Loe edasi noorteromaani "Ütlemata sõnad" (2.osa)

Märtsikuu lõpus-aprilli algul ilmuvat noorteromaani saad praegu 10 € eest ette tellida. 1.osa raamatust saad lugeda siit.

2.osa noorteromaanist "Ütlemata sõnad":

Kell heliseb. Üksteise järel tõusevad trepi vallutanud õpilased püsti ja liiguvad sagides paljudes erinevates suundades. Suundume Katriniga teisele korrusele viiva trepi poole. Trügin rahvamassis sõbrannale järgi, vaatan vastutulevaid ning mu kõrval kõndivaid nägusid ning pean tunnistama, et Katrinil on õigus- Joel ja Adelina on tõesti teineteist väärt. Pole kahtlust, et Adelina on kooli kõige ilusam tüdruk. Vähemalt nii palju, kui mina sellest ilu teemast üldse tean. Slaavi verega on ta kaasa saanud veidi tõmmuma naha ning tumedad pikad juuksed, mida on lihtne kadestada. Tegelikult on mul endal peaaegu sama tumedad üle õlgade ulatuvad juuksed, aga mina näen nendega välja tavaline. Adelina võlu pole kindlasti vaid juustest tulenev. Temas on see... midagi.... Mingi särtsakus, mis koondab inimesed tema ümber. Tundub, et kõik soovivad mingil põhjusel tema sõbrad olla. Adelina ümber tiirleb pidevalt nii tüdrukutest kui poistest koosnev seltskond. Neli-viis tüdrukut on tema mingi põhiline kamp, kelleta Adelinat enamasti ei näe. Nemad on kaasõpilaste seas saanud hüüdnime Adelina tibid. Alati on kaugelt kuulda, kui Adelina oma saatjatega kusagilt läheneb, sest neid saadab valjuhäälne jutuvada ja naer.

Oma hüüdnime Drama Queen on ta muidugi auga välja teeninud, sest Joeliga esitatavad iganädalased etendused on vaid üks osa tema viisist massidele oma olemasolu meelde tuletada.

“Mis sa käisid hommikul vanaema riidekapis vargil vää?” on vaid üks hävitavatest lausetest, mille ta koos oma tibide kambaga mööda koolimaja koridori käies võib täiesti suvaliselt kellelegi visata. Olen seda korduvalt näinud. Adelina sõjakusest on liikumas palju kuulujutte. Räägitakse, et kes iganes Adelinale ette jääb, sellega lahendatakse probleemid ikka nii avalikult, kui vähegi võimalik. Kui Adelina ka mõnikord hiljem teada saab, et ründas vale inimest, see teda enam ei puuduta. Olen isegi näinud, kuidas ta koolimajas keset koridori mõne tüdruku peale karjub. Jah, särtsu ja keevalisust sellel tüdrukul jätkub! Sellest kõigest piisab, et Adelinast piisavalt eemale hoida. Ilmselt alateadlik hirm Adelina ees on minu jaoks üks kindel põhjus, miks ma Joeli kui kaasõpilase peale pole eriti mõelnud ja tean teda vaid laval nähtu järgi.

Enda esitlemisega ei jää Joel oma armastatud tüdrukule alla. Tal küll tõesti ka on, mida näidata, sest nii hästi laulda ja kitarri mängida ei oska koolis keegi teine. Mõned aastad tagasi pani ta sõpradega kokku koolibändi “Leeguan”, mille solist on siiani. Joel pole oma oskuste eksponeerimisega ka kitsi ning esineb peaaegu igal kooli üritusel, kas siis bändiga või üksi oma kitarriga. Teadsin juba varem, et paljud tüdrukud vaatasid teda unistaval pilgul, kuid mitte seda, et ka Katrin nende imetlejate hordi kuulub. Joelile läheneda ei julgenud keegi. Sõnadest “drama queen tuleb”, piisas, et Joeli ümbruses õhk puhtaks saaks.
Ma ei kujuta ette, mis saaks, kui need kaks peaks ikkagi kunagi lahku minema. Sellest tuleb vist kogu kooli puudutav sõda... Õnneks või kahjuks see tegelikult mind ei puuduta, sest mina olen kõige tavalisem kuueteistaastane tüdruk, kes ajab taga keskmise gümnasisti unistust tulevasest kõrgharidusest ja heapalgalisest töökohast. Adelina ja Joel on täiesti teine klass. Nemad paistavad mõlemad massist välja ja on kuidagi erilised. Seetõttu on nende ümber ka pidevalt rahvast.

Kõik see, mida mina kunagi nautida ei suudaks. Mulle piisab Katrinist. Meie ümber ei kiha inimestest. Eriti mitte nüüd, kui kümnendas klassis on vaid mõned õpilased meie eelmisest klassist. Näiteks Maris ja Eleriin. Paljud läksid Pärnu teistesse koolidesse või hoopis Tallinnasse. Meile aga tuli juurde uusi õpilasi igasugustest maakoolidest. Kuigi oleme juba üle kuu aja koos koolis käinud, siis enamust ma neist ikka ei tunne. Ja vahet polegi, sest ega meid ei seo miski muu peale selle, et käime ühes klassis.

Katrinit pean oma parimaks sõbrannaks. See tähendab, et koolimajas ma mingite suurte nähtavate rahvamassidega koos ringi ei liigu. Nii ongi mul rohkem aega jälgida, mis kooli peal toimub. Kuulda ja näha seda, mida koolikaaslased avalikult näitavad.
Ei, see ei tähenda, et ma oleks otsinud koolikaaslaste kohta soppa või nina kõigi asjadesse pistnud. See tähendab, et olen tihtilugu vaikselt ja jälgin, mis toimub, sest mul lihtsalt pole midagi paremat teha sel ajal.

Loe noortekat "Ütlemata sõnad" (1.osa) ja algas ettetellimine

Nonii- siin ta nüüd on- minu järgmise noorteka "Ütlemata sõnad" esikaas on valminud. See näeb välja täpselt nii ilus:

Alanud on noorteka "Ütlemata sõnad" eelmüük. Eelmüüki läheb 100 raamatut hinnaga 10 €/tk (poes hakkab maksma u 16-19€). Ütlen kohe, et kuigi noorteromaan, siis lugemiseks sobib kõigile. Tegemist on kindlasti minu kõige parema raamatuga. Saab nutta ja saab naerda. Palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Tegemist pole mingi imala roosa looga, vaid elulise jutustusega reaalsete inimeste elust (vampiire ja muid ebareaalseid tegelasi ei ole). Kokku saab teost olema umbes 300 lehekülge, nii et lugemist rohkem kui mitmeks tunniks.

Need, kes on selle raamatu käsikirja lugenud, on taaskord öelnud, et tegemist ei ole klassikalise noorteromaaniga. Teemad eneseotsimisest kuni armastuseni on klassikalised, aga samas pole ikka teada, mis saab, kuidas lugu edasi läheb ja laheneb.

Ettetellimiseks saada mulle kiri aadressil helikunnapas@gmail.com ja lisa oma aadress või millisesse pakiautomaati raamatut soovid. Siis kirjutan täpsemalt kuhu raha saab kanda. "Ütlemata sõnad" läheb trükki märtsikuu keskel, nii et poodidesse ja postkastidesse jõuab märtsikuu lõpus-aprilli algul.

Ja nüüd- "Ütlemata sõnade" esmaesitlus. Lugu algab nii:

1.
„Adelina! Adelina!“ kõlavad üle koridori poisi hüüded.
“Jäta mind rahule,” nähvab tüdruk tagasi vaatamata üle õla ja kõnnib seljale langevate tumedate juuste lehvides kooli välisuksest välja. Joel jõuab ukseni siis, kui see tüdruku järel sulgub. Poiss jääb hetkeks ukse taha seisma ja tundub segaduses olevat. Ta tõmbab nõutult käega läbi oma lühikeste heledate veidi lokkis juuste ja saadab hetke pilguga eemalduvat Adelinat. Tüdruk ei vaata kordagi tagasi ja nii pöörab ka Joel otsa ringi ning läheb hoogsal sammul riietehoidu viivast trepist alla.
„Uskumatu, kuidas nad ikka viitsivad?“ vangutab Katrin mu kõrval hoogsalt pead, nii et tema leekivalt punased pikad juuksed lainetavad õlgadel ja seljal kui tigedad tulevihud.

Istume kooli peauksest üles viiva trepi kõige kõrgemal astmel. Aastate jooksul oleme selgeks saanud, et see on vahetunni veetmiseks parim koht- peatrepil istudes nägime kõike koolis toimuvat, kuid samal ajal ei jäänud kellelegi ette. Vähemalt mitte nii kaua, kuni mõni õpetaja jälle tuli ja ütles, et peatrepp tuleb vabaks teha, sest sealt ei pääse enam läbi. Hetkel aga on trepp täiesti õpilaste valduses ja nii saimegi koos Katrini ja teiste pealtvaatajatega osaks Joeli ja Adelina järjekordsele stseenile. Keegi polnud muidugi üllatunud, sest kord nädalas tegid nad ikka teistele tasuta teatrit.

„Nad on teineteist väärt,” vastan ja tõmban käega üle püksisääre, et sealt mõned vaevunähtavad ebemed maha pühkida.
Joel ei vaadanud peale Adelinale järgi jooksmist kordagi üles, kuigi ta pidi teadma, et trepp ja teise korruse koridor on rahvast täis ja kõik saavad sellest osa. Kas teda enam ei huvitagi või tõmbavad nad endale meelega tähelepanu? Ma pole sellisest käitumisest kunagi aru saanud. Tean, et mina sureks, kui peaks sellise avaliku tähelepanu alla sattuma.

„Ega neile kummalegi poleks tõesti siin paremat kaaslast,“ noogutab Katrin nõustuvalt kaasa ja lükkab oma pika kaela õieli, justkui võiks riietehoidu viiva trepi peal veel tagaräägitavat Joeli näha. Poiss on aga ammu silmapiirilt kadunud. Pettunult ohkab ta korra ja sirutab oma saledad pikad jalad minu omade kõrval välja. Katrin on minust poole pea jagu pikem, nii on ka ta jalad pikemad. Mõnusamaks olemiseks tahaks ta oma jalad minu omadest ühe astmevahe võrrra allapoole lükata, kuid see trepiaste on juba hõivatud. Nii jääbki ta kuidagi naljakalt kõverdatud jalgadega välisuksest välja vaatama, leegitsevpunane tukk sügavalt silmile langemas.

“Arvad?”
“Loomulikult. No vaata neid. Eriti Joeli- kui hästi ta laulab ja kitarri mängib... Ja need põselohud... Ma ei tea ühtegi tüdrukut meie koolis, kes temasse armunud poleks.”

“Tõsiselt?” pööritan sõbranna poole silmi ja kortsutan uskumatult kulmu. “No praegu siis leidsid ühe. Mina küll ei tea ühtegi põhjust, miks ma peaks õhkama mingi kuti järgi lihtsalt sellepärast, et ta laulda ja kitarri mängida oskab. Veel vähem sellepärast, et ta põsed tõmbavad naeratades rohkem kokku, kui teistel.”

“Mis asja?” kingib Katrini kingib mulle kummalise silmipööritava altkulmu pilgu, nagu oleksin just öelnud midagi väga tobedat.
“Mis need põselohud siis muud on, kui et põsed tõmbavad imelikult rohkem auku, kui teistel. Ma nägin ükskord mingit filmi, kus tegelane pidi oma põselohkudega naisi murdma. Nii hoidis näitleja endal vägisi suuri põselohke. Selleks pidi ta rääkides kogu aeg põsed imelikult sisse tõmbama. Huh, see oli väääga veider vaatepilt.”

“Ise sa oled veider!” pahvatab Katrin naerma, nii et ta punased juuksed rappuvad kaasa. “Sellepärast ongi armas, kui poisil on endal põselohud, nii et ta ei pea kogu aeg midagi sisse tõmbama,” seletab ta vaikselt. “No ja Joelil on päris... Päris... Täitsa päris põselohud.”

“Tead, ma ei usu ise ka, et ma sinuga siin mingi poisi põselohkude üle arutlen. Juba see on väga veider,” raputan pead ja vaatan hetke teisi trepil istuvaid koolikaaslasi. Otse meie ees on mingi põhikooli klassi tüdrukud, kes istuvad peadpidi telefonis ja itsitavad aegajalt. Neist vasakul istuvad kolm kümnenda b klassi poissi ja nende ees seisab neljas, kes kõva häälega selgitab mingit rulatriki tehnikat. Allpool on veel mitu punti nii meie enda kui paralleelklassidest.

Äkitselt torkab Katrin mind sõrmega ribidesse ja näitab salaja välisukse poole- Joel ja veel paar poissi on joped selga pannud ja lähevad uksest välja. Nende eemalduvaid selgi vaadates jõuab mulle kohale:
“Ei või olla,” pahvatan. “Sina ka? Tegelikult?” Katrini põsed muutuvad punaseks, nii et järelikult on mul õigus. “Kuidas ma sellest siiani ei teadnud?” ahastan teatraalselt.

“Maria, tasa!” käsutab ta ehmunult ringi vaadates, nagu oleks mõni riiklik saladus välja tulnud. Vaatan samuti ringi- põhikooli tüdrukud itsitavad jätkuvalt telefonis nähtu üle, rulapoisid on samuti omas maailmas ning tundub, et minu suur avastus ei huvita ka kedagi teist trepilviibijatest. “Noh...jah...” sosistab Katrin mulle kõrva, ise häbelikult silmi pika leegitseva tuka alla peites.

“Mina igatahes Joeli kummardajate hulka ei kuulu,” kinnitan enesekindlalt naeratades. Katrini jaoks ütlen sedagi vist liiga valjult, sest ta vaatab jätkuvalt ettevaatlikult ringi, justkui kontrollides, kas keegi meid kuuleb. “Teineteise väärimisega mõtlesin mina pigem seda, et mitte keegi teine peale nende ei suuda nii palju kakelda ja siis ikka veel koos olla.”

Joeli ja Adelina tülid on tavaliselt kõigile teada, sest nad ei vali absoluutselt, kus või millal kakelda. Seega on nad kooli kõige tuntum tülitsev paar. Ma pole siiani kunagi aru saanud, mille pärast nad vaidlevad, sest olen osa saanud vaid sellistest sõnavahetustest, kus kinnitatakse teineteisele, et “Sina oled nõme!”- “Sina oled veel nõmedam!” ja seda mitmes eri versioonis. Ehk mitte mingit mõistlikku juttu probleemist, mille pärast vaielda. Samas on nad juba aastaid koos... ja nagu näha, siis niipea see veel ei muutu. Äkki nad karjuvad ennast teiste ees tühjaks ja siis arutavad oma päris probleeme siiski kusagil rahus ja vaikuses omavahel? See aga pole enam tõesti minu asi. Kuna nad mõlemad käivad kaheteistkümnendas ja sel aastal lõpetavad kooli, siis lõppevad need etendused kevadel nagunii.

“Nad ei saa ju lahku minna, sest kedagi paremat neile pole. Homseks hommikuks on leppinud, usud?” naeratab Katrin kavalalt ja keerutab sõrme otsas üht leekivpunast juuksesalku.

“Kas sa kardad või loodad, et see nii on?” müksan sõbrannat norivalt küünarnukiga.
“Ah, ära hakka pihta. Nagu minul või kellel iganes lootustki oleks... Ma toetun oma eelnevatele vaatlustulemustele.”
“Ei ole võimalik, sa oled neid juba pikemat aega jälginud?” ei usu ma taaskord oma kõrvu.

“Kuule, see ei ole väga raske, kui nad kogu info igast oma liigutusest kõigile kättesaadavaks teevad. See, mis ka koolis jääb nägemata, pannakse mõne hetke pärast facebooki üles ja sealt saab ikka lugeda,” vehib Katrin oma telefoniga mu nina all.
Raputan vaid naeratades pead. Kuna mul pole vastupidist infot, ega mingeid isiklikke vaatlustulemusi, siis pole ka põhjust vastu vaielda.


Edasi loe noorteromaani "Ütlemata sõnad" siit: 2.osa!

Vabaerakonna piirkondade juhid Mäos

Eile toimus Vabaerakonna kõigi piirkondade juhtide kohtumine Mäos. Pidavat olema kurikuulus grill... aga no mina seda ei mäleta. Mina osalesin Pärnumaa piirkonna juhina. Püüame võimalikult palju üritusi korraldada Eestimaa keskel, mitte nii, et kõik peavad kogu aeg Tallinnasse sõitma. Nii et koha valik oli minu arust väga hea.

Kuna mul nutitelefoni pole, siis vaatasin kodus kaardilt, kuhu pidin minema. Kaardil oli selge sirge tee, millelt tuli korra ära teerata. No ja Paideni jõudes oli segadus... sõitsin linnast läbi... meenutasin 15.augusti Arvamusfestivali... ja siis hakkas paanika tulema- linn on otsas ja ei mingit grilli. Aga nagu ikka minu meetodil- sõidan veidi edasi-tagasi ja vaatan, kus otsitud kohta pole, siis sõidan teises suunas... ja kusagil peab ju ikka olema. Oligi!

Jaanika tegi minust siinse trenniblogi jaoks ka ühe pildi:

Päeva lõppedes olin rahulolev! Väga rahulolev! Paljudel põhjustel!

Aga no kodutööde nimekiri pikenes veelgi... aga sellest kõigest lähiajal.

Praegu on suurim ülesanne see, et Vabaerakonna Riigikogu liikmed ehk meie fraktsioon tuleb 31.märtsil-1.aprillil Pärnumaale. See tähendab kahel päeval hulka kohtumisi üle Pärnumaa ehk palju korraldamist ja läbirääkimisi. Minu esialgne ennustus on, et need 2 päeva peaks puudutama ikka mitmeid sadu inimesi.

Siin räägib fraktsiooni liige Ain Lutsepp oma senistest külaskäikudest maakondadesse ning annab soovitusi. Mina kuuvarjutuses kuulan ja teen märkmeid, sest neid tuleb kohe kasutama hakata:

Nii et excel lahti ja korraldamist alga!

Niii põnev!

Alen Veziko lummas Pärnu-Jaagupi rahvast

Täna toimus Pärnu-Jaagupi rahvamajas Alen Veziko kontsert. Ausalt öeldes pole selline lembemuusika mind seni väga köitnud... kuni hakkasin lõpuni kirjutama oma viimast veel ilmumata noortekat "Ütlemata sõnad".

See raamat on ise ka üks lummav lembemuusika, nii et selle kirjutamise ajal saatsid mind öösiti pidevalt Terminaator, Shanon, Dido, Smilers, Helen Adamson, Sunrise Avenue ja... Alen Veziko! Nii oli kindel, et sinna kontsertile pean ma saama! Paar tundi varem jagasime koos Veronikaga Pärnus aastapäeva ürituste raames lippe, mille ühel poolel oli sini-must-valge ja teisel Vabaerakonna karikakar. Aga saime hakkama ja nii jõudsin Pärnu-Jaagupisse tagasi täpselt õigeks ajaks.

Ausalt- tänapäeva popmuusikud on mul kõik segi! Ma ei oska kedagi kellegagi võrrelda, ega hinnanguid anda. Esimestest kitarrikäikudest alates olin aga võlutud. Vot see ongi minu jaoks hindamise alus- kui muusik suudab teha sellise live kontserti, siis ta on päris!

Pillimänguoskus ise on minu jaoks olnud alati hinnatud oskus ja kui inimene suudab veel luua ja esitada laule, mis teisi köidavad, siis see on nauditav kooslus. Tabasin ennast ühel hetkel mõttelt, et mida tunneb ema, kes enda last niiviisi võrratult esinemas vaatab? Mul on pisar silmas juba siis, kui Mathias väiksel esinemisel väikse laulukese maha laulis... aga millegi pärast on mul tunne, et ühel päeval saan ma teada, mis tunne on olla ema, kes vaatab oma last niiviisi laval esinemas. Muusikakool- siit meie lapsed tulevad!

Kontsertil sain õnneks endale seisukoha tagareas, nii ei piiranud mind kõrvalistujad, ega vangistav tool. Sain rahulikult kaasa kõikuda täpselt nii, kuidas mul vaja oli. Appi, ma ei saa aru, kuidas on võimalik sellist kontserti istudes nautida? Muidugi kui tahaks silmad kinni panna ja mõnuleda, siis püsti seistes on alati kukkumise oht, kuid istudes on see loomulikult turvalisem. Mind toetas neil hetkedel õnneks sein.

Hilisemat erakontserti polnud vaja, sest tuli ära "Ei ole öeldud tuulde". Minu suurim lemmik "Sündinud tulest" jäi küll kõlamata, kuid seda ilmselt meesbändis puuduvate naishäälte tõttu.

Minu jaoks oli see tõesti üks lummav poolteist-tunnike. Jah, ma tean, et minu viimase poole aasta noorteromaani kirjutamise kogemus ja meeleolu toetasid seda tunnet, kuid lõpuks ju vahet pole, kust see tunne tuli. Oluline on, et sain järjekordse ülipositiivse kogemuse, millega oma elus edasi minna!

Kiirreageerimisrühma abil Kohilasse ja Täisringile

Mõnikord ei saa me aru, miks asjad juhtuvad või miks mõned inimesed meil ristipõiki keset teed ees seisavad... aga kui pärast tagant järgi mõelda, siis tuleb põhjus alati välja.

Kohila ja Täisring andsid aga eelmisel neljapäeval hea õppetunni. See oli päev, kui mõtlesin korduvalt, et... misssss mõttes????

Emal oli vaba päev ja nii helistas ta hommikul, et Joosep ja Maria saavad ööseks tema juurde minna. Saatsin juba Christiani ka ja Mathias oli nagunii lasteaias. See andis mulle ootamatult mitu tundi vaba aega. See tähendab, et Kohilasse lugejatega kohtuma sõitma hakkasin viimasel minutil. Nii ta ju on- kui sul on palju vabadust käes, siis ei jõua midagi. Kui on pidevalt tempo peal, siis oled niigi "veerev kivi" ja kõik asjad saavad tehtud.

Märjamaale lähenedes sain aru, et auto teeb kummalist häält. Jah, ma olen ehk auto suhtes tähelepanelikum kui keskmine naisautojuht, aga see, et auto juba tükk aega kummaliselt käitus, jäi ka minul tähelepanuta. Pigem- mulle TUNDUS, et midagi on valesti, aga ma olen tuuliste ilmadega öösiti Tallinnast või Tartust tulles liiga palju kordi käinud õues rehve toksimas, kuna TUNDUB, et mõni on tühi. Seekord peale mitmeid kiirustatud möödasõite tõmbasin aga siiski tee äärde. Herlend nimelt arvas, et telefoni kaudu ei suuda ta mulle kummalist häält selgitada ja ma pean ikka ise uurima minema.

No ja... heh, seal polnud enam midagi teha! Rehvinässaka jäänused vajusid vastu maad, ajasid veidi auru välja ja mina... helistasin Herlendile:
"Ma olen siin Märjamaal tee ääres ja mul on kiire!"
Kiirreageerimisrühm hakkas tegutsema enne, kui ma kõne lõpetasin. Mina aga helistasin Kohilasse- olen tee ääres, aga sellega tegeletakse! Jah, oodates tundus aeg igavikuna.... aga nautisin metsast paistvat lõket. Keegi oli seal just oksi põletanud. Tuli meelde, et me alles käisime ju ise ka metsas. See nägi välja nii:

Ja kui mu kiirreageerimisrühm lõpuks maandus, siis... see oli vist 4 minutit, kui jäisel pinnal oli auto mitu korda üles tõstetud, rehv vahetatud ja mulle kõlas käsk, et: "Istu juba autosse!" Jah- Herlend, Rasmus ja Kevin võivad F1 tiimiks hakata küll! Või siis... pigem mitte, sest kuhu mina siis järgmisel korral helistan, kui jälle hädas olen.

Kohila naised olid fantastiliselt kannatlikud. Kuigi jäin peaagu pool tundi hiljaks, siis kõik ootasid, jõid kohvi, sõid kooki ja kuulasid ülistavat sissejuhatust, mis minu teemal tehti. Ütlesin, et lasku aga edasi, ega ma ei peagi rääkima, sest mulle meeldib ka seda kiidulaulu kuulda. Siiski anti mulle sõna ja vestlused olid väga huvitavad. Mul on üldse kõik viimased kohtumised kuidagi ülimalt positiivsed ja laadivad olnud. Nii Vara, kui ka Kose oma. Ma tunnen, et kui ei saa pikka aega lugejatega kohtuda, siis oleks nagu mingi koht täitmata. Kirjaniku töö on selline üksik nokitsemine ja aegajalt on hädavajalik oma loomingu kohta tagasisidet saada. Kohila raamatukogu lehelt saad sellest kohtumisest lugeda siit!

Õhtul Täisringile ei planeerinud ma minna. Nimelt saime juba varem Kati Saara Vatmanniga aru, et meil on üritused samal päeval: minul kohtumine Kohilas, temal etendus Täisring Pärnus. Etendust, milles meeste osi mängivad Lauri-Kare Laos ja Meelis Sarv ning naisosades nüüd Diana Klas, mängisid nad juba suvel. Iga kord nii kaugel ja ma kuidagi ei jõudnud. Muudkui vesistasin. Siis hakkasime Katiga kirjastamise teemal koostööle mõtlema ja ma sain ta näidendit lugeda. Hakkasin veel rohkem vesistama.

Kuna kiirreageerimisrühm mu auto turvaliseks tegi (esiosas küll üks suverehv), siis avastasin juba Kohilasse sõites, et meie üritused hakkavad erinevatel aegadel- minul kl 16 Kohilas, etendus alles kl 19 Pärnus. Nii ma siis hakkasingi kl 18 Kohilast Pärnu poole liikuma. Ärevus sees, sest lõpuks-lõpuks-lõpuks...

(pildistas Kati Saara Vatmann)


Kui etendus läbi sai, siis istusime armsa sõber-Dianaga laua ääres ja ütlesime, et ei taha kusagile minna, sest see rikuks lummuse. On ju nii, et kui oled midagi väga erilist kogenud ja liigud edasi igapäevastesse tegemistesse, siis iga tavaline tegemine lõikab kuidagi eriti valusalt sisse, sest su meeled on nii avatud ja puhtad. Nii me seal siis istusime.

Parima iseloomustuse kogu etendusele andsid aga tegelikult Herlendi sõnad. Koju jõudes seletasin vaimustunult, et etenduses Karekas mängis indiaanlast ja...
"Aga ta ongi ju indiaanlane!" teatas Herlend kohe.
Vot- ja nii ongi! See kõik oli nii PÄRIS-PÄRIS-PÄRIS! Karekas ja Meelis olid mõlemad niiiii omas elemendis ja niii mõnusad. Seda ei saa seletada. Kati tekst on sügavamõtteline. Tänapäeva elust maha kirjutatud, kus kummalised ettekirjutused on ammu talupojamõtlemisest eemaldunud ning ebanormaalsusest on saanud normaalsus. Kati lugusid tuleb südamega kuulata, nii ka seda. Poisid on selle teksti veel enda järgi mugandanud, nii et laval toimuv oli tõesti PÄRIS!

Kogu õhtu ainus kurb asi oli, et üle Pärnu oli ennast välja ajanud umbes 25 inimest... loodan, et Tartu etendusele sel neljapäeval 25.veebruaril tuleb neid kordades rohkem! Pileteid saab osta näiteks Piletilevist!

Õhtul peale etendust ja paljusid kallistusi koju sõites sadas värsket valget lund... sellist puhast ja ilusat... ja oligi tunne, et ongi täisring! Kõik on hästi ja nii, nagu peab! Nüüd siit vaid edasi!

Aitäh kõigile, kes selle päeva ilusaks tegite!

Meister-juuksur Joosep

Raamatus "Minu ilus elu maal" kirjutasin ka meie laste hakkamasaamistest. Aastatega oleme õppinud üha rohkem, kuidas igasugu andekusi ennetada, aga aegajalt suudavad lapsed meid ikka üllatada.

No näiteks avastasime ühel hetkel, et meie akadeemiliste huvideta 5-aastane Joosep on märkamatult enamuse tähtedest selgeks saanud ning oskab paljusid sõnu kokku veerida. Kirjutada ka.

Ühel ilusal päeval, kui mina Pedase hotellis poliitikas osalesin, näitas Joosep aga meister-juuksuri andeid: 3 pead ühe suitsu ajal! Suitsu tegi siis issi Herlend ukse taga, juukseid lõikas Joosep.

Õde Maria sai endale täitsa uue väljanägemise, Christiani peast nii palju võtta polnud:

Iseendale pööras Joosep loomulikult ka tähelepanu:

Herlend on alati meie pere drama queen olnud, eriti halbade uudiste teatamise mõttes. Meie peres on reegel see, et halbadest uudistest teavitab see, kellega juhtus, sest alustuseks saad siis aru, et kõik on elusad ja terved. Järgmiseks tuleb ka öelda, et põhimõtteliselt on kõik korras, aga... ja siis räägid täpsemalt, mis juhtus.

Aga Herlend:
"Maria nüüd mõnda aega lasteaeda minna ei saa!"

Mida kõike ma jõuan läbi mõelda sel ajal oma tütrekese kohta, kes niigi pole väga mitu kuud haiguste tõttu lasteaeda jõudnud. Ja siis tuleb lõpuks välja, et Maria on KÕIGEST kiilakas! Peale selle oli ta ise ülimalt õnnelik, et ta on nüüd poiss! No ta on ju meil peres ainus õnnetu, kellel pole nokut! Kõigil teistel on. Selle üle on ta läbi aegade pidevalt protestinud.

Nii ma aegajalt räägin, et mul ka pole ja siis lepime kokku, et oleme ikka koos meie pere tüdrukud. Sellegi poolest oli ta lühikeste juuste üle õnnelik, sest siis on vendade moodi. Korraks muutus õnnetuks ka, sest ta arvas, et nii jääbki. Kui Maria aga teada sai, et mõne aja pärast kasvavad juuksed tagasi, siis oli kõik jälle hästi.

Halbade uudiste teatamist aga pean Herlendile ikka veel õpetama (mitte, et ma seda juba aastaid poleks teinud ja tulemus on ikka järjekordne drama queen´ilik sõnum, mis kõigepealt paanikasse ajab ja siis osutub mõttetult pisikeseks).

Oo, õnnepäev- kaaluks 109,5 kg!

Oo, õnnepäev- kaaluks tänaseks 109,5 kg! Tuletan meelde- Pärnu MyFitness klubis on mul käimas on projekt Heli treenib pulmadeks ilusaks ja selle algul 1,5 kuud tagasi kaalusin 107,7 kg. Kes sissejuhatusest aru ei saanud, siis oleme personaaltreener Bryaniga väga edukad olnud ja tulemused on plaanipärased!

Uus kehaanalüüs pidi olema veebruari algul, aga kuna vahepeal suutsin 2 nädalat haige olla, siis analüüsisime mind uuesti sel kolmapäeval. Selleks ajaks olin siis trennis käinud 4,5 nädalat. Enamasti 4 korda, kuid mõnikord ka 3 korda nädalas.

Jalgade päev trennis näeb välja näiteks selline:

Kes pildi järgi aru ei saanud, siis mul on trennis jätkuvalt tõesti mõnus ja ma naudin seda väga. Täna oli jälle jalgade päev. Nüüd jõudsime selleni, et ma kinnitasin Bryanile korduvalt, et ta on hull, kui arvab, et ma järgmist ja suuremat raskust suudan liigutada. Bryan vastas ükskõikselt, et seda on talle enne ka öeldud... ja nii oli asi otsustatud- tõstsin ja peale mõnda proovimist lõpuks jõudsin küll! Ma ikka aegajalt unustan, et ma lubasin trenni ja oma keha muutmise osas kõiges Bryanit usaldada. Võnked tulevad sisse siis, kui ma enam ei usalda ja endas ning temas kahtlema hakkan. Seda on ka juhtunud.

Nii et trenni puhul on mõtlemisel ning vaimsel võimekusel sama oluline roll. Usk loeb palju! Kui ma ikka usun, et saan hakkama, siis saan! Kui hakkan kahtlema, siis läheb käest ära ka. Kontrollitud!

Kehaanalüüsi masinale astusin värisevatel jalgadel. Ma ju käisin enne iga trenni kaalul ja tean, mida see näitas. Vahepeal tuli trenni alustamisega võrreldes isegi 4 kg juurde. Mis sellest, et ümbritsevatelt olen juba kordvalt komplimente saanud, ikka tundus, et midagi on valesti. Enne, kui masin tulemused välja printis, naeratas Bryan aga juba rõõmsalt:
"Seda ma arvasin! Nii pidigi minema!"

Treeneri sõnad kõlasid hästi, aga uskumatult. Kuidas kõva trenniga tõusnud kaal on hea?

Kehaanalüüs ütles nii:
29.12.2015 17.02.2016
Kehakaal 107,7 109,5 (+1,8 kg)
Kehamass rasvata 63,4 66 (+2,6 kg)
Rasva mass 44,3 43,5 (-0,8 kg)
Lihasmass (skeleti- ja silelihased) 57,3 59,8 (+2,5kg)
Rasva protsent kehas 41,1 39,7 (1,4%)
Vistraalne rasv (cm3 kohta) 140 126 (-14)
Kalorid, mida mu keha kulutab siis, kui ma ei tee mitte midagi 1445 1469 (+24 kcal)
Päevane energia vajadus 2225 kcal 2262 kcal (+37 kcal)
Keha bioloogiline vanus 38 37 (-1 a)
Rasva mass vasak käsi 2,88 2,81 (- 0,07 kg)
Rasva mass parem käsi 2,91 2,76 (-0,15 kg)
Pehmed koed vasak käsi 3,71 3,93 (lihasmass) (+ 0,22 kg)
Pehmed koed parem käsi 3,68 3,95 (lihasmass) (+ 0,27 kg)
Talje ja puusa suhe 0,91 0,89
Rasva mass vasak jalg 7,83
Rasva mass parem jalg 7,81
Pehmed koed vasak jalg (lihasmass) 11,29
Pehmed koed parem jalg (lihasmass) 11,34

Jalgade eelmise korra andmeid mul kahjuks enam pole, sest lapsed said eelmise kehaanalüüsi kätte ja tegid sellest lumehelbekesi. Nii ongi mul need andmed, mis blogi postitusse Heli treenib pulmadeks ilusaks kirja panin ning üks tükk eelmise kehaanalüüsi lumehelbekesest.

No ja seda lehekest Bryan imetles ja muudkui naeratas: "Ma teadsin, et mul on õigus!"

Treener Bryan alustas rõhutatult: kehakaalu tõus ei tähenda alati, et midagi tehakse trennis valesti ning see ei pruugi üldse halb olla!

Minu tulemused näitasid siis, et kehakaal on selle 1,5 kuu jooksul tõusnud 1,8 kg. Samas keha lihasmass on suurenenud 2,5 kg võrra. Rasv on vähenenud 0,8 kg. Käed eraldi on kaotanud näiteks 0,07 ja 0,15 kg rasva. Samas käte lihasmass on suurenenud vastavalt 0,22 ja 0,27 kg.

Nii et kõik, mis pidi tõusma, on tõusnud ja kõik, mis pidi langema, on langenud. Jalgade trennipäevad, mida me Bryani Poolt Piinatud Naiste Liiduga siuname, pidavatki olema just need, mis tulemusteni viivad, sest nendel päevadel saab kõvemat koormust kogu keha, mitte vaid jalad.

Ja trenni teeme ikka nii, et mina suren ja siis Bryan küsib muretult: "Kuidas tunne on?" ja vaid naerab mu üle. No nagu siin:

Nüüdseks oleme enamus harjutusi uute vastu vahetanud. Samuti hakkavad vaikselt tulema muudatused söömises-joomises. Sellest kõigest aga kirjutan edaspidi rohkem.

Praeguseks siis teadmine, et esimesed 1,5 kuud läksid paarinädalasest puudumisest hoolimata Bryani plaani kohaselt ja minul oli ka selle kõige juures täitsa hea olla. Vahepeal hakkas jõusaali minnes tekkima stress, et kas ma ikka suudan?, aga selle võttis treener Bryan ilusti maha (ikka sama jutuga, et ma ei peagi suutma, sest nii kui suudan, siis ta suurendab raskusi ja ma jälle ei suuda. Mina lihtsalt pean tegema maksimumini!).

Kuigi mul pole rääkimisega kunagi probleeme olnud, siis eriti viimase 1,5 kuu jooksul olen aru saanud, kui oluline on rääkida! Eriti praegu, kui mu elu suursaavutus oleneb teisest inimesest. Nii annan jätkuvalt Bryanile kogu aeg aru kõige kohta, mis mu keha ja mõtlemist mõjutab.

Varsti annan jälle siin ka aru.... esmaspäeval aga jälle trenni!


Loe eelmisi trennipostitusi siit:
15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu

6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks

Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

Nüüdseks olen kindel, et ma kuulun BPPNL-i ehk Bryani Poolt Piinatud Naiste Liitu. See on selline salaliit, mille liikmed kõik teavad, kui palju peab oigama, kui on tulemas jalgade päev. Rääkimata sellest, kui jube uudis on see, et "täna on Bryanil hea tuju!", sest see tähendab ülirasket trenni. Liidu liikmed küsivad alati kohtudes teineteiselt vandeseltslaslikult, et "kuidas sul läheb?" ja tunnevad kaasa, kui vastuseks on, et "alles tulin ja alustan trenniga!" BPPNL-i liikmed oigavad vähemalt 4 korda nädalas nii, nagu hakkaks sünnitama... ainult et tulemuseks on lihtsalt veel üks lisa-set harjutust ning veelgi tõstetud raskused. Ehk pidev läbikukkumine ja teadmine, et sa ei saagi kunagi hakkama!

Hirrrrmus vaimustunud olen! Saite ju aru!

Täna Herlendiga kohtudes (mina saabusin koju ja tema lahkus kodust) teatasin, et kui ma veel kunagi peaks tahtma kodus maailma muuta teiste inimeste muutmise teel, siis ta peab mind trenni saatma. See on kirjeldamatu, millise tunde pidev teadlik treenimine annab. Põhiline on aga jah teadmine, kui palju on võimalik endaga veel tööd teha. Kuidas ma saan kellelegi teisele õpetada, kuidas elada ja kuidas ennast parandada, kui mul endal on veel niiiii pikk maa minna??? Ei saagi! Nii et: enda kallal töötamist jätka!

Täna oli veebruarikuu neljas trenn Pärnu MyFitness spordiklubis. Jaanuari keskel toimus tagasilöök- suutsime kogu perega gripist osa saada. Nii jäi 2 nädalat treeninguid ära. Mina küll tundsin juba nädala pärast, et tahaks tagasi, aga Bryan käskis täitsa-täitsa terveks saada ja alles siis tulla.

Eelmisel nädalal tegime kaks segatrenni ja reedel jalgade oma. Tagasitulemise järgsed esimesed segatrennid olid väga mõnusad, kuna harjutasime mu keha taas töötama ning Bryan oli minuga väga armuline. Kuna reede pärastlõunal sõitsin kaheks päevaks Vabaerakonna esinduskogule Pedasele, siis laupäevane trenn jäi ära. Täna alustasime uut nädalat ning uut tsüklit. Esimene sisseharjumise programm oli 6 nädalaks. Seekordne 8 nädalaks. Täna tegime käte osa.

Uue 8-nädalase programmi pealkiri on "Heli ainevahetuse aktiviseerimise faas". Käte osa igatahes meeldib mulle väga. Kolmapäeval saan osa uutest jalgadest. Trenn on nüüd intensiivsem. Vähem puhkust ja suuremad raskused. Pole oluline, et teeksin kindlasti 15 korda iga harjutust, vaid et teeksin kuni nõrkemiseni. See juhtub enamasti 9-11 korra juures. Kui ei juhtu, paneb personaaltreener Bryan raskusi juurde.

Peale harjutuste vahetamise on ka mitmeid muid muudatusi. Mõnest kirjutan hiljem. Üks aga on vesi! Nimelt joon nüüd päevasest normist 2 liitrit sidruni ja ingveriga. Ehk siis 2 liitrit maitsestatud vett ja teised 2 tavalist. Poes otsisin tükk aega ingverit puuviljade letist, kuni tuli meelde teisele poole vaadata. Nüüd on see aga juba tükeldatud ja pudelisse topitud. Ingverist olen siiani vaid hirmujutte kuulnud. Herlend ka ainult irvitas mu üle, kui ingverit kotist välja võtsin ja uurisin, et aru saada, kust otsast seda tarvitama peaks. Esimesed suutäied vett on aga joodud ja praegu on küll mulje täitsa hea.

Enne treeningute alustamist lubati mulle, et Bryan teab, kuidas naised (trennis) nutma panna. Ma küll olen talle juba paar korda öelnud, et "sa ei meeldi mulle enam väga!", aga kusagile mujale pole veel saatnud. Eesti ja inglise keeles ma ei vannu ka, nii et leppisime kokku, et kui tulevikus peaks kangemaid sõnu millegi pärast vaja minema, siis pean seda tegema portugali või hispaania keeles, millest tema saab aru, kuid ma ise mitte. Pisarad ka kõik alles endale hoitud. Aga ma ei või seda avalikult rääkida, sest... kolmapäeval tuleb jalgade päev!!! Räägime pärast seda edasi!

Tegelikult ei väsi kordamast- personaaltreeneriga treenimine on ikka hoopis midagi muud! Vandumise ja nutmise peale ei pea ma tegelikult üldse aega kulutama, sest Bryan saab nagunii kogu aeg aru, mis mu keha (ja ka vaimse hakkamasaamisega) toimub ja kuidas mul läheb. Ja see on nii hea, kui inimene teab, mida ta teeb ja mina ei pea olema pädev alal, milles ma ei ole pädev.

Nüüd tean ka seda, et postituse võiksin tõesti teha peale iga trenni. Mõtteid selleks jätkub. Praegu on aga kogu elu jälle kuidagi nii kiire, et lihtsalt ei jõua. Treenimise suurim positiivne nähtus siiani on, et ma tunnen tohutut energia tõusu. Tunnen, et jõuan teha palju rohkem kui varem ja naudin kõike, mida teen!

Loe teisi trennipostitusi siit:
20.02.2016 Oo, õnnepäev- kaaluks 109,5 kg!

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu

6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks

5 aastat tagasi saime koju

5 aastat tagasi samal päeval saime koju! Joosepiga!

Jah, meie teine pisipoeg sai 4.veebruaril juba 5-aastaseks!

Pealkirja lugedes võib tulla mõte, et räägin ka meie oma kodust. Õige seegi- nimelt möödus 2.veebruaril 6 aastat meie praeguse kodu Kuuse talu ostmisest. Peale selle, et see tähtpäev on Tartu rahulepingu sõlmimisega samal päeval, on see ka nii minu kui Herlendi vanaisa surma-aastapäev. Nii et eluring toimib, kõik on tasakaalus.

Minu mõtteid Joosepi esimesel elukuul võid lugeda siit: sünnitus ja kahelapseline elu vanas blogis!

Esimesel elukuul arutlesin kahelapselise elu üle. Praegu vaatan neid pilte heldimusega ja ei saa aru, kuidas ma tol ajal kartsin, et kahe lapsega hakkama ei saa. Samas on aga õige, et eks iga järgmist sammu on lihtsam teha, sest eelmisest tuleb kogemus. Praeguseks on kogemus teine ning nö eelmine tasand (elu kahe lapsega) tundub ülimalt lihtne ülesanne. Tänasel päeval on mul puhkepäev, kui vaid kaks last on kodus.

Joosep oli sündides tumeda naha ja mustade juustega. Nagu minagi sündides. Täitsa teistmoodi kui Mathias. Nii olid mul algul kodus must ja valge koer... tähendab poeg! Joosep läks küll edaspidi blondiks, aga ta pole ikka see nö päris blond, nagu meie ülejäänud kolm last. Ta on ikka teistest kolmest tumedama peaga ning minu värvi silmadega. Ehk siis igast otsast minu suguvõsa moodi.

Selle tasakaalustamiseks on ta aga väiksest saadik olnud issi poeg. Tema on meie peres see laps, kelle jaoks issi olemasolu või puudumine mõjuvad hulga tugevamalt, kui teiste jaoks. Kui issit pole, siis sobivad ka järgmised isased suguvõsa liikmed. Aga ikka meesliin. Teiste puhul nagu pole see vajadus nii tugevalt välja löönud. Eks Mathiasel on ka mees-eeskujusid väga vaja, kuid temal on neid vaja kuidagi teisiti. Ja Mathias kipub juba praegu olema pigem see, kes mõtlemise ja väärtushinnangutega annab pigem ise eeskuju. Tema enda jaoks teeb see elu muidugi keerulisemaks.

Poegade võrdlemise juurest tänasesse tagasi tulles on mul aga ülimalt hea meel kõigi üle, kes täna kohale jõudsid. Haigetele aga soovime kiiret paranemist. Nii, nagu 5 aastat tagasi, on ka praegu haiglad karantiinis. Mäletan, kuidas ma tookord haiglas sõin võiga suhkrusaia, sest keegi mu juurde ei saanud ja pärast 4,9 kg poja sünnitamist oli mul kogu aeg ilge nälg ja energiavajadus. Nii saime ka enne tänast palju teateid, kuidas kutsutud on haiged. Tundus, et peaaegu ühtegi last ei jõua kohale. Paar minutit peale peo algust ei saanud ma aga aru, miks mulle nii tundus- maja oli ju laste kilkeid ja sagimist täis.

Mitu päeva kestnud mure, et kas keegi ikka jõuab kohale, langes õlult. Me oleme oma lastele kogu aeg andnud võimaluse ka ebaedu maitsta. Me pole neid ainult võitma ning rõõmustama õpetanud. Sellegi poolest tahaks ikka oma lapsi alati igal võimalikul moel õnnelikuks teha. Teha kõik, mis minust sõltub, et nad võiks rõõmustada. Joosep on terve aasta õnnetu olnud, sest tema sünnipäev ei tule ju mitte kunagi, nagu ta räägib. Seda enam olen väga tänulik kõigile, kes tulid. Aitäh! Mu pojake oli õhtu lõppedes õnnelik maailma lõpuni... ja tagasi ka!

Koos tegime mõne pildi ka:

Kati tehtud šokolaadi-vahukommi-lilled olid laste seas väga populaarsed. Sünnipäevalaps tahtis neid oma käega jagada. Mina aitasin komme omavahel lahutada.

Värske lasteaialaps Christian täitis väikse aktiivse venna rolli täie raha eest.

Tädi Karin luges sünnipäevalapse sõbrale Kristiinile Maša lugusid.

Maria ja onu Rasmus tutvusid onu Remuse lugudega. Loodetavasti lepiti kokku ka järgmise osa lugemise aeg.

Jah, ma ei usu ise ka, et nii rikas olen!!! See on uskumatu, millise kullakoormaga iga päev koos elan. Ja mu rikkust jätkub ka teistele. Ma pole üldse kade, sest tean, et head tuleb jagada.

Christian vanaisaga- meie suguvõsa kõige vanem ja nooruselt eelviimane mees.

Aegajalt kuulen ikka, et miks pidada pidusid, kui raha ja aega võiks ka mujale kasutada? Et miks kohustuslikul ajal kokku saada? Aga ikka seepärast, et VÄHEMALT siis kokku saada ja näha, kes me kõik teineteisele olemas oleme ja tunda, et meil on vaja teineteist. Nii tähistatakse meie kodus ka edaspidi sünnipäevi ning muid perekondlikke tähtpäevi, sest need on lihtsalt tähtsad. Lihtne viis kaasteelisi õnnelikuks teha. Miks mitte seda siis teha? Kui kalli inimese saab õnnelikuks teha nii väikese asjaga, siis oleks kuritegelik seda mite teha.

Aitäh, armsad, tänase õhtu eest!

A mida Heli teeb?

Henry võib nüüd veidi kuri olla, et ma ta pealkirja niiviisi heatahtlikult kuritarvitasin... või võib hoopis endale komplimendi teha, et on sellise vahva blogi nime välja mõelnud. Mõlemal juhul jääb küsimus samaks- miks ma nii kaua kadunud olen olnud ja mida teen?

Jutu kiireks lõpetamiseks kiire vastus: kirjutan!

Foto on septembrikuust, aga kohapealne pilt on ikka sama (ainult õuest korjatud värskete õunteta)!

Pikemalt seletades: olen nüüdseks 1,5 nädalat haige-tõbine olnud. Haige olin jah eelmise nädala, kuid praeguseks on vaid mõttetu kurguvalu, mis kusagile ei kao ja häält tagasi ei anna. Kui rääkida saaks, siis haigelt ma ennast enam ei tunne. Aga Bryan mind trenni ei võta, enna kui olen täitsa terve. Ma mõtlen, et olen ikka veel kange naine ja võiks taas enda piiride kompamisega jätkata, aga üks mees vähemalt ütleb, et sellise käitumisega teeksin endale rohkem liiga. Ja ei luba trenni!

Nii, nagu ma oma esimest noorteromaani "Lõpupidu" hakkasin kirjutama kodus haige olles, siis viimased poolteist nädalat olen keskendunud järgmisele noortekale "Ütlemata sõnad". Tänase kuupäeva 2.02 hommikuks kell 3:03 sain toimetajale saadetud 80 arvutilehte teksti. Toimetaja alustas tööd eelmisel nädalal. Praegu on minu käes veel u 25 lehte teksti. Täna tahan lõpu ka paberile saada. Arvutilaud on täis märkmepabereid ja paberile kritseldatud kirjakesi, mis kõik tuleb tekstiks vormistada. Endal on ka suur ootusärevus- ma saan veel kõike teha... või tegemata jätta!

Praeguse seisuga saab raamatus olema umbes 300 lehekülge lugemist. Mõned luuletused ja laulusõnad sealhulgas.

Kujundaja sai ka eelmisel nädalal esialgse teksti kätte ning alustas lugemist ning kaanele mõtlemist. Kui kaanekujundus on käes, siis läheb lahti ettetellimine. Ikka sellepärast, et kogu trükkimiseks vajaminevat raha mul praegu kusagil ei ole. Aura trükikoda tegi mulle küll taaskord väga hea pakkumise, aga raha on ikka vaja. Seekord ma lihtsalt pöördusingi nende poole nii, et "palun mulle nii head pakkumist, et ma teiste käest ei peaks enam küsima!" Meil on seniste raamatutega olnud väga hea koostöö, nii et seekord läheb mu raamat ka sinna!

Mõned näited siis ka, millest ma oma uues raamatus kirjutan (avaldatud mu FB lehel Heli Künnapase looming) :

Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudsalt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, millest me kumbki seisame erineval poolel koos oma sarnaste soovide ja tunnetega...

Kui varem lõi poisi mitmeti mõistetav käitumine mul jalad alt ning pani endas kahtlema, siis peale luuletuste lugemist sain aru, et asi oli poisis endas. Ta on mulle korduvalt öelnud, et tal on mind oma ellu vaja, nii et selles ma ei peaks kahtlema. Mõtlema paneb see, miks ta ennast tagasi hoiab? Mida ta varjab? Miks ei saa minuga koos olla, nagu tahaks?

„Maria, palun ära tee seda veel keerulisemaks.“ Poisi hääl kõlab väga õnnetult. “Kas sa tahad tõesti öelda, et eilne ei lugenud sulle midagi? Et sa sellist pidu ootasidki? Et kõik oli hästi... ja et meie vahel on kõik siiani hästi?“
Naeratus mu näolt kaob. Ma lootsin teeselda, et eilne ei lugenud midagi. Nüüd aga võttis Joel otsese küsimisega mult viimsegi võimaluse valetada. Pisarad hakkavad silmisse kerkima, kuid võitlen nendega visalt. Nutmise vältimiseks pean hetke vait olema ja ennast koguma.

Ütlemata sõnad
Lugemata kirjaread
Võiksid kokku siduda teed
Kui laseks kumbki meist
Oma õnnel ise ristipõiki seisame ees,
Pisar silmis ja valu südames...