, et kuna ma oma juuste ja näoga ise hakkama ei saa, siis ma lehvisin ise terve päeva ringi?
Igatahes oli see parim sünnipäeva kingitus, mis mulle on kunagi tehtud, sest keegi viitsis minu pärast palju-palju tunde vaeva näha, et selline isiklik kingitus kokku panna. Väga liigutav!
Ma aiman, et sel aastal tuleb ka suvi teisiti....et me veel tantsime.
Kes siiani aru ei saanud, siis kogu õhtu oli lihtsalt mõnus! Ma olin nii õnnelik, et inimesed olid nii ilusad ja head. Kohal olid kõik, kes tahtsid. Ise tahtsid. Üks põhjus, miks ma pole aastaid sünnipäeva pidanud on, et kutsumine tähendab, nagu valiksin endale sõpru, kes peaksid mind meeles pidama. Ma pole kunagi tahtnud, et mu sõprus peaks kellegi jaoks sunniviisiline või pealesurutud olema. Nii hoiangi tavaliselt pigem eemale. Seda suurem rõõm oli sel õhtul nende üle, kes näitasid, et on kohal omast vabast tahtest ja sõprusest, mitte mingist rumalast kohusetundest või näitamise pärast.
Aitäh-aitäh-aitäh, et olemas olete!!!
Noooo ja siis... umbes kl 5 hakkasime magama minema! Mõni küll vingus, et liiga vara, aga mitmed meist pidid hommikul rooli istuma. Nii me siis hakasime endale magamistuba tegema. See käis nii:
Kell 5.22 olime kõik voodis. Ma tean, sest me korda mööda vaatasime kella. Ja siis... hakkas pihta- selgus, et 11 täiskasvanut ühes toas (ja veel mõned kõrval toas) on keerulisem magama panna, kui neli väikest last:
"Kuuulge, kas te seda anekdooti teate...."
"Ära naera!"
"Ära ise naera!"
"Aaaaga seda anekdooti...."
Ja nii oligi kell vaikselt 6 läbi, kui saabus vaikus.
Aga me oleme harjunud, et kui on laager, siis on laager. See tähendab, et ollakse vahvad ja ei magata! Nii oligi Chicago pidu ettevalmistus suveks. Paar sellist ettevalmistus ööpäeva tuleb veel ja suvel teeme peaproovi!!!
Hommikukohvi ajal saabus veel üks öösel kohale mitte jõudnud külaline ilusa lillekimbuga...
Heh, teate, see üritus aitab veel pikalt naeratada!
Aitäääääh, et olemas olete!
Jah, mulle meeldib väga oma sünnipäeva tähistada. Veel rohkem meeldib mulle, kui olen sõpradel meeles nii, et ma ei pea ise midagi erilist korraldama. Viimased aastad on elu aga alati olnud selline, et ma pole isegi suurtest pidustustest puudust tundnud. Olen läinud seda teed, et suurim sünnipäevakingitus endale on see, et ma ei pea enda sünnipäeval kokkama-koristama ja selle kõige pärast närvitsema. Peale selle korraldame siin aasta jooksul vähemalt neli üritust nagunii- meie kõigi laste sünnipäevi, millest mõned on väikese pulma suurused, nagu on öeldud. Seda siis, kui oleme vaid lähima sugulaste-sõprade ringi külla kutsunud.
Sel aastal aga oli täitsa teine tunne. Suuresti on selles süüdi viimaste aastate edukad Uulu laagrid, mille tulemusena oleme viimasel ajal teinud sama pundiga mitu edukat sõpruskohtumist meie juures. Nii tuli ka otsus, et pean seekord sünnipäeva.
Pidasime Veronikaga juba veebruaris mitu töökoosolekut, mille käigus sai plaan üha kindlamaks ja kindlamaks.
"Teeme stiilika!" avastasime ühel hetkel. Ise olime niii vaimustunud...ja samas jäime ise ka kohe hätta. Nii- mis stiilis? Peale paljusid variante ja pikka otsimist sai stiiliks Chicago 1930ndad... millest lõpuks kasvas välja ka Suure Gatsaby-aegne glamuursem 1920ndad. Ma ise muidugi pidasin silmas ka Chicago muusikali (filmi, mida ma ise Chicagos olles nägin).
Kui teised hakkasid stiilinäiteid küsima, siis teatasime, et põhiline on, et naised olid ilusad. Veronikaga ja Herlendiga stiili valides oligi minu kindel nõue, et mina pean saama ilus olla. Tulemus oli siis selline:
Ilu-ilu eest olen väga tänulik Pärnu-Jaagupi juuksurile Anu Tuurile ning jumestaja Maria Indermittele. Mõlema juurde läksin jutuga, et stiil on selline, aga ma ei tea, milline ma peaks olema ja tee mind ilusaks. Tegidki! Eriline tunnustus Mariale, kes mu palavikulise ja haiguselise näo suutis suht ära peita.
Üks kindel sünnipäeva-eelne otsus oli, et seekord ei saa miski mu pidu ära rikkuda- vahet pole, kes ja kas tulevad kohale või mis tujus jne, et mina oma pidu ei lase ära rikkuda. Agaaaaaa.... siiski-siiski- üks asi, mida ma üldse ei saanud mõjutada, oli mu enda tervis! Nädala algul hakkas trennis jama pihta ja hakkasime arstiga otsima, et mis mul viga on. Neljapäevaks oli asi juba päris hull. Reedel käisin juuksuri ja jumestaja vahepeal arsti juures, kes kirjutas antibiootikumid välja. Ta küll vaatas mu ravimite kasutamise ajalugu ja arvas, et need rohud tapavad mu- nimelt oli rohtude kasutamise ajaloo asemel puhas valge leht.
Veronika õhutamisel tegin enne külaliste saabumist tutvust Coldrexiga ning nii tuli täitsa inimese tunne peale. No ja kui sõbrad (üks ilusam kui teine!) sisse voorima hakkasid, siis enam haigusele väga ei mõelnud ka.
Jumestaja juurest koju jõudes avastasin, et mu sünnipäeva hea-haldjas-Veronika ja Herlend olid majaga teinud fantastilist tööd ning ma sain tõesti lihtsalt sünnipäevalaps olla. Kõik kangad, mis ma varem ostsin, olid üles pandud, mööbel liigutatud, minu Chicago piltide näitus elutoa seinale laotud jne.
Ja siis hakkas pihta- külalised hakkasid tulema. Kui esimene karedahäälne maffialine "Tere!" üle köögi kõlas, siis seisin koolutava Veronika juures WCs ja teatasin, et "Mina ei julge välja minna! Ma olen liiga ilus!" Siis jõudis äkki kohale, kui teistsugune ma sel päeval välja näen. Aga kui mind WCst põhimõtteliselt välja lükati, siis oli juba kõik hästi, sest tuli välja, et minu hirmud olid alusetud ja külalised nägid välja sama ilusalt teistsugused:
Ja siis tuligi pidu, mida ma ootasin! Kõik oli täpselt nii hästi, kui pidi! Kuigi pooled kutsutud kohale ei jõudnud, siis jõudsid ikkagi kohale kõik, kes pidid! Ja kõik oli lihtsalt väga hästi.
Meil oli Veronikaga tegelikult päris hulk tegevusi planeeritud. Tehtud sai sellest vaid maffia mäng, mida host´is mu õde Karin. Ta ütles kohe, et tema on seda nii palju mänginud, et muidu tapetakse ta nagunii kohe ära, nii et ta pigem juhib seda. Kuigi palju süütuid linnakodanikke sai surma, siis suutsime maffia siiski peatada.
Kuigi ma ütlesin, et kingitusi ei oota, siis peaaegu keegi ei kuulanud. Üks näide on siin:
Ja siis näiteks selline:
Täpselt nii- nad tegid mulle tantsu! Jah, ma tean, milleks mu dream team võimeline on- kuidas ma muidu suviti Uulu laagreid teha saaks, kui mul neid ei oleks? Oma uulukatega olen viimastel aastatel uskumatuid asju korda saatnud, sest me oleme laagris hullud ja veel hullemad olukorrad kõik üle elanud ja hakkama saanud. Iga laagri lõpus on aga pidu, milles kasvatajate (meie!) esinemised muutuvad üha pikemaks ja keerulisemaks. Nii kahju, et need alati vaid ühekordseteks etteasteteks jäävad. Need vääriksid tõesti suuremaid lavasid. Ausalt!
Nii et ma teadsin küll, et Veronika juhtimisel on kõik esinemised võimalikud. Meil oli tegelikult kahekesi ka üks tantsuke välja mõeldud, muusika selleks kokku miksitud... aga teistega koos harjutamiseks ei jäänud aega... või Veronika tegi nii, et ei oleks aega? Ega teda ei tea ka! Või oli asi selles, et kuna ma oma juuste ja näoga ise hakkama ei saa, siis ma lehvisin ise terve päeva ringi?
Igatahes oli see parim sünnipäeva kingitus, mis mulle on kunagi tehtud, sest keegi viitsis minu pärast palju-palju tunde vaeva näha, et selline isiklik kingitus kokku panna. Väga liigutav!
Ma aiman, et sel aastal tuleb ka suvi teisiti....et me veel tantsime.
Kes siiani aru ei saanud, siis kogu õhtu oli lihtsalt mõnus! Ma olin nii õnnelik, et inimesed olid nii ilusad ja head. Kohal olid kõik, kes tahtsid. Ise tahtsid. Üks põhjus, miks ma pole aastaid sünnipäeva pidanud on, et kutsumine tähendab, nagu valiksin endale sõpru, kes peaksid mind meeles pidama. Ma pole kunagi tahtnud, et mu sõprus peaks kellegi jaoks sunniviisiline või pealesurutud olema. Nii hoiangi tavaliselt pigem eemale. Seda suurem rõõm oli sel õhtul nende üle, kes näitasid, et on kohal omast vabast tahtest ja sõprusest, mitte mingist rumalast kohusetundest või näitamise pärast.
Aitäh-aitäh-aitäh, et olemas olete!!!
Noooo ja siis... umbes kl 5 hakkasime magama minema! Mõni küll vingus, et liiga vara, aga mitmed meist pidid hommikul rooli istuma. Nii me siis hakasime endale magamistuba tegema. See käis nii:
Kell 5.22 olime kõik voodis. Ma tean, sest me korda mööda vaatasime kella. Ja siis... hakkas pihta- selgus, et 11 täiskasvanut ühes toas (ja veel mõned kõrval toas) on keerulisem magama panna, kui neli väikest last:
"Kuuulge, kas te seda anekdooti teate...."
"Ära naera!"
"Ära ise naera!"
"Aaaaga seda anekdooti...."
Ja nii oligi kell vaikselt 6 läbi, kui saabus vaikus.
Aga me oleme harjunud, et kui on laager, siis on laager. See tähendab, et ollakse vahvad ja ei magata! Nii oligi Chicago pidu ettevalmistus suveks. Paar sellist ettevalmistus ööpäeva tuleb veel ja suvel teeme peaproovi!!!
Hommikukohvi ajal saabus veel üks öösel kohale mitte jõudnud külaline ilusa lillekimbuga...
Heh, teate, see üritus aitab veel pikalt naeratada!
Aitäääääh, et olemas olete!
kolmapäev, 9. märts 2016
See on minu 33.eluaasta 365.päev
Oma elu 33.eluaasta 365-päeval pean tunnistama, et ma olen nüüd vana ja lagunen!
Tänane päev algas hääletult. Kuna see on hommikuti suht tavaline, siis väga tähelepanu ei pööranud ja kihutasin linna trenni. Personaaltreener Bryan vaatas mulle korra otsa, küsis moe pärast tavapärase "kuidas sul läheb?" ja lõpetas trenni ära. Ma ise arvasin siis veel, et mul on kõigest natuke nohu ja veidi kurk valus, aga tema teadis rohkem.
Olen õppinud, et oma keha teemal ei tasu mul treeneriga vaielda. Tema teab paremini, kuidas miski mu kehas midagi mõjutab, kuidas kõik toimib ja mis millelegi kuidagi reageerib. Tema on seda õppinud ja pikalt praktiseerinud. Mina mitte. Kuigi täna rääkisime ka seda, et tegelikult minu keha toimib täpselt nii, nagu peab. Et saab olla ülekaaluline ja samas tervislik. Minu ülearused kilod on tulnud raseduste ja koduse närvilise eluga, mitte ebatervislikust elust (no ok, veidi ikka šokolaadist ka... aga see on lihtsalt eelnimetatud põhjuste tagajärg).
Trenniga tean ise, et ma olen praegu ikka muudkui suuremaks läinud. Jope hakkab õlgadest kitsaks jääma jne. Loogiline põhjendus on see, et siiani oleme viimased kuud teinud trenni, kuid toitumise kontroll läheb lahti alles järgmisel nädalal. Nii et kõik toimub samm-sammu haaval ja kõik on (Bryani) kontrolli all.
Jope on aga see, millega paar päeva tagasi mu haigeolemine algas. Nimelt pärast viimast trenni viisin sünnipäeva jaoks paar pilti fotopoodi. Välja tulles tõmbasin kerge liigutusega hõlmad kokku ja... pidin valu kätte seal trepil surema. Kaelast ja õlgadest käis siuke valu läbi ja pärast ei saanud tükk aega kaela liigutada. Aga see läks paremaks varsti. No aga praeguseks olen... eee... tõbine.
Jah, personaaltreeneri roll on mulle ka arsti eest olla (vähemalt mind arsti juurde käsutada), sest iga väiksem haiguse alge segab treenimist. Trenn käib kogu aeg võimete tipul ja nii on vaja, et kogu keha toimiks. Natukenegi haige olles treenimine muudab haiguse hullemaks. Nii on nüüdseks siis jälle trenniga paus nii kaua, kuni lõplikult terveks saan.
Pärast treenimise alustamist on minust saanud perearsti püsiklient... samas ütles ka arst, et siiani olen viimased 7 aastat kogu aeg laste muredega käinud ja isegi kui ta mõnikord kuuleb, et ma ise ka haige olen, siis tavaliselt pole meil aega ja võimalust sellega (minuga) tegeleda.
Ja isegi Herlend meelitas mind täna ja teatas, et ma olen näost paistes! Üks suurim kompliment viimasel ajal. Enamasti ta ju ei märka isegi seda, kui ma poolenisti surema hakkan. Võib-olla on tõesti sellest raske aru saada, kui ma igasuguses seisundis liigun siiski... Ma ei suuda asju tegemata jätta, kui need on lubatud ja kui ma ju suudan. Kui ma seisan püsti ja liigun, siis järelikult ma ju suudan. No ja siis on arusaadav, et Herlendil on aegajalt raske aru saada, kui haige ma tegelikult olen.
No näiteks täna õhtul sõitsin ka uuesti Pärnusse, sest meil oli lasterikaste perede liidus emmede tugigrupp. Seekord rääkisime koostööst lasteaiaga. Väga mõnus on alati selliseid teemasid arutada nende inimeste ringis, kes on samas seisus. Näiteks rääkisime sellest, et lasterikkas peres on suht mõeldamatu toiduga pirtsutamine, et ema teeks igale lapsele tema soovi järgi süüa. Kui toit on tehtud, siis süüakse. Kui ei meeldi, tuleb järgmist toidukorda oodata. Kuna Mathias ei saanud kuidagi pärast muusikakooli koju, siis võtsin ta teel Pärnusse kaasa. Sain pojakese üle uhke olla. Pidas ilusti vastu ja tegi koos meiega vihapusa looma. Ta oli ise niii uhke selle üle.
Tegelikult olen aga hirrrmus rõõmsalt elevil, sest üle väga mitme aasta hakkan sünnipäeva pidama. Pärast ärajäänud trenni käisin Pärnu Abakhanis asju ostmas. Kui Veronika sulgede järgi läks, siis juba küsiti, et kas mingi pidu on tulemas. Nii et kui keegi veel sulgi või boad otsima läheb, siis olge valmis aru andma.
Ma olen viimased aastad läinud seda teed, et vaadanud, kes viitsivad kohale tulla. Minu jaoks on ülimalt kummaline endale pidu teha ja öelda konkreetsetele inimesele, et nii, sina nüüd tule mulle külla. Jah, ma võin korraldada suuri rahvakohtumisi, koosolekuid, koolitusi, suvepäevi jms, aga... enda sünnipäeva ei oska. Pulmi ausalt öeldes ka mitte.
Veronika on see "paharet", kes viimasel ajal elab mul seljas ja käsutab, et ma pean muude tööde vahel enda üritusele ka mõtlema. Täna siis istusime ja mõtlesime koos. Jälle! Järjekordne edukas töökoosolek. Mul on ülimalt hea meel kõigi üle, kes kohale tulevad, aga ma püüan meeles pidada põhilist- mul peab sel õhtul tore olema ja ma tõesti ei saa vastutada iga külalise tuju ja enesetunde eest. Lihtne on ennast selliste ürituste puhul lolliks mõelda, aga püüan mitte.
Sünnipäevaga on siis see teema, et nagu ütlesin, pole aastaid pidanud. Seekord aga läksime kohe stiilipeo teemale. Kuigi olen aastaid üritanud kõiki asju koos lastega teha, siis seekord sai otsustatud, et ilma lasteta õhtune üritus. Teemaks sai Chicago 1920-1930ndatel. Ega me keegi täpselt ei teadnud, mida me teeme, aga seda vabam ongi- keegi ei saa millegagi mööda panna, sest keegi ei tea, kuidas peaks olema.
Sünnipäeva kutsele läks selline pilt:
Õde Karin küll õiendas, et see on pigem wild west, aga... see on tehtud umbes 2003a New Jerseys (USAs), nii et ma ei mäletagi, mis stiilis see olema pidi. Ja kuna ma 1920-1930ndatel Chicagos ennast pildistada ei lasknud, siis tuleb selle pildiga leppida.
Vot selline siis oligi mu 33.eluaasta 365.päev!
Tänane päev algas hääletult. Kuna see on hommikuti suht tavaline, siis väga tähelepanu ei pööranud ja kihutasin linna trenni. Personaaltreener Bryan vaatas mulle korra otsa, küsis moe pärast tavapärase "kuidas sul läheb?" ja lõpetas trenni ära. Ma ise arvasin siis veel, et mul on kõigest natuke nohu ja veidi kurk valus, aga tema teadis rohkem.
Olen õppinud, et oma keha teemal ei tasu mul treeneriga vaielda. Tema teab paremini, kuidas miski mu kehas midagi mõjutab, kuidas kõik toimib ja mis millelegi kuidagi reageerib. Tema on seda õppinud ja pikalt praktiseerinud. Mina mitte. Kuigi täna rääkisime ka seda, et tegelikult minu keha toimib täpselt nii, nagu peab. Et saab olla ülekaaluline ja samas tervislik. Minu ülearused kilod on tulnud raseduste ja koduse närvilise eluga, mitte ebatervislikust elust (no ok, veidi ikka šokolaadist ka... aga see on lihtsalt eelnimetatud põhjuste tagajärg).
Trenniga tean ise, et ma olen praegu ikka muudkui suuremaks läinud. Jope hakkab õlgadest kitsaks jääma jne. Loogiline põhjendus on see, et siiani oleme viimased kuud teinud trenni, kuid toitumise kontroll läheb lahti alles järgmisel nädalal. Nii et kõik toimub samm-sammu haaval ja kõik on (Bryani) kontrolli all.
Jope on aga see, millega paar päeva tagasi mu haigeolemine algas. Nimelt pärast viimast trenni viisin sünnipäeva jaoks paar pilti fotopoodi. Välja tulles tõmbasin kerge liigutusega hõlmad kokku ja... pidin valu kätte seal trepil surema. Kaelast ja õlgadest käis siuke valu läbi ja pärast ei saanud tükk aega kaela liigutada. Aga see läks paremaks varsti. No aga praeguseks olen... eee... tõbine.
Jah, personaaltreeneri roll on mulle ka arsti eest olla (vähemalt mind arsti juurde käsutada), sest iga väiksem haiguse alge segab treenimist. Trenn käib kogu aeg võimete tipul ja nii on vaja, et kogu keha toimiks. Natukenegi haige olles treenimine muudab haiguse hullemaks. Nii on nüüdseks siis jälle trenniga paus nii kaua, kuni lõplikult terveks saan.
Pärast treenimise alustamist on minust saanud perearsti püsiklient... samas ütles ka arst, et siiani olen viimased 7 aastat kogu aeg laste muredega käinud ja isegi kui ta mõnikord kuuleb, et ma ise ka haige olen, siis tavaliselt pole meil aega ja võimalust sellega (minuga) tegeleda.
Ja isegi Herlend meelitas mind täna ja teatas, et ma olen näost paistes! Üks suurim kompliment viimasel ajal. Enamasti ta ju ei märka isegi seda, kui ma poolenisti surema hakkan. Võib-olla on tõesti sellest raske aru saada, kui ma igasuguses seisundis liigun siiski... Ma ei suuda asju tegemata jätta, kui need on lubatud ja kui ma ju suudan. Kui ma seisan püsti ja liigun, siis järelikult ma ju suudan. No ja siis on arusaadav, et Herlendil on aegajalt raske aru saada, kui haige ma tegelikult olen.
No näiteks täna õhtul sõitsin ka uuesti Pärnusse, sest meil oli lasterikaste perede liidus emmede tugigrupp. Seekord rääkisime koostööst lasteaiaga. Väga mõnus on alati selliseid teemasid arutada nende inimeste ringis, kes on samas seisus. Näiteks rääkisime sellest, et lasterikkas peres on suht mõeldamatu toiduga pirtsutamine, et ema teeks igale lapsele tema soovi järgi süüa. Kui toit on tehtud, siis süüakse. Kui ei meeldi, tuleb järgmist toidukorda oodata. Kuna Mathias ei saanud kuidagi pärast muusikakooli koju, siis võtsin ta teel Pärnusse kaasa. Sain pojakese üle uhke olla. Pidas ilusti vastu ja tegi koos meiega vihapusa looma. Ta oli ise niii uhke selle üle.
Tegelikult olen aga hirrrmus rõõmsalt elevil, sest üle väga mitme aasta hakkan sünnipäeva pidama. Pärast ärajäänud trenni käisin Pärnu Abakhanis asju ostmas. Kui Veronika sulgede järgi läks, siis juba küsiti, et kas mingi pidu on tulemas. Nii et kui keegi veel sulgi või boad otsima läheb, siis olge valmis aru andma.
Ma olen viimased aastad läinud seda teed, et vaadanud, kes viitsivad kohale tulla. Minu jaoks on ülimalt kummaline endale pidu teha ja öelda konkreetsetele inimesele, et nii, sina nüüd tule mulle külla. Jah, ma võin korraldada suuri rahvakohtumisi, koosolekuid, koolitusi, suvepäevi jms, aga... enda sünnipäeva ei oska. Pulmi ausalt öeldes ka mitte.
Veronika on see "paharet", kes viimasel ajal elab mul seljas ja käsutab, et ma pean muude tööde vahel enda üritusele ka mõtlema. Täna siis istusime ja mõtlesime koos. Jälle! Järjekordne edukas töökoosolek. Mul on ülimalt hea meel kõigi üle, kes kohale tulevad, aga ma püüan meeles pidada põhilist- mul peab sel õhtul tore olema ja ma tõesti ei saa vastutada iga külalise tuju ja enesetunde eest. Lihtne on ennast selliste ürituste puhul lolliks mõelda, aga püüan mitte.
Sünnipäevaga on siis see teema, et nagu ütlesin, pole aastaid pidanud. Seekord aga läksime kohe stiilipeo teemale. Kuigi olen aastaid üritanud kõiki asju koos lastega teha, siis seekord sai otsustatud, et ilma lasteta õhtune üritus. Teemaks sai Chicago 1920-1930ndatel. Ega me keegi täpselt ei teadnud, mida me teeme, aga seda vabam ongi- keegi ei saa millegagi mööda panna, sest keegi ei tea, kuidas peaks olema.
Sünnipäeva kutsele läks selline pilt:
Õde Karin küll õiendas, et see on pigem wild west, aga... see on tehtud umbes 2003a New Jerseys (USAs), nii et ma ei mäletagi, mis stiilis see olema pidi. Ja kuna ma 1920-1930ndatel Chicagos ennast pildistada ei lasknud, siis tuleb selle pildiga leppida.
Vot selline siis oligi mu 33.eluaasta 365.päev!
teisipäev, 8. märts 2016
Ma olen tugev, sest mul on lühikesed käed ja jalad
Jälle tunnen ennast tänu personaaltreener Bryanile veidi rohkem!
Viimases trennis Pärnu MyFitness klubis küsis hantlite järjekorras ootav Mailiis, et kuidas ma nii tugev olen?
"Eee.." ei osanud ma ootamatu küsimuse peale midagi vastata. No esiteks ma ei tea ise, kas ma olen tugev või mitte. Teiseks tuletan meelde, et Bryani treeningmeetodid on sellised, et ma ei saa kunagi hakkama. Treening on kogu aeg mu võimete piiril, nii et ma ei tunne üldse, et ma tugev oleks.
Hiljem rääkisime siis Bryaniga sellest veidi ja sain teada, et ma jõuan suuremaid raskusi osaliselt liigutada sellepärast, et mul on lühikesed käed ja jalad!
Unistuste lause, mida iga naine mehelt tahab kuulda! Olgu see mees su personaaltreener või midagi muud, aga... Tegelikult pole see eriline saladus. Bryan on mind varem ka selle teadmisega harjutada püüdnud. Nimelt pean mitmeid harjutusi tehes arvestama, et mul on lühikesed käed, sest pean siis teisiti hoidma. Ja näiteks masinatel, kus peaks kätega tooli kõrvalt käetugedest kinni hoidma, siis mina ei ulata. Näiteks siin:
Nii ma hoiangi kinni kusagilt tooli äärest. Selle harjutuse puhul jõudsin reedel lõpuks 190 kg-ni ja tegin kõik korrad ära!!! Jah, see on suur number, aga jälle, tuletan meelde- mul on lühikesed jalad!!!
Minust lühemate käte ja jalgadega inimestel aga ei tasu veel rõõmustada. Tegelikult on neisse lühikestessegi jäsemetesse alustuseks ikka mingit jõudu ka vaja.
Millest see lühikeste käte-jalgade jutt tuleb on, et pikemate käte-jalgadega on sama raskust lihtsalt keerulisem liigutada. Kehtib kangiga raskuste liigutamise teooria. Nagu siin:
No olgu, selle süsteemi puhul on ka teisi vigu, miks lapsed heinapalli paigast ei saanud ja miks mina oma lühikeste käte ja jalgadega selle lõpuks ette lükkasin.
Samas pidavat maailma kõige tugevam mees praegu olema 2m 10cm pikkune. Nii et loogiline ebaloogilisus.
Lõppkokkuvõttes jõudsime personaaltreener Bryaniga aga ikka järelduseni, et on väga palju asju, mis mõjutavad seda, milliseid raskusi üks või teine inimene suudab liigutada ning kuidas trenni teeb. Nii ei saa kõrvalt vaadates hinnata, et kas see, kes tõstab-lükkab-tõmbab sama numbriga raskust, on sama tugev või tugevam-nõrgem.
Ehk igaüks peab ikka vaid ennast jälgima!
Viimases trennis Pärnu MyFitness klubis küsis hantlite järjekorras ootav Mailiis, et kuidas ma nii tugev olen?
"Eee.." ei osanud ma ootamatu küsimuse peale midagi vastata. No esiteks ma ei tea ise, kas ma olen tugev või mitte. Teiseks tuletan meelde, et Bryani treeningmeetodid on sellised, et ma ei saa kunagi hakkama. Treening on kogu aeg mu võimete piiril, nii et ma ei tunne üldse, et ma tugev oleks.
Hiljem rääkisime siis Bryaniga sellest veidi ja sain teada, et ma jõuan suuremaid raskusi osaliselt liigutada sellepärast, et mul on lühikesed käed ja jalad!
Unistuste lause, mida iga naine mehelt tahab kuulda! Olgu see mees su personaaltreener või midagi muud, aga... Tegelikult pole see eriline saladus. Bryan on mind varem ka selle teadmisega harjutada püüdnud. Nimelt pean mitmeid harjutusi tehes arvestama, et mul on lühikesed käed, sest pean siis teisiti hoidma. Ja näiteks masinatel, kus peaks kätega tooli kõrvalt käetugedest kinni hoidma, siis mina ei ulata. Näiteks siin:
Nii ma hoiangi kinni kusagilt tooli äärest. Selle harjutuse puhul jõudsin reedel lõpuks 190 kg-ni ja tegin kõik korrad ära!!! Jah, see on suur number, aga jälle, tuletan meelde- mul on lühikesed jalad!!!
Minust lühemate käte ja jalgadega inimestel aga ei tasu veel rõõmustada. Tegelikult on neisse lühikestessegi jäsemetesse alustuseks ikka mingit jõudu ka vaja.
Millest see lühikeste käte-jalgade jutt tuleb on, et pikemate käte-jalgadega on sama raskust lihtsalt keerulisem liigutada. Kehtib kangiga raskuste liigutamise teooria. Nagu siin:
No olgu, selle süsteemi puhul on ka teisi vigu, miks lapsed heinapalli paigast ei saanud ja miks mina oma lühikeste käte ja jalgadega selle lõpuks ette lükkasin.
Samas pidavat maailma kõige tugevam mees praegu olema 2m 10cm pikkune. Nii et loogiline ebaloogilisus.
Lõppkokkuvõttes jõudsime personaaltreener Bryaniga aga ikka järelduseni, et on väga palju asju, mis mõjutavad seda, milliseid raskusi üks või teine inimene suudab liigutada ning kuidas trenni teeb. Nii ei saa kõrvalt vaadates hinnata, et kas see, kes tõstab-lükkab-tõmbab sama numbriga raskust, on sama tugev või tugevam-nõrgem.
Ehk igaüks peab ikka vaid ennast jälgima!
laupäev, 5. märts 2016
Nädal blogimaailmas ehk et mida Heli blogidest luges?
Tunnistan, ma ei jõua väga palju blogisid lugema. Kui mõnest blogist on väga tihedalt minu omasse käima hakatud, siis käin vaatamas, millest seal kirjutatakse. Sel nädalal jäid aga mitmed huvitavad teemad ette. Oleks kohe tahtnud mitmel teemal sõna võtta, aga... Siis mõtlesingi hoopis teha väikese ülevaate sellest, millest teised on juba kirjutanud ja mina ei pea enam kirjutama.
Eveliis- Diip kunstiinimene kirjutas, et "Millest blogida ja millest mitte, et ennast ilusama, targema ja paremana näidata"
Oi, kui tuttav teema on see, et kõrvaltvaatajad tulevad ette kirjutama, millest peaks kirjutama ja millise mulje endast jätma. Eriti naljakas on, kui seda teevad inimesed, kes mu postituste sisu ei loegi, vaid ainult pealkirju.
Mina olen ikka aegajalt kirjutanud ka teistest oma tegemistest ja külgedest, kuid eks see, kes pidevalt ei loe, ei tea ikka. Nii olen mina võtnud seisukoha, et ma ikka ise tean kõige paremini, millest siin kirjutada tahan.
Teiseks meeldis mulle väga Eveliisi jutt, kuidas meil on inimesi, kes räägivad, et teevad palju ja on neid, kes TEEVADKI palju. Eveliisi näide sõbrannast, kes nelja lapse kõrvalt käib tööl-trennis-jne, kuid kellel ikka on esimesena aega tulla teatrisse-spaasse-külla-jne. "Töö on vahend elamiseks. Mitte elu pole töötamiseks."- oi, kuidas mulle see mõte meeldib!
A mida Henry teeb? kirjutas "Kelle jalas on meie kodus püksid ja mis on õnneliku abielu saladus" sellest, kuidas sõbrad kutsusid teda õhtul välja ja mis sellest edasi sai.
Juba algus oli kibedat äratundmist pakkuv: "Tavaliselt mind ei kutsuta. Meid on Esileediga sotsiaalelu elavate inimeste nimekirjast rasvase pliiatsiga maha tõmmatud ning ma kuulen ikka, et sõbrad käisid ühes või teises kohas." (Henry) Ma tahtsin siia veel mõne parema lõigu kopeerida, aga avastasin, et siis peaks terve loo ümber tõstma. Nii et lugege Henry blogist.
Kirjutasin just eelmises postituses (Reisivaba kuritige Heli), kuidas ma olen tige, sest ma jäin üksinda maha pikalt planeeritud perereisist, sest selle eesmärgiks olev sünnipäev muudeti lihtsalt päeva võrra ära ja nelja lapse emana ei ole mul võimalik kõike kiirelt ümber organiseerida ja lastele hoidjat leida, kuna lapsed sinna oodatud ei ole. Seda enam puudutas mind Henry postitus, sest minu üheks suureks tigetsemise põhjuseks oli, et Herlend ei öelnud mulle kordagi, et ta tahaks siis üksi oma perega minna ja et kas ma hoiaks lapsi. Kõik on ju läbiräägitav, kui omavahel rääkida.
Meil on oma suhtes läinud palju auru sellele, et pereellu sisse harjuda. Kasuks pole tulnud see, et pikalt oli Herlend oma sõprade seas ainus, kellel oli laps... ja siiani on ta ainus, kellel on 3 last... ainus, kellel on 4 last... See tähendab, et viimased 7 aastat on ta olnud sõpradest teises olukorras. Imelik, noh! Nii ongi paljud pereprobleemid tulnud sellest, et sõbrad ei suuda Herlendit mõista, tema neid... aga kaela saan selle mõistmatuse mina, sest keegi ei oska oma tundeid sõnastada, ega nende tegelikku põhjust näha. "Positiivne" on, et ega see erinemine ei muutu lähiajal, sest siis, kui meie lapsed on suured ja me võiks aktiivsemad olla, hakkavad ülejäänud lapsi saama ja... ikka elame eri ajastutes. Minul on oma sõpradega selles mõttes lihtsam, et me oleme rohkem ühes ajastus.
Teiseks pole ma siiani väga kokku puutunud inimestega, kelle väljaelamise viis on alkohol. Jah, alkohol on mulle tuttav. Eriti meeldib mulle, et siis saan teistelt inimestelt teada selle, mida kainelt ei saa. Nii et aegajalt kasutan seda võimalust ära. Ma olen väga-väga nõus Henry arvamusega, et laste juurde ei saa joogiselt minna. Mõeldamatu on, et lapsed igal õhtul kodus alkoholi kasutamist näeksid. See ju tekitab neis arusaama, et see on normaalne eluviis ja et nii peabki. Kodust ju kõik algab. Eks meiegi oleme tulnud oma kodudest ja viime edasi seda, mida seal nägime. Mina ei taha, et minu lapsed alkoholi normaalseks ja tavaliseks peaks.
Samuti peojärgne päev- minu jaoks on mõeldamatu, et ei suudeta hommikul koos lastega ärgata. No olgu- nädalavahetusel laseme tihti enda omadel tunnikese telekat vaadata ja ise magame. Sest nad on nii suured juba ja ärkavad lihtsalt ka laupäeval (eriti laupäval!!!) kell 6.35. Meil keegi kohe süüa ei taha, seega magame ise edasi. Aga see, et pohmakaga lõunani magada? Minu jaoks on see perelt, oma lastelt varastatud aeg. Minu jaoks kehtib siiani ülikooliaegne reegel- ole kas või öö otsa üleval, pidutse vms, aga hommikul tuleb lubatud ajal platsis (ehk tol ajal loengus!) olla!
Henryle võin lohutuseks öelda, et isegi neli last on võimalik hoiule anda. Meil mõlemad vanaemad hoiavad aegajalt nelja, kellest vanim on 7 ja noorim 1,5-aastane. See juhtub umbes siis, kui noorim laps saab aastaseks. See on küll asi, mida olen mitme lapsega õppinud- kui esimesega tundus, et beebi aeg ei saa kunagi läbi ja mu elu on kümneks aastaks seisma pandud, siis järgmistega teadsin, et aasta on see piir- siis saavad neist inimesed!
Kätlini blogis oli nostalgiline lugemine "Uus lasteaed, uued mured"
Teemaks esimese lapse lasteaeda harjutamine. Tegelikult polegi ainult nostalgiline, sest me ju harjutame praegu Christianit (1a 7k) samamoodi lasteaeda. Samas oli minu jaoks elus kõige suurem segadus teise lapse sünnile eelnev aeg. Esimese lapse ootuses ei tea üldse, mida oodata, kuid see puudutab vaid enda ja mehe elu. Aga teise lapse sündides ongi lisaks see mure, et kas vanema lapsega ikka tehakse kõik õigesti, kas ta saab tähelepanu... jne.
Ja mõne aja pärast selgub, et mõttetu muretsemine! Kõik laheneb. Meie pere näiteks kolmas ja neljas laps lisandusid väga märkamatult, sest nad saabusid laste järgi korraldatud süsteemi, mitte me ei hakanud nende saabudes elu kuidagi väga ümber korraldama. Teise lapse sündides läks ka kõik kuidagi väga sujuvalt. Põhiline oli, et rääkisime Mathiasele, et uus tita on tema jaoks, mitte see pole emme-issi uus laps.
Lasteaiaga on aga meil töötanud see, et pigem ikka venitan veidi rohkem lahkumisega. Samas mitte lõputult. Kindlasti ei tohi ära põgeneda, vaid laps peab nägema, et ma ära lähen. Ei ole nii, et kasvataja viib ta teise tuppa ja siis hiilin minema. Nii ongi laps ebakindel ja ei tea kunagi, millal ma ära hiilin. Ta võib olla kurb ja nutta, aga peab nägema, et ma lehvitan ja lähen ära.
Loomulikult ei tea mitterääkiva lapse puhul, mis teda häirib, aga põhiline ongi, et ta saaks kätte selle arusaama, et emme-issi lähevad ära, aga tulevad alati tagasi! No ja see tekib jah regulaarsusega, sellega kui ta näeb korduvalt, et see nii toimib.
Mina ise olen lapsi väga ebastabiilselt lasteaeda viinud. Kuna olen viimased 8 aastat peaaegu kodune olnud, siis olen saanud korraldada, et lapsed käivad lasteaias, kui minul on mingi kodust äraolemise päev (mida juhtub koduse ema kohta ikka väga sageli). Viimasel ajal on nad nüüd käinud lasteaias peaaegu kogu aja, kui on terved, sest koduse töötu emana pean ma vahepeal ikka tööd ka tegema. Laste kõrvalt on seda kahjuks võimatu teha.
Nii et enda ebaregulaarselt lasteaias käinud laste kõrvalt usun tegelikult sellesse, et kui nad seal tihemini käiksid, siis harjuks paremini. Samas on siis veel olulisem pärast lasteaiapäeva laps maha rahustada, pinged maha võtta. Meil käib see näiteks nii:
Selle mängu nimi on "Surnud issi!" See käib nii, et issi on "surnud", lapsed togivad-nügivad teda ja mingil hetkel ta ärkab üles ja hakkab neid kõdistama. Selline voodis lebotamine on aga läbi aastate olnud üks laste pingete mahavõtmise koht- teleka ja muude häirijate vaba koosolemine. Isegi kui nad seal lihtsalt ronivad mööda meid, siis see ongi nende jaoks oluline- loomulik kontakt ja tähelepanu rahulikus keskkonnas!
Margit Petersoni lehelt lugesin aga lugu "Naiskirjanikud omakeskis"
Nii sain rohkem infot noore Karina kohta, kes on saanud kaante vahele loo "Võidetud tüdruk". Ilmselt jõuab see varsti ka minu lugemislauale.
Eveliis- Diip kunstiinimene kirjutas, et "Millest blogida ja millest mitte, et ennast ilusama, targema ja paremana näidata"
Oi, kui tuttav teema on see, et kõrvaltvaatajad tulevad ette kirjutama, millest peaks kirjutama ja millise mulje endast jätma. Eriti naljakas on, kui seda teevad inimesed, kes mu postituste sisu ei loegi, vaid ainult pealkirju.
Mina olen ikka aegajalt kirjutanud ka teistest oma tegemistest ja külgedest, kuid eks see, kes pidevalt ei loe, ei tea ikka. Nii olen mina võtnud seisukoha, et ma ikka ise tean kõige paremini, millest siin kirjutada tahan.
Teiseks meeldis mulle väga Eveliisi jutt, kuidas meil on inimesi, kes räägivad, et teevad palju ja on neid, kes TEEVADKI palju. Eveliisi näide sõbrannast, kes nelja lapse kõrvalt käib tööl-trennis-jne, kuid kellel ikka on esimesena aega tulla teatrisse-spaasse-külla-jne. "Töö on vahend elamiseks. Mitte elu pole töötamiseks."- oi, kuidas mulle see mõte meeldib!
A mida Henry teeb? kirjutas "Kelle jalas on meie kodus püksid ja mis on õnneliku abielu saladus" sellest, kuidas sõbrad kutsusid teda õhtul välja ja mis sellest edasi sai.
Juba algus oli kibedat äratundmist pakkuv: "Tavaliselt mind ei kutsuta. Meid on Esileediga sotsiaalelu elavate inimeste nimekirjast rasvase pliiatsiga maha tõmmatud ning ma kuulen ikka, et sõbrad käisid ühes või teises kohas." (Henry) Ma tahtsin siia veel mõne parema lõigu kopeerida, aga avastasin, et siis peaks terve loo ümber tõstma. Nii et lugege Henry blogist.
Kirjutasin just eelmises postituses (Reisivaba kuritige Heli), kuidas ma olen tige, sest ma jäin üksinda maha pikalt planeeritud perereisist, sest selle eesmärgiks olev sünnipäev muudeti lihtsalt päeva võrra ära ja nelja lapse emana ei ole mul võimalik kõike kiirelt ümber organiseerida ja lastele hoidjat leida, kuna lapsed sinna oodatud ei ole. Seda enam puudutas mind Henry postitus, sest minu üheks suureks tigetsemise põhjuseks oli, et Herlend ei öelnud mulle kordagi, et ta tahaks siis üksi oma perega minna ja et kas ma hoiaks lapsi. Kõik on ju läbiräägitav, kui omavahel rääkida.
Meil on oma suhtes läinud palju auru sellele, et pereellu sisse harjuda. Kasuks pole tulnud see, et pikalt oli Herlend oma sõprade seas ainus, kellel oli laps... ja siiani on ta ainus, kellel on 3 last... ainus, kellel on 4 last... See tähendab, et viimased 7 aastat on ta olnud sõpradest teises olukorras. Imelik, noh! Nii ongi paljud pereprobleemid tulnud sellest, et sõbrad ei suuda Herlendit mõista, tema neid... aga kaela saan selle mõistmatuse mina, sest keegi ei oska oma tundeid sõnastada, ega nende tegelikku põhjust näha. "Positiivne" on, et ega see erinemine ei muutu lähiajal, sest siis, kui meie lapsed on suured ja me võiks aktiivsemad olla, hakkavad ülejäänud lapsi saama ja... ikka elame eri ajastutes. Minul on oma sõpradega selles mõttes lihtsam, et me oleme rohkem ühes ajastus.
Teiseks pole ma siiani väga kokku puutunud inimestega, kelle väljaelamise viis on alkohol. Jah, alkohol on mulle tuttav. Eriti meeldib mulle, et siis saan teistelt inimestelt teada selle, mida kainelt ei saa. Nii et aegajalt kasutan seda võimalust ära. Ma olen väga-väga nõus Henry arvamusega, et laste juurde ei saa joogiselt minna. Mõeldamatu on, et lapsed igal õhtul kodus alkoholi kasutamist näeksid. See ju tekitab neis arusaama, et see on normaalne eluviis ja et nii peabki. Kodust ju kõik algab. Eks meiegi oleme tulnud oma kodudest ja viime edasi seda, mida seal nägime. Mina ei taha, et minu lapsed alkoholi normaalseks ja tavaliseks peaks.
Samuti peojärgne päev- minu jaoks on mõeldamatu, et ei suudeta hommikul koos lastega ärgata. No olgu- nädalavahetusel laseme tihti enda omadel tunnikese telekat vaadata ja ise magame. Sest nad on nii suured juba ja ärkavad lihtsalt ka laupäeval (eriti laupäval!!!) kell 6.35. Meil keegi kohe süüa ei taha, seega magame ise edasi. Aga see, et pohmakaga lõunani magada? Minu jaoks on see perelt, oma lastelt varastatud aeg. Minu jaoks kehtib siiani ülikooliaegne reegel- ole kas või öö otsa üleval, pidutse vms, aga hommikul tuleb lubatud ajal platsis (ehk tol ajal loengus!) olla!
Henryle võin lohutuseks öelda, et isegi neli last on võimalik hoiule anda. Meil mõlemad vanaemad hoiavad aegajalt nelja, kellest vanim on 7 ja noorim 1,5-aastane. See juhtub umbes siis, kui noorim laps saab aastaseks. See on küll asi, mida olen mitme lapsega õppinud- kui esimesega tundus, et beebi aeg ei saa kunagi läbi ja mu elu on kümneks aastaks seisma pandud, siis järgmistega teadsin, et aasta on see piir- siis saavad neist inimesed!
Kätlini blogis oli nostalgiline lugemine "Uus lasteaed, uued mured"
Teemaks esimese lapse lasteaeda harjutamine. Tegelikult polegi ainult nostalgiline, sest me ju harjutame praegu Christianit (1a 7k) samamoodi lasteaeda. Samas oli minu jaoks elus kõige suurem segadus teise lapse sünnile eelnev aeg. Esimese lapse ootuses ei tea üldse, mida oodata, kuid see puudutab vaid enda ja mehe elu. Aga teise lapse sündides ongi lisaks see mure, et kas vanema lapsega ikka tehakse kõik õigesti, kas ta saab tähelepanu... jne.
Ja mõne aja pärast selgub, et mõttetu muretsemine! Kõik laheneb. Meie pere näiteks kolmas ja neljas laps lisandusid väga märkamatult, sest nad saabusid laste järgi korraldatud süsteemi, mitte me ei hakanud nende saabudes elu kuidagi väga ümber korraldama. Teise lapse sündides läks ka kõik kuidagi väga sujuvalt. Põhiline oli, et rääkisime Mathiasele, et uus tita on tema jaoks, mitte see pole emme-issi uus laps.
Lasteaiaga on aga meil töötanud see, et pigem ikka venitan veidi rohkem lahkumisega. Samas mitte lõputult. Kindlasti ei tohi ära põgeneda, vaid laps peab nägema, et ma ära lähen. Ei ole nii, et kasvataja viib ta teise tuppa ja siis hiilin minema. Nii ongi laps ebakindel ja ei tea kunagi, millal ma ära hiilin. Ta võib olla kurb ja nutta, aga peab nägema, et ma lehvitan ja lähen ära.
Loomulikult ei tea mitterääkiva lapse puhul, mis teda häirib, aga põhiline ongi, et ta saaks kätte selle arusaama, et emme-issi lähevad ära, aga tulevad alati tagasi! No ja see tekib jah regulaarsusega, sellega kui ta näeb korduvalt, et see nii toimib.
Mina ise olen lapsi väga ebastabiilselt lasteaeda viinud. Kuna olen viimased 8 aastat peaaegu kodune olnud, siis olen saanud korraldada, et lapsed käivad lasteaias, kui minul on mingi kodust äraolemise päev (mida juhtub koduse ema kohta ikka väga sageli). Viimasel ajal on nad nüüd käinud lasteaias peaaegu kogu aja, kui on terved, sest koduse töötu emana pean ma vahepeal ikka tööd ka tegema. Laste kõrvalt on seda kahjuks võimatu teha.
Nii et enda ebaregulaarselt lasteaias käinud laste kõrvalt usun tegelikult sellesse, et kui nad seal tihemini käiksid, siis harjuks paremini. Samas on siis veel olulisem pärast lasteaiapäeva laps maha rahustada, pinged maha võtta. Meil käib see näiteks nii:
Selle mängu nimi on "Surnud issi!" See käib nii, et issi on "surnud", lapsed togivad-nügivad teda ja mingil hetkel ta ärkab üles ja hakkab neid kõdistama. Selline voodis lebotamine on aga läbi aastate olnud üks laste pingete mahavõtmise koht- teleka ja muude häirijate vaba koosolemine. Isegi kui nad seal lihtsalt ronivad mööda meid, siis see ongi nende jaoks oluline- loomulik kontakt ja tähelepanu rahulikus keskkonnas!
Margit Petersoni lehelt lugesin aga lugu "Naiskirjanikud omakeskis"
Nii sain rohkem infot noore Karina kohta, kes on saanud kaante vahele loo "Võidetud tüdruk". Ilmselt jõuab see varsti ka minu lugemislauale.
Tellimine:
Postitused (Atom)